Nädala lõpetab prügi, olematu ja samal ajal peaaegu olemas mees.

Oma kortsus enesekesksuses jätsin eelmises postituses üksnes enda teada üsna olulise vahemärkuse. Nimelt, kui lihtne on ikka tulla kuhugi, kui keegi ees on – paar päeva lastakse sul lihtsalt järgi lohised nagu nööriotsas kollasel mänguautol. Vahel, mõnest kivist üle sõites, vajud küll vähe kaldu aga suures plaanis on ikka mugav küll. Maru.

Alates kihisevast kesknädalast liitus meiega Liina, kes aitab Mondo MTÜ parterorganisatsiooni KCEO eneseabigruppe tootearendusega. Kohapeal tegeleb osa gruppe erinevate käsitöötoodetega. Tooteid tehakse kõigest huvitavast, mida sa võid prügikastist kuivanud vorstikile, läbimärja teekoti ja pruuni banaanikoore vahelt leida. Liina on ääretult kirev ja karismaatiline tegelane. Ta oli korra Kiberas juba olnud aga nii lühikest aega, et reaalsete tegevustega hakkab ta tegelema nüüd. Seega meie esimesed ühemõõtmelised huvid, kuidas kõik siin töötab, klapivad suurepäraselt. Tema uurib tooteid, tootmist ja mina gruppide ärivõimekust ning reaalselt finantseerimisvajadust.

Neljapäeva hommikul saame KCEO hubases ruumis kõik kokku. Üks käsitöögrupi esindaja lubas tulla ja näidata kohalike naiste näputööd. Seekord on menüüs ehted. Palju tooteid tehakse üksnes tellimuse peale ja täpselt nii palju kui soovitud. Seega me kõike ei näe. Lisaks mõningatele meie poole liikuvatele ehetele, ripuvad KCEO seinal ka paar kileribadest tehtud näidis käekotti. Mingi pildi saab sellega alustuseks ette küll.

Kontori asustustihedus on võrreldav slummis ühe katuse all elavate inimestega. Kuue ruutmeetrisel pinnal on omale koha leidnud kuus inimest, kolm lauda, seitse tooli ja viltune kapp. Lisaks ootame meiega ühinema naist ehetega. Oodates räägime Joshuaga põgusalt eneseabigruppide toodetest ja KCEO poolsest hinnakujundusest.

Saame teada, et kõige suurem kileribadest heegeldatud kott maksab 2000 shillingut (umbes 19 EUR). Siin juures pean oluliseks täpsustada, et me räägime hinnast edasimüüjatele. Punnitan oma silmamunad nii suureks, et väheke veel ja need kukuksid Liina munade kõrvale, mis põrandal juba veerevad. Hind tundub pehmelt öeldes üüratu. Tahaks loota, et me antud turu kontekstis eksime.

KCEO kontoris Kiberas

Proovime Liinaga aru saada KCEO poolsest hinnakujundusest. Foto: Silvia Pärmann

Enne veel, kui jõuan küsida sellise hinnaklassi kottide nõudluse üle, tunnen huvi, kuidas antud hind saadud on? Sellele küsimusele tuleb hommikuudust läbipaistmatum vastus. Joshua alustab hoopis sellest, kuidas saadav raha jaotatakse. Kuidagi liiga tuttav on see sokipaari muster minu “ühest untsu läinud äri” mälestuste sahtlist. Enne veel, kui aru saadakse, kus kohast sokid (loe raha) tulevad, jaotatakse sokipaarid juba laiali. Aga kuulan siiski huviga ja panen selle “liiga tuttava olukorra” oma kohaliku kogemuse bilansis vähese info arvele. 25% kotitulust jaguneb koti tegijate ja nende vahel, kes korjatud prügi puhastavad. Kuidas see täpsemalt jaguneb, ei tea keegi. Kõigile vabatahtlikele, kes käsitöösse panustavad, antakse võimalus oma laps kooli saata. KCEO maksab nende koolimaksu. Arusaamatuste korvi pudeneb aga segaste tunnustega purusid juurde. Seda puru võib kutsuda vabatahtlike motivatsiooniks. Saame aru, et olenemata sellest, kui palju keegi vabatahtlikuna panustab on kooli koht garanteeritud. Kui 10 koti tegemine saadab su lapse kooli, siis miks peaks keegi tegema 50? Järgmine 25% läheb administratiivkuludeks ja 50% haridusele. Selge. Kriips all. Ok.

Proovin uuesti. Kuidas hind tuleb ja kes otsustab? Sirget vastust ei saa, mingi mees kuskil aga küsimuse peale, kas ma võiksin temaga kohtuda, selgub, et justkui päriselus teda siiski ei eksisteeri. Kuna sisse astub naine ehetega, siis lepime kokku, et räägime sellest edasi oma järgmise nädala koosolekul. Loodan väga, et “magic”, olematu ja samal ajal peaaegu olemas mees leiab siiski oma eksistentsile suurema toetuspinna ja ühineb meiega järgmisel nädalal. Saan aru, et enne veel kui jõuan finantseerimisallikate kaardistamiseni, peaks nii mõnegi tegevusprotsessi siin aluspesuni paljaks võtma (sh finants) ja aru saama nende enda poolsetest mõtetest, soovides ja eesmärkidest. Vähem oluline ei ole ka aru saada nende tegelikust võimekusest toetusvastutus võtta.

kibera käsitöö

Üks ääretult sümpaatne naine, kes Kiberas ehteid valmistab. Tema nimi on Khadija Abdi. Foto: Silvia Pärmann

Ehted on muidugi vahvad. Või on nad vahvad üksnes sellepärast, et ma olen naine. Või hoopis sellepärast, et nad viivad mind hetkega tagasi sooja lapsepõlve. Kes meist siis lapsepõlves paberpärleid kokku rullinud ei ole.

Kibera paberpärlid

Üks toode, mida KCEO müüb. Imelised paberpärlid. Foto: Silvia Pärmann

Laupäeva hommikul on meil võimalus liituda ühe prügikogumisgrupiga. Ärkame Liinaga kell kuus. Õues on jälle pime. Ootan pikisilmi, et päike juba puudevahelt taevasse eputama tuleks. Nairobi asub 1795m merepinnast ja enne kui päike välja tuleb on siin vaevalt 15 kraadi sooja. Kes pagan oleks osanud arvata, et ma Keenias võtan kohvripõhjast välja soojad sokid, teksapüksid ja kampsuni! Ainukesed soojad asjad, mis mul on aga mul on ikka külm. Päeval õnneks läheb siin soojaks nii 30 kraadi kanti ja saab jälle kampsunita elada.

Prügikorjamise gruppe on kokku viis (gruppides 10-30 inimest) ja vabatahtlikena töötavad peamiselt keeruliste minevikkudega noored mehed (narkootikumid jms). Ühes grupis ka käputäis naisi. Kuidas eneseabi grupid peamiselt tekkinud on, on lihtne. Nähes tänaval “tiksuvaid” mehi, tehakse nendele ettepanek hakata midagi tegema ja pisut raha teenima. Joshua selgitab, et üks vabatahtlik töötab eneseabigrupis keskmiselt kaks aastat. Nende kahe aasta jooksul proovivad organisatsiooni liikmed nad kiirrongiga mustast minevikust valgesse tulevikku suunata. Vahel õnnestub, vahel mitte. Motiveeritakse ja proovitakse koos leida uue elu retsepti. Üheks väga oluliseks punktiks on läbivalt kool. Kas lõpetada oma pooleli jäänud põhi- või keskkool ning minna sealt edasi ülikooli. KCEO toetab neid osaliselt õpingute tasumisel. Mulle isiklikult sümpatiseerib see kontseptsioon väga.

Kibera prügivedu

Vabatahtlikud, kes Kiberas prügi kokku korjavad. Selline näeb välja käru, millega Kiberas liigutakse.

Igal prügikorjamise grupil on Kiberas oma piirkond, kus majade eest kilekottidesse kuhjatud prügi ca kolm korda nädalas kokku korjatakse. Grupp teenib kokku korjamise eest ca 30 shillingut/kott (0.28 EUR senti). Selleks kasutatakse meie mõistes suuri kärusid, millel on autorattad all. See liigub puhtal ragiseval kondimootori jõul. Põhjuseid, miks motoriseeritud varianti ei kasutata, on kaks. Esiteks on see liiga kallis ja eneseabigruppidel puuduvad selle finantseerimiseks vahendeid. Kurvem pool on aga hoopis see, et puuduvad vahendid ka kärude ostmiseks. Käru maksab 15 000 shillingut (mis teeb 139 eurot), seega kärusid renditakse. Ühe päeva rendi hind on 250 shillingut (ehk 2.30 eurot) päev. Lihtne arvutus näitab, et 60 korra rentimisega, oleks investeering tasa ja teeniks juba uut eesmärki. Vähim, mis kõikidele gruppide peale kokku vaja oleks, on kuus käru. Ütlen Ali’le (kes on ühe grupi juht), et ehk peaks teenitavast tulust mõne % tulevaste investeeringute tarbeks hoopis koguma? Ali mõtleb, puurib oma pilgu läbi öeldud lause ja noogutab. Teine põhjus, miks neid kärusid kasutatakse on lihtsam. Kuna Kiberas on tänavad autodele või mõnele väiksemale mootorsõidukile osaliselt läbipääsmatud, siis ei jää lihtsalt muud üle.

Kibera prügigrupi boss Ali

Saage tuttavaks, tema on Ali. Üks nendest, kes tiksumise asemel otsustas oma elumenüüd muuta ning läks ülikooli raamatupidamist õppima.

Kunagi oli valitsus isegi tähtsa ettevõtmisena Kiberasse prügikastid soetanud. Oli lindilõikamise päev. Prügikastid said, prügi sai aga mida ei saanud oli prügikasti tühjendus. Arusaadav, kes siis lindilõikamise päeval nii kaugele ette mõelda suudaks. Nagu selgus ei ole keegi suutnud sellele isegi tagantjärele mõelda. Ebaõnnestunud projekt – oli ilmselt aruande viimane lause.

Kibera slummi prügi

Kogumispunkti poole liikudes on kärud juba head-paremat täis.

Liigume kolme ääreni täis käruga “kogumispunkti”. Kogumispunktiks nimetatakse siin lihtsalt ühte vähe lohkus kohta autotee ääres, kuhu kärud tühjaks valatakse. Kiired poisid lammutavad siin prügikotid laiali ja sorteerivad taaskasutuseks sobiva materjali välja. Kõik orgaaniline läheb loomadele ja ülejäänud visatakse lõkkesse. Siit läheb materjal edasi puhastusse.

Kogumispunkt

Kogumispunkt. Punkt.

Joshuaga räägime üle veel järgmise nädala tegevuskava. Arutame Liinaga oma päevakavad üle ja kõik tundub plaanipärane. Peale kogumispunkti otsustame minna Nairobi kesklinna Masai turule, et saada ülevaade, mida veel kohapeal toodetakse ja tehakse. Kuna edasimüüjad müüvad turul ka KCEO tooteid oleme bussis üsna veendunud, et leiame ka need sealt ülesse. Masai turg on värviline ja kirev. Ilmselt ka kõige suurema luubiga ekspert ei saaks siin aru, milline toode on KCEO oma ja milline kellegi teise oma. Kindlasti oleks nendel vaja kuidagi eristuda.

Masai turg

Värviline Masai turg, Nairobi kesklinnas

Liina Masai turul

Liina proovib Masai turul pakutavaid ehteid. Kohalikule maastikule sobib suurepäraselt aga Eestis ….muigan, miks mitte?

Juba neljapäevasel koosolekul välja käidud mõte, et iga toote küljes peaks olema “story”, kus toode tuleb ja kes selle teinud on, tundub veel rohkem mõeldava mõttena.

Kiberale näidis

“Story” näidis, mida võiks KCEO toodetele juurde panna.

Turg pigistab mulle pihku veel ühe mõtte. Nimelt leiame suured pärlid, mis on ülesse sulatatud õlle- ja veinipudelitest ning tavaliselt klaasis. Puurin müüjalt infot, et kuidas neid täpselt tehakse. Tundub tehtav ja tahan seda mõtet ka järgmisel nädalal KCEO’le ning abigruppidele tutvustada. Sest sulatatud klaasist, lisaks pärlitele, saaks teha veel täpselt 1,245 miljonit vidinat. Turul liigub veel turiste ja jääme ühega nendest kogemata vestlema. Tuleb välja, et tema otsib omakorda edasimüügiks kohalikke suveniire. Liina flirdib mõttega, et kuidas oleks kui KCEO’l oleks Masai turul oma lett. Kuldne mõte, paneme kirja, pakume välja.

Masai turg klaaspärlid

Ülesse sulatatud klaasist mummud. Aegu ennem nimetasid nad ennast õllepudeliks, veinipudeliks ja aknaklaasiks.

Mõnda aega turul ringi kõndides hakkab tunduma, et “doktor, me oleme siin juba olnud”. Kõik proovivad mzungudele midagi müüa ja selgeks teha, et minu toode on küll “same-same, but different”. Noogutan oma usutavamail viisil. Kuigi pean tunnistama, et mulle meeldivad need tillukestest “asjadest” tehtud tooted.

Masai turg, lips

See on nimelt lips, mida mehed saaksid ülikonnaga kanda.

Lahkume masaide maailmast ja jalutame mööda tänavaid, mida ei nimetata enam kesklinnaks. Järsku hakkab üsna suur grupp mehi kedagi taga ajama. Uurime kohalikelt, et milles uba? Taskuvargus. Hmm.. liigume edasi. Mitte just väga palju hiljem tunnen, kuidas üsna laial ja tühjal tänaval keegi ennast mu külge surub ja hetke hiljem kukub maha juukseklamber, mille olin ennem oma koti välimisse taskusse sättinud. Minust eemaldub hirmkiirelt pruunis (või oli see kunagi roheline) kampsunis mees. Kiikab veel tagasi, et saaksin temalt küsida, kas juukseklamber oli liiga suur või värv ei olnud sobiv?

Saan aru, miks Nairobit Nairobberyiks kutsutakse. Kuigi Nairobi päris nimi on tulnud tegelikult masaidelt (Masaid on edela-Kenyas ja kirde-Tansaanias elav rahvas), kus Ewaso Nyirobi tähendab “külma vett”. Masaide koguarv ulatub umbes 900 000, mis teaduslikele infoallikatele toetudes (loe google) peaks jagunema võrdselt kahe riigi vahel. Aga see oli ilmselt asja igavam pool.

Palju kõineainet pakkuvam on selle hõimu kombed. Nimelt masaid on mitmenaisepidajad ja mitmemehepidajad. Võib ette tulla olukordi, kus kõik ühe põlvkonna naised on abielus kõigi oma põlvkonna meestega. Pisut veider olukord, ma tean. Aga see pole veel kõik. Kui üks mees tuleb teisele külla, siis komme nõuab, et peremees pakub külalisele oma voodit ja naine tohib ise otsustada, kas ta veedab öö külalise või oma mehega. Kui sellisest abieluvälisest suhtest sünnib laps, peab naise mees seda kasvatama oma lapsena ning tal on täielik pärimisõigus. Mnjah, pean tunnistama, et samasooliste kooseluseadus tundub sellekõrval … ah, las ta parem jääda.

Masai naine

Masai naine turul.

 

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: