Põskkoopapõletik?

Ärkan hüüde peale: “Mariaiii Tomböö … Mariaiii Tomböööö.”

“Mina, mina see olen!” vastan kohmetunult.

Nii hea hääldusega iseenda nime (kohalikus mõistes), tunnen ka läbi une ära. Olin peenes erakliinikus, arsti aega oodates, seina najale magama jäänud. Viipan käega, pühin suunurgad puhtaks ja veendun, et “uni” magades pluusile ei ole tilkunud. Kõik on korras ning kõnnin altkäemaksu maksmata arsti kabinetti, milleta ma ilmselt riiklikus kliinikus jutule ei oleks saanudki.

Haigla

Erakliinik “The Aga Khan University Hospital”

Olgugi, et Nairobi on ekvaatorist ehk ainult üks samm paremale, et mitte öelda täpselt ekvaatoril ning sellist suurepärast kliimat on raske kuskilt leida – on mul diagnoosi saades isegi veidi piinlik.

“Teil on põskkoopapõletik!” ütleb pöidla suurune naisarst ja kiigutab oma toolil jalgu.

Enne veel, kui öeldu mu kõrvu, siis ajju ja see järele üle mu näo valguda jõudis, leian piisavalt aega et, kõiki Keenia haiguste hirmulugusid arvestades kiirelt küsida: “Kaua mul veel jäänud on?”

Arst, kellel soeng oli rastapatsidele eelnevas sassis seisus, naeris häälekalt ning toetus seejärel mu õlale, et toolilt mitte maha kukkuda.
“Meil, Keenias, surevad inimesed tavaliselt malaariasse või AIDS’i. Mu kallis, sul on põskkoopapõletik ja enamus juhtudel paranevad sellest kõik inimesi.”

Kuulan arsti ja sain ka ise oma küsimuse rumalusest aru. Aga arvestades seda, et jõudsin haiglasse oma viimase energiavati toel ja enamus juhud enamusest tundub minu jaoks hoomamatu numbrijadana, pean vajalikuks lisada: “Teate, kui ma võtan arvesse oma olematut enesetunnet, olen ma veendunud, et mul on põsk-malaaria-koopa-AIDS. Lihtsalt arvestage sellega, kui rohtusid kirjutate.”

Arst ja õde vaatasid mind mõlemad haletsusega ning mina, neid terveid inimesi, kadedusega vastu. Õde tõusis toolilt ja oli kohe aru saada, et ka tema võtab minu tervenemist tõsiselt, tehes erakordse ettepaneku: “Kui see teid lohutab, me võime teid  ära kaaluda!”

“Milline suurepärane mõte!” kiidan õde takka. Ning proovin vastata sama humoorikalt: “Kas te soovite kaaluda mind või minu korvpalli suuruseid mandleid?” Naeran ainult mina ja siis tekib vaikus. Jah, see tunduski naljakas ainult minule. Peaks oma huumorisoone põletikunäitaja ka küsima.

Jalutasin apteeki, lohisev rohtude nimekiri järgi. Tablettide ja siirupite hulka arvestades tundub, et see põsk-malaaria-koopa-AIDS on üks kõige tõsisemaid haiguseid, mis mul elus olnud on.

Rohud

Kes sellise koguse rohtude peale üldse terveks jääb?

Categories: Elu-olu, Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: