Author Archives: Mairi

Kolm nädalat projektijuhtimise koolitust.

Jah, nii kiiresti need kolm nädalat projektijuhtimise koolitust läbi saidki. Õppisime, naersime, raputasime pead, noogutasime, vahepeal väsisime ja siis alustasime uuesti.

Tuli ka ette hommikuid, kus ma lihtsalt ootasin, et Keenia aja järgi kell kümme saaks  – aga tehtud ta sai ja nüüd kirjutame “päris” projekte nagu Rufftone’ile öelda meeldib.

Rufftone ja Julius projektijuhtimise koolitus

Õppisime, kuidas projekte kirjutada.

Koolitus arvutiklassis

Õppisime, kuidas leida sobivaid fonde ja kuhu oleks võimalik projekte kirjutada.

Ali:Adami self-help grupp

Õppisime, kuidas kaardistada vajadusi.

Self-help gruppe hindamas copy

Õppisime kuulama self-help grupi liikmete unistustest saada rahalist toetust uutest sokkidest kuni kanalisatsioonitorudeni välja.

Ootamine keenias

Siis ma lihtsalt vahel ootasin. Selgus, et minu kella ja Keenia kella erinevus on üksnes poolteist tundi.

KCEO tegevus

Õpivad nemad ja õpin mina ka KCEO ‘d lähemalt tundma.

Prügimägi Nairobi

Ja seda kõike selleks, et värviliste kuhjadega midagi mõistliku peale hakata.

Jamhuri töötukassa

Ja, et keegi nendest ei peaks kunagi Jamhuri Töötukassa osakonda järjekorda istuma minema. Sest ainuke, mida siin jagatakse on Harvard Schooli telefoninumber. Aga vähemalt ei pea nad “arvel olles” ennast iga kuu näitamas käima, et töötutoetust saada.

Advertisements
Categories: Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

See päev ei olnud pidulik üksnes Eestis. Ka meie kammisime juuksed ära, panime puhtad riided selga ja sättisime ennast Kaidi ja tema mehe Sean Paavo juurde õhtusöögile.

Eesti Vabariigi aastapäev

Kaidi ja tema mehe juures sünnipäeva pidamas.

Oh sa püha müristus, kus seal pakuti alles head ja paremat. Kartulisalati, täidetud mune, soolakurki, rosoljet, leiba, lõhet ja palju muud, mida kõike võis ohtralt üle valada Põltsamaa sinepiga. Jäi mulje, et keegi oleks nagu enne pidu justkui Selverist läbi käinud.

Vabariigi sünnipäev

Enne sööma hakkamist laulsime loomulikult ka Eesti hümni.

Aeg ja söök kadusid kiiresti. Jätkuvalt paneb mind hämmastama asjaolu, kui palju toredaid inimesi meie armsa maaga seotud on. Ühehäälselt ohatakse, kui jutuks tulevad sumedad suveööd, kevade lõhn ja värviline sügis. Talvest ei räägi keegi, sest õues on nii soe, et korraks tekib isegi kahtlus, mis pidu me peamegi? Jaanipäeva või juba üsna eaka riigi sünnipäeva?

Igaljuhul oli üks ääretult tore õhtu omadega ja seda kõike kodumaise muusika saatel. Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

——

Paar pilti täienduseks (Veigo poolt).

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on juba laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma. Laual olnud lilled on asendatud meeleoluka õhkkonnaga.

_ _ _ _ _  _ _ _

Ega ma siis ka kehvem pole – lisageme aga pilte siis juurde (Mairi poolt).

eesti kraam

Puhas Eesti kraam.

Kaidi kartuli-võileivad

Need snäkid läksid küll ajalukku.  Kaidi valmistatud lõhe ja kartuli ampsud.

Kurk

Kadri tehtud kurgid … võtsid käed värisema küll.

Silvia ja Paavo

Silvia ja Sean Paavo arutlemas. Julgen kahelda, et midagi Eestist.

Kaidi ja Veigo

Veigo ja Kaidi. Tundub, et ei räägi midagi, vaid võtavad Eesti terviseks.

Õnnelikud

Palju õnne Eesti. Kadri, Sean Paavo ja Silvia.

Kadri ja Veigo

Sel hetkel ei ole Veigo veel märganud, et täidetud munad lauale toodi. Aga hetk hiljem olid tal mõlemad põsed mune täis ja ei jõudnud ära kiita, kui head need on. Jah, need olidki hämmastavalt head.

Täna käisid juba sosinad, et uus kohtumine on nö “soojas”. Maru vahva – pilkudeni eestlased!

Categories: Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Põskkoopapõletik?

Ärkan hüüde peale: “Mariaiii Tomböö … Mariaiii Tomböööö.”

“Mina, mina see olen!” vastan kohmetunult.

Nii hea hääldusega iseenda nime (kohalikus mõistes), tunnen ka läbi une ära. Olin peenes erakliinikus, arsti aega oodates, seina najale magama jäänud. Viipan käega, pühin suunurgad puhtaks ja veendun, et “uni” magades pluusile ei ole tilkunud. Kõik on korras ning kõnnin altkäemaksu maksmata arsti kabinetti, milleta ma ilmselt riiklikus kliinikus jutule ei oleks saanudki.

Haigla

Erakliinik “The Aga Khan University Hospital”

Olgugi, et Nairobi on ekvaatorist ehk ainult üks samm paremale, et mitte öelda täpselt ekvaatoril ning sellist suurepärast kliimat on raske kuskilt leida – on mul diagnoosi saades isegi veidi piinlik.

“Teil on põskkoopapõletik!” ütleb pöidla suurune naisarst ja kiigutab oma toolil jalgu.

Enne veel, kui öeldu mu kõrvu, siis ajju ja see järele üle mu näo valguda jõudis, leian piisavalt aega et, kõiki Keenia haiguste hirmulugusid arvestades kiirelt küsida: “Kaua mul veel jäänud on?”

Arst, kellel soeng oli rastapatsidele eelnevas sassis seisus, naeris häälekalt ning toetus seejärel mu õlale, et toolilt mitte maha kukkuda.
“Meil, Keenias, surevad inimesed tavaliselt malaariasse või AIDS’i. Mu kallis, sul on põskkoopapõletik ja enamus juhtudel paranevad sellest kõik inimesi.”

Kuulan arsti ja sain ka ise oma küsimuse rumalusest aru. Aga arvestades seda, et jõudsin haiglasse oma viimase energiavati toel ja enamus juhud enamusest tundub minu jaoks hoomamatu numbrijadana, pean vajalikuks lisada: “Teate, kui ma võtan arvesse oma olematut enesetunnet, olen ma veendunud, et mul on põsk-malaaria-koopa-AIDS. Lihtsalt arvestage sellega, kui rohtusid kirjutate.”

Arst ja õde vaatasid mind mõlemad haletsusega ning mina, neid terveid inimesi, kadedusega vastu. Õde tõusis toolilt ja oli kohe aru saada, et ka tema võtab minu tervenemist tõsiselt, tehes erakordse ettepaneku: “Kui see teid lohutab, me võime teid  ära kaaluda!”

“Milline suurepärane mõte!” kiidan õde takka. Ning proovin vastata sama humoorikalt: “Kas te soovite kaaluda mind või minu korvpalli suuruseid mandleid?” Naeran ainult mina ja siis tekib vaikus. Jah, see tunduski naljakas ainult minule. Peaks oma huumorisoone põletikunäitaja ka küsima.

Jalutasin apteeki, lohisev rohtude nimekiri järgi. Tablettide ja siirupite hulka arvestades tundub, et see põsk-malaaria-koopa-AIDS on üks kõige tõsisemaid haiguseid, mis mul elus olnud on.

Rohud

Kes sellise koguse rohtude peale üldse terveks jääb?

Categories: Elu-olu, Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Kas Keenias peab palga pealt makse maksma?

Käimas on teine koolitusnädal ja sõna projekt hakkab osalejatele juba suupärasemaks muutuma, erinevalt sõnadest – vastutus, tähtaeg ja maksud.

Projektijuhtimise koolitus

Julius, Rufftone, Rhodah ja Stanley (alustades vasakult) kirjutavad projekti.

Rhodah: “Aaa,… kas palga pealt peab makse ka maksma ja see tuleb eelarvesse lisada?”

Rufftone: “Mairi aga kuidas on see võimalik, et nemad (institutsioon, kes on finantseerinud projekti tegevusi) ei mõista seda, et mul oli nädalavahetusel kiire ja ma ei jõudnud seda aruannet tähtajaks esitada?”

Julius: “Kui ma kirjutan vahearuandesse, et kõik on hästi, kas sellest tegelikult ka ei piisa?”

Stanley: “Mairi, kui ma olen oma kinnitatud projekti eelarvest midagi välja unustanud (näiteks lektori palga), siis kuidas rahastajad selle probleemi lahendavad?”

Ühesõnaga, ei ole olemas rumalaid küsimusi, vaid saavad olla ainult rumalad vastused. Samal ajal olen ma tõsise dilemma ees. Nagu siis, kui sõber läheb tarkusehambaid välja tõmbama ja küsib sinult, mis tunne see oli? Kas sa räägid tõtt ja ütled, et olid kaks nädalat valudes ja paistes nagu koopaorav või valetad ja lased tal endal selle läbi elada, lootes, et temal läheb teisiti?

Räägin higistades tõtt, uskudes, et vahel õpitakse ka teiste vigadest. Tõepoolest peab makse maksma (ka Keenias) ja tähtajad on tegelikult ka olulised ning kui sa eelarvest midagi välja unustad, siis on see sinu, mitte rahastaja probleem ning kindlasti ei ole piisav, “kõik on hästi” väljendist, vahearuandes. Meil mõlemal on veel üksjagu õppida. Minul Keenia kultuurist ja nendel projektide maailmast.

Küsimuste vahele teeme praktilisi projektikirjutamise harjutusi. Minu enda nimelisest fondist võis taotleda raha järgmistele tegevustele:
– Graffiti camp. Sihtgrupp 80+ eluaastat (olgu öeldud, et Keenias on keskmine eluiga ca 50 eluaastat).
– Kuidas keeta ja süüa ugalit (seda sama valget maitsetut kohalikku maisiputru)? Sihtgrupp mzungud.
– Kõik tegevused, mis toetavad avaliku elu tegelasi saamaks, läbi korruptsiooni, miljonäriks.
– Koolitused ja töötoad teemal: “Kuidas hinnata kliendi aega.” Sihtgrupp avaliku sektori töötajad.
– Arbuusiseemnete eraldamise masin kogukonnale.

Projekti esitlus Rufftone

Rufftone veenab hindamiskomisjoni, et tema kogukonnal on väga vaja masinat, mis eraldaks kiiresti arbuusiseemneid.

Projekti esitlus Stanley

Stanley on võtnud oma südameasjaks õpetada mzungusid ugalit sööma.

Olgu öeldud, et kahjuks ei saanud üksi projekt seekord rahastusotsust. Ja kriitilisteks hindajateks olid seekord osalejad ise. Ehk läheb järgmine kord paremini.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , | 1 kommentaar

Millega peaks arvestama, kui soovid Keenias lihtsat kammköidet?

Ainuüksi printimisega tegelevas firmas on mul kulunud üle tunni. Olen KCEO’le kokku pannud projektijuhtimise käsiraamatu, sest sellest nädalast hakkasin läbi viima projektijuhtimise koolitusi liidergrupile.

Lauale hõljuvad viis ahjusooja koolitusmaterjali. Kammköites ja puha. Eh, tegelikult ei olnud nad, peale tundi aega ootamist, nii soojad enam midagi. Eesti ajaarvestuses tuleks neid juba kolletanud materjalideks kutsuda. Nii see ootamise aeg siin Keenias lihtsalt sulab ja ma isegi naudin seda. Aga kindlasti mitte siis, kui mul koolitus poole tunni pärast algab. Võtan materjalid ja küsin arvet. Arve väljastamise aeg on siin pöördvõrdelises seoses juba kulunud ajaga ning sätin ennast teadlikult uuesti istuma.

Sirvin materjale. Sulgen käega silmad ja ohkan. Istumisest ei tule siin välja midagi. Panen materjalid lauale ja küsin aegluubis liikuvalt teenindajalt, et kas ainult mina arvan, et siin on midagi valesti või tema ka?

“Kas teil on mingeid probleem?” küsib teenindaja nätsu ääreni täis suuga.
“Peale selle, et üks materjal on kinni köidetud välisäärest, justkui nagu ei olegi,” ütlen teeseldud naeratuse saatel.
“Aaa….aga mis tähendab välisäärest,” küsib müüja ja võtab suust ploomi suuruse roosa nätsu ning asetab selle enda ette lauale. Pärast hea võtta. Ilmselt sai ta ise ka aru, et sellega on keeruline vestelda.
“No see tähendab seda, et kui sa tavaliselt avad raamatu paremalt poolt, siis selle materjali uus omanik peaks seda avama hakkama vasakult poolt,” proovides demonstratiivselt ja visuaalselt oma teksti praktikasse vedada.
“Aaaa… nüüd ma saan aru, mis te selle välisääre all mõtlete!”
“Wow, tõesti?” ei suuda ma oma kõrvu uskuda.
“Aga miks te arvate, et see probleem on, seda saab ju ikkagi avada!” ning vaatab mulle küsiva näoga otsa.

Jah, teda vaadates tunnen ennast tühi palja troublemaker’ina, kes teeb ikka igast mõttetust purust suure probleemipuu. Mul on endal “Puru ei ole probleem” käsiraamatut vaja.

“Jah, sul on õigus. See avaneb suurepäraselt. Aga teeme nüüd nii, et see näeks välja nagu kõik teised neli. Siis mzungu räägib teistele mzungudele kui tore äri sul siin on,” ja võtan uuesti istet.

Materjalid

Lõpuks said siiski kõik materjalid õigelt poolt köidetud.

KCEO’sse jõudes küsib Rufftone: “Kuidas hommik möödus?”  Tahaksin talle vastata, et nii tavaliselt kui üldse Keenias üks hommik minna saab. Siis jään mõtlema, et kas näiteks Rufftone oleks selle peale midagi öelnud, kui ta oleks pidanud oma materjali vasakult poolt avama.

Projektijuhtimise koolitus

Julius on veel puudu aga sellel korral alustasime õigel ajal. No, 15 minutit sinna-tänna, see on kohalikus mõistes peenraha.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Suled ja ühe iluveaga naine.

Ostan Kakamegast (jah, ma tean, kuidas see kõlab) bussipileti tagasi Nairobisse. Küsin läbi pähklisuuruse augu, mis on puuritud minu ja müüjat eraldavasse klaasseina: “Mis ajal buss Nairobisse jõuab?” Müüja nõjatub küll vaevu märgatavalt ettepoole aga mind valdab hirm, et tema meeletu parukas võib ta tasakaalust välja viia ning ta pea kukub kohe ette lauale. Õnneks tundub ta paruka kandmisel vilunud ning minu hirm on asjata. “Buss sõidab täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi,” ütleb müüja ning ulatab mulle pileti.

Või täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi, kordan endamisi. See on Keenia kultuuri kohaselt täpne kohalejõudmise aeg. Kulme ninapeale kokku surudes proovin uurida, et millest see kõik sõltuda võiks. “No, eelkõige see sõltub, mis ajal buss tegelikult väljub ja võibolla ka natuke ummikutest jms,” täpsustab paruka alla peidus olev naine. Selge. Rohkem küsimusi ei ole.

Järgmisel hommikul sätin ennast Shiandast varakult matatu peale, et bussipiletil kirjas olevaks väljumisajaks kohal olla. Sest tegelikult ei tea ju keegi, mis kell ta päriselt väljub – äkki lähebki õigel ajal.

Matatu shiandas

Matatu Shiandas, mis väljub siis kui vähemalt 20 inimest bussi on pressitud.

Unisena, kolme väiksema ja ühe suurema kotiga, surun ennast üsna osavalt ääreni täis matatusse ja julgen naiivselt arvata, et olin viimane. Ei, peale minu leitakse kohti veel täpselt viiele inimesele. Viimased sõitjad peavad küll uksevahelt välja rippuma aga see tundub bussisolijatest veider ainult minule. Mu kõrvale sätib ennast istuma noorema poolsem meesterahvas, kellel elus kanad pahupidi peos. Pikliku näo ja suurte silmadega mees räägib õhinaga, kuidas ta vanematele külla sõidab ning see on mõeldud külakostiks.

Proovin vaimusilmas ette kujutada, kuidas minu vanemad mind sellise külakostiga vastu võtaksid. Kas ukse taha jääksid üksnes kanad või mina koos kanadega? Minu emotsionaalse mõttelõnga katkestab tagasihoidlik küsimus: “Kas sa saaksid neid korra hoida, ma unustasin oma koti bussi kõrvale?” Hingan sisse, võtan kanad pihku. Lindudele, kellel ilmselt pahupidi olles on pea ammu verd täis voolanud ei tundu see aga kuigivõrd meeldivat. Võibolla ei meeldi mina aga võibolla ei meeldi ka istekoht ning sulgi lendab. Õnneks tuleb noormees kärmelt tagasi ja peagi olemegi Kakamegas. Astun matatust välja, kõhin sulgi ja astun bussi poole, mis peaks täpselt kaheksa kuni kaheteist tunni pärast Nairobis olema.

Buss väljub minule üllatuseks ainult üks tund lubatust hiljem ja mu kõrvale istub särav ja ühegi iluveata naisterahvas. Vähemalt ei ole tal kaasas kanu. Buss on suur ja mugav. Nii mugav, et magan üsna sügavalt mitu head tundi. Ärgates tabab mind ees aga üsna veider üllatus. Ühegi iluveata naisel on tekkitud kiirel esmavaatlusel üks viga. Ringutan, ärkan ja vaatan uuesti – jah, tal on kaelas minu sall. Proovin tutvust alustada leebel toonil ning teen sujuvalt juttu sallist, mis teda ehib.

“Jah, ilus sall tõepoolest, ma leidsin selle,” ütleb naine.
Keeran edasise arengu huviga ennast tema poole ja küsin vähe kõrgendatud toonil: “Kus kohast küll nii ilusaid salle ka muidu leiab?”
“Siit kahe tooli vahelt,” väidab ta vanukumatult.
“Jah? Aga kui sa leiad salli bussist, kõrvuti asetsevatelt istmetelt, siis kas võiks olla teoreetiline võimalus, et see sall imekombel kuulub näiteks kõrvalistujale?”
Veel enne kui jõuan oma lausele küsimärgi panna on vastust kindel: “Ei.”
Ohkan ja jätkan analoogset vestlust üsna arvestatavat aega. Vastus on endiselt: “Ei.”

Siis tuleb aga murdepunkt ja ühe iluveaga naine pakub omapoolse lahenduse: “Aga kui sina arvad, et see on sinu oma ja mina arvan, et see on minu oma – siis teeme salli pooleks!” Olles juba üsna tüdinud sellest vestlusest leian ennast isegi antud varianti kaalumas. Poolt salli on siiski parem, kui mitte midagi. Prr.. raputan pead ja saan ise ka aru, et see variant ei ületa ühtegi lahendustekünnist.

Kõik, mis edasi sündima hakkas, kaetakse televisioonis tihtipeale ühe piiksuva heliga.

Jõuan Nairobisse kell seitse õhtul, terve sall näpuotsas. Kokku kestis sõit sedakorda kümme tundi. Lisaks veel kaks tundi ummikuid Nairobis ja kodus ma olengi. Kapist paistab pakk tatart, must leib ja kilukarp – kohe näha, et meil on külas eestlased. Maru!

eesti toit

Aitäh Madlidele, tänu kellele saab kätevärina saatel, head ja paremat süüa.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Iten, Real Nigga Life ja Kakamega vihmamets.

Nädalavahetuseks oli reisibüroo “Janika” meile valmis pannud tegevuskava, mille pealkirjaks oli “Iten, Real Nigga Life ja Kakamega vihmamets”. Kõik sõnad selles pealkirjas olid minu jaoks võõrkeelsed, kuid samas tundus põnev.

Esimeseks sihtkohaks oli Iten. Iteni kutsutakse maailma jooksupealinnaks ning asub 2400 meetrit merepinnast. Ehk kõik jooksevad, õhtud/ööd on siin erakordselt külmad ja õhk on hõre. Selgub, et Keenia parimad jooksjad on kõik ühest hõimust, mida kutsutaksegi jooksvaks hõimuks ehk kalenjin’id. Keenias on hõime üldse kokku 42.

Iten Keenia2

Iten, kus suurimaks müügiartikliks on loomulikult spordijalatsid.

Väheke veel uurimist ja leian veel paar huvitavat fakti. Peaaegu kõikidel Keenia jooksjatel on “ametlik” vanus palju väiksem kui nende tegelik bioloogiline vanus. Tavaliselt sellepärast, et keegi kirjutas passilauas vale sünnikuupäeva esmakordsel passi registreerimisel või lihtsalt ei teatagi oma täpset sünnikuupäeva. See, et inimesed oma tegelikku sünnikuupäeva ja –aastat ei tea, tundub siin olema tavaline. Ning lisaks veel üks oluline asjaolu. Suurema osa ajast treenivad nad paljajalu, mis sunnib jala maandudes toetuma esimesele osale. Nii ongi nende vorm tugevam.

Iten, Keenia

Ilmselt ei tea Itenis keegi midagi pulsikelladest, sest müügilolevad kellad on küll rohkem kiviaja pärand.

Meie lähme Kerio View’le sööma – milline imeline vaade. Päris aus olles siis Shiandas on selle toiduga vähe nigelavõitu. Käisin ka mõned korrad Mumiases “supermarketis” omale head paremat hankimas. Ühel nendest õnnelikest päevadest küsisin supermarketi müüjalt: “Vabandage, kas teil juustu on?” Kiire vastuse peale: “Jah, loomulikult on,” hakkas mu suu juba vett jooksma. Siis hakkab müüja kuhugi poole liikuma ja peatub, et mu küsimust täpsustada: “Aga milliseks otstarbeks te seda juustu tavaliselt kasutate?” Hmm… “Õhtuti määrime peale ja hommikuti neelame alla” pomisen omaette ja saan aru, et juustust pole siin tegelikult haisugi.

Kerio vaade

Imeline vaade õhtusöögi kõrvale – Kerio View, Iten.

Seega seda toredam oli Itenis hästi süüa. Õhtul sõidame mootorratastel TooGuesthouse, kus pidavat alati Keenias treeninglaagris olevad eestlastest maratonijooksjad peatuma. Ja oh üllatust – seal nad ongi. Räägime õdede Luikede ja Priit Ausiga lähemalt nende tegemistest ja õhtu kujuneb üsna mõnusaks muljete jagamiseks.

Hommikul kui mina ärkan on kell kümme. Priit sätib ennast juba teisele treeningule – esimene algas kell kuus. Estraaditähte minust ei saa ja tuleb tunnistada, et sportlast ilmselt ammugi mitte, sest kell kuus on minu jaoks ikka sügav öö. Hämmastav kui palju eestlasi Keenias ringi siblib. Kes jookseb, kes töötab, kes käib niisama uudistamas. Ma arvan, et on rohkem kui õigustatud, seada kahtluse alla rahvaloenduse andmete õigsus. Kui palju meid täpselt oligi, et meid igale poole maailmaprakku jagub?

tooguesthouse

Tooguesthouse Itenis, kus ööbivad treeninglaagris olevad eestlased.

Päeva peale liigume edasi kõige intrigeerivama tegevuskava punkti juurde, milleks on “Real Nigga Life”. Seda lubab meile tutvustada Janika sõber Prince, kes viljeleb väga tõsiselt võetavalt “Real Nigga Life” põhimõtteid ning on veendunud, et just tema see on.

Real Nigga

Tema kõrgeausus, Real Nigga Prince – Moi University campuses.

Prince tuleb meile Eldoretti vastu ja me liigume sealt edasi Moi Ülikooli campusesse, mida suuruse poolest võiks pigem Moi külaks kutsuda. Siin õpivad need 2% inimestest, kes üldse omale ülikooliharidust Keenias lubada saavad. Tema kõrgeausus, Real Nigga Prince, on oma loomult rahulik ja räägib madalal häälele, mida selline elu endast kujutab. Tähtsal kohal on riided, muusika ja veel paar asja, mis päevavalgust ei kannata. Aga tundub, et ta võtab seda tõsisemalt kui oma ülikooli – olla Real Nigga. Õhtul jalutame “küla” vahel, astume sisse Chanelli kõrtsi, käime sõpradel külas ja viime läbi ööelu tasuvusuuringu. Hommikul uuringu tulemusi kokku võttes on kõik 100% rahul – tasus tulla.

Viimaseks sihtkohaks on Kakamega vihmamets. Uskuge mind kakaga ei ole siin küll mitte vähimatki pistmist aga mega metsaga küll. Kohale jõudes otsustame kohalikus “restoranis” midagi süüa. Ainult 40 shillingu (37 euro senti) eest, saame kausitäie riisi koos kartulitega. Seejärel rendime oma viimase sularaha eest maja, et hommikul päikesetõusu nautima minna.

Kakamega vihmamets

Imemaitsev lõunasöök – kartulid riisiga.

Kakamega Vihmamets2

Päiksetõus Kakamega vihmametsas.

Kakamega vihmamets oli nagu kirss tordil – päike tõusis, sõime kaljuäärel hommikust, imetlesime vihmametsa ja vaatasime ahve. Neli tundi jooksis meist läbi ja me ei jooksnudki selle peale kokku – nii ütleksid selle peale kõik korralikud maratonijooksjad. Õhtuks oleme tagasi Shiandas, kus uinun trummide ja hõimulaualu saatel – kohalikud peavad matuseid.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Jah, Keenia on rääkimata lugude maa.

Jõuame Shiandasse hilja, väljas on pime. Matatust väljudes, kuhu on sisse pressitud täpselt kaks korda rohkem rahvast kui kohti on, tunnen ennast nagu kortsus multifilmitegelane. Samal ajal kui ma uuesti kõndima õpin, tervitavad meid kohalikud hääletoonil, nagu nad just meid olekski oodanud. Shianda on väike ja armas küla oma uneleva külaeluga. Bussipeatusest koju on umbes 200 meetrit ning selle ajaga on nii mõnigi Janika ja Kaie kohalik sõber meie jõudmisest neid sõnumi teel teavitanud. “Keenia lapsed ei oota kunagi koolivaheaega, sest nad on seal sünnist saadik” on üks mitmetest siltidest, mis nende hubases korteris seinale kleebitud on. Teen omale teed ja tunnen, kuidas viimase öö vähene uni oma võlga nõudma tuleb.

Janika on Keenias, vahelduva eduga, olnud kokku viis aastat ning kirjutanud raamatu “Minu Keenia”, mis peaks olema kõigi nende inimeste öökapil, kes Keeniasse tulema hakkavad või keda päris lood kohalikust elust huvitavad. Ta on erakordne naine, sihikindel ja lõpuni imetlusväärne. Tänu tema tegevusele on siin muutunud palju, väga palju. Oeh… kõik need lapsed ja lastega seotud ahastama ja pead vangutama panevad lood. Mina olen sõnatu aga samal ajal otsustanud – kui keegi peaks meist teenetemärgi saama, siis on see kahtlemata Janika – kes üksnes ise kõige selle töö hinda tegelikult teab.

Ühel hommikul võtame sammud Rise and Shine kooli, kus õpivad ka puudega lapsed, mis on Keenia mõistes üsna uudne lähenemine. Nagu paljudes teistes maades on ka Keenias kombeks peita või sulgeda puudega laps, kas keldrisse või mõnda pimedasse nurka, et vältida külaelanikke laimavaid jutte.

Rise and Shine kool Shianda

“Rise and Shine” on Shiandas esimene kool, kus puudega lapsed õppida saavad.

Rise and Shine13

Algul piiluvad lapsed vähe kahtleval pilgul meid läbi kooliakna.

Kooli külastamiseks on meil aga väga mõjuv põhjus. Mattias on Eestist Janikale kaasa pannud jalgpallid. Pallid oli tema kingitus 12 sünnipäevaks, mida ta soovis Keenia lastele saata.

Rise and Shine Shianda2

Ka kõige väiksemad olid pallidest vaimustuses.

Lapsed rivistatakse kooli õuele ülesse, kus Rael loeb ka ette ühe paljudest kirjadest, mida Eesti lapsed saatnud on. Rael on üks nendest õnnelikest, kellel tänu Janikale on jälle võimalus koolis käia või siis kellel tänu Janikale on jälle elu. Kui Janika ta leidis oli tüdruk üsna nukras olukorras. Teda oli purjus kasuisa seitsme aastaselt nii toorelt vägistanud, et vigastas Raeli lülisammast, mille peale jäi tüdruk liikumisvõimetuks. Ema, kes oli kartnud, et mees pannakse selle peale vangi otsustas tüdruku hoopis tema vanaema juurde viia. Kuna tüdruk ei saanud kõndida, siis otsustas vanaema teda selle eest iga päev peksta. Kes Janika raamatut lugenud on, on selle looga ilmselt kursis. Aga palju olulisem on see, et peale mitmeid haiglakülastusi kõnnib Rael täna kooliõuel ilma karkudeta juba ringi, küll longates, aga ta naerab.

Rael Shianda

Rael loeb Eesti laste poolt saadetud kirja kõigile ette.

kool

“Rise and Shine’i” koolilapsed

Peale kirjade ette lugemist näitab Janika Mattiase poolt lastele saadetud videot ning siis on aeg õue tutt-uute pallidega mängima minna. Lapsed olid rohkem kui rõõmsad.

Võtan kätte trepil vedeleva ilma kaanteta ja päevi näinud õpiku. Proovin suahiili keeles kirjutatud teksti valjusti veerida. Lastele teeb see palju nalja ja nad hakkavad minuga valjusti sõnu kaasa hääldama, kuni läbi saavad loetud kõik kümme lehte ja on aeg lastega hüvasti jätta. Kahju on sellest erakordselt toredast koolist lahkuda.

Shianda lapsed

Loeme lastega suahiili keelset õpikut.

Järgmisel pärastlõunal lähme külla kahele väikesele lapsele, kellel on nii ema kui isa surnud ning keda kasvatavad vanavanemad. Vanavanemad elavad tagasihoidlikus, ilma elektri, vee ja kanalisatsioonita savionnis, kus ainukesteks mööbliesemeks on puust diivan ja laud. Meid kutsutakse sõbralikult sisse ja Janika kaardistab laste olukorda.

Lapsed shiandas11

Lapsed, keda kasvatavad vanavanemad ning kellel tihtipeale on ainukeseks söögiks päevas tassitäis teed.

Voodeid savionnis loomulikult ei ole. Magatakse muldpõrandal, maisikottidel. Tüdrukud, kellest vanem peaks olema nelja ja noorem kahe aastane, näevad välja täpselt poole nooremad. Väikesem ei oska veel käiagi. Lapsed joovad teed, mis on ilmselt nende ainuke söögikord päevas ning rõõmustavad külla tulnud mzungude üle.

Savionn Shiandas

Savionni ainukesed mööbliesemed: diivan ja laud

Istun maja ette kivile ja tunnen piinlikust selle üle, et hommikuse järelejäänud pudru, maja ümber siblinud kanadele andsin. Siis tuleb vanem tüdruk minu juurde ja paneb oma väikese käe mu jalale ning uurib üle õla rippuvat kaamerat. Vahepeal on õuele tulnud veel naabrilapsi. Teeme pilti ja vaimustus on suur, kui nad ennast tehtud fotodelt ülesse leiavad. Mul puudub ainult igasugune vaimustus mõtte üle, et mis nendest lastest tulevikus saab.

Jah, Keenia on rääkimata lugude maa, nagu ütleb Janika. Ükshaaval hakkavad nad mulle aga hinge pugema.

Rääkimata lugude maa

Keenia on rääkimata lugude maa

Kaie, kes on Mondo poolt teist korda Keeniasse saadetud, võtab meid kaasa koolitusele, mis viiakse läbi kindla piirkonna kogukonnale. Koolitus on otsast lõpuni suahiili keeles aga see ei sega meist kedagi, vaid näitab seda, et Kaie on nendele olnud hea eeskuju ja õpetaja. Veel eelmisel korral, kui ta Keenias oli, viis ta koolitusi läbi ise. Pealtnäha on Kaie õrn ja naiselik aga tegelikult on ta “hunt lambanahas”. Konkreetne, eesmärgipärane ja tema arveldusvaluuta on vaieldamatult tulemus.

Olles ise koolitusvaldkonnas nii mõnigi hea aasta tegutsenud, suudab Keenia mind selles valdkonnas ikka korralikult üllatada. Koolitus, mis loomulikult suurepärase kliima tõttu toimub õues, algab ühe kohaliku laulu ja tantsuga. Lauluhäälega on mul küll kehvasti aga vaatamata sellele proovin oma puusadega kõik tasa teha ning olla kohalike naiste tasemel. Kõik, kes minu ennast salgavaid liigutusi pealt vaatavad – naeravad – mõtlen endamisi, et ilmselt ei saaks minust kunagi, isegi mitte kohaliku kuulsusega, estraaditähte.

Koolitus Shiandas

“Koolitusruum”

Tähelend

Lühike tähelend, kus ma saan aru, et minust, isegi mitte kohaliku tähtsusega, estraaditähte ei saa.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Rikka ja vaese inimese kõige suurem erinevus.

Jalutame Joshuaga külla Mama Otti’le, kes meid juba väravas ootab. Mama Otti on omale pähe sidunud kollase rätiku (mis kohalikus kontekstis näitab seda, et naine on abielus ja austab oma meest) ning tervitab meid sooja käepigistusega. Sätime ennast istuma elutuppa, kus päevavalgus läbi väikese akna põrandale kujundeid joonistab. Elamised on kohalikel lihtsad, puhtad aga koduselt sassis. Elutoas rullitakse uhkusega lahti müügiks olevad imelised vaibad ja tuuakse näitamiseks veel seda ja teist. Unustame Liinaga ennast “külla” mitmeks heaks tunniks ning õpin isegi uuesti paberpärleid rullima.  Küsime ja uurime, vaatame ja kuulame, kuidas nende tegevus käib.

Mama Otti Kibera

Mama Otti näitab oma meisterdatud käsitööd

Paberpärlid kibera

Õppisin uuesti paberpärleid meisterdama

Mama Otti on ka ühe self help groupi liige. Self help group ehk eneseabigrupp on Keenias kõige algelisem ettevõtluse vorm. Oluline on grupi peale kokku saada grupijuht, sekretär, varahoidja ja mõningad liikmed ning siis saab tegevusega alustada.

Kibera käsitöö4

Kohalikud kasutavad seda katet tegelikult pulmapäeval ja mitte pähe panemiseks vaid toidu katmiseks.

Rufftone, kibera

Rufftone näitab Mama Otti õuel uut kevad/suve moodi

Seejärel läheme külla järgmisele grupile, keda juhib Gloria. Gloria on ääretult asjalik naisterahvas ning tema kiirest tervitusest saan aru, et aja mõiste ei ole talle võõras. Kohalikud ise armastavad öelda, et jumal andis Euroopasse kella ja Aafrikasse aja. Aga pole kahtlustki, et Gloria tunneb ka kella. Tal läheb kohalikus mõistes väga hästi. Tal on renditud töökoda, kus käib kingade tootmine ning väheke eemal on avatud pood. Ta isegi ekspordib väikeseid koguseid Ameerikasse ja mitte vähem ei jumalda tema kingi ka kohalikud.

Gloria shoes Kibera2

“Gloria Shoes”, mis näevad tõeliselt vahvad välja

Gloria shoes, Kibera

Joshua ja Liina mängivad mõttega, et kuidas oleks nõudlusega karvaste kingade järele. “Gloria Shoes” tootmine.

Kesknädalal kohtume Kadriga (Eesti aukonsul Keenias), kes minule üllatuseks, räägib peale 20 aastat Keenias elamist veel suurepärast eesti keelt. Saame Kadrilt paar head vihjet/mõtet, kuidas KCEO võimekust, läbi uute kontaktide, tõsta. Seepeale ootab Kadri huviga, mida mina Keeniast arvan. Räägin vähe segaduses olles, kuidas mind on üllatunud Nairobis nähtavad äärmused nii rikkusest kui vaesusest. Nähes katkistes riietes ja jalanõudeta last kerjamas suure sildi all, kus renditakse korterit, mille eest küsitakse 2500 eur/kuus! Kadri muigab ja noogutab ning teab seda ilmselt paremini kui keegi meist. Vaatab mulle seejärel otsa ja ütleb, Keenias on naiste seas kirjaoskamatuid 24% ja 17% mehi ja riigikeeli on siin kaks. Suahiili – ja inglise keel. Enamus koolides käib õpe inglise keeles juba esimesest klassist alates. Rikastel on aga vaikiv kokkulepe, et omavahel räägitakse üksnes ja ainult inglise keelt. Ka lastega. See on märk sellest, et tegemist on kõrgemast klassist ja haritud inimesega.

Järgmisel hommikul jalutame Liinaga taas Kibera muhedatel tänavatel, et läbi viia workshop eneseabigruppidele. Tänava ääres, tillukesel murulapil, lebab naine ning tema peal ja ümber mängib viis last. Tal ei ole kuhugi kiiret ja lapsed ei ole kunagi kuulnud sõna IPad ja IPhone. Liivasele teele joonistatakse tähti ja kõik naeravad. Minu mõte libised uuesti rikkusele ja vaesusele ning tekib tõsine kahtlus, kumb nendest tegelikult rikkam on.

Workshop’i ametlik algus on kell 9:00. Kell 10:30 on “meeting room’is”, mis tegelikult on suur garaaž, täpselt kaks inimest. Pidi tulema 18. Alustame kell 10:45, kui ruumis on juba kaheksa inimest. Jagame kõigile vihikuid ja pastakaid, mida tänavakaupmeestelt kaasa ostsime. See teeb nad üllatavalt rõõmsaks. Joshwa alustab lühikese ülevaatega KCEO rollist ning seejärel räägime Liinaga nendele ettevõtlusest, tootmisest, toote omahinnast, edasimüügi hinnast, turundusest ja eristumise olulisusest. Inimesed kuulavad ja kirjutavad huviga ning tasahaaval tuleb neid ka juurde.

Workshop1

Workshop pidi algama kell 9:00. Alustame ca kaks tundi peale ametlikku algust, kui kohale oli tulnud kaheksa inimest.

Workshop2

Workshop meeting room ‘is

Peale “ametlikku” osa, tulevad osalejad minu juurde ja küsivad kümneid küsimusi. Üheks küsimuseks on toote edasimüügi hind KCEO’le. Noogutan ja saan aru, et me oleme tagasi kohas, millest me Liinaga juba esimesel päeval aru proovisime saada. Kes määrab hinna? Magic, olematu ja peaaegu olemas mees ei ole ennast näole andnud. Hetkel toimib kogu süsteem siis nii, et eneseabigrupid annavad oma tooted KCEO’le müügiks, kes ise määrab hinna ja annab ca 25% (või veel vähem) saadud tulust nendele. Kunagi ei ole nad omavahel arutanud teema üle, et kas saadavast 25% saab kaetud tehtava toote omahind. Küll aga saavad nad preemiaks saata oma laps kooli, mille peale ilmselt keegi ei julge/ei taha esitada täiendavaid küsimusi. Ka KCEO poolt vaadatuna teevad nad endale liiga. On ilmselt tooteid, mida müüakse rohkem ja tooteid, mida müüakse vähem. Kui ühe abigrupi tooteid müüakse kuus 20 ja teise grupi tooteid 1, siis koolis saavad käia kõik lapsed. Ehk korrastamist tahab ka eneseabigruppide motivatsioon paremaid tooteid teha.

Alhadid

Al-Hadid on kõige edukam eneseabigrupp, kes peale koolitust meid külla kutsusid.

Rääkides inimestega veel mõned tunnid saab selgeks, et sooviga tõsta KCEO võimekust, peab tõsiselt tööle hakkama hoopis eneseabigruppidega. Kuna see on KCEO’le väga oluline sisend, mis hetkel kõiki jalgu lonkab. Selgeks tuleb rääkida nende omavahelised arveldamised ja mõlema poolne motivatsioon, kus võita oleks kõigil. Potentsiaal on siin suur ja Kibera ise on ääretult hea kaubamärk, mille alt müüa. Eneseabigrupid peaksid keskenduma tootmisele ja toodetele ning KCEO võtma väga selge edasimüüja rolli.

Reedel istume Liinaga KCEO liidergrupiga ühise lõunalaua äärde ning ma proovin esimest korda kuulsat ugalit (maisijahu veega, kuhu ei ole lisatud ühtegi maitseainet) ja skumawikit (mingi veider taim), mida nad ise igapäevaselt söövad ja armastavad. Arvestades kõiki hirmulugusid, mida ma eelnevalt selle toidu kohta kuulnud olen, maitseb see üllatavalt hästi. Arutleme ideede ja ettepanekute üle, mis meil tulnud on ja saame nendelt meie tegevuse kohta üksnes sooja tagasisidet.

Joshua võtab mu laual lebavast käest kinni ja küsib: “Kas sa tead Mairi, mis on rikka ja vaese inimese kõige suurem erinevus?” Muidugi ma tahan teada ja peaaegu ei jõua vastust ära oodatagi. Joshua jätkab: “Vahe on väga lihtne ja vastuseks on ainult üks sõna – selleks on info. Rikastel on infot ja vaestel mitte. Maailmas oleksid kõik inimesed rikkad, kui nendel oleks piisaval hulgal õiget infot.”

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Õpetajate streik ja keerdus koolilapsed.

Esmaspäev oli Keenia jaoks oluline päev. Lõppes kaua oodatud õpetajate streik, mis algas juba viiendal jaanuaril. Mille üle streigiti? Sellele küsimusele vastaksid õigesti peale Harju KEK’i veel paljud, mina ja sina ka. Loomulikult on see palk.

Streikisid peamiselt riigikoolid aga lisandus ka palju erakoole. Kokku 27 949 institutsiooni. Koolivormi ei triikinud hommikuti täpselt kaks nädalat ca 9 miljonit õpilast ning ühtegi koolitööd ei parandanud ca 170 000 õpetajat. Viimati tõsteti õpetajate palka 1997 aastal ja peale seda ei ole enam, läbirääkimised ja edu, omavahel kohtunud. Õpetajate ootused palgatõusu osas on 100-150%. Küsida võib ju alati ja ilmselt peabki aga …. Hetkel teenivad esimese taseme õpetajad 13 000 shillingut (so 120 eur) kuni 17 000 shillingut (mis teeb umbes 155 eur) ning kõige kõrgema taseme õpetajad/direktorid, keda kutsutakse lektoriteks 94 000 shillingut (880 eur) kuni 145 000 shillingut (1350 eur) kuus.

See, et streik lõppes, ei tähenda loomulikult seda, et õpetajad muheledes mõnevõrra rikkamana tööle tulid. Muutunud ei ole midagi ja kõigile, kellele töö kallis, pidi esmaspäeva hommikul teritatud punase pliiatsiga klassi ees olema. Nii seisis ühel tähtsal kohtu poolt väljastatud dokumendil. Läbirääkimised esindusorganisatsioonide kaudu siiski jätkuvad.

Samal päeval kui lõppes streik, sätime ka meie oma sammud läbi Kibera slummi tolmuste teede ühte kohalikku erakooli. Koolini viiv tee on alguses suur ja lai. Selgub, et just äsja on siit nii mõnigi rida kohalike elanike “maju” maha niidetud. Suurte kastidega autod kihutavad mööda edevat teed ja matavad tolmuvaiba alla kõik, mis lähedusse jääb. Saame sellel lühikesel teel kivipuru maitset tunda mitmeid kordi. Maisiküpsetaja lükkab lapiga lõkkel soojenevad maisid puhtaks ning ei tee tekkinud olukorrast väljagi.

Erakool on väike ja armas ning lapsed on rõõmust keerdus, sest “howareyou’d” tulid külla. Kui muidu on klassiruumis kord ja vaikus, siis meid nähes joosti üle laudade ja pinkide ja sõna “halastust” ei tundnud siis keegi. Kes väiksem jäi alla, mis muidugi ei tähenda, et nad meieni ei jõudnud. Lihtsalt väikse hilinemisega.

Kibera lapsed2

Keerdus koolilapsed Kiberas

Kibera erakool

Sofia (vasakul) ja tema klassiõde

Siin koolis õpivad ka lapsed, keda KCEO õppemaksude tasumisel toetab. Istun ühe õpilase kõrvale, kes vahetunniajal õues kodutööd teeb. Tema nimi on Sofia. Räägime koolist ja õppimisest. Ta käib juba seitsmendas klassis ja unistab keskkoolist. Kuid õppemaksu tasumine on ka temale suureks väljakutseks. Õppemaks Keenia riiklikus koolis on 10 000 shillingut (93 eur) ja erakoolis 15 000 shillingut (139 eur) aastas. See ei sisalda vihikuid ja muid õppimiseks vajalikke abivahendeid. Õpilased näevad aga ka ise vaeva, et aidata oma õppemaksu maksta. Nimelt korjavad nad kilest piimakotte, mida käsitöö tegijad neilt kokku ostavad. Ühe piimakoti eest saavad nad täpselt 5 shillinugt ehk 5 euro senti.

Kool kiberas1

Lapsed valmistavad ette oma homseid kodutöid.

Kibera õpetajad

Õpetajad parandavad õpilaste töid

Võtame osa ühest programmivälisest loengust, kus Joshua räägib õpilastele korruptsioonist. Seda loengut tulevad kuulama vaid õpilased, keda on 4-8 klassini välja valitud. Kokku istub hämaras ja imetillukeses ruumis 48 õpilast. Peale viite minutit tunnen, kuidas silmad raskeks lähevad ja võitlen iseendaga, et mitte magama jääda. Klassiruumis on nii raske valgus, et võimatu on siin mingit fookust hoida, veel vähem midagi kirjutada. Lapsed kuulavad aga huviga.

Kibera klassiruum

Üks hämar klassiruum

Kibera kool

Teine hämar klassiruum

Osadel on ees vihikud, osadel on kokku volditud paberid ja osadel lastel üldse mitte midagi. Suuremal osas siis üldse mitte midagi. Kindlasti tahaksid nad midagi ülesse kirjutada aga vihiku ja pastaka jaoks ei ole perel lihtsalt raha. Osadel peredel, kes ei ole oma elamisse juhtmega varastatud elektrit sebinud, ei ole ka tihtipeale raha, et lambi sisse õli osta. Õnneks ehitati abirahadega Kiberas ühele ristmikule suur päikeseenergial töötav valgusti (mis meenutab staadionite valgustust), mille all lapsed oma homseid kodutöid tegemas käivad.

Kibera lapsed koolis

Mitte kõigil lastel ei ole vihikut, kuhu kirjutada

Libera lapsed4

Õpikuid koju kaasa ei lubata, neid saab sirvida ja nendest saab õppida ainult koolis.

Lühikese sõnavõtuga esineb ka Rufftone, kes on samuti KCEO’s vabatahtlik. Libistab käega viibates üle klassi ning ütleb “ …. jah, täpselt sellised need edukad inimesed välja näevadki!”

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera | Sildid: , | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.