Kurvad, kreisid ja rõõmsad uudised

Selline kergelt masendav tunne on hetkel. Vägisi tundub, et viimase paari kuu töö kipub lihtlabaselt vastu taevast lendama. Polegi oma tegemistest viimasel ajal just liiga palju kirjutanud, sest otsest actionit ja imestamist on siin võrdlemisi vähe olnud. See ei tähenda kaugeltki seda, et igas päevas poleks peidus olnud mõni väiksem või suurem üllatus, sest kasvõi matatusse (see on siis kohalik mikrobuss) istudes ei tea iialgi ette, kui agressiivses rallimeeleolus selle juht parasjagu on või kas konduktor eelistab sõita matatu sees või hoopis kõlkuda kusagil väljas (ja neid võib muidugi ka kaks olla). Pigem on suurem osa ajast möödunud hoopis arvuti taga ja seda erinevaid rahataotlusi läbi mõeldes-kirjutades.

Tegelikult oleksin seda võinud ju ette arvata.

Minu eelmine lähetus Kibera slummi sai lõpetatud tõdemusega, et Mondo kohaliku partnerorganisatsiooni KCEO järjepidevaks ja tulemuslikuks tegevuseks tuleb neile tekitada pidev ja senisest suurusjärgu võrra suurem rahavoog. Teisisõnu, vaja on mingit pidevat äritegevust.

Eelmine kord viis arutelu selleni, et tuleks rajada ärikeskus. See mõte tundub senini hea ja vajalik, kuid vahepeal tekkis võimalus hoopis suuremateks tegudeks.

Nimelt olen viimased paar kuud KCEO äritegevuse arendamiseks teinud päris ägedat koostööd Ameerika BizCorpsi inimestega. Tegemist on USA ärikoolides MBA kraadi saanutega, kes suunatakse mingi rahastuse toel (mis lubab siin Nairobis hämmastavalt luksuslikku elu) maailma kogemusi omandama ja konsultatsiooniprojekte läbi viima. KCEO jaoks tegutsesid nad tasuta, muidu ilmselt kõige odavamat teenust ei paku.

BizCorpsi vendadega sai KCEO edasiste võimaluste analüüsiks kordi ja kordi koos istutud ja minu järeldus KCEO äritegevuse poole arendamise vajalikkusest jäi ka nende silmis kehtima. Kuid samas oskasid nad liita siia ühe märkimisväärse mõtte.

Nimelt oli neil info ühe (ilmselt vist USA) sellise fondi toetuste kohta, nagu EchoingGreen. Nagu nimest võib juba natuke järeldada, on toetus suunatud nende sotsiaalsete ettevõtjate arendamiseks, kellel on välja käia mingi märkimisväärse mõjuga keskkonnaalane initsiatiiv. Tegemist pole seejuures mingi kommirahaga, vaid jutt käib summast 80.000 USD ühe aasta jooksul, sisaldades ühe ägeda projekti ja selle eestvedaja rahastamist. Toetus katab muuhulgas ka koolitusi USA-s ja reisimist.

Tingimusi uurides tundus, et see on võimalus, kus Joshwa ja KCEO šansid toetust saada oleks tõesti kõrged.

Asja arutades leidsime, et see oleks ideaalne võimalus ellu viia kõikjal vedelevate plastikjäätmete ümbertöötlemistehase rajamine. Tegemist oleks sama tehnoloogia toomisega Kibera slummi, mis töötab juba ühes teises, Korogocho slummis (Korogocho on muidugi isegi Nairobi kontekstis selline koht, mis väärib lausa eraldi postitust). Kontaktid tekkisid kunagi koos Rotary klubiga seda töökoda külastades.

Lühidalt öeldes käib jutt sellest, kuidas plasträmpsust purustamise ja ümbersulatamise teel toota erinevaid ehitusmaterjale, nagu aiapostid või katusekivid. Ümbertöödeldavad kogused päevas on seejuures märkimisväärsed – neid mõõdetakse tonnides.

Taotluse seisukohast oli plaanis märkimisväärne kogus tugevaid plusse:

• oluline mõju keskkonnale (plastik tänavalt ja prügimägedelt toodeteks)
• looduse säilitamine (puude asemel kasutatakse ehitamiseks plastikut)
• toodete suur vastupidavus võrreldes puiduga
• uute töökohtade loomine (otseselt ja kaudselt umbes 50)
• mõju kohalikule kogukonnale (kui on tööd, pole vajadust jamadega tegeleda)
• tervislikum elukeskkond
• kohapeal valmistatud tehnoloogia

Kuna telefoninumber oli varasemast olemas, leppisin kokku külaskäigu Korogochosse. Rääkisime oma ideest ja potentsiaalsest rahastusvõimalusest. Plaan sai hea vastuvõtu ja leppisime kokku ühisfirma rajamises. Ühisfirma seetõttu, et tehnoloogia spetsiifilisuse tõttu sai korraliku väljaõppe ja edasise tehnilise toe paratamatus piisavalt selgeks. Isegi ühistest turundusplaanidest sai räägitud. Mõned pildid, millest jutt:

Selle toru seest need postid tulevadki.

Joshwa inspekteerib valmis posti.

Selle pressiga tehakse plastikust “katusekive”. Paned pressi vahele kuuma plastmögina, pressid kokku ja lõikad üleliigse ära.

Valmis katusekivi näeb välja selline.

Ega siis midagi, sai asutud taotlust ehk sisuliselt äriplaani kirjutama. Kõik oli tore selle hetkeni, kui jõudsime numbrite juurde. Olime neid Korogochos näinud ja kokku leppinud, et saame kasutamiseks seal nähtud Exceli faili. Ja siinkohal see ilus osa ka lõppeb.

Ei, telefonis saab kontakti endiselt ja koostöövalmidus pole vähemalt sõnades kuhugi kadunud, aga oskus asju tuhandel põhjusel venitada on kestnud juba liiga kaua. Ma meelega ei too siin välja konkreetse firma ega inimese nime, Eestist vaadates polegi sel mingit tähtsust. Kardan lihtsalt, et me ei saa seda faili mitte iialgi ja suurepärane võimalus läheb lihtsalt vett vedama. Asja nimel panustatud ajast ei tasu rääkidagi.

Teine küsimus on muidugi see, et missugune tulevane koostööpotentsiaal võiks tekkida seisust, kus mõlemal poolel justkui on vägagi ühised huvid, kuid mingil põhjusel üks pool natuke nagu on asjas sees ja teisalt kohe üldse pole. Ma pakun, et sellise suhtumisega ei saa stabiilsetoimivat äri püsti panna üheski riigis.

Oleme juba ka alternatiivseid tehnoloogiaid uurinud, aga Keenias midagi reaalselt töötavat vajalikus suuruses kohaliku tehnoloogiaarenduskeskuse teadmisel pole. Nad ühte varianti katsetasid ja see ei tasunud ennast majanduslikult ära. Pigem pidi Indiast midagi leidma. Kahjuks on taotluse esitamise tähtajani juba liiga vähe aega.

Aga vaatame ka positiivset poolt

Positiivse poole pealt vaadates – nüüd on KCEO-l olemas mõningast viimistlemist vajav tekstiosa kõikide järgmiste taotluste jaoks.

Teine positiivne uudis on, et samal ajal sai kirjutatud ka taotlus ühe KCEO inimese saatmisel behaviour change programmi arendamise toetuseks ja läbiviimiseks (meie mõistes midagi inimeseõpetuse kanti, aga rõhuga seksuaalteadmiste arendamisel). Esimesed kaks vooru on hetkel edukalt läbitud. Polegi nii väike asi, arvestades, et toetus oli suunatud kõikide Ida-Aafrika riikide naistele (küll eeldusega, et nad on pärit kas slummi- või kuivadest piirkondadest, nagu Turkana) ja laekuvate taotluste hulk pidi olema alati meeletu.

Kolmas hea uudis on see, et kohalik suhtumine on aasta jooksul märgatavalt muutunud. Enam ei oodata minu suust kuldmune, vaid pakutakse aktiivselt välja erinevaid võimalusi KCEO äritegevus püsti panna. Võimalik, et see ongi kõige tähtsam muutus. Olen vist suutnud selle äripoole vajalikkuse olemasolu piisavalt sügavale istutada, et kohalik ajutegevus sel suunal on ilmselgelt toimumas.

Igal juhul vaatame hetkel kõiki seniseid plaane üle. Hetkel keskendume peamiselt keskkonna ja eelkõige plastiku ümbertöötamisega seotud võimalustele, sest tundub, et see on kõige reaalsem võimalus rahastust hankida ja kohalik turg on samuti olemas. Põhiliselt on valida selle vahel, kas hakata midagi tootma kohalikele inimestele (tõepoolest, igasugu meile arusaamatuid asju tehakse ja seejuures neid ka ostetakse) või siis minna hoopis seda teed, et pakkuda plastist tooteid valmistavatele tehastele toorainet purustatud plasti näol.

Selline see igapäevane elu Aafrikas juba kord on – teatavate valitud teadmistega vabatahtlik saadetakse Keeniasse midagi tegema ja siis selgub, et sujuvalt on vaja ümber orienteeruda millegi peale, millest sel inimesel võibolla õrna aimugi pole. Nädal tagasi polnud mul näiteks plastjäätmete ümbertöötlemise spetsiifikast just suuremat ettekujutlust, nüüd olen saavutanud juba teatava arusaamise, mis see endast kujutab ja kui erinevaid asju plastjäätmetest teha annab. Oleme leidnud ka infot, et põhimõtteliselt saab seda äri ajada ka suhteliselt low-scale variandis ehk odavate masinatega (mis on antud kontekstis muidugi jälle suhteline). Vaatame, kuidas asjad arenevad.