“Good morning, Kenya!”

Kui mu lennuk maandub, hingab Nairobi oma tavapärases pühapäeva varahommikus. Saanud Veigolt vihje, et nüüdsest saab East African Tourism Visa’t tasuta, proovin piiril sellega hägust õnne. Õnne mul ei ole. Õnn on täna valinud tähtsat templit käes hoidva vuntsidega mehe, kes väidab silmi kissitades, et sellist viisat ei eksisteeri. Tempel passi koos kleebitava viisaga maksab 50USD ja punkt. Maksan. Saan templi ja ütlen sosistades “Good morning, Kenya!” Passi ulatades tõstab templimees peenelt piiratud vuntsid kulmudeni ning ütleb: “Keenias ei saa midagi tasuta”. Ma oleks võinud kihla vedada, et ta isegi naeratas sel hetkel – natuke. Tema vähe kibedalt maitsvat väidet ma siiski lõpuni ära ei osta ja alates tänasest on mul, ei rohkem ega vähem, kui kolm kuud see väide ümber lükata.

Jalutan lennujaamast välja, kus ootab mind unine Veigo. Kahe Taist kaasa ostetud preemia õlle eest oli ta nõus kell neli öösel ärkama, et mulle lennujaama vastu tulla. Õues on pime. Saan aru, et aus preemia oleks olnud hoopis neli õlut.

Jõuame sujuvalt korterisse. Korter on värviline ja muhe. Mulle siin meeldib. Siin on isegi soe vesi! Peale aastat ringi reisimist, on mul tegelikult olnud vähe kordi, kus selliseid privileege nautida olen saanud. Imeline.
Kella vaadates on sügav uneaeg. Aga meil kummalgi ei ole und. Veigo räägib mulle Keeniast ja Aafrikast värvilisi lugusid ja me naerame mõnuga mitu tundi. Üks lugu, mida kohe meenutada suudan on seotud Kaie ja Janika külaskäiguga Shianda jäneste farmi. Räbbitifarmis (nagu Veigole meeldis seda kutsuda) tutvustati uhkusega karvaseid loomi ja töötavat farmielu. Peale väikest ringkäiku oli Kaie töötajatelt uurinud, et miks räbbitifarmi loomad rohkem laste poolt armastatud merisigu meenutavad? Loo lõpetuseks ohkab Veigo muhedalt ja ütleb: “See ongi Keenia”. Kelle jaoks jänes, kelle jaoks merisiga.

Kell kümme hommikul on selline tunne, et peaks õhtusöögi peale mõtlema hakkama. Korteris on küll laud aga mida ei ole – on toolid. Oleme Veigoga muljeid ja mõtteid vahetades mitu tundi püsti seisnud. Viime läbi kiire ja kuiva korteriühistu koosoleku teemal, mida majapidamisse veel vaja oleks. Ma ei ole kunagi ühelgi nii kiirel ühistu koosolekul osalenud. Ühehäälselt võtame vastu otsuse, et korterisse on igal juhul vaja toole ja kohe täna. Siis saaks laua ääres süüa ja tööd teha. Pühapäev seab meile erakordselt tähtsale projektile omad piirangud, sest enamus poepidajad on täna kirikus. Ahnelt mõõda tänavat kõndides tundub, et kõige tõsisemalt võtavad kirikus käimist just toolimüüjad. Peale mõningast otsimist me siiski leiame soovitud toolid ja jalutame rahulolevate nägudega, saak seljas, kodu poole. Poest koduni on umbes kolm kilomeetrit ning kui valge mzungu muidu kohalikes väga palju elevust Nairobis ei tekita, siis toole seljas vedavad valgenahad panid nii mõnegi kohaliku pilke vahetama ja mõnusalt naeru kihistama.

Kiberas toole ostmas

Need ongi kaldus eestlased Keenias, Kiberas

Peale lõunat rääkisime Veigoga peamiselt KCEO’st (Kibera Community Empowerment Organisation), tegemistest, rollist ja mida nad eelkõige meilt/minult ootavad. Minu peamisteks tööülesanneteks on erinevate äriprojektide analüüs, finantseerimisallikate ja -vajaduste kaardistamine ning veel ühte-koma-teist. Alates oktoobri algusest, kui Janika (vabatahtlike koordinaator Mondo MTÜ’s) mulle kirjutas, et olete valitud Mondo vabatahtlikuks erialaspetsialistiks Aafrikasse” on mind kummitanud üks lause kuulsast filmiklassikast. “Kirvest! Andke mulle Kirvest!” mille peale Kalju Karask filmis “Mehed ei nuta” mitte plaaniliselt vaid organiseeritult ja entusiastlikult metsa jooksis, et anda eesrindlikule põgenemismõttele omapoolne panus. Ärge nüüd valesti aru saage, minul eesrindlikke põgenemisplaane kindlasti ei ole aga mida mul on, on ehk võrreldav entusiasm. Selle entusiasmiga tahaks siin kolme kuuga ikka midagi ära teha küll. Vaatamata sellele, et olime Veigoga mõlemad üleval juba sellel ajal, kui väljas võimutses pilkane hommikupimedus, tunnistasime õhtu saabudes mõlemad üllatusega, et nii mõnigi hea idee võitles omale koha meie töölauale.

Minu esimene töönädal saab alguse sellest, et külastame KCEO kontorit või õigem oleks öelda, väikest, hämarat tuba ning seal töötavaid inimesi. Joshwa (kes on KCEO organisatsiooni üks asutajatest) ja teised töötajad on muhedad ja soojad. Saame omavahel tuttavaks ning räägime organisatsioonis toimuvast ning Joshwa natuke kättesaamatuna tunduvast unistusest käia kunagi ära tillukeses Eestis.

Jutu käigus lapib Joshwa helesinise kausta vahele laste avaldusi koos pikkade lugudega. Palju on neid sõstrasilmi, kes soovivad KCEO poolset rahalist toetust koolimaksu tasumiseks. Koolis käimine on siinsete laste jaoks väga oluline. Need, kellel see privileeg on, on väga uhked ja õpivad õhinaga. Lapsed, kellel seda võimalust ei ole (eelkõige sellepärast, et vanematel ei ole rahalisi võimalusi) otsivad koolimaksu tasumiseks ja kooli minemiseks erinevaid võimalusi. Üheks võimaluseks rahastust saada on teha KCEO juures eksam. Kuna raha ei jagu kõigile koolipingist unistavatele lastele, siis valib KCEO eksami tegijate hulgast parimad ning toetab õppemaksu tasumisel.

Üks lugu, mida juhtun lugema on 12 aastasest nutikast tüdrukust, keda kasvatab ainult ema. Erandiks ei ole siin riigis juhtum, kus mehed peavad mitut naist korraga. Erandiks ilmselt oleks see, kui mees jõuab kõik oma bioloogilised lapsed ka ülesse kasvatada ja neid rahaliselt toetada. Seega tüdruku isast ei tea kahjuks keegi mitte midagi. Lugedes tüdruku emast tehtud lühikest kirjeldust võin üsna veenvalt väita, et “aasta ema” tiitlile tal küll põhjust kandideerida ei ole. Kurb. Tüdrukul on ka kaks õde. Üks nendest 13 aastane ja teine 15 aastane. Mõlemad on juba mehele pandud ja abielus ning õdede toetusele loota ei ole mõtet. “See on üks nii paljudest lugudest” ütleb Veigo ja paneb kausta kinni.

Nairobi park

Võiks olla erand aga on reaalsus

Meie kohtumisele järgneb pikem Kibera slummi tuur. Kibera slumm pidavat paljudele kohalikele olema koht Nairobis, kuhu kindlasti ja mitte kunagi minna ei tohi, isegi lähedale mitte. See pidavat üks hirmus koht maamunal olema. Küll varastatakse, pekstakse, parematel päevadel kindlasti tükeldatakse. Kui sa juhtud vargusega vahele jääma, siis räägivad legendid, et omakohtu karistuse paragrahv 160 ütleb selle kohta järgmist: rehv üle pea ja põlema. Slummil on slummi seadused.

