Tallinna kesklinnast Kose kaudu Piritale

agriculture_in_Kibera

Sa võid ju mõelda, et mõned asjad maailmas ei tohiks olla võimalikud, sest nad on toimumiseks lihtsalt liiga absurdsed. Õigemini, sa ei mõtlegi selliste asjade peale, sest kes see ikka kulutaks oma energiat täielike jaburduste üle juurdlemise peale.

Ja siis, ühel hetkel, muutub ilmselgelt ilmvõimatuna tunduv ühtäkki reaalsuseks. Ja oh ei, selleks ei peagi midagi ilmvõimatut tegema. Imede sündimiseks piisab kasvõi sellest, et istud Nairobi kesklinnas bussi peale, et kodu poole sõita.

Ma olen Nairobi bussijuhtide loomingulisest marsruudivalikust varemgi kirjutanud, aga seni on kõik jäänud enam-vähem normaalsuse piiridesse, mis siinses kontekstis tähendab, et ummikute korral bussid üle paari kilomeetri teoreetilisest põhimarsruudist kõrvale ei sõida. Pimedas ei pruugi isegi kohalikud enam aru saada, kus kohas hetkel ollakse – minu käest on näiteks nii mõnigi uurinud, et kas ma tean, kus me hetkel asume? Üldiselt oskangi seletada, sest matatu- ja bussijuhtide peamine loomingulisuse rakendumise rajoon on aja jooksul juba päris tuttavaks saanud.

Aga nagu teada, joonistavad mõned meist kehvalt, mõned vähe paremini ja väga üksikutel on selline anne nagu Picassol. Sattusin nimelt istuma bussi, mille juht oma loomingulise natuuriga paneks vist ka Picassole endale ära.

Olin Nairobi kesklinnas kokku saanud ühe portugallase ja ühe itaallasega (läbi #Eesti muidugi) ning asusin oma tavapärase bussiga kodu poole sõitma. Bussi sisenedes ei ennustanud miski, et kuskil võiks tekkida erilisi anomaaliad. Siiski, kui buss keeras Uhuru pargi juures otsesõitmise asemel paremale, tõstatus küsimus, et mis marsruut siis täna meil menüüs on? Arvasin, et hea küll, sõidab natuke ja pöörab siis ehk kusagil Kilimani või hiljemalt Lavingtoni (need on Nairobi linnaosad) kandis tagasi vasakule selle “teoreetilise” marsruudi poole.

Seda kõike ei juhtunud.

Minu kõrval istuv naisterahvas hakkab muretsema, et kardetavasti jääb ta nüüd Prestige’i kaubanduskeskuses toimuvale kohtumisele hiljaks. Normaaloludes jõuab sinna kesklinnast ja sellesama bussiga 20 minutiga (muidugi seda “õiget” marsruuti mööda), tipptunni ajal nii 40-50 minutiga ja tema oli võtnud veelgi varu, istudes bussi tund aega varem. Ilmselt oli midagi olulist.

Aga me sõidame ja sõidame. Väga. Vales. Suunas.

Mulle teeb olukord sel hetkel isegi nalja. Istud bussi ja see põrutab absoluutselt vales suunas. No on ju natuke naljakas? Absurdne, totakas, aga siiski parasjagu naljakas.

Sõidame ja sõidame läbi Westlandsi ja ütlen oma naabrile, et kui nii edasi läheb, oleme varsti Nairobist väljas. Saan vastuseks seletuse, et see bussijuht on ilmselt hull, sest ärapööramise võimalusi on olnud piisavalt.

Kui me tõepoolest jõuamegi Nairobist välja, siis enam nii naljakas polegi. Ma ei saa enam üldse aru, kus ma parasjagu asun. Mingil hetkel see kauaoodatud vasakpööre siiski toimub. Paremal paistab karjamaa, kus söövad lambad ja lehmad, vasakul näeb banaaniistandust, kasvatatakse skumawikit ja kõike muud. Selgelt pole siin enam mingit tegemist Nairobi kesklinnaga.

Ausalt öeldes on selleks hetkeks mul juba ükskõik. Läheb see buss lõppude lõpuks siis, kuhu ta iganes läheb. Minu kõrval istuv naine konstateerib üsna frustreeritult, et kohtumisele pole enam mõtet minna ja ta läheb parem koju. Oleme selleks hetkeks poolteist tundi lihtsalt pagan-teab-kus ringi sõitnud.

Kõige tipp on muidugi see, et ühel hetkel ma tõepoolest jõuangi oma (nüüd juba nii kalli) Junctioni kaubanduskeskuse juurde. Planeeritule muidugi täiesti vastupidisest suunast, aga see kõik ei oma nüüd tõesti enam tähtsust. Kui oled Westlandsi, Dagoretti ja Riruta kaudu kaks tundi bussis sõites lõpuks õiges kohas, siis pole vist tõesti erilist põhjust kobiseda. Seda muidugi Keenias. Euroopas oleks kogu see värk ilmselt järgmise päeva ajalehe esilehe peauudis. Aga Keenias – no asjad ju lihtsalt juhtuvad!

labidad

Näide katuse loomingulisest kujudusest Kiberast. Ei, see maja tõesti pole labidate väljarent või kohaliku ehitusfirma peakontor. Kontrollin järgi, aga oli vist mingi pubi või muidu söögikoht.

Ilmselt ei ütle eeltoodud kohanimed suurt midagi. Kui kogu see värk kuidagi Eesti konteksti asetada, siis oleks tegemist juhtumiga, kui istud Tallinna kesklinnas bussi ja soovid sõita Piritale, kuid bussijuht kimab mööda Tartu maanteed linnast välja Kosele ja hakkab siis pisikesi kõrvalteid kaudu Viimsi poole sõitma. Piritale saabutaksegi Viimsi, mitte kesklinna poolt.

Kas kõik see ei tohiks olla võimalik? Nagu elu näitab, siis see on vähemalt Keenias paganama võimalik! Igatahes ma enam tõesti ei usu, et Keenias oleks asju, mis oleks võimatud. Rääkige te siis mulle, mida tahes! Loomulikult tuleb see kellegi suust, kes asub Nairobis ja mujal Keenias naerdakse selle teksti üle ilmselt suure häälega, sest ma põen siin mingi kuki-muki üle.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Nairobi | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: