Tagasi Eestis. Mõne asjaga tuleb harjuda.

Vaade Kiberale

Vaade Kiberale.

8 kuud Keenias ehk ajaratta mõned tuurid on tänaseks minevik. Kokkuvõttes võib öelda, et igavesti lahe aeg oli. Aafrika lihtsalt kuidagi haarab sind enesesse. Kohustuslikuks haibitud standardprotseduurid nagu “suur eneseleidmine”, “maailmapildi täielik muutumine” ja kõikvõimalikud muud raputavad psühholoogilised läbielamised jäid siiski sündimata.

Muidugi, elu Keenias raputab ja testib sind pidevalt, aga ega seda raputamist polegi nii lihtne edasi anda. Kuidas tuleks rääkida näiteks sellest, et igast suvalisest matatu-sõidust võib kujuneda omaette päevasündmus, kus jageled miljoni naeratuse saatel konduktoriga suahiili keeles ühe eurosendi üle vaid sel põhjusel, et sul on juhtumisi mzungu nahavärv? Ei, vaidlus ei puuduta kaugeltki mitte ühte või teist konkreetset rahanumbrit, vaid lihtsalt lõputut testi, kas mzungult saab Aafrika absurdsete argumentidega väikest lisaraha või mitte.

Kibera

Kibera slumm

See pole kaugeltki kauplemine Araabia moodi. Keenias on see kõik puhas fun, aga muidugi alles siis, kui asjale pihta saad. Sõltumata sõnavahetuse tulemusest on vestlust õigesti ajades lõpuks alati rahul mõlemad pooled ja lisaks terve matatu, sest nalja said ju kõik ja nalja Keenias hinnatakse.

Kibera_slumm2

Kusagil Kiberas

Igatahes hakkas mulle täitsa meeldima, kuidas Keenias neid mzungusid pidevalt testitakse. Aga eks elu õpetab kohalikke ka vastu testima. Kah selline parajalt lõbus värk. Mida rohkem suahiili keelt, seda lõbusam tulemus muidugi on. Igal juhul tuleb ratsionaalne mõtlemine sel puhul kohe ära unustada ja leida meie mõistes midagi täiesti totrat, mille peale oma väited üles ehitada. Nagu näiteks, et muidugi ma maksaks, aga näed, ei saa, sest sul pole täna lipsu ees (nagu kunagi oleks). Üldiselt on nii, et kui suudad rahva matatus naerma ajada, on võit sinu.

Ei, ei saa väita, et psühholoogilised läbielamised Keenias oleks täiesti puudu jäänud – meelelahutust toodi koju kätte ja üldse sai Nairobi eestlaste kogukonnaga väga lahedat seltsielu elatud, koos matkatud, saunas käidud, kartulisalatit ja rosoljet söödud ja siis Eesti hümni lauldud.

Eesti Vabariigi aastapäev

Eesti Vabariigi aastapäev Nairobis.

Pentti_keris

See saun jääb meelde. Pentti ja Silvia külaslislahkus oli täpselt sama mõnus nagu nende saun.

Meelelahutus Nairobi moodi.

Nairobis Eesti parima meelelahutuse eest raha ei küsita.

Aga jah, Eesti elusse taas sisselades tuleb paratamatult harjuda mõningate pisiasjadega. Allpool ongi väike loend nüanssidest, kus automaatpiloot läheb Aafrikas uuenenud tarkvara tõttu Eesti tegelikkuse mõistmisest natuke lahku.

Ühistransport

Nairobi_kesklinn

Nairobi kesklinn koos lõputute bussidega.

Mis mõttes ei saa bussi peale minna suvalises kohas, vaid selleks tuleb kindlasti minna peatusesse? Ja hea küll, kui oledki spetsiaalselt sinna peatusesse läinud, siis miks pole seal mitte kedagi, kes karjuks sulle bussi sihtkohta ja üritaks sind kõva häälega veenda just tema bussi astuma? Ja kui tahad teada, kuhu buss sõidab, tuleb ise minna elektriposti pealt sõiduplaani ja -marsruuti vaatama. Või uuri seda mobiilirakendusest. Ühest küljest muidugi mugav, aga karjuv inimäpp bussipeatuses toob info sulle hetkega kätte. Ja oh imet, bussid sõidavadki vastavalt graafikule ja kujuta ette – ka mööda ettenähtud marsruuti. Ei mingit loomingulisuse puhanguid erinevate marsruutidega. Nairobis tundus see pidev marsruutide jooksev kombineerimine esialgu päris jabur, aga kui sellega ära harjusid, siis tundub jälle Tallinna ühistransport millegipärast kuidagi igavavõitu.

Hindadest

Peale Keeniat on Eestis supermarketisse minek täielik õndsus – pea kõik toidukaubad on Eestis tunduvalt odavamad kui Keenias. Ja tihti ei räägi me siin kaugeltki mingist 10 protsendist sinna-tänna, vaid hinnavahed võivad vabalt olla kordades. Erandiks on muidugi mõned puu- ja köögiviljad, mis Eestis kas ei kasva või on hooajalised. Mangode ja avokaadode hinda ja magusust pole tõesti mõtet võrrelda. Kui vaadata näiteks seda, palju maksab Eestis sink või soolakala, siis on hinnavahe märkimisväärne. Kui Eestis võib 7 euroga osta terve kilo mõnusat maasuitsusinki, siis Nakumatti Delis maksab meie mõistes suhteliselt nigela singitaolise produkti 100 grammi 2 eurot. Paremat sorti sink (parem mitte meie, vaid Keenia kontekstis) maksab juba 3-4 eurot 100 grammi, mis teeb kilo hinnaks kuni 40 eurot.

pead podisevad

Kibera slumm. Selles pajas podisevad mõned veisepead. Pidavad potentsi andma.

Kalaga on asi juba päris kreisi. Pisikese tüki külmutatud lõhefilee eest tuleb välja käia üle 10 euro. Ja seda saab osta vaid Yaya keskuse erilisest delikatessipoest. Juustude hinnavahe pole õnneks nii hull, kuid võrdlus jällegi kindlalt Eesti kasuks.

papaia1

No et mis papaia? Mingi suvaline papaia, nagu igal hommikul. Pool Mairile, pool mulle.

Kallid on kõik importpuuviljad. Näiteks mandarinid või apelsinid, mis pärit sealtsamast Marokost, on Keenias 2 korda kallimad, kui Eestis. Hurmaa hinda ei mäleta, aga see võis olla isegi 5 korda kallim. Importõunad ja viinamarjad on samuti kallid. Pooleldi lukskaup on isegi tavaline pudelivesi. Kui Eestis saab pooleteist liitrise vee kätte u 25 sendiga, siis Keenias maksab samasugune vesi minimaalselt 50 senti. Mullivee osas on vahe veel märgatavam – odavaim 1-liitrine mullivesi (mida on saada vaid suuremates poodides) maksab 70 senti.

Aeg

Uhuru park

Aega on. Oleks üllatav, kui Nairobis Uhuru pargis selle palmi all keegi parasjagu ei magaks.

Suhtumine aega on erinev. Eestlastel pole kunagi aega, Keenias on kõigil a l a t i aega. Kui eestlastel on ajaperspektiiv vaat’ et aastakümnetes, siis Keenias piirdub ajaline ettemõtlemine kõige rohkem ühe nädalaga. Need Eesti pidevad tööjutud ja vabandust, aga hetkel pole aega pole Keenias väga teemaks. Ma olen kaugel sellest, et idealiseerida Keenias vohavat hakuna matata (suahiili keeles: pole probleemi; küll asjad kuidagi lahenevad; alati jõuab) suhtumist, aga eestlased peaks tõesti õppima töötegemist vähe kergemalt võtma.

Kibera koolis

Kibera koolilapsed

Kas keegi on kunagi oma elule tagasi vaadates tundnud rahulolu sellest, et elu keerles ainult ümber töö (kusjuures see töö on ühiskonna seisukohast sageli mõttetu)? Tõsi, mul puudub vastus küsimusele, kuidas juurida Keenia kultuurist välja natuke hakuna matatat või kuidas Eesti kultuurile lisada natuke rohkem muretust ja asjade kergemalt võtmist. Kusjuures on huvitav, et vist kõik eestlased, kellega Keenias kohtasin, märkisid, et eestlased on oma töökesksuse, muretsemise ja rabamisega selgelt liiale läinud. Teine keskkond aitab ennast paremini mõista.

Formalism

Kibera koolis

Ja veel – Eestis torkab silma siin vohav fanaatiline formalism. Kui Keenias on kõik asjad vähem või rohkem paindlikud (tihti liigagi), siis Eestis peetakse oluliseks ajada õndsa pühendumisega näpuga järge mingitest formaalsetest reeglites, süvenemata seejuures asja sisusse või sellesse, kuidas saaks saavutada parema lõpptulemuse.

Ei, kõigepealt hakatakse otsima mingeid vigu ja mingeid põhjuseid, sest midagi sa kindlapeale valesti ju tegid. Reegleid ju juba jagub. Seejuures on kõige hullem see, et need on sageli vabatahtlikult iseendale kehtestatud ja kõike „mittekorrapärast“ kardetakse. Huvitav, varem ei pannud seda ilmingut eriti tähelegi ja sedasorti ordnung tundus mingil moel „normaalne“. Enam mitte. See on jõudnud täiesti haigesse faasi.

Kibera_koolis-1

Kibera koolilapsed

Komplekt pisiasju

Kinera_slummis

Kibera tänavapilt.

  • Natuke tugevam tuul ei tähenda Eestis automaatselt, et oled kohe keset tolmutormi. Keenias on see üsna garanteeritud ja seda ka Nairobi kesklinnas.
  • Eestis leiab vist igast linnast ja asulast tasuta WiFi ja seejuures on see ka kiire. Nairobis ja teistes suuremates linnades võib samuti traadita internetti kasutada, kuid selleks tuleb minna natuke peenemase söögikohta või baari ja midagi tellida.
  • Taas tuleb õppida nutitelefoni kasutama.
  • Eestis pole ühegi vajaliku inimese töönumbri ja meiliaadressi teadasaamine probleem – lihtsalt vaatad ettevõtte-organisatsiooni kodulehelt. Aga mitte Keenias. Keenias ei leia vist üheltki kodulehelt inimeste otsekontakte. Või mis me räägime kontaktidest, isegi ettevõtte tegevusaadress on enamasti saladus. Näiteks Coca-Cola Keenia lehel pole ei aadressi ega telefoninumbrit.
  • Eestis on tänaval kõigile ruumi. Sellist saginat, nagu Nairobis, Tallinnas lihtsalt pole. Nagu polekski linn. Seejuures pole Nairobi sagimine maailma mastaabis üldse midagi erilist. Näiteks Hongkongi kõrval on Nairobi sagin nagu Tallinna sagin Nairobi kõrval. Samas on Hongkongi sagin võrreldes Nairobiga selgelt korrastatum.

Naeratuste vähesus

Kibera lapsed-6

Olles harjunud, et naer käib igale poole, on Eesti üsna morn riik. Sellise austustiheduse juures, nagu Kiberas on, tekib ikka inimeste liikumisel ikka olukordi, kus peaaegu põrkad kokku mõne teie inimesega. Ei mäleta korda, kus poleks vabanduse saatel naeratatud. Vähemalt minul tegid taolised olukorrad tuju tükiks ajaks heaks. Nii lihtne on väike arusaamatus pöörata mõlema jaoks positiivseks emotsiooniks. Tallinnas juhtus midagi analoogset supermarketis ja mitte minust tulenevalt. Minu vabanduse ja naeratuse peale vaadati mind hävitava pilgu saatel nagu mingit totatakat. Kahtlustan, et küsimus ei ole siin selles, et eestlased ei oskaks või ei tahaks naerda. Ei saa vist ühegi eestlase kohta, keda Keenias kohtasin, öelda, et oleks olnud morni näoga kivinägu. Järelikult tuleb selle halluse põhjuseid otsida kusagilt mujalt.

From Karanja road

Hüvasti, sadu kordi käidud tee Karanja Roadilt alla Kibera slummi.

Advertisements
Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: