Absurditeater

Jabur ja eriti jabur Keenia

Keenia kaks suurt ingliskeelset päevalehte The Nation ja The Standard on alati pungil täis piisavalt huvitavaid uudiseid, et suhteliselt tihti 60 šillingi (60 eurosenti) eest ajaleht soetada. Valin reeglina Nationi, sest Standard tundub kuidagi kollane ja pea alati on seal kirjutatu kvaliteet võrreldes Nationiga madalam.

Keenia ajalehtedes jagunevad uudised kahte suurde kategooriasse: kas jaburad või siis eriti jaburad uudised. Kolmandat võimalust lihtsalt pole, sest midagi normaalset ei näi huvitavat mitte kedagi. Kuid need väiksed ja suured jaburdused hakkavad mingist hetkest tunduma juba sellisel tasandil loomingulised, et igasugused loovuskoolitused näivad pärinevat keskaja algusest. Või kui lehti ei viitsi lugeda, siis võib ka iga külamutt sulle ilma pingutamata sellist umbluud esitada, et karp jääb lahti.

Daily_Nation

Et tekiks mingi pilt, millest Keenia lehed kirjutavad, siis allpool on põgus valik uudistest, mis kokku kogutud vaid mõnest lehest. Väga palju vaeva selle kollektsiooni kokkupanekul ei pidanud nägema.

* Alates 2011. aastast on Keenia korruptsiooniametile EACC – Ethics and Anti-Corruption Commision (kedagi ei häiri, et selle kaks juhti on ise korruptsioonikahtlusega uurimise all) laekunud ligi 10.000 avaldust korruptsioonijuhtumite kahtlustest. Neist on uurimise faasi on jõudnud 381 juhtumit ja tervelt 3 korral on kedagi ka korruptsioonis süüdi mõistetud. Ilmselgelt maja kümnel korrusel midagi siiski tehakse.

* Mumiase suhkrutehase (Keenia kuulsaim suhkrutehas) juhid deklareerisid 2006-2012 kolme miljardi šillingi (30 miljonit eurot) väärtuses olematut suhkrueksporti. Mis seal tegelikult toimus, on piisavalt segane (jälle, mitte et see kedagi suurt häiriks), sest suhkrutehase andmetel on mainitud perioodil eksporditud üle 71.000 tonni suhkrut, mingi tõendusmaterjal on olemas 30.000 tonni ekspordi osas, kuid Keenia maksuameti andmetel on ekspordiks läinud vaid 8100 tonni suhkrut.

* Suhkruäri on Keenias üldse lahe äri. Viie Keenia suhkrutehase koguvõlgnevus tarnijatele, pankadele ja valitsusele on hetkel 100 miljardit šillingit ehk miljard eurot. Ei, siin pole mingit probleemi. Tegevus jätkub igapäevases rütmis ja juhtimises probleeme pole.

* Eldoretis kuulati üle kahte kõrgemat politseiametnikku, kelle arvele oli “kusagilt” laekunud suuremad summad raha. Mõlemal juhul oli selgitus sama – aga meil on kanala, kust ühel juhul oli aastane netosissetulek 2 miljonit šillingit aastas, teisel juhul lausa 1,4 miljonit šillingit (14.000 eurot) kuus. Ja muidugi pole Keenias mingi probleem, et mõlemal ettevõttel puudub igasugune raamatupidamine ja raha liigub ainult ühes suunas, ehk laekub pidevalt arvele. Kanakasvatusega ei kaasne Keenias absoluutselt mingeid kulusid, sest Keenia kanad ei söö midagi ja töölisedki töötavad tasuta.

* Üks teine kõrge politseinik ei suutnud seletada, miks tema arvele pidevalt sadu tuhandeid šillingeid (tuhandeid eurosid) laekub. Ainus seletus oli, et tema mehel on Nairobis raamatupood ja printimisäri, äri tõeliselt õitseb. Ühtegi klienti ta siiski nimetada ei suutnud. Mis teha. Leidub ju Eestiski inimesi, kes lihtsalt ei mäleta mõnda asja.

* Tansaania piiri ääres Taita Tavetas on paari kuuga maha põletatud üle 100 hektari metsa, sealhulgas ka ühel kaitsealal, kust loomad on pidanud põgenema mujale. Kohalikud hõimud usuvad nimelt, et metsa põletamine kuivaperioodil toob kaasa vihmad. Loomulikult pole kedagi karistatud, sest uskumine millesegi pole Keenias ju keelatud.

* Nyandarua maakonnas, kus elab 600.000 elanikku (neist pooled elavad allpool vaesuspiiri, ehk peavad hakkama saama vähem kui 2 dollariga päevas), otsustati järgmise aasta eelarves kärpida välisreisidele mõeldud eelarvet 100 miljoni šillingi (ehk 1 miljoni euro) võrra. Pole siiski teada, mis summa ulatuses edaspidi reisida saab. Kuid ilmselt on see miljon eurot ühe maakonna reiside jaoks suht peenraha.

* Mees, kes varastas taskulambi, raadio ja termoskannu koguväärtuses 1000 šillingit (10 eurot), mõisteti surma. Süüdlane on otsuse edasi kaevanud.

* Kisumus (Keenia suuruselt kolmas linn) tapeti üks üliõpilane ja kaks said tõsiseid vigastusi. Vihased üliõpilased panid reaktsioonina suvalise veoauto põlema. Juht pääses vigastusteta.

* Nairobi suurimas haiglas ütlesid korraga üles kõik vähiuuringuteks mõeldud aparaadid üles. Puhas juhus, nagu Keenias sellistel puhkudel tavaks.

* Kohtu all on endine rahandusminister, keda süüdistatakse 6,5 miljardi šillingi (65 miljonit eurot) suuruses hankepettuses (turvasüsteemide kaasajastamine) aastatel 2003-2004 (mis on siiski küllalt värske juhtum Keenia kontekstis). Järgmised istungid toimuvad juulis ja oktoobris 2015.

* Viletsate riigieksami tulemuste (väga oluline asi Keenias!) pärast panid õpilased ühika põlema. Teises kohas peksid õpilased samal põhjusel segamini peaõpetaja auto ja üritasid teda ära lintšida. Õpetajal õnnestus kohalikku politseijaoskonda põgeneda. Auto remondiga tuleb aga kõvasti vaeva näha.

* Naivasha linna sattus jõehobu, kes on teatavasti inimestele väga ohtlik loom. Jõehobu lasti maha ja kõigil oli suur heameel. Ei, mitte sellest, et kedagi surnuks ei trambitud, vaid seetõttu, et näe, jälle sai tasuta liha.

Daily_Nation_1

“Juhuslikult” ümberläinud õlut vedanud veoauto oli kohalikele noortele tore kingitus.

* Kusagil maakonnas käivitati elanikelt ebaseaduslike relvade ärakorjamise kampaania. Kampaaniaga kaasnes korralik motivatsiooniprogramm – iga ebaseadusliku relva vastu sai piibli ja jumalasulase õnnistuse. Loo juures olevale pildile oli jäänud keskealine naisterahvas, kes tõi oma relva ära ja saab parasjagu preestrilt õnnistust.

* President määras 7-päevase tähtaja, et juurutada Keenias riigihangete e-keskkond. Täiesti jõukohane ülesanne igas riigis.

* Kohtu alla läks naine, kes oli hüljanud oma 5 nädala vanuse lapse.

* Alaealine tüdruk sattus mingil põhjusel türmi ja vägistati politseiniku poolt. Vägistajaks oli 54-aastane sarijoodikust 4 lapse isa.

* Kisumus põletas teenija maavanema residentsis prügi. Juhuslikult põles selle tulemusena maha kogu residents. No mis teha.

* Maksuamet nõuab Mombasa suurärimehelt 180 miljonit šillingit (1,8 miljonit eurot) maksmata makse. Suurärimees ei tea nõudest mitte midagi ja ta on üldse elanud Dubais ja tema ainus sissetulek on palk. Kust need sajad miljonid tema arvele on tulnud, pole aimugi. Keenias täiesti aktsepteeritav seletus.

* Aeg-ajalt tilguvad lehtedesse uudise Keenia kahe kõige kuulsama korruptsiooniskandaali kohta. Need on Anglo Leasingu ja Goldenbergi skandaalid. Noh, ega see Anglo Leasing ju polnudki midagi väga erilist – Keenia riik maksis kõigest miljardi euro ulatuses teenuste eest, mida mitte kunagi ei osutadki. Keenia kontekstis peenraha.

* Justiitsministeeriumi arvelt kadus 3 miljardit šillingit (3 miljonit eurot). Kuhu raha kadus, on võimatu välja selgitada. Lihtsalt kogu aeg oli raha ja siis ühel hetkel äkki enam polnud. Lihtsalt pole enam ja võta siis kinni, kuhu see kadus.

* Keenia valitsusel on erinevates pankades üle 100 pangaarve. Kui palju raha neil arvetel summaarselt kokku on, ei tea mitte keegi.

* Kõikides Keenia suuremates lennuväljades on mingi osa maad kuidagi sattunud eraomandusse. Näiteks Keenia suurimal, Nairobi JKIA (Jomo Kenyatta rahvusvaheline lennuväli) lennuväljal on mingil moel maha parseldatud ka osa põhilise maandumisraja alusest maast. Teoreetiliselt võiks sinna näiteks mõne maja ehitada. Teine firma küsis Keskonnaametilt luba ehitada maandumisraja kõrvale gaasitehas. Luba loomulikult ka anti.

Daily_Nation_2

Nairobi rahvusvahelisel lennuväljal libiseb maa eraomandusse. Kohus leiab, et kõik on olnud seaduslik.

* Mombasas keeldusid 300 matatut (mikrobussi) ülevaatusest. Kui ei taha ülevaatust teha, siis järelikult nad ei taha. Milleks sellest veel liigset kära tekitada?

* Uurimise alla sattunud mees ei suutnud seletada, miks tema arvele laekus 3 päeva jooksul 5,4 m šillingit (54.000 eurot). Raha lihtsalt tuli kuskilt. Ideed ka pole, miks see laekus või kes kandis. Selge, miks inimest pikemalt tüüdata, kui ta asjast midagi ei tea.

* Keskmises Keenia maakonnas läheb arendusprojektidele keskmiselt 20% eelarvest. Pool eelarvest kulub palkadeks, 30% administratiivkuludeks. Keenia suuruselt teises ja kolmandas linnas Mombasas ja Kisumus jääb arenduskulude suurus paari protsendi juurde eelarvest. Elada on ju ka vaja.

Lõpetuseks midagi otseallikast

Sean rääkis loo, kuidas ta avarii tõttu (milles tema süüdi polnud) koges ta üsna uskumatut olukorda politseijaoskannas. Isa oli politseijaoskonda toonud oma poja, kes ei tahtnud koolis käia. Isa palvel peksid politseinikud poisi korralikult läbi (lüües sealhulgas korduvalt hella kohta). Isa oli tulemusega rahule jäänud. Sai natuke last kasvatatud.

Kokkuvõte

Erinevalt Eestist, kus lehes avaldatule järgneb mingi reaktsioon, Keenias seda ei juhtu. Lehes võib olla üksikasjalik kirjeldus, kuidas üks või teine korruptsiooniskeem toimub, seda kuni nimedeni välja, kuid kõik see info on pigem leheruumi täitmiseks, kui põhjus midagi ette võtta. Süsteem ju toimib ja kõik arvestavad sellega ning mängivad kaasa. Olgu siiski öeldud, et Keenias veedetud aasta jooksul ei maksnud ma kellelegi mingit meelehead. Alati jääb siiski võimalus, et ma lihtsalt ei oska korralikult pätti teha.

Categories: Absurditeater, Keenia | Sildid: , | Lisa kommentaar

Põhjus, miks koolituse algus hilines

Kibera slummis

Keenias tähendab mõiste “liha” üldjuhul veiseliha, vahest kitseliha, aga väga harva sealiha. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin Kibera slummis sealiha müügikohta. Kuna see oli parasjagu suletud, siis oli see ilmselt näide ebaõnnestunud äriideest.

Tänane strateegilise planeerimise koolituse plaanitud algus hilines. Koolituse alguse mittehilinemine tund-poolteist on Keenia kontekstis pigem erand kui reegel. Samas, KCEO-ga oleme selle ajamõõtmise niivõrd-kuivõrd suutnud Aafrika aja kasutamise asemel asendada mzungude arusaamisega kellaajast.

Aga jah, täna see kellaaja tundmise süsteem ei toiminud. Kuid põhjus, mis koolituse alguse tunnikese edasi lükkas, polnud siiski päris tavaline. Või pigem tuleks öelda, et see pole mõeldav vaid Eesti või Euroopa kontekstist lähtudes, kuid oli kergelt eriline isegi Kiberas. Nimelt kiirustas rahvas vaatama varga üle mõistetud omakohut. Info levik Kiberas võib olla hämmastavalt kiire. Oluline info levib ilma igasuguse Twitterita vägagi reaalajas.

Kõigepealt natuke taustainfot. Kibera slumm pole kindlasti koht, kus kuritegevust ei esineks. Aga ma ei räägiks üldise meelerahu huvides pikemalt kõigest sellest, mida olen selles plaanis kuulnud või näinud – ja ilmselt te ei tahagi sellest liiga palju teada. Üldiselt, kuritegevust on piisavalt palju, kuid samas on see väljaspoolt vaadates alati küllalt varjatud. Päevasel ajal näib Kibera hämmastavalt turvalise paigana, kuid nagu ikka – öös on tõesti asju. Nagu igal pool Nairobis ja seda enam Kibera slummis. Võimalik, et see pole päris lõdvestumine kuskil spaa mullivannis, aga samas piisavalt nauditav, kui oled mõnele asjale pihta saanud.

Teine asi – Kibera slummis puudub politsei. Tõe huvides tuleb märkida, et olen oma aastase Kibera-elu jooksul ühe korra näinud, kuidas politseiauto slummi äärest läbi sõitis. Aga sellega politsei kohalolek piirdubki. See “Kord aastas sõidab politseiauto Kiberast läbi” ongi kogu muusika.

Kiberas ei looda mitte keegi politseile. Politseil pole Kibera slummi lihtsalt mitte mingit asja, sest nad võivad seal lihtsalt peksa saada. Pakun, et politsei statistika põhjal on kuritegevus Kiberas sisuliselt olematu, sest mis statistikat sa ikka sealt korjad, kui see on maailm maailmas.

Kuid kõik eelmainitu ei tähenda sugugi, et Kibera slumm olekski Metsik Lääs. Pigem on asjad vastupidi. Kuna politsei kohalolek puudub ja keegi seda muidugi üldse ei eeldagi, siis kehtivad Kiberas sealsete elanike enda poolt vastuvõetud seadused. Ja Kiberas ei leidu inimest, kes neid seadusi ei teaks ja nendega ei arvestaks.

Kindlasti võib leida mingid vaevumärgatavad erinevused Lääneriikide (s.h. Eesti) demokraatiate ja Kiberas kehtivate seadusete vahel. Kasvõi näiteks see, et kogukonna poolt tabatud varaste ja röövlitega Kiberas liigselt ei tseremoonitseta. Kohalikus karistusseadustikus on selliste tegelaste karistamiseks tegelikult vaid üks paragrahv – eksinu elupäevad on väärteo tõttu loetud. Omakohtu koheselt täideviidava otsuse täitmiseks on siiski erinevaid variante – kõige tavalisem on peksta varas või röövel lihtsalt surnuks. See on see lihtne variant. Kui kuritegu tundub natuke tõsisem, võetakse kasutusele alternatiivne karistusmeetod – röövli(te)le vana autorehv kaela ja siis see bensiiniga põlema. Kui see peaks tunduma vähe jõhker, siis tuleb öelda, et Kiberas need asjad just niimoodi käivadki.

Veepaak, mis lükkab maja ümber? Kiberas ei imesta selle üle küll keegi.

Veepaak, mis lükkab maja ümber? Kiberas ei imesta selle üle küll keegi.

Tänane lahendamist vajanud juhtum oli tegelikult üsna kerge – keegi tegelane varastas 20 šillingilise (nii 19 eurosenti) telefoni kõneaja laadimise kraabitava koodikaardi. See on üks odavaimaid kõnekaarte (on muidugi olemas ka 5 ja 10 šillingilised kõnekaardid, millega sisuliselt saab vaid sekundeid rääkida). See ilmselt ei kvalifitseerunud Keenias liiga tõsiseks kuriteoks, sest varast seekord ei peksutudki surnuks. Ainus, mis omakohtu korras tehti, oli varga vaeseomaks peksmine. Kohalikud kommenteerisid, et nii verist ja katkist pead pole Kiberaski tükk aega nähtud. Pilt oli isegi kohalikku konteksti arvestades olnud liiga õudne. Ühesõnaga – kes iganes kunagi Keeniasse tuleb, palun ärge isegi kaaluge millegi varastamist. Selle tulemus on tabamise korral piisavalt fataalne. Või vähemalt väga-väga valus.

Võib-olla aitavad sellised lood seletada, miks mind Kibera slummis päevast päeva ei röövita, miks mind päevast päeva ära ei tapeta ja miks minult pole Kiberas kordagi midagi varastada üritatud. Ehk aitab see mõista, miks Aafrika suuruselt teine slumm Kibera on (päevasel ajal) hoopis turvalisem, kui näiteks Tallinna vanalinn suvalisel ajal. Seda muidugi siis, kui käituda kohalike reeglite kohaselt ja arvestada, et mõningaid eksimusi siin tõesti ei andestada.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Kibera | Sildid: , , | 2 kommentaari

Tallinna kesklinnast Kose kaudu Piritale

agriculture_in_Kibera

Sa võid ju mõelda, et mõned asjad maailmas ei tohiks olla võimalikud, sest nad on toimumiseks lihtsalt liiga absurdsed. Õigemini, sa ei mõtlegi selliste asjade peale, sest kes see ikka kulutaks oma energiat täielike jaburduste üle juurdlemise peale.

Ja siis, ühel hetkel, muutub ilmselgelt ilmvõimatuna tunduv ühtäkki reaalsuseks. Ja oh ei, selleks ei peagi midagi ilmvõimatut tegema. Imede sündimiseks piisab kasvõi sellest, et istud Nairobi kesklinnas bussi peale, et kodu poole sõita.

Ma olen Nairobi bussijuhtide loomingulisest marsruudivalikust varemgi kirjutanud, aga seni on kõik jäänud enam-vähem normaalsuse piiridesse, mis siinses kontekstis tähendab, et ummikute korral bussid üle paari kilomeetri teoreetilisest põhimarsruudist kõrvale ei sõida. Pimedas ei pruugi isegi kohalikud enam aru saada, kus kohas hetkel ollakse – minu käest on näiteks nii mõnigi uurinud, et kas ma tean, kus me hetkel asume? Üldiselt oskangi seletada, sest matatu- ja bussijuhtide peamine loomingulisuse rakendumise rajoon on aja jooksul juba päris tuttavaks saanud.

Aga nagu teada, joonistavad mõned meist kehvalt, mõned vähe paremini ja väga üksikutel on selline anne nagu Picassol. Sattusin nimelt istuma bussi, mille juht oma loomingulise natuuriga paneks vist ka Picassole endale ära.

Olin Nairobi kesklinnas kokku saanud ühe portugallase ja ühe itaallasega (läbi #Eesti muidugi) ning asusin oma tavapärase bussiga kodu poole sõitma. Bussi sisenedes ei ennustanud miski, et kuskil võiks tekkida erilisi anomaaliad. Siiski, kui buss keeras Uhuru pargi juures otsesõitmise asemel paremale, tõstatus küsimus, et mis marsruut siis täna meil menüüs on? Arvasin, et hea küll, sõidab natuke ja pöörab siis ehk kusagil Kilimani või hiljemalt Lavingtoni (need on Nairobi linnaosad) kandis tagasi vasakule selle “teoreetilise” marsruudi poole.

Seda kõike ei juhtunud.

Minu kõrval istuv naisterahvas hakkab muretsema, et kardetavasti jääb ta nüüd Prestige’i kaubanduskeskuses toimuvale kohtumisele hiljaks. Normaaloludes jõuab sinna kesklinnast ja sellesama bussiga 20 minutiga (muidugi seda “õiget” marsruuti mööda), tipptunni ajal nii 40-50 minutiga ja tema oli võtnud veelgi varu, istudes bussi tund aega varem. Ilmselt oli midagi olulist.

Aga me sõidame ja sõidame. Väga. Vales. Suunas.

Mulle teeb olukord sel hetkel isegi nalja. Istud bussi ja see põrutab absoluutselt vales suunas. No on ju natuke naljakas? Absurdne, totakas, aga siiski parasjagu naljakas.

Sõidame ja sõidame läbi Westlandsi ja ütlen oma naabrile, et kui nii edasi läheb, oleme varsti Nairobist väljas. Saan vastuseks seletuse, et see bussijuht on ilmselt hull, sest ärapööramise võimalusi on olnud piisavalt.

Kui me tõepoolest jõuamegi Nairobist välja, siis enam nii naljakas polegi. Ma ei saa enam üldse aru, kus ma parasjagu asun. Mingil hetkel see kauaoodatud vasakpööre siiski toimub. Paremal paistab karjamaa, kus söövad lambad ja lehmad, vasakul näeb banaaniistandust, kasvatatakse skumawikit ja kõike muud. Selgelt pole siin enam mingit tegemist Nairobi kesklinnaga.

Ausalt öeldes on selleks hetkeks mul juba ükskõik. Läheb see buss lõppude lõpuks siis, kuhu ta iganes läheb. Minu kõrval istuv naine konstateerib üsna frustreeritult, et kohtumisele pole enam mõtet minna ja ta läheb parem koju. Oleme selleks hetkeks poolteist tundi lihtsalt pagan-teab-kus ringi sõitnud.

Kõige tipp on muidugi see, et ühel hetkel ma tõepoolest jõuangi oma (nüüd juba nii kalli) Junctioni kaubanduskeskuse juurde. Planeeritule muidugi täiesti vastupidisest suunast, aga see kõik ei oma nüüd tõesti enam tähtsust. Kui oled Westlandsi, Dagoretti ja Riruta kaudu kaks tundi bussis sõites lõpuks õiges kohas, siis pole vist tõesti erilist põhjust kobiseda. Seda muidugi Keenias. Euroopas oleks kogu see värk ilmselt järgmise päeva ajalehe esilehe peauudis. Aga Keenias – no asjad ju lihtsalt juhtuvad!

labidad

Näide katuse loomingulisest kujudusest Kiberast. Ei, see maja tõesti pole labidate väljarent või kohaliku ehitusfirma peakontor. Kontrollin järgi, aga oli vist mingi pubi või muidu söögikoht.

Ilmselt ei ütle eeltoodud kohanimed suurt midagi. Kui kogu see värk kuidagi Eesti konteksti asetada, siis oleks tegemist juhtumiga, kui istud Tallinna kesklinnas bussi ja soovid sõita Piritale, kuid bussijuht kimab mööda Tartu maanteed linnast välja Kosele ja hakkab siis pisikesi kõrvalteid kaudu Viimsi poole sõitma. Piritale saabutaksegi Viimsi, mitte kesklinna poolt.

Kas kõik see ei tohiks olla võimalik? Nagu elu näitab, siis see on vähemalt Keenias paganama võimalik! Igatahes ma enam tõesti ei usu, et Keenias oleks asju, mis oleks võimatud. Rääkige te siis mulle, mida tahes! Loomulikult tuleb see kellegi suust, kes asub Nairobis ja mujal Keenias naerdakse selle teksti üle ilmselt suure häälega, sest ma põen siin mingi kuki-muki üle.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Nairobi | Lisa kommentaar

No no noparking

Keenia sildimajanduse kohta võiks ja tõesti peaks välja andma terve raamatusarja. Kui poleks kõige sellega ammu totakalt ära harjunud, siis vist jääkski kogu seda lõputut nimefantaasiat imetlema. Kiberas pole keeruline minna Pentagoni nimelisest õllekast Hiltoni nimelisse odavasse söögikohta, sealt edasi ManU küberkohvikusse ja Miami Heat’i nimelisse juuksurisse, möödudes Palm Olive’i erakoolist ja lugematutest shopping mallidest (kaubanduskeskused), mis koosnevad 1×2 ruutmeetrisest letist. Kui on vaja juukseid lõigata, siis saab seda teha Mr. Beani nimelises juuksurisalongis (suahiili keeles on juuksur kinyozi), mille sildilt saab teada, et 1+1=3. Kohati on iga kolmas osmik kinyozi, kuid kliente tundub jaguvat neile kõigile.

Allpool on vaid üksikud näited, kui kirev see elu Kiberas on. Pea kõik pildid on tehtud viimase kahe päeva jooksul, sest vähem või rohkem loomingulisi silte leida pole Kiberas just kaelamurdev probleem. Need lihtsalt on siin.

nononoparking

Kas on arusaadav, et siin ei ei eitohiparkida?

Keenias pole mingi probleem leida silte, mis hoiatavad mingi tegevuse ohtlikkuse eest. Aga neid silte ei tasu liiga südamesse võtta. Kui pubis on silt, et suitsetamise eest saab trahvi 20.000 šillingit (200 eurot), siis ei tähenda see mitte seda, et seal pubis ei tohi suitsetada, vaid pigem seda, et vahest on mõttekas ettekandjatele mõni õlu osta.

no_dumping

Silt, et see koht pole mõeldud prügi jaoks, ei tähenda, et sinna ei võiks oma prügi panna.

Sama lugu on muude hoiatavate siltidega. See, et sildipõhiselt justkui ei tohiks kuhugi prügi tekitada, ei tähenda Keenias kaugeltki seda, et sinna prügi ei tekiks. Kui see sõnum ära tõlkida, siis kohalikud saavad aru, et siin on keegi, kes on huvitatud puhtusest ja ühtlasi valmis selle eest maksma. Näiteks mõne panga filiaal, mis ongi antud juhul teemaks.

Dieedikirik

Kaalujälgijate kirik? Introvertide kirik? Võta siis kinni.

Keenias on omaette lugu kirikutega. Helikopteri kirikust ma juba rääkisin. Aga neid säravate nimedega kirikuid jagub siia alati rohkemgi. Enamasti on nende nimesid üsna keeruline adekvaatselt eesti keelde tõlkida, aga see fun moment on ometi selgelt olemas.

Strong City

No et mida? Mis on tugev? City? Family? Both?

Mistaken_identity

Jäi ette üks huvitava kirjaga veoauto. Selgelt mingid identiteediprobleemid, aga mis täpsemalt?

Brainwave

Ajulained aitavad mobiiltelefone parandada. Täitsa normaalne ju!

Dream_light

Ja kui ma kunagi peaksin oma lihakarni avama, siis selle nime üle pole vaja pikalt mõelda. Kergelt unistav lihunik on täpselt see, mis vaja.

Mr_Bean_barber_shop

Mister Bean, mis mister Bean. Nädala alguse tõttu oli salong kahjuks suletud, aga muidu võib olla täiesti kindel, et kohaliku kunstniku maalitud ägedat soengut pole seal keegi võimeline lõikama. Meeste juustelõikus Keenias ei erine just oluliselt sellest, mis kasutusel sõjaväkke minevate noorsõdurite puhul. Pea paljaks and that’s it.

Miami_Heat

See on Miami Heati peakontor. Samas on võimalik, et hoopis juuksurisalong Kiberas.

Malkia_salong

Veel üks nädala alguses suletud juuksurisalong, kus saab ühtlasi oma telefoni laadida, teha koopiaid ja trükitakse vajaminevaid dokumente.

Kibera parimaid erakoole

Kibera parimaid erakoole

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Kibera | Lisa kommentaar

Millega peaks arvestama, kui soovid Keenias lihtsat kammköidet?

Ainuüksi printimisega tegelevas firmas on mul kulunud üle tunni. Olen KCEO’le kokku pannud projektijuhtimise käsiraamatu, sest sellest nädalast hakkasin läbi viima projektijuhtimise koolitusi liidergrupile.

Lauale hõljuvad viis ahjusooja koolitusmaterjali. Kammköites ja puha. Eh, tegelikult ei olnud nad, peale tundi aega ootamist, nii soojad enam midagi. Eesti ajaarvestuses tuleks neid juba kolletanud materjalideks kutsuda. Nii see ootamise aeg siin Keenias lihtsalt sulab ja ma isegi naudin seda. Aga kindlasti mitte siis, kui mul koolitus poole tunni pärast algab. Võtan materjalid ja küsin arvet. Arve väljastamise aeg on siin pöördvõrdelises seoses juba kulunud ajaga ning sätin ennast teadlikult uuesti istuma.

Sirvin materjale. Sulgen käega silmad ja ohkan. Istumisest ei tule siin välja midagi. Panen materjalid lauale ja küsin aegluubis liikuvalt teenindajalt, et kas ainult mina arvan, et siin on midagi valesti või tema ka?

“Kas teil on mingeid probleem?” küsib teenindaja nätsu ääreni täis suuga.
“Peale selle, et üks materjal on kinni köidetud välisäärest, justkui nagu ei olegi,” ütlen teeseldud naeratuse saatel.
“Aaa….aga mis tähendab välisäärest,” küsib müüja ja võtab suust ploomi suuruse roosa nätsu ning asetab selle enda ette lauale. Pärast hea võtta. Ilmselt sai ta ise ka aru, et sellega on keeruline vestelda.
“No see tähendab seda, et kui sa tavaliselt avad raamatu paremalt poolt, siis selle materjali uus omanik peaks seda avama hakkama vasakult poolt,” proovides demonstratiivselt ja visuaalselt oma teksti praktikasse vedada.
“Aaaa… nüüd ma saan aru, mis te selle välisääre all mõtlete!”
“Wow, tõesti?” ei suuda ma oma kõrvu uskuda.
“Aga miks te arvate, et see probleem on, seda saab ju ikkagi avada!” ning vaatab mulle küsiva näoga otsa.

Jah, teda vaadates tunnen ennast tühi palja troublemaker’ina, kes teeb ikka igast mõttetust purust suure probleemipuu. Mul on endal “Puru ei ole probleem” käsiraamatut vaja.

“Jah, sul on õigus. See avaneb suurepäraselt. Aga teeme nüüd nii, et see näeks välja nagu kõik teised neli. Siis mzungu räägib teistele mzungudele kui tore äri sul siin on,” ja võtan uuesti istet.

Materjalid

Lõpuks said siiski kõik materjalid õigelt poolt köidetud.

KCEO’sse jõudes küsib Rufftone: “Kuidas hommik möödus?”  Tahaksin talle vastata, et nii tavaliselt kui üldse Keenias üks hommik minna saab. Siis jään mõtlema, et kas näiteks Rufftone oleks selle peale midagi öelnud, kui ta oleks pidanud oma materjali vasakult poolt avama.

Projektijuhtimise koolitus

Julius on veel puudu aga sellel korral alustasime õigel ajal. No, 15 minutit sinna-tänna, see on kohalikus mõistes peenraha.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Suled ja ühe iluveaga naine.

Ostan Kakamegast (jah, ma tean, kuidas see kõlab) bussipileti tagasi Nairobisse. Küsin läbi pähklisuuruse augu, mis on puuritud minu ja müüjat eraldavasse klaasseina: “Mis ajal buss Nairobisse jõuab?” Müüja nõjatub küll vaevu märgatavalt ettepoole aga mind valdab hirm, et tema meeletu parukas võib ta tasakaalust välja viia ning ta pea kukub kohe ette lauale. Õnneks tundub ta paruka kandmisel vilunud ning minu hirm on asjata. “Buss sõidab täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi,” ütleb müüja ning ulatab mulle pileti.

Või täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi, kordan endamisi. See on Keenia kultuuri kohaselt täpne kohalejõudmise aeg. Kulme ninapeale kokku surudes proovin uurida, et millest see kõik sõltuda võiks. “No, eelkõige see sõltub, mis ajal buss tegelikult väljub ja võibolla ka natuke ummikutest jms,” täpsustab paruka alla peidus olev naine. Selge. Rohkem küsimusi ei ole.

Järgmisel hommikul sätin ennast Shiandast varakult matatu peale, et bussipiletil kirjas olevaks väljumisajaks kohal olla. Sest tegelikult ei tea ju keegi, mis kell ta päriselt väljub – äkki lähebki õigel ajal.

Matatu shiandas

Matatu Shiandas, mis väljub siis kui vähemalt 20 inimest bussi on pressitud.

Unisena, kolme väiksema ja ühe suurema kotiga, surun ennast üsna osavalt ääreni täis matatusse ja julgen naiivselt arvata, et olin viimane. Ei, peale minu leitakse kohti veel täpselt viiele inimesele. Viimased sõitjad peavad küll uksevahelt välja rippuma aga see tundub bussisolijatest veider ainult minule. Mu kõrvale sätib ennast istuma noorema poolsem meesterahvas, kellel elus kanad pahupidi peos. Pikliku näo ja suurte silmadega mees räägib õhinaga, kuidas ta vanematele külla sõidab ning see on mõeldud külakostiks.

Proovin vaimusilmas ette kujutada, kuidas minu vanemad mind sellise külakostiga vastu võtaksid. Kas ukse taha jääksid üksnes kanad või mina koos kanadega? Minu emotsionaalse mõttelõnga katkestab tagasihoidlik küsimus: “Kas sa saaksid neid korra hoida, ma unustasin oma koti bussi kõrvale?” Hingan sisse, võtan kanad pihku. Lindudele, kellel ilmselt pahupidi olles on pea ammu verd täis voolanud ei tundu see aga kuigivõrd meeldivat. Võibolla ei meeldi mina aga võibolla ei meeldi ka istekoht ning sulgi lendab. Õnneks tuleb noormees kärmelt tagasi ja peagi olemegi Kakamegas. Astun matatust välja, kõhin sulgi ja astun bussi poole, mis peaks täpselt kaheksa kuni kaheteist tunni pärast Nairobis olema.

Buss väljub minule üllatuseks ainult üks tund lubatust hiljem ja mu kõrvale istub särav ja ühegi iluveata naisterahvas. Vähemalt ei ole tal kaasas kanu. Buss on suur ja mugav. Nii mugav, et magan üsna sügavalt mitu head tundi. Ärgates tabab mind ees aga üsna veider üllatus. Ühegi iluveata naisel on tekkitud kiirel esmavaatlusel üks viga. Ringutan, ärkan ja vaatan uuesti – jah, tal on kaelas minu sall. Proovin tutvust alustada leebel toonil ning teen sujuvalt juttu sallist, mis teda ehib.

“Jah, ilus sall tõepoolest, ma leidsin selle,” ütleb naine.
Keeran edasise arengu huviga ennast tema poole ja küsin vähe kõrgendatud toonil: “Kus kohast küll nii ilusaid salle ka muidu leiab?”
“Siit kahe tooli vahelt,” väidab ta vanukumatult.
“Jah? Aga kui sa leiad salli bussist, kõrvuti asetsevatelt istmetelt, siis kas võiks olla teoreetiline võimalus, et see sall imekombel kuulub näiteks kõrvalistujale?”
Veel enne kui jõuan oma lausele küsimärgi panna on vastust kindel: “Ei.”
Ohkan ja jätkan analoogset vestlust üsna arvestatavat aega. Vastus on endiselt: “Ei.”

Siis tuleb aga murdepunkt ja ühe iluveaga naine pakub omapoolse lahenduse: “Aga kui sina arvad, et see on sinu oma ja mina arvan, et see on minu oma – siis teeme salli pooleks!” Olles juba üsna tüdinud sellest vestlusest leian ennast isegi antud varianti kaalumas. Poolt salli on siiski parem, kui mitte midagi. Prr.. raputan pead ja saan ise ka aru, et see variant ei ületa ühtegi lahendustekünnist.

Kõik, mis edasi sündima hakkas, kaetakse televisioonis tihtipeale ühe piiksuva heliga.

Jõuan Nairobisse kell seitse õhtul, terve sall näpuotsas. Kokku kestis sõit sedakorda kümme tundi. Lisaks veel kaks tundi ummikuid Nairobis ja kodus ma olengi. Kapist paistab pakk tatart, must leib ja kilukarp – kohe näha, et meil on külas eestlased. Maru!

eesti toit

Aitäh Madlidele, tänu kellele saab kätevärina saatel, head ja paremat süüa.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Nagid

Keenia vaieldamatuks plussiks on see, et rõõmu saab tunda näiliselt suvalisest pisiasjast. Seekord pani rõõmu tundma asjaolu, et Nairobi kaubandusvõrku olid tagasi saabunud seinale kleebitavad nagid. Meil oli neid paar tükki puudu ja idee mõned juurde soetada juba kuu aega vana.

Kohalik defitsiit - seinale kleebitavad nagid. Pildi parem osa on udune, kuna eelmine päev suutsid Kibera lapsed oma nõpud objektiivi pista.

Kohalik defitsiit – seinale kleebitavad nagid. Pildi parem osa on udune, kuna eelmine päev suutsid Kibera lapsed oma näpud objektiivi pista.

Aga ühel hetkel kadusid sellised nagid kõikidest Nairobi kaubanduskettidest. Üheaegselt. Lihtsalt polnud enam ja nii lihtne see oligi. Kuu aega polnud ja etskae – ühel hetkel olid nad kõikjal tagasi.

Samamoodi võib Keenias juhtuda iga tootega. Näiteks Junctioni köögiviljapoest on juba pool kuud kadunud kaalikas, sidrunirohi ja veel paar asja. Junctioni Nakumattist pole juba mõnda aega mõtet otsida väikeses pakendis pesupulbrit. Samal ajal ilmus Nakumatti müügile galangal, mida pole seal kunagi varem kohanud. Ilmselt muidugi jälle hetkeks. Dünaamika peab ju säilima.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Nairobi | Lisa kommentaar

Helikopteri kirik

Keeniat pole kuidagi võimalik nautida ilma nende ülimalt loominguliste siltideta. Allpool on lihtsalt üks stiilinäide Nairobi kesklinnast. Kristuse helikopteri kogudus – tõesti, miks mitte? Polnud varem kursiski, et Kristusel oli oma helikopter.

Helicopter_Ministry

Categories: Absurditeater, Keenia, Nairobi | Lisa kommentaar

Kui Aafrikas närv ära kaob

Täna vist juhtus midagi.

Igatahes korraldasin ma Kibera slummis päris korraliku skandaali. Meil on iga laupäev Teeme Ära korraldusmeeskonnaga kell 2 koosolek. Mis algab tavaliselt kuskil kell kolm.

Ja mida ma tegin täna? Ma marssisin kell 14:06 vihaselt välja, sest mitte kedagi polnud kohal. Mul on päris keeruline ennast mõista, sest ma olen justkui selle Aafrika ajaga kohanenud.

From Karanja road

Siin all on Kibera slumm. Tegelikult saaks ma sellele 100-meetrilisele tänavalõigule paarisaja euro eest oma nime anda. Ma täitsa kaalun seda võimalust

Aga täna, näed, viskas kuidagi üle.

Tegin paar telefonikõnet ja sain aru, et ma olen kuskil vales paadis. Aga ütlesin, et kas tuleb business ja minu reeglid või no business at all.

Ma juurdlen, et miks mul nii totaalselt üle viskas? Ei tea. Minu Kibera sõbrad on pehmelt öeldes reserveeritud. Eks näis, mis edasi, aga ma kavatsen selle ajaarvamisega edaspidigi tööd teha.

Kusjuures, tean Kiberas tegelasi, kes on täpsemad kui mina. Muidugi kohati ja valikuliselt. Aga jah, täna vist võtsin korraliku tüli üles. Vaatame , mis selle tulemused saavad olema. Mzungu sai vihaseks.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia | Lisa kommentaar

Kuidas pool päeva täiesti mõttetult ära kulutada?

Ühte asja peaksime me Aafrikast vist küll õppima. Nimelt seda, kuidas teha iga lihtne asi võimalikult keeruliseks ja võimalikult aeganõudvaks. Ja pole absoluutselt vahet, millega parasjagu tegemist on. Iga asi, mis on vähegi väärt tegemist, on selgelt väärt aeglaselt tegemist. Ja kindlasti ka keeruliselt tegemist.

Täna hommikul postkasti vaadates selgus, et Keenia kohalikul odavlennufirmal Jambojet on käimas kampaania, mille käigus pakutakse Nairobist lende Mombasasse (ookeani ääres), Kisumusse (Victoria järve ääres) ja Eldoreti (Kisumust Kirdes) 1950 šillingi eest üks ots (umbes 17 eurot). See on sisuliselt bussi hind ja buss sõidab kõikidesse mainitud sihtpunktidesse terve pika päeva.

Kuna meil oli kohaliku aktivisti Joshwaga korduvalt juttu olnud, et ta näitaks mulle oma Victoria järvest ja Kisumust (Keenia suuruselt 3 linn, aga Nairobi kõrval tundub külana) mitte kaugel asuvat sünnikodu, siis otsustasime juhust kasutada ja ühel oktoobri nädalavahetusel Kisumusse lennata. Oli vaja vaid lennukipiletid osta.

Olen oma elus lennukipileteid internetist päris palju ostnud ja prognoosisin protsessi pikkuseks maksimaalselt 5 minutit. Milline südantlõhestav naiivsus…

Kui Jambojeti broneerimissüsteemis olid reisijate detailid sisestatud, sain telefonis sõnumi, et olgu ma nüüd nii lahke ja maksku kokku 7800 šillingit kahe reisija edasi-tagasi eest. Aga seda mitte harjumuspärasel viisil ehk krediitkaardiga (see võimalus puudus täielikult), vaid M-Pesa kaudu.

M-Pesa on tegelikult väga kift mobiilmaksete süsteem, mida Keenias meeletult kasutatakse. Ainus probleem oli see, et minu telefonis polnud M-Pesa arveldus aktiveeritud.

M-Pesa

Selline tüüpiline M-Pesa müügipunkt. Trellid on seejuures absoluutselt kohustuslik element.

Teoorias käib arveldamine nii, et lähed lähima M-Pesa agendi juurde, annad vajaliku summa raha ja umbes minutiga on sul makse teostatud. Neid M-Pesa agente on Keenias vähemalt sada triljonit. Vähegi aktiivsemas rajoonis nende leidmiseks üle paarikümne meetri (kui sedagi) tavaliselt jalutada ei tule. Aga näe, siin selgus väike probleemike – makse teostamine on üks asi, aga selleks on paratamatult vaja juba M-Pesa konto omanik olla. Ja selguski, et seda kontot avavad neist sajast triljonist suhteliselt vähesed.

Lisaks olin ma oma uskumatus naiivsuses välja marssinud ilma isikut tõendava dokumendita – ilma selleta ei saa Keenias ei telefoni SIM-kaardi osta ega M-Pesa kontot avada. Küsitledes lähedale jäävaid M-Pesa agente, sai lõpuks siiski leitud kompetentne tegelane, kes oli suuteline mulle M-Pesa (ah jah, M tähendab “mobiilset” ja pesa on suahilli keeles “raha”) kontot tegema.

Tõin siis passi ja hakkasime registreerimisega peale. Kõlab nagu käkitegu, kuid võttis aega tunde (Jambojet, muide, soovis ülekannet saada tunni jooksul!). Sisestad telefonis M-Pesa paroole. Ei midagi. Uuesti. Kolm korda. Viis korda. Kümme korda. Viisteist korda. Siis kõne Safaricomi (Keenia suurim mobiilioperaator) klienditeenindusse. Bla-bla-blaa. Mis on telefoniga seotud passi number ja hulk muid küsimusi.

Jätkame sealt, kus pooleli jäime. M-Pesa salasõna sisestamine. Kolm, viis, seitse korda. Ja kas sa näed, lõpuks saabub sõnum, et konto ongi aktiveeritud. Tore. Ulatan raha. Ülekande reaalseks teostamiseks kulub jälle pool tundi. Ma ei saa absoluutselt aru, milles siin see küsimus on, aga elu Keenias on õpetanud mõningaid küsimusi mitte esitama. Pole justkui mõtet või nii. Kõik ajaga või täpsemalt selle totaalse raiskamisega seonduvad küsimused kuuluvad kahtlemata siia valdkonda.

M-Pesa_account

Vaid mõned loetud tunnid ja mul ongi telefonis M-Pesa konto. Pool menüüd on inglise ja pool suahiili keeles.  Vahet tegelikult pole, ega ma seda Lipa na M-Pesat niikuinii ei kasuta. See on süsteem, kuidas  mobiilist suva poes oma ostude eest maksta.

Igal juhul saabusid e-lennupiletid pärast maksmist kenasti meilile. Selleks polnudki justkui muud vaja teha, kui pool päeva lihtsalt molutada, molutada ja trikitada pealtnaha lihtsate asjadega. Samas, mul on nüüd aktiivne M-Pesa konto ja ma saan Keenias raha saata, vastu võtta, arveid maksta või osta mobiilile kõneaega. Praegu on mul M-Pesa saldo 116 šillingit ehk enam-vähem täpselt 1 euro. Selle raha eest saab Keenias vähemalt 10 päeva helistatud. Jälle kogemus.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.