Enne kui pikemale slummituurile läheme ei lisa ka Joshua järgnev lugu kindlust juurde. Kibera slummi äärest sõidab läbi raudtee. Kord oli rongiga täpselt slummi ääres midagi juhtunud nii, et rong oli sunnitud seisma jääma. Kohalikke keenialasi oli tabanud pidurdamatu paanika, naised nutsid ja mehed tormasid ennast ohverdavalt rongiuksi sulgema. Ühiselt arutleti erinevate põgenemisplaanide üle, kuid ükski ei tundunud lõpuni sobivat. Peamiselt seetõttu, et iga plaani elluviimiseks tuli rongist väljuda ja 30 meetrit slummi ääres jala kõndida, et bussipeatusesse jõuda. See 30 meetrit oli aga liigne risk, mida võtta. Tõestisündinud lugu rääkides lagistab Kibera slummis ise üles kasvanud Joshua naerda ja tõuseb toolilt. Viitab ukse poole käega ja küsib: “Kas hakkame minema?”

Raudtee Kiberas

Kibera slummist läbi viiv raudtee

Slumm on suur. Toetudes erinevatele statistilistele andmetele (kuidas kellelegi kasulik näidata on) elab slummis 200 000 – 1,2 miljonit inimest. Reaalset numbrit ilmselt ei tea keegi aga arvatakse, et ta jääb sinna 800 000 inimese kanti. Enamik slummis elavaid inimesi elab äärmises vaesuses, teenides vähem kui 1USD päevas. Naermine ja naeratus ei maksa kohapeal midagi. See on tasuta ja sellepealt nad kokku ei hoia. Seega olen ma leidnud teise päeva lõpuks, et Keenias ei olegi kõik tasuline. Tähtsa templiga mees piiripunktil eksis.

Kibera lapsed

Naermine ei maksa midagi ja sellepealt kokku ei hoita

Inimesed toimetavad meie ümber oma igapäevaseid toimetusi. Naised pesevad pesu ja veavad oma majadesse ühiskaevudest vett. Mõni mees istub niisama oma Hiltoni ukse eest, mõni pakub juuksuriteenust ja mõned proovivad midagi müüa. Lapsed kasvavad slumminõlval ise.

Hilton Kiberas

Hiltoni hotell Kiberas

Kibera juuksur

Kibera juuksur

Ainuke, mis mulle siin ohtlikuna tundub on järsud kraavid – muud midagi. Aga ilmselt öös siin siiski saladusi on, mida päevavalges sulanud kujul kohe märgata ei oska. Ma tõesti soovin, et need särasilmsed lapsed, kes meile järele joostes “howareyou” hüüavad saaksid täita oma unistuse – minna kooli. “Howareyou” ei tähenda siin tervitavat küsimust, vaid nii hüütakse turiste ja see on justkui kõikide turistide ühine nimi.

Kibera tänav

Ohtlik kraav

Samal õhtul ja järgmisel päeval arutame Veigoga, millised oleksid esmased tegevused, millest ma peaksin alustama. Nõustun temaga, et kõige olulisem oleks tekitada KCEO’le reaalne stabiilne sissetulek. See tagaks stabiilse rahavoo ning suurendaks toetusvõimalusi lastele. Ideid, millega stabiilset rahavoogu tekitada on meil laual juba mitmeid, küsimus on ainult algses investeeringus. Selle ja järgmise nädala plaaniks ongi kujunenud see, et kaardistada erinevad fondid, kus kohast saaks hakata taotlema mõne tõsisema idee elluviimiseks alginvesteeringu raha. Lisaks proovin veel viimaseid sisseelamise liigutusi teha ning täpselt aru saada, kuidas kohaliku organisatsiooni senine süsteem töötab.

Lõpetuseks veel nii palju, et kui ma ei oleks oma autojuhilube maailma kõige igavamas koolis juba ära teinud, siis ma kindlasti ei jätaks kasutamata võimalus teha seda Top Gear autokoolis.

TopGear Autokool

Kutsun üles kõiki eestlasti tegema oma juhilube Top Gear Autokoolis

 

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: