Author Archives: Veigo

Tagasi Eestis. Mõne asjaga tuleb harjuda.

Vaade Kiberale

Vaade Kiberale.

8 kuud Keenias ehk ajaratta mõned tuurid on tänaseks minevik. Kokkuvõttes võib öelda, et igavesti lahe aeg oli. Aafrika lihtsalt kuidagi haarab sind enesesse. Kohustuslikuks haibitud standardprotseduurid nagu “suur eneseleidmine”, “maailmapildi täielik muutumine” ja kõikvõimalikud muud raputavad psühholoogilised läbielamised jäid siiski sündimata.

Muidugi, elu Keenias raputab ja testib sind pidevalt, aga ega seda raputamist polegi nii lihtne edasi anda. Kuidas tuleks rääkida näiteks sellest, et igast suvalisest matatu-sõidust võib kujuneda omaette päevasündmus, kus jageled miljoni naeratuse saatel konduktoriga suahiili keeles ühe eurosendi üle vaid sel põhjusel, et sul on juhtumisi mzungu nahavärv? Ei, vaidlus ei puuduta kaugeltki mitte ühte või teist konkreetset rahanumbrit, vaid lihtsalt lõputut testi, kas mzungult saab Aafrika absurdsete argumentidega väikest lisaraha või mitte.

Kibera

Kibera slumm

See pole kaugeltki kauplemine Araabia moodi. Keenias on see kõik puhas fun, aga muidugi alles siis, kui asjale pihta saad. Sõltumata sõnavahetuse tulemusest on vestlust õigesti ajades lõpuks alati rahul mõlemad pooled ja lisaks terve matatu, sest nalja said ju kõik ja nalja Keenias hinnatakse.

Kibera_slumm2

Kusagil Kiberas

Igatahes hakkas mulle täitsa meeldima, kuidas Keenias neid mzungusid pidevalt testitakse. Aga eks elu õpetab kohalikke ka vastu testima. Kah selline parajalt lõbus värk. Mida rohkem suahiili keelt, seda lõbusam tulemus muidugi on. Igal juhul tuleb ratsionaalne mõtlemine sel puhul kohe ära unustada ja leida meie mõistes midagi täiesti totrat, mille peale oma väited üles ehitada. Nagu näiteks, et muidugi ma maksaks, aga näed, ei saa, sest sul pole täna lipsu ees (nagu kunagi oleks). Üldiselt on nii, et kui suudad rahva matatus naerma ajada, on võit sinu.

Ei, ei saa väita, et psühholoogilised läbielamised Keenias oleks täiesti puudu jäänud – meelelahutust toodi koju kätte ja üldse sai Nairobi eestlaste kogukonnaga väga lahedat seltsielu elatud, koos matkatud, saunas käidud, kartulisalatit ja rosoljet söödud ja siis Eesti hümni lauldud.

Eesti Vabariigi aastapäev

Eesti Vabariigi aastapäev Nairobis.

Pentti_keris

See saun jääb meelde. Pentti ja Silvia külaslislahkus oli täpselt sama mõnus nagu nende saun.

Meelelahutus Nairobi moodi.

Nairobis Eesti parima meelelahutuse eest raha ei küsita.

Aga jah, Eesti elusse taas sisselades tuleb paratamatult harjuda mõningate pisiasjadega. Allpool ongi väike loend nüanssidest, kus automaatpiloot läheb Aafrikas uuenenud tarkvara tõttu Eesti tegelikkuse mõistmisest natuke lahku.

Ühistransport

Nairobi_kesklinn

Nairobi kesklinn koos lõputute bussidega.

Mis mõttes ei saa bussi peale minna suvalises kohas, vaid selleks tuleb kindlasti minna peatusesse? Ja hea küll, kui oledki spetsiaalselt sinna peatusesse läinud, siis miks pole seal mitte kedagi, kes karjuks sulle bussi sihtkohta ja üritaks sind kõva häälega veenda just tema bussi astuma? Ja kui tahad teada, kuhu buss sõidab, tuleb ise minna elektriposti pealt sõiduplaani ja -marsruuti vaatama. Või uuri seda mobiilirakendusest. Ühest küljest muidugi mugav, aga karjuv inimäpp bussipeatuses toob info sulle hetkega kätte. Ja oh imet, bussid sõidavadki vastavalt graafikule ja kujuta ette – ka mööda ettenähtud marsruuti. Ei mingit loomingulisuse puhanguid erinevate marsruutidega. Nairobis tundus see pidev marsruutide jooksev kombineerimine esialgu päris jabur, aga kui sellega ära harjusid, siis tundub jälle Tallinna ühistransport millegipärast kuidagi igavavõitu.

Hindadest

Peale Keeniat on Eestis supermarketisse minek täielik õndsus – pea kõik toidukaubad on Eestis tunduvalt odavamad kui Keenias. Ja tihti ei räägi me siin kaugeltki mingist 10 protsendist sinna-tänna, vaid hinnavahed võivad vabalt olla kordades. Erandiks on muidugi mõned puu- ja köögiviljad, mis Eestis kas ei kasva või on hooajalised. Mangode ja avokaadode hinda ja magusust pole tõesti mõtet võrrelda. Kui vaadata näiteks seda, palju maksab Eestis sink või soolakala, siis on hinnavahe märkimisväärne. Kui Eestis võib 7 euroga osta terve kilo mõnusat maasuitsusinki, siis Nakumatti Delis maksab meie mõistes suhteliselt nigela singitaolise produkti 100 grammi 2 eurot. Paremat sorti sink (parem mitte meie, vaid Keenia kontekstis) maksab juba 3-4 eurot 100 grammi, mis teeb kilo hinnaks kuni 40 eurot.

pead podisevad

Kibera slumm. Selles pajas podisevad mõned veisepead. Pidavad potentsi andma.

Kalaga on asi juba päris kreisi. Pisikese tüki külmutatud lõhefilee eest tuleb välja käia üle 10 euro. Ja seda saab osta vaid Yaya keskuse erilisest delikatessipoest. Juustude hinnavahe pole õnneks nii hull, kuid võrdlus jällegi kindlalt Eesti kasuks.

papaia1

No et mis papaia? Mingi suvaline papaia, nagu igal hommikul. Pool Mairile, pool mulle.

Kallid on kõik importpuuviljad. Näiteks mandarinid või apelsinid, mis pärit sealtsamast Marokost, on Keenias 2 korda kallimad, kui Eestis. Hurmaa hinda ei mäleta, aga see võis olla isegi 5 korda kallim. Importõunad ja viinamarjad on samuti kallid. Pooleldi lukskaup on isegi tavaline pudelivesi. Kui Eestis saab pooleteist liitrise vee kätte u 25 sendiga, siis Keenias maksab samasugune vesi minimaalselt 50 senti. Mullivee osas on vahe veel märgatavam – odavaim 1-liitrine mullivesi (mida on saada vaid suuremates poodides) maksab 70 senti.

Aeg

Uhuru park

Aega on. Oleks üllatav, kui Nairobis Uhuru pargis selle palmi all keegi parasjagu ei magaks.

Suhtumine aega on erinev. Eestlastel pole kunagi aega, Keenias on kõigil a l a t i aega. Kui eestlastel on ajaperspektiiv vaat’ et aastakümnetes, siis Keenias piirdub ajaline ettemõtlemine kõige rohkem ühe nädalaga. Need Eesti pidevad tööjutud ja vabandust, aga hetkel pole aega pole Keenias väga teemaks. Ma olen kaugel sellest, et idealiseerida Keenias vohavat hakuna matata (suahiili keeles: pole probleemi; küll asjad kuidagi lahenevad; alati jõuab) suhtumist, aga eestlased peaks tõesti õppima töötegemist vähe kergemalt võtma.

Kibera koolis

Kibera koolilapsed

Kas keegi on kunagi oma elule tagasi vaadates tundnud rahulolu sellest, et elu keerles ainult ümber töö (kusjuures see töö on ühiskonna seisukohast sageli mõttetu)? Tõsi, mul puudub vastus küsimusele, kuidas juurida Keenia kultuurist välja natuke hakuna matatat või kuidas Eesti kultuurile lisada natuke rohkem muretust ja asjade kergemalt võtmist. Kusjuures on huvitav, et vist kõik eestlased, kellega Keenias kohtasin, märkisid, et eestlased on oma töökesksuse, muretsemise ja rabamisega selgelt liiale läinud. Teine keskkond aitab ennast paremini mõista.

Formalism

Kibera koolis

Ja veel – Eestis torkab silma siin vohav fanaatiline formalism. Kui Keenias on kõik asjad vähem või rohkem paindlikud (tihti liigagi), siis Eestis peetakse oluliseks ajada õndsa pühendumisega näpuga järge mingitest formaalsetest reeglites, süvenemata seejuures asja sisusse või sellesse, kuidas saaks saavutada parema lõpptulemuse.

Ei, kõigepealt hakatakse otsima mingeid vigu ja mingeid põhjuseid, sest midagi sa kindlapeale valesti ju tegid. Reegleid ju juba jagub. Seejuures on kõige hullem see, et need on sageli vabatahtlikult iseendale kehtestatud ja kõike „mittekorrapärast“ kardetakse. Huvitav, varem ei pannud seda ilmingut eriti tähelegi ja sedasorti ordnung tundus mingil moel „normaalne“. Enam mitte. See on jõudnud täiesti haigesse faasi.

Kibera_koolis-1

Kibera koolilapsed

Komplekt pisiasju

Kinera_slummis

Kibera tänavapilt.

  • Natuke tugevam tuul ei tähenda Eestis automaatselt, et oled kohe keset tolmutormi. Keenias on see üsna garanteeritud ja seda ka Nairobi kesklinnas.
  • Eestis leiab vist igast linnast ja asulast tasuta WiFi ja seejuures on see ka kiire. Nairobis ja teistes suuremates linnades võib samuti traadita internetti kasutada, kuid selleks tuleb minna natuke peenemase söögikohta või baari ja midagi tellida.
  • Taas tuleb õppida nutitelefoni kasutama.
  • Eestis pole ühegi vajaliku inimese töönumbri ja meiliaadressi teadasaamine probleem – lihtsalt vaatad ettevõtte-organisatsiooni kodulehelt. Aga mitte Keenias. Keenias ei leia vist üheltki kodulehelt inimeste otsekontakte. Või mis me räägime kontaktidest, isegi ettevõtte tegevusaadress on enamasti saladus. Näiteks Coca-Cola Keenia lehel pole ei aadressi ega telefoninumbrit.
  • Eestis on tänaval kõigile ruumi. Sellist saginat, nagu Nairobis, Tallinnas lihtsalt pole. Nagu polekski linn. Seejuures pole Nairobi sagimine maailma mastaabis üldse midagi erilist. Näiteks Hongkongi kõrval on Nairobi sagin nagu Tallinna sagin Nairobi kõrval. Samas on Hongkongi sagin võrreldes Nairobiga selgelt korrastatum.

Naeratuste vähesus

Kibera lapsed-6

Olles harjunud, et naer käib igale poole, on Eesti üsna morn riik. Sellise austustiheduse juures, nagu Kiberas on, tekib ikka inimeste liikumisel ikka olukordi, kus peaaegu põrkad kokku mõne teie inimesega. Ei mäleta korda, kus poleks vabanduse saatel naeratatud. Vähemalt minul tegid taolised olukorrad tuju tükiks ajaks heaks. Nii lihtne on väike arusaamatus pöörata mõlema jaoks positiivseks emotsiooniks. Tallinnas juhtus midagi analoogset supermarketis ja mitte minust tulenevalt. Minu vabanduse ja naeratuse peale vaadati mind hävitava pilgu saatel nagu mingit totatakat. Kahtlustan, et küsimus ei ole siin selles, et eestlased ei oskaks või ei tahaks naerda. Ei saa vist ühegi eestlase kohta, keda Keenias kohtasin, öelda, et oleks olnud morni näoga kivinägu. Järelikult tuleb selle halluse põhjuseid otsida kusagilt mujalt.

From Karanja road

Hüvasti, sadu kordi käidud tee Karanja Roadilt alla Kibera slummi.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Keenia – naeratuste maa

Ma tõesti kahtlen, kas ma suudaksin ühele blogipostitusele panna veel banaalsema pealkirja. Selleks läheks vaja vist juba ajakirjanduslikku haridust ja seda pole mul tõesti mitte kuskilt võtta. Aga nii kummaline kui see ka pole, annab just see banaalne sõnakombinatsioon üsna täpselt edasi midagi Keeniale väga iseloomulikku – uskumatu, kui palju võib Keenias oma elu lihtsamaks teha sõbraliku naeratuse ja väikese naljaga.

Seda naeratamise ja naljatamise toimimist sai saritestitud Mombasa lennujaamas, kui oli vaja Kenyan Airwaysi odavlennufirmaga Jambojet lennata Mombasast Nairobisse (hoiatus: Jambojeti pileteid krediitkaardiga osta ei saa, selleks on vaja minna kas Jambojeti/Kenyan Airwaysi esindusse või kasutada mobiilmaksete süsteemi M-Pesa. Hoiatus 2: krediitkaart kehtib juba mitu aastat ).

Jambojet NBO

Mombasa lennujaam on viimasel ajal üsna vaikne koht, sest charterlende seal peaaegu enam ei maandu. Enamus lendudest on Keenia siselennud.

Keenias nõutakse lennujaamadesse sisenemiseks väljatrükitud lennupileteid või vähemalt näha telefonile saadetud kinnitus-SMS-i. Mul polnud kumbagi. Pileteid lihtsalt ei viitsinud välja trükkida ja SMS saabus ainult Nairobi-Mombasa suunale. Eeldasin, et küll kuidagi ikka hakkama saab. Et justkui nagu Aafrika või nii.

Diani Beach

Diani Beach

Mul oli isegi õigus. Loomulikult üritas turvamees mind suunata Jambojeti kassasse pileteid välja trükkima ja mida kõike veel, aga siis natuke seletad ja lõõbid elu üle koos turvatöötajaga ning see väljatrüki probleem kadus kuidagi iseenesest. Karibu! Astu aga edasi!

Adriani kass

Kõige tüütum tegelane tervel Diani Beachil – Adriani lootusetult uudishimulik ja ülimalt järjekindel kass, kes lihtsalt pidi leidma võimaluse oma nina sinu söögi sisse panna. Isegi aeg-ajalt tuppa toidukraami jahile saabuvad ahvid olid kuidagi talutavamad. Vist seetõttu, et nad kõik olidki parajad ahvid.

Järgmine etapp oli pagasi läbivalgustamine. Vähemalt teoorias oli, sest otse loomulikult oli valgustusaparaat parasjagu rikkis (Keenias on sõna “parasjagu” sünonüümid “permanentselt” või “enamus aega”) ja masinat asendas üks mõnus neegrimammi. Algus oli jälle ootuspäraselt karm – kus on pileti väljatrükk? Ei, ilma piletita ei saa siit edasi kohe mitte. Pole varianti ka!

No muidugi oli seal variant ja seejuures vägagi lihtne. Keenias meeldib inimestele nimelt kohutavalt naerda ja niipea, kui sa suudad kellegi naerma ajada, unustab ta sisuliselt hetkega kõik oma tööülesanded. Minu neegrimammi polnud siin mingi erand. Natuke lõõpimist ja niipea, kui tal nägu naerule läks, polnud ühtäkki enam vaja ei piletit ega isegi asju kotist välja võtta. Piisas, kui ütlesid, et kotis on riided (mis oli tõsi). Vahetasime üksteisega veel natuke nalju ja jälle – karibu! (karibu! = tere tulemast!).

Mombasa tuk-tuk

Tuk-tuk Mombasas. Ei, need WiFi kirjad tuki peal ei tähenda seda, et tuk-tukis oleks traadita internet. Nende efekt on umbes sama, kui kirjutada tuki külje peale Lamborgini.

Siis järgnes lennujaama kolmas etapp – check-in. Check-in ei erinenud selles mõttes väga palju pagasi turvakontrollist, et ka siin ei töötanud ükski tehniline vidin. Mõnda aega üritati küll arvutisüsteemile eluvaimu sisse puhuda, aga täiesti ootuspäraselt lõppes see ilma tulemusteta. Nenditi lihtsalt, et arvuteid täna (loe: see nädal) tööle ei saa ja asuti rahulikult käsitsi pardakaarte välja kirjutama. Saabus minu kord.

Kus on teie broneering?
Naeratan laialt ja teatan, et seda ma kahjuks küll välja ei trükkinud.
Ametnik naeratab mõnuga vastu ja teatab, et no mis siis ikka, kohe kirjutab ta mulle pardakaardi välja. Palun, siin on pardakaart, karibu ja head reisi!

Gloria

Gloria

Põhjamaa inimesele võib tunduda kummastav, kuidas nii lihtne asi nagu väike nali aitab Keenias paljusid probleeme lahendada. Keenias inimestele tõesti meeldib naerda ja kõik teavad, et ükski asi ei pea olema kivisse raiutud. Teoorias muidugi teatakse, kuidas ühte või teist asja tegema peaks ja loomulikult teadsid nad ka Mombasa lennujaamas, kuid kohalike kultuuritavade järgi saab ja tuleb Keenias kõike vaadelda paindlikult. Lihtsalt suhtlemise küsimus. Sellest naljaga segatud paindlikkusest hakkan ma veel puudust tundma.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , | Lisa kommentaar

Jabur ja eriti jabur Keenia

Keenia kaks suurt ingliskeelset päevalehte The Nation ja The Standard on alati pungil täis piisavalt huvitavaid uudiseid, et suhteliselt tihti 60 šillingi (60 eurosenti) eest ajaleht soetada. Valin reeglina Nationi, sest Standard tundub kuidagi kollane ja pea alati on seal kirjutatu kvaliteet võrreldes Nationiga madalam.

Keenia ajalehtedes jagunevad uudised kahte suurde kategooriasse: kas jaburad või siis eriti jaburad uudised. Kolmandat võimalust lihtsalt pole, sest midagi normaalset ei näi huvitavat mitte kedagi. Kuid need väiksed ja suured jaburdused hakkavad mingist hetkest tunduma juba sellisel tasandil loomingulised, et igasugused loovuskoolitused näivad pärinevat keskaja algusest. Või kui lehti ei viitsi lugeda, siis võib ka iga külamutt sulle ilma pingutamata sellist umbluud esitada, et karp jääb lahti.

Daily_Nation

Et tekiks mingi pilt, millest Keenia lehed kirjutavad, siis allpool on põgus valik uudistest, mis kokku kogutud vaid mõnest lehest. Väga palju vaeva selle kollektsiooni kokkupanekul ei pidanud nägema.

* Alates 2011. aastast on Keenia korruptsiooniametile EACC – Ethics and Anti-Corruption Commision (kedagi ei häiri, et selle kaks juhti on ise korruptsioonikahtlusega uurimise all) laekunud ligi 10.000 avaldust korruptsioonijuhtumite kahtlustest. Neist on uurimise faasi on jõudnud 381 juhtumit ja tervelt 3 korral on kedagi ka korruptsioonis süüdi mõistetud. Ilmselgelt maja kümnel korrusel midagi siiski tehakse.

* Mumiase suhkrutehase (Keenia kuulsaim suhkrutehas) juhid deklareerisid 2006-2012 kolme miljardi šillingi (30 miljonit eurot) väärtuses olematut suhkrueksporti. Mis seal tegelikult toimus, on piisavalt segane (jälle, mitte et see kedagi suurt häiriks), sest suhkrutehase andmetel on mainitud perioodil eksporditud üle 71.000 tonni suhkrut, mingi tõendusmaterjal on olemas 30.000 tonni ekspordi osas, kuid Keenia maksuameti andmetel on ekspordiks läinud vaid 8100 tonni suhkrut.

* Suhkruäri on Keenias üldse lahe äri. Viie Keenia suhkrutehase koguvõlgnevus tarnijatele, pankadele ja valitsusele on hetkel 100 miljardit šillingit ehk miljard eurot. Ei, siin pole mingit probleemi. Tegevus jätkub igapäevases rütmis ja juhtimises probleeme pole.

* Eldoretis kuulati üle kahte kõrgemat politseiametnikku, kelle arvele oli “kusagilt” laekunud suuremad summad raha. Mõlemal juhul oli selgitus sama – aga meil on kanala, kust ühel juhul oli aastane netosissetulek 2 miljonit šillingit aastas, teisel juhul lausa 1,4 miljonit šillingit (14.000 eurot) kuus. Ja muidugi pole Keenias mingi probleem, et mõlemal ettevõttel puudub igasugune raamatupidamine ja raha liigub ainult ühes suunas, ehk laekub pidevalt arvele. Kanakasvatusega ei kaasne Keenias absoluutselt mingeid kulusid, sest Keenia kanad ei söö midagi ja töölisedki töötavad tasuta.

* Üks teine kõrge politseinik ei suutnud seletada, miks tema arvele pidevalt sadu tuhandeid šillingeid (tuhandeid eurosid) laekub. Ainus seletus oli, et tema mehel on Nairobis raamatupood ja printimisäri, äri tõeliselt õitseb. Ühtegi klienti ta siiski nimetada ei suutnud. Mis teha. Leidub ju Eestiski inimesi, kes lihtsalt ei mäleta mõnda asja.

* Tansaania piiri ääres Taita Tavetas on paari kuuga maha põletatud üle 100 hektari metsa, sealhulgas ka ühel kaitsealal, kust loomad on pidanud põgenema mujale. Kohalikud hõimud usuvad nimelt, et metsa põletamine kuivaperioodil toob kaasa vihmad. Loomulikult pole kedagi karistatud, sest uskumine millesegi pole Keenias ju keelatud.

* Nyandarua maakonnas, kus elab 600.000 elanikku (neist pooled elavad allpool vaesuspiiri, ehk peavad hakkama saama vähem kui 2 dollariga päevas), otsustati järgmise aasta eelarves kärpida välisreisidele mõeldud eelarvet 100 miljoni šillingi (ehk 1 miljoni euro) võrra. Pole siiski teada, mis summa ulatuses edaspidi reisida saab. Kuid ilmselt on see miljon eurot ühe maakonna reiside jaoks suht peenraha.

* Mees, kes varastas taskulambi, raadio ja termoskannu koguväärtuses 1000 šillingit (10 eurot), mõisteti surma. Süüdlane on otsuse edasi kaevanud.

* Kisumus (Keenia suuruselt kolmas linn) tapeti üks üliõpilane ja kaks said tõsiseid vigastusi. Vihased üliõpilased panid reaktsioonina suvalise veoauto põlema. Juht pääses vigastusteta.

* Nairobi suurimas haiglas ütlesid korraga üles kõik vähiuuringuteks mõeldud aparaadid üles. Puhas juhus, nagu Keenias sellistel puhkudel tavaks.

* Kohtu all on endine rahandusminister, keda süüdistatakse 6,5 miljardi šillingi (65 miljonit eurot) suuruses hankepettuses (turvasüsteemide kaasajastamine) aastatel 2003-2004 (mis on siiski küllalt värske juhtum Keenia kontekstis). Järgmised istungid toimuvad juulis ja oktoobris 2015.

* Viletsate riigieksami tulemuste (väga oluline asi Keenias!) pärast panid õpilased ühika põlema. Teises kohas peksid õpilased samal põhjusel segamini peaõpetaja auto ja üritasid teda ära lintšida. Õpetajal õnnestus kohalikku politseijaoskonda põgeneda. Auto remondiga tuleb aga kõvasti vaeva näha.

* Naivasha linna sattus jõehobu, kes on teatavasti inimestele väga ohtlik loom. Jõehobu lasti maha ja kõigil oli suur heameel. Ei, mitte sellest, et kedagi surnuks ei trambitud, vaid seetõttu, et näe, jälle sai tasuta liha.

Daily_Nation_1

“Juhuslikult” ümberläinud õlut vedanud veoauto oli kohalikele noortele tore kingitus.

* Kusagil maakonnas käivitati elanikelt ebaseaduslike relvade ärakorjamise kampaania. Kampaaniaga kaasnes korralik motivatsiooniprogramm – iga ebaseadusliku relva vastu sai piibli ja jumalasulase õnnistuse. Loo juures olevale pildile oli jäänud keskealine naisterahvas, kes tõi oma relva ära ja saab parasjagu preestrilt õnnistust.

* President määras 7-päevase tähtaja, et juurutada Keenias riigihangete e-keskkond. Täiesti jõukohane ülesanne igas riigis.

* Kohtu alla läks naine, kes oli hüljanud oma 5 nädala vanuse lapse.

* Alaealine tüdruk sattus mingil põhjusel türmi ja vägistati politseiniku poolt. Vägistajaks oli 54-aastane sarijoodikust 4 lapse isa.

* Kisumus põletas teenija maavanema residentsis prügi. Juhuslikult põles selle tulemusena maha kogu residents. No mis teha.

* Maksuamet nõuab Mombasa suurärimehelt 180 miljonit šillingit (1,8 miljonit eurot) maksmata makse. Suurärimees ei tea nõudest mitte midagi ja ta on üldse elanud Dubais ja tema ainus sissetulek on palk. Kust need sajad miljonid tema arvele on tulnud, pole aimugi. Keenias täiesti aktsepteeritav seletus.

* Aeg-ajalt tilguvad lehtedesse uudise Keenia kahe kõige kuulsama korruptsiooniskandaali kohta. Need on Anglo Leasingu ja Goldenbergi skandaalid. Noh, ega see Anglo Leasing ju polnudki midagi väga erilist – Keenia riik maksis kõigest miljardi euro ulatuses teenuste eest, mida mitte kunagi ei osutadki. Keenia kontekstis peenraha.

* Justiitsministeeriumi arvelt kadus 3 miljardit šillingit (3 miljonit eurot). Kuhu raha kadus, on võimatu välja selgitada. Lihtsalt kogu aeg oli raha ja siis ühel hetkel äkki enam polnud. Lihtsalt pole enam ja võta siis kinni, kuhu see kadus.

* Keenia valitsusel on erinevates pankades üle 100 pangaarve. Kui palju raha neil arvetel summaarselt kokku on, ei tea mitte keegi.

* Kõikides Keenia suuremates lennuväljades on mingi osa maad kuidagi sattunud eraomandusse. Näiteks Keenia suurimal, Nairobi JKIA (Jomo Kenyatta rahvusvaheline lennuväli) lennuväljal on mingil moel maha parseldatud ka osa põhilise maandumisraja alusest maast. Teoreetiliselt võiks sinna näiteks mõne maja ehitada. Teine firma küsis Keskonnaametilt luba ehitada maandumisraja kõrvale gaasitehas. Luba loomulikult ka anti.

Daily_Nation_2

Nairobi rahvusvahelisel lennuväljal libiseb maa eraomandusse. Kohus leiab, et kõik on olnud seaduslik.

* Mombasas keeldusid 300 matatut (mikrobussi) ülevaatusest. Kui ei taha ülevaatust teha, siis järelikult nad ei taha. Milleks sellest veel liigset kära tekitada?

* Uurimise alla sattunud mees ei suutnud seletada, miks tema arvele laekus 3 päeva jooksul 5,4 m šillingit (54.000 eurot). Raha lihtsalt tuli kuskilt. Ideed ka pole, miks see laekus või kes kandis. Selge, miks inimest pikemalt tüüdata, kui ta asjast midagi ei tea.

* Keskmises Keenia maakonnas läheb arendusprojektidele keskmiselt 20% eelarvest. Pool eelarvest kulub palkadeks, 30% administratiivkuludeks. Keenia suuruselt teises ja kolmandas linnas Mombasas ja Kisumus jääb arenduskulude suurus paari protsendi juurde eelarvest. Elada on ju ka vaja.

Lõpetuseks midagi otseallikast

Sean rääkis loo, kuidas ta avarii tõttu (milles tema süüdi polnud) koges ta üsna uskumatut olukorda politseijaoskannas. Isa oli politseijaoskonda toonud oma poja, kes ei tahtnud koolis käia. Isa palvel peksid politseinikud poisi korralikult läbi (lüües sealhulgas korduvalt hella kohta). Isa oli tulemusega rahule jäänud. Sai natuke last kasvatatud.

Kokkuvõte

Erinevalt Eestist, kus lehes avaldatule järgneb mingi reaktsioon, Keenias seda ei juhtu. Lehes võib olla üksikasjalik kirjeldus, kuidas üks või teine korruptsiooniskeem toimub, seda kuni nimedeni välja, kuid kõik see info on pigem leheruumi täitmiseks, kui põhjus midagi ette võtta. Süsteem ju toimib ja kõik arvestavad sellega ning mängivad kaasa. Olgu siiski öeldud, et Keenias veedetud aasta jooksul ei maksnud ma kellelegi mingit meelehead. Alati jääb siiski võimalus, et ma lihtsalt ei oska korralikult pätti teha.

Categories: Absurditeater, Keenia | Sildid: , | Lisa kommentaar

Ott Lepland ja “Nakupenda”

Elu Nairobis ei väsi ikka veel üllatamast.

Eile põrkusin Junctioni kaubanduskeskuse (mis on üks Nairobi suurimaid) Zucchini juurikapoes juhuslikult kokku Kaidiga. Nagu oleksime me mõnes Eesti Selveris, kus ikka aeg-ajalt oma tuttavaid näed. Meie eestlaslik seltsielu on niigi päris tihedaks läinud, aga kui Nairobi loetud eestlased hakkavad juba kaubanduskeskustes juhuslikult kokku saama, siis tahaks küll küsida, et kuulge, mis siin nüüd ikkagi toimub?

Kui Kaidiga sai jutud räägitud (teisisõnu: meil on järjekordne põhjus täna jälle kokku saada), sõitis veidi hiljem meie Jamhuri korteri juurest läbi Kadri, kes tõi Kibera naistele “veidi” käsitööks sobivat materjali. Ja loomulikult jälle jutud uuest kokkusaamisest.

Siis maandus meie korterisse veel üks Kadri ja sai suheldud veel teiste parasjagu Keenias viibivate eestlastega (keda on samuti üksjagu). Eesti leiba saab nagunii söödud, mõned suhteliselt värsked Eesti lehed on ka lugemiseks olemas. Üsna eestipärane värk see siin Keenias kokkuvõttes.

Aga allpool saab vaadata põgusat tagasivaadet mõnusale eestlaste saunaõhtule Silvia juures. Mairi juba kirjutas sellest kõigest pikemalt. Nagu näha võib, saab Nairobis muuhulgas ka parimat Eesti meelelahutust.

Neid Nakupenda laule on Keenias muidugi lugematu arv. Pole ka ime, sest nakupenda tähendab suahiili keeles “Ma armastan sind” ja selle fraasi peale ehtatakse laule üles vist igas keeles. Siin on Nakupenda kohaliku kuulsuse Sheila Mwanyigha versioon Ott Leplandi esituses (otse loomulikult puhtas suahiili keeles), mis tuli esitamisele Silvia juures. Ott Lepland, kõik Nairobi eestlased koos ja puukerisega saunas veedetud aeg pole kokkuvõttes vist siiski tavaline Nairobi argipäev.

Link videole Vimeos.

Categories: Elu-olu, Keenia, Video | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi

No mis siin ikka salata – me oleme Mairiga vähe kimbatuses hetkel. Meil on nimelt tõsiseid probleeme, missugust Eesti leiba me siis parasjagu sööma hakkame. Valikut meil hetkel natukene on – ja ma arvan, et teeme siin Nairobis isegi näiteks mõnele õhtusele Selverile olemasolevate leibade (me räägime Eesti leibadest, eks!) valiku ja värskusega kombinatsiooniga küll ära.

leivad

Fusion: Eesti leib, kilud, mulgikapsad ja Eesti lehed pluss papaia, pirn, avokaado, mango ja passioon.

Ma isegi ei tea, mitut sorti leiba meil hetkel köögis on. Kuna eestlased olid tulemas, siis sai tellitud 1 must leib. Millegipärast saadeti ühe leiva asemel nii 5-6 leiba. Igal juhul, suur aitäh, Jaak ja co! See üllatus läheb korda! Nosisime koos Mairiga õhtul Rukkipala ja ega suurt midagi ei öelnudki. Kui üldse midagi, siis /alla kuusteist keelatud/, kui hea on!

Ja siis on Keenias hetkel veel eestlased Mondo kaudu. Nende kaudu tervitas Riina Mondost meid käsitsi küpsetatud leivaga. Oeh, see on nii hea, et … ei oskagi öelda, kui hea on. Riina, musi-musi, kalli-kalli! (selgituseks: see musi-musi! on üks Keenia eestlaste /tihti vägagi vürtsistest/ kildudest, mille tähendus sõltub päris palju kontekstist). Antud juhul siin mingit vürtsi pole ja sellise liigutava hoolitsuse eest teen ma Riinale kunagi kindlasti midagi välja.

eestlased kiberas

Eestlased valmistuvad Kiberaks

Veronika pildistamas

Veronika pildistab Kibera käsitööd

Seletusi Kiberast

Joshwa seletab, mis see Kibera slumm ikkagi on.

Janika Kiberas

Janika tunneb ennast Kibera tänavatel (s.o. käikudes) ilmselt päris koduselt.

Varsti vist jälle kokkusaamine eestlastega. Jälle Silvia juures saunas. Aga praegu peab hakkama Jaagu toodud mulgikapsast sööma, sest kartulid on juba peaaegu pehmed. Homme on menüüs Eestis toodetud praetud kilud tomatikastmes. Tavaline Nairobi argipäev.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Põhjus, miks koolituse algus hilines

Kibera slummis

Keenias tähendab mõiste “liha” üldjuhul veiseliha, vahest kitseliha, aga väga harva sealiha. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin Kibera slummis sealiha müügikohta. Kuna see oli parasjagu suletud, siis oli see ilmselt näide ebaõnnestunud äriideest.

Tänane strateegilise planeerimise koolituse plaanitud algus hilines. Koolituse alguse mittehilinemine tund-poolteist on Keenia kontekstis pigem erand kui reegel. Samas, KCEO-ga oleme selle ajamõõtmise niivõrd-kuivõrd suutnud Aafrika aja kasutamise asemel asendada mzungude arusaamisega kellaajast.

Aga jah, täna see kellaaja tundmise süsteem ei toiminud. Kuid põhjus, mis koolituse alguse tunnikese edasi lükkas, polnud siiski päris tavaline. Või pigem tuleks öelda, et see pole mõeldav vaid Eesti või Euroopa kontekstist lähtudes, kuid oli kergelt eriline isegi Kiberas. Nimelt kiirustas rahvas vaatama varga üle mõistetud omakohut. Info levik Kiberas võib olla hämmastavalt kiire. Oluline info levib ilma igasuguse Twitterita vägagi reaalajas.

Kõigepealt natuke taustainfot. Kibera slumm pole kindlasti koht, kus kuritegevust ei esineks. Aga ma ei räägiks üldise meelerahu huvides pikemalt kõigest sellest, mida olen selles plaanis kuulnud või näinud – ja ilmselt te ei tahagi sellest liiga palju teada. Üldiselt, kuritegevust on piisavalt palju, kuid samas on see väljaspoolt vaadates alati küllalt varjatud. Päevasel ajal näib Kibera hämmastavalt turvalise paigana, kuid nagu ikka – öös on tõesti asju. Nagu igal pool Nairobis ja seda enam Kibera slummis. Võimalik, et see pole päris lõdvestumine kuskil spaa mullivannis, aga samas piisavalt nauditav, kui oled mõnele asjale pihta saanud.

Teine asi – Kibera slummis puudub politsei. Tõe huvides tuleb märkida, et olen oma aastase Kibera-elu jooksul ühe korra näinud, kuidas politseiauto slummi äärest läbi sõitis. Aga sellega politsei kohalolek piirdubki. See “Kord aastas sõidab politseiauto Kiberast läbi” ongi kogu muusika.

Kiberas ei looda mitte keegi politseile. Politseil pole Kibera slummi lihtsalt mitte mingit asja, sest nad võivad seal lihtsalt peksa saada. Pakun, et politsei statistika põhjal on kuritegevus Kiberas sisuliselt olematu, sest mis statistikat sa ikka sealt korjad, kui see on maailm maailmas.

Kuid kõik eelmainitu ei tähenda sugugi, et Kibera slumm olekski Metsik Lääs. Pigem on asjad vastupidi. Kuna politsei kohalolek puudub ja keegi seda muidugi üldse ei eeldagi, siis kehtivad Kiberas sealsete elanike enda poolt vastuvõetud seadused. Ja Kiberas ei leidu inimest, kes neid seadusi ei teaks ja nendega ei arvestaks.

Kindlasti võib leida mingid vaevumärgatavad erinevused Lääneriikide (s.h. Eesti) demokraatiate ja Kiberas kehtivate seadusete vahel. Kasvõi näiteks see, et kogukonna poolt tabatud varaste ja röövlitega Kiberas liigselt ei tseremoonitseta. Kohalikus karistusseadustikus on selliste tegelaste karistamiseks tegelikult vaid üks paragrahv – eksinu elupäevad on väärteo tõttu loetud. Omakohtu koheselt täideviidava otsuse täitmiseks on siiski erinevaid variante – kõige tavalisem on peksta varas või röövel lihtsalt surnuks. See on see lihtne variant. Kui kuritegu tundub natuke tõsisem, võetakse kasutusele alternatiivne karistusmeetod – röövli(te)le vana autorehv kaela ja siis see bensiiniga põlema. Kui see peaks tunduma vähe jõhker, siis tuleb öelda, et Kiberas need asjad just niimoodi käivadki.

Veepaak, mis lükkab maja ümber? Kiberas ei imesta selle üle küll keegi.

Veepaak, mis lükkab maja ümber? Kiberas ei imesta selle üle küll keegi.

Tänane lahendamist vajanud juhtum oli tegelikult üsna kerge – keegi tegelane varastas 20 šillingilise (nii 19 eurosenti) telefoni kõneaja laadimise kraabitava koodikaardi. See on üks odavaimaid kõnekaarte (on muidugi olemas ka 5 ja 10 šillingilised kõnekaardid, millega sisuliselt saab vaid sekundeid rääkida). See ilmselt ei kvalifitseerunud Keenias liiga tõsiseks kuriteoks, sest varast seekord ei peksutudki surnuks. Ainus, mis omakohtu korras tehti, oli varga vaeseomaks peksmine. Kohalikud kommenteerisid, et nii verist ja katkist pead pole Kiberaski tükk aega nähtud. Pilt oli isegi kohalikku konteksti arvestades olnud liiga õudne. Ühesõnaga – kes iganes kunagi Keeniasse tuleb, palun ärge isegi kaaluge millegi varastamist. Selle tulemus on tabamise korral piisavalt fataalne. Või vähemalt väga-väga valus.

Võib-olla aitavad sellised lood seletada, miks mind Kibera slummis päevast päeva ei röövita, miks mind päevast päeva ära ei tapeta ja miks minult pole Kiberas kordagi midagi varastada üritatud. Ehk aitab see mõista, miks Aafrika suuruselt teine slumm Kibera on (päevasel ajal) hoopis turvalisem, kui näiteks Tallinna vanalinn suvalisel ajal. Seda muidugi siis, kui käituda kohalike reeglite kohaselt ja arvestada, et mõningaid eksimusi siin tõesti ei andestada.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Kibera | Sildid: , , | 2 kommentaari

Strateegiline planeerimine kui täielik voodoo

Mairi on projektijuhtimise koolitustega kõvasti vaeva näinud ja areng selles vallas on ilmne. Samas on see esile toonud hoopis ühe teise probleemi – mis saab siis, kui mingite projektide finantseerimiseks raha tõepoolest saadakse? See polekski eriti imelik, sest ilma kahtluseta on KCEO tegelaste teadmised rahataotluste kirjutamiseks juba praegu selgelt üle Keenia keskmise taseme (aga sellest latist pole muidugi liiga keeruline üle hüpata).

Raha taotleda on teatavasti üks asi, positiivse finantseerimisotsuse korral projekti reaalne juhtimine on aga teine teema. Siin jõudsimegi tahes-tahtmata KCEO üldise organisatsioonilise võimekuse küsimuseni. Seni on seal tegutsemine käinud peaasjalikult hakuna matata stiilis, et kust tuul parasjagu puhub, sinna suunas täna lähemegi (hakuna matata = “pole probleemi!” ja ühtlasi “võtame asja kergelt” suahiili keeles).

Niisiis sai eelmine nädal üks vähe tõsisemat sorti vestlus maha peetud, kus püüdsin selgeks teha, et hakuna matata on praeguseks hetkeks ennast ammendanud ja nüüd oleks aeg KCEO-s mõned juhtimissüsteemid teadlikult üles ehitada ja mõelda natuke ka tulevikule. Sujuvalt tekkis päevakorda strateegilise planeerimise koolitus.

Strat_planning1

Strat_planning2

Nüüd on esimene päev strateegilise planeerimise koolitusest läbi. Tuleb öelda, et polnud just kõige kergem päev ei mul ega neil. Olin enda meelest jaotusmaterjali teinud nii lihtsaks teinud, kui vähegi võimalik ja proovisin strateegia kujundamist vaadelda just kogukonnaorganisatsioone silmas pidades. Aga vahepeal hakkas küll tunduma, et ma võiks samahästi raketimootori ehitusest rääkida, sest kogu strateegilise planeerimise (või üldse planeerimise) kontseptsiooni ülesehitus oli enamikele täiesti uus info. Et ära sa ütle, et tõepoolest – nii saab samuti asjadele läheneda.

Strat_planning3

Esimese päevaga ei jõudnud me tegelikult mitte kuhugi. Arutelu algatuseks olnud teema, et kus see KCEO siis täna õieti on, täitis päeva kenasti ära. Ilmselgelt on keeruline mõelda teemadel, kus pole õigeid või valesid vastuseid, kus tuleb ennast analüüsida ja kõigele lisaks on vaja hakata mõtlema ka kaugemale tulevikule, kui seda on Keenia keskmine ajahorisont 1 nädal.

Strat_planning4

Nii tõsiseid nägusi pole KCEO-s ammu näinud.

Täiendus:
Teine päev strateegiaga pusimist kulges juba veidi paremini. Seltskond on selgelt kaheks jagunenud – mõni saab aru, mida näiteks eesmärkide püstitamise ja nende saavutamiseks vajalike strateegiate all silmas pidada ning mõtleb kaasa, mõni… näiteks lihtsalt magab laua ääres, sest mõttetegevusele jääb mõiste “eesmärk” lihtsalt liiga kaugeks. Samas, ma olin valmistunud veel palju hullemaks. Loogika goals->objectives->strategies->activities on kõigele vaatamata hakanud mõnele juba vaikselt kohale jõudma.

Categories: Keenia, Kibera | Sildid: | Lisa kommentaar

Tallinna kesklinnast Kose kaudu Piritale

agriculture_in_Kibera

Sa võid ju mõelda, et mõned asjad maailmas ei tohiks olla võimalikud, sest nad on toimumiseks lihtsalt liiga absurdsed. Õigemini, sa ei mõtlegi selliste asjade peale, sest kes see ikka kulutaks oma energiat täielike jaburduste üle juurdlemise peale.

Ja siis, ühel hetkel, muutub ilmselgelt ilmvõimatuna tunduv ühtäkki reaalsuseks. Ja oh ei, selleks ei peagi midagi ilmvõimatut tegema. Imede sündimiseks piisab kasvõi sellest, et istud Nairobi kesklinnas bussi peale, et kodu poole sõita.

Ma olen Nairobi bussijuhtide loomingulisest marsruudivalikust varemgi kirjutanud, aga seni on kõik jäänud enam-vähem normaalsuse piiridesse, mis siinses kontekstis tähendab, et ummikute korral bussid üle paari kilomeetri teoreetilisest põhimarsruudist kõrvale ei sõida. Pimedas ei pruugi isegi kohalikud enam aru saada, kus kohas hetkel ollakse – minu käest on näiteks nii mõnigi uurinud, et kas ma tean, kus me hetkel asume? Üldiselt oskangi seletada, sest matatu- ja bussijuhtide peamine loomingulisuse rakendumise rajoon on aja jooksul juba päris tuttavaks saanud.

Aga nagu teada, joonistavad mõned meist kehvalt, mõned vähe paremini ja väga üksikutel on selline anne nagu Picassol. Sattusin nimelt istuma bussi, mille juht oma loomingulise natuuriga paneks vist ka Picassole endale ära.

Olin Nairobi kesklinnas kokku saanud ühe portugallase ja ühe itaallasega (läbi #Eesti muidugi) ning asusin oma tavapärase bussiga kodu poole sõitma. Bussi sisenedes ei ennustanud miski, et kuskil võiks tekkida erilisi anomaaliad. Siiski, kui buss keeras Uhuru pargi juures otsesõitmise asemel paremale, tõstatus küsimus, et mis marsruut siis täna meil menüüs on? Arvasin, et hea küll, sõidab natuke ja pöörab siis ehk kusagil Kilimani või hiljemalt Lavingtoni (need on Nairobi linnaosad) kandis tagasi vasakule selle “teoreetilise” marsruudi poole.

Seda kõike ei juhtunud.

Minu kõrval istuv naisterahvas hakkab muretsema, et kardetavasti jääb ta nüüd Prestige’i kaubanduskeskuses toimuvale kohtumisele hiljaks. Normaaloludes jõuab sinna kesklinnast ja sellesama bussiga 20 minutiga (muidugi seda “õiget” marsruuti mööda), tipptunni ajal nii 40-50 minutiga ja tema oli võtnud veelgi varu, istudes bussi tund aega varem. Ilmselt oli midagi olulist.

Aga me sõidame ja sõidame. Väga. Vales. Suunas.

Mulle teeb olukord sel hetkel isegi nalja. Istud bussi ja see põrutab absoluutselt vales suunas. No on ju natuke naljakas? Absurdne, totakas, aga siiski parasjagu naljakas.

Sõidame ja sõidame läbi Westlandsi ja ütlen oma naabrile, et kui nii edasi läheb, oleme varsti Nairobist väljas. Saan vastuseks seletuse, et see bussijuht on ilmselt hull, sest ärapööramise võimalusi on olnud piisavalt.

Kui me tõepoolest jõuamegi Nairobist välja, siis enam nii naljakas polegi. Ma ei saa enam üldse aru, kus ma parasjagu asun. Mingil hetkel see kauaoodatud vasakpööre siiski toimub. Paremal paistab karjamaa, kus söövad lambad ja lehmad, vasakul näeb banaaniistandust, kasvatatakse skumawikit ja kõike muud. Selgelt pole siin enam mingit tegemist Nairobi kesklinnaga.

Ausalt öeldes on selleks hetkeks mul juba ükskõik. Läheb see buss lõppude lõpuks siis, kuhu ta iganes läheb. Minu kõrval istuv naine konstateerib üsna frustreeritult, et kohtumisele pole enam mõtet minna ja ta läheb parem koju. Oleme selleks hetkeks poolteist tundi lihtsalt pagan-teab-kus ringi sõitnud.

Kõige tipp on muidugi see, et ühel hetkel ma tõepoolest jõuangi oma (nüüd juba nii kalli) Junctioni kaubanduskeskuse juurde. Planeeritule muidugi täiesti vastupidisest suunast, aga see kõik ei oma nüüd tõesti enam tähtsust. Kui oled Westlandsi, Dagoretti ja Riruta kaudu kaks tundi bussis sõites lõpuks õiges kohas, siis pole vist tõesti erilist põhjust kobiseda. Seda muidugi Keenias. Euroopas oleks kogu see värk ilmselt järgmise päeva ajalehe esilehe peauudis. Aga Keenias – no asjad ju lihtsalt juhtuvad!

labidad

Näide katuse loomingulisest kujudusest Kiberast. Ei, see maja tõesti pole labidate väljarent või kohaliku ehitusfirma peakontor. Kontrollin järgi, aga oli vist mingi pubi või muidu söögikoht.

Ilmselt ei ütle eeltoodud kohanimed suurt midagi. Kui kogu see värk kuidagi Eesti konteksti asetada, siis oleks tegemist juhtumiga, kui istud Tallinna kesklinnas bussi ja soovid sõita Piritale, kuid bussijuht kimab mööda Tartu maanteed linnast välja Kosele ja hakkab siis pisikesi kõrvalteid kaudu Viimsi poole sõitma. Piritale saabutaksegi Viimsi, mitte kesklinna poolt.

Kas kõik see ei tohiks olla võimalik? Nagu elu näitab, siis see on vähemalt Keenias paganama võimalik! Igatahes ma enam tõesti ei usu, et Keenias oleks asju, mis oleks võimatud. Rääkige te siis mulle, mida tahes! Loomulikult tuleb see kellegi suust, kes asub Nairobis ja mujal Keenias naerdakse selle teksti üle ilmselt suure häälega, sest ma põen siin mingi kuki-muki üle.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Nairobi | Lisa kommentaar

Toiduklubi: eksootika ja tavalised asjad

Kui on vaja viibida Keenias (või üldse Aafrikas) vähe pikemalt, siis tekib paratamatult isu koduse toidu järgi. Samas polegi sellega nii keeruline, kui arvata võiks. Näiteks Keeniasse on olnud viimasel ajal Eestist üsna tihe liiklus, teiseks saab matatuga 2 minutiga Nairobi ühte suurimasse Nakumatti (Nakumatt on Keenia suurim ja ühtlasi muidugi ka kõige kallim supermarketite kett).

Eksootika

Eksootika kipub olema kõik see, mis on Eestis tavapärane, kuid on Keenias kas täielikult puudu, ülimalt kallis või lihtsalt mingil arusaamatul põhjusel suhteliselt tundmatu. Võtame või sellise toidu nagu praekartul. Ausa praekartuli asemel eelistatakse siin mugida mingeid imelikke pehmeid ja äärmiselt maitsetuid kartulichipse.

Järgnevalt valik eksootilisi toite Keenia kontekstis, mis panevad mõnust mõmisema:

1. Kõige lihtsam asi – must leib

must_leib

Musta leiba on Nairobis isegi saada. Näiteks mõnda sorti teraleiba, mis samas pole päris “see” ja samuti ka “Saksa tüüpi” leiba, mis on siiski midagi muud.

2. Kartulipuder ja seenekaste

kartulipuder

Kukeseeni või puravikke või männiriisikaid Keenias muidugi pole (kuivatatud puravikke hingehinnaga tegelikult siiski saab). Seetõttu tuleb valida kas šampinjonide või sirmikute vahel – ja needki on umbes 2x kallimad, kui Eestis.

3. Tatrapuder

Poleks uskunud, et tatrapuder on nii hea asi. Tänu Madlidele saab seda jälle teha.

Tatrapuder

4. Mulgikapsad

Oeh, kuidas sai seda süües Mairiga koos mõnust mõmisetud. Poleks jälle arvanud, et selline hea asi on maailmas olemas.

Mulgi_kapsad-1

Mulgi_kapsad-2

Eesti + Keenia = väike fusion köök. Mulgikapsad keedukartuli ja avokaadosalatiga klapivad tegelikult üllatavalt hästi kokku.

5. Ja muidugi kõige tipp – kartulisalat

Võiks arvata, et Keenia on kartulisalati vaba maa, aga see ei pea kindlasti paika. Niipea, kui tegemist on eestlastega, siis kuidagi kuskilt see varem või hiljem välja ilmub. Äsja näiteks ühel sünnipäevalaual. Järgmist kartulisalatit pole samuti vaja kaua oodata – Eesti Vabariigi aastapäeval sööme seda koos eestlastega jälle. Kartulisalat + rosolje + seapraad on ootused ja maitsemeeled igatahes juba ette ülesse kruttinud.

kartulisalat

Vähemeksootilised asjad

Aga muidugi saab seda kohaliku kraami kaugelt rohkem söödud. Üldiselt pole värskete puuviljade ostmiseks vaja muud teha, kui trepist alla astuda (mis ongi teekonna pikim osa) ja seejärel otsustada, missuguse puuviljaleti juurde sammud seada.

Fruit_plate

Mõned puuviljad on köögis alati olemas.

papaia1

Papaia

mango

Peaaegu kooritud mango. Ei maitsenud tõesti kõige hullemini.

avokaado

Puuviljaletis saab alati valida, kui küpset avokaadot soovid. See on lihtsalt söömiseks või guacamole valmistamiseks paras.

tamarillo_ja_passioon

Vähe eksootilisem sektsioon. Vasakul passioonid, paremal tamarillo (inglise keeles tree tomato).

passioonid_jm

Vist mingi ülejääk ühest hommikusöögist.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Vihma sajab

Täna pärastlõunal tekkis Jamhuris (rajoon Nairobis Lavingtoni ja Kibera vahel) korraks selline tolmutorm, kus tuul tahtis isegi inimesed õhku tõsta. Polegi varem midagi sellist kogenud. Akna taga oli kõik ühtlaselt hall ja loetud sekundite jooksul oli rõdu kaetud mingi suvalise ollusega. Puude lehed. Hulk surnud mardikaid (kust need veel siia said?). Kõikvõimalik sodi. Lihtsalt tolm. Ühesõnaga, mida iganes.

sajab vihma

Vihma sajab. Vaade meie rõdult.

Siis algas vihmasadu. See polegi vist liigselt märkimisväärne fakt, aga viimati kogesin Nairobis vihmasadu umbes 2 kuud tagasi. Kui mitmel pool Lääne-Keenias võid olla sisuliselt kindel, et kuskil kella 3-4 vahel pärastlõunal see vihm kindlasti tulebki, siis Nairobis on praegu südasuvine kuivaperiood ja ei mingit vihma.

Natuke tüütu aeg tegelikult, sest ilm kipub aina palavamaks minema ja seda vaatamata sellele, et Nairobi asub ligi 1700 meetri kõrgusel merepinnast. Tänane vihm on siiski selline lahja sabin, mis Eesti kontekstis tähendab paduvihma, kuid Keenia kontekstis on pigem selline seenevihm. Kuna ma kuulen iseenda mõtteid, siis järelikult mingit erilist sadu tõesti pole.

Categories: Elu-olu, Nairobi | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.