Jah, Keenia on rääkimata lugude maa.

Jõuame Shiandasse hilja, väljas on pime. Matatust väljudes, kuhu on sisse pressitud täpselt kaks korda rohkem rahvast kui kohti on, tunnen ennast nagu kortsus multifilmitegelane. Samal ajal kui ma uuesti kõndima õpin, tervitavad meid kohalikud hääletoonil, nagu nad just meid olekski oodanud. Shianda on väike ja armas küla oma uneleva külaeluga. Bussipeatusest koju on umbes 200 meetrit ning selle ajaga on nii mõnigi Janika ja Kaie kohalik sõber meie jõudmisest neid sõnumi teel teavitanud. “Keenia lapsed ei oota kunagi koolivaheaega, sest nad on seal sünnist saadik” on üks mitmetest siltidest, mis nende hubases korteris seinale kleebitud on. Teen omale teed ja tunnen, kuidas viimase öö vähene uni oma võlga nõudma tuleb.

Janika on Keenias, vahelduva eduga, olnud kokku viis aastat ning kirjutanud raamatu “Minu Keenia”, mis peaks olema kõigi nende inimeste öökapil, kes Keeniasse tulema hakkavad või keda päris lood kohalikust elust huvitavad. Ta on erakordne naine, sihikindel ja lõpuni imetlusväärne. Tänu tema tegevusele on siin muutunud palju, väga palju. Oeh… kõik need lapsed ja lastega seotud ahastama ja pead vangutama panevad lood. Mina olen sõnatu aga samal ajal otsustanud – kui keegi peaks meist teenetemärgi saama, siis on see kahtlemata Janika – kes üksnes ise kõige selle töö hinda tegelikult teab.

Ühel hommikul võtame sammud Rise and Shine kooli, kus õpivad ka puudega lapsed, mis on Keenia mõistes üsna uudne lähenemine. Nagu paljudes teistes maades on ka Keenias kombeks peita või sulgeda puudega laps, kas keldrisse või mõnda pimedasse nurka, et vältida külaelanikke laimavaid jutte.

Rise and Shine kool Shianda

“Rise and Shine” on Shiandas esimene kool, kus puudega lapsed õppida saavad.

Rise and Shine13

Algul piiluvad lapsed vähe kahtleval pilgul meid läbi kooliakna.

Kooli külastamiseks on meil aga väga mõjuv põhjus. Mattias on Eestist Janikale kaasa pannud jalgpallid. Pallid oli tema kingitus 12 sünnipäevaks, mida ta soovis Keenia lastele saata.

Rise and Shine Shianda2

Ka kõige väiksemad olid pallidest vaimustuses.

Lapsed rivistatakse kooli õuele ülesse, kus Rael loeb ka ette ühe paljudest kirjadest, mida Eesti lapsed saatnud on. Rael on üks nendest õnnelikest, kellel tänu Janikale on jälle võimalus koolis käia või siis kellel tänu Janikale on jälle elu. Kui Janika ta leidis oli tüdruk üsna nukras olukorras. Teda oli purjus kasuisa seitsme aastaselt nii toorelt vägistanud, et vigastas Raeli lülisammast, mille peale jäi tüdruk liikumisvõimetuks. Ema, kes oli kartnud, et mees pannakse selle peale vangi otsustas tüdruku hoopis tema vanaema juurde viia. Kuna tüdruk ei saanud kõndida, siis otsustas vanaema teda selle eest iga päev peksta. Kes Janika raamatut lugenud on, on selle looga ilmselt kursis. Aga palju olulisem on see, et peale mitmeid haiglakülastusi kõnnib Rael täna kooliõuel ilma karkudeta juba ringi, küll longates, aga ta naerab.

Rael Shianda

Rael loeb Eesti laste poolt saadetud kirja kõigile ette.

kool

“Rise and Shine’i” koolilapsed

Peale kirjade ette lugemist näitab Janika Mattiase poolt lastele saadetud videot ning siis on aeg õue tutt-uute pallidega mängima minna. Lapsed olid rohkem kui rõõmsad.

Võtan kätte trepil vedeleva ilma kaanteta ja päevi näinud õpiku. Proovin suahiili keeles kirjutatud teksti valjusti veerida. Lastele teeb see palju nalja ja nad hakkavad minuga valjusti sõnu kaasa hääldama, kuni läbi saavad loetud kõik kümme lehte ja on aeg lastega hüvasti jätta. Kahju on sellest erakordselt toredast koolist lahkuda.

Shianda lapsed

Loeme lastega suahiili keelset õpikut.

Järgmisel pärastlõunal lähme külla kahele väikesele lapsele, kellel on nii ema kui isa surnud ning keda kasvatavad vanavanemad. Vanavanemad elavad tagasihoidlikus, ilma elektri, vee ja kanalisatsioonita savionnis, kus ainukesteks mööbliesemeks on puust diivan ja laud. Meid kutsutakse sõbralikult sisse ja Janika kaardistab laste olukorda.

Lapsed shiandas11

Lapsed, keda kasvatavad vanavanemad ning kellel tihtipeale on ainukeseks söögiks päevas tassitäis teed.

Voodeid savionnis loomulikult ei ole. Magatakse muldpõrandal, maisikottidel. Tüdrukud, kellest vanem peaks olema nelja ja noorem kahe aastane, näevad välja täpselt poole nooremad. Väikesem ei oska veel käiagi. Lapsed joovad teed, mis on ilmselt nende ainuke söögikord päevas ning rõõmustavad külla tulnud mzungude üle.

Savionn Shiandas

Savionni ainukesed mööbliesemed: diivan ja laud

Istun maja ette kivile ja tunnen piinlikust selle üle, et hommikuse järelejäänud pudru, maja ümber siblinud kanadele andsin. Siis tuleb vanem tüdruk minu juurde ja paneb oma väikese käe mu jalale ning uurib üle õla rippuvat kaamerat. Vahepeal on õuele tulnud veel naabrilapsi. Teeme pilti ja vaimustus on suur, kui nad ennast tehtud fotodelt ülesse leiavad. Mul puudub ainult igasugune vaimustus mõtte üle, et mis nendest lastest tulevikus saab.

Jah, Keenia on rääkimata lugude maa, nagu ütleb Janika. Ükshaaval hakkavad nad mulle aga hinge pugema.

Rääkimata lugude maa

Keenia on rääkimata lugude maa

Kaie, kes on Mondo poolt teist korda Keeniasse saadetud, võtab meid kaasa koolitusele, mis viiakse läbi kindla piirkonna kogukonnale. Koolitus on otsast lõpuni suahiili keeles aga see ei sega meist kedagi, vaid näitab seda, et Kaie on nendele olnud hea eeskuju ja õpetaja. Veel eelmisel korral, kui ta Keenias oli, viis ta koolitusi läbi ise. Pealtnäha on Kaie õrn ja naiselik aga tegelikult on ta “hunt lambanahas”. Konkreetne, eesmärgipärane ja tema arveldusvaluuta on vaieldamatult tulemus.

Olles ise koolitusvaldkonnas nii mõnigi hea aasta tegutsenud, suudab Keenia mind selles valdkonnas ikka korralikult üllatada. Koolitus, mis loomulikult suurepärase kliima tõttu toimub õues, algab ühe kohaliku laulu ja tantsuga. Lauluhäälega on mul küll kehvasti aga vaatamata sellele proovin oma puusadega kõik tasa teha ning olla kohalike naiste tasemel. Kõik, kes minu ennast salgavaid liigutusi pealt vaatavad – naeravad – mõtlen endamisi, et ilmselt ei saaks minust kunagi, isegi mitte kohaliku kuulsusega, estraaditähte.

Koolitus Shiandas

“Koolitusruum”

Tähelend

Lühike tähelend, kus ma saan aru, et minust, isegi mitte kohaliku tähtsusega, estraaditähte ei saa.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: