Elu-olu

Tagasi Eestis. Mõne asjaga tuleb harjuda.

Vaade Kiberale

Vaade Kiberale.

8 kuud Keenias ehk ajaratta mõned tuurid on tänaseks minevik. Kokkuvõttes võib öelda, et igavesti lahe aeg oli. Aafrika lihtsalt kuidagi haarab sind enesesse. Kohustuslikuks haibitud standardprotseduurid nagu “suur eneseleidmine”, “maailmapildi täielik muutumine” ja kõikvõimalikud muud raputavad psühholoogilised läbielamised jäid siiski sündimata.

Muidugi, elu Keenias raputab ja testib sind pidevalt, aga ega seda raputamist polegi nii lihtne edasi anda. Kuidas tuleks rääkida näiteks sellest, et igast suvalisest matatu-sõidust võib kujuneda omaette päevasündmus, kus jageled miljoni naeratuse saatel konduktoriga suahiili keeles ühe eurosendi üle vaid sel põhjusel, et sul on juhtumisi mzungu nahavärv? Ei, vaidlus ei puuduta kaugeltki mitte ühte või teist konkreetset rahanumbrit, vaid lihtsalt lõputut testi, kas mzungult saab Aafrika absurdsete argumentidega väikest lisaraha või mitte.

Kibera

Kibera slumm

See pole kaugeltki kauplemine Araabia moodi. Keenias on see kõik puhas fun, aga muidugi alles siis, kui asjale pihta saad. Sõltumata sõnavahetuse tulemusest on vestlust õigesti ajades lõpuks alati rahul mõlemad pooled ja lisaks terve matatu, sest nalja said ju kõik ja nalja Keenias hinnatakse.

Kibera_slumm2

Kusagil Kiberas

Igatahes hakkas mulle täitsa meeldima, kuidas Keenias neid mzungusid pidevalt testitakse. Aga eks elu õpetab kohalikke ka vastu testima. Kah selline parajalt lõbus värk. Mida rohkem suahiili keelt, seda lõbusam tulemus muidugi on. Igal juhul tuleb ratsionaalne mõtlemine sel puhul kohe ära unustada ja leida meie mõistes midagi täiesti totrat, mille peale oma väited üles ehitada. Nagu näiteks, et muidugi ma maksaks, aga näed, ei saa, sest sul pole täna lipsu ees (nagu kunagi oleks). Üldiselt on nii, et kui suudad rahva matatus naerma ajada, on võit sinu.

Ei, ei saa väita, et psühholoogilised läbielamised Keenias oleks täiesti puudu jäänud – meelelahutust toodi koju kätte ja üldse sai Nairobi eestlaste kogukonnaga väga lahedat seltsielu elatud, koos matkatud, saunas käidud, kartulisalatit ja rosoljet söödud ja siis Eesti hümni lauldud.

Eesti Vabariigi aastapäev

Eesti Vabariigi aastapäev Nairobis.

Pentti_keris

See saun jääb meelde. Pentti ja Silvia külaslislahkus oli täpselt sama mõnus nagu nende saun.

Meelelahutus Nairobi moodi.

Nairobis Eesti parima meelelahutuse eest raha ei küsita.

Aga jah, Eesti elusse taas sisselades tuleb paratamatult harjuda mõningate pisiasjadega. Allpool ongi väike loend nüanssidest, kus automaatpiloot läheb Aafrikas uuenenud tarkvara tõttu Eesti tegelikkuse mõistmisest natuke lahku.

Ühistransport

Nairobi_kesklinn

Nairobi kesklinn koos lõputute bussidega.

Mis mõttes ei saa bussi peale minna suvalises kohas, vaid selleks tuleb kindlasti minna peatusesse? Ja hea küll, kui oledki spetsiaalselt sinna peatusesse läinud, siis miks pole seal mitte kedagi, kes karjuks sulle bussi sihtkohta ja üritaks sind kõva häälega veenda just tema bussi astuma? Ja kui tahad teada, kuhu buss sõidab, tuleb ise minna elektriposti pealt sõiduplaani ja -marsruuti vaatama. Või uuri seda mobiilirakendusest. Ühest küljest muidugi mugav, aga karjuv inimäpp bussipeatuses toob info sulle hetkega kätte. Ja oh imet, bussid sõidavadki vastavalt graafikule ja kujuta ette – ka mööda ettenähtud marsruuti. Ei mingit loomingulisuse puhanguid erinevate marsruutidega. Nairobis tundus see pidev marsruutide jooksev kombineerimine esialgu päris jabur, aga kui sellega ära harjusid, siis tundub jälle Tallinna ühistransport millegipärast kuidagi igavavõitu.

Hindadest

Peale Keeniat on Eestis supermarketisse minek täielik õndsus – pea kõik toidukaubad on Eestis tunduvalt odavamad kui Keenias. Ja tihti ei räägi me siin kaugeltki mingist 10 protsendist sinna-tänna, vaid hinnavahed võivad vabalt olla kordades. Erandiks on muidugi mõned puu- ja köögiviljad, mis Eestis kas ei kasva või on hooajalised. Mangode ja avokaadode hinda ja magusust pole tõesti mõtet võrrelda. Kui vaadata näiteks seda, palju maksab Eestis sink või soolakala, siis on hinnavahe märkimisväärne. Kui Eestis võib 7 euroga osta terve kilo mõnusat maasuitsusinki, siis Nakumatti Delis maksab meie mõistes suhteliselt nigela singitaolise produkti 100 grammi 2 eurot. Paremat sorti sink (parem mitte meie, vaid Keenia kontekstis) maksab juba 3-4 eurot 100 grammi, mis teeb kilo hinnaks kuni 40 eurot.

pead podisevad

Kibera slumm. Selles pajas podisevad mõned veisepead. Pidavad potentsi andma.

Kalaga on asi juba päris kreisi. Pisikese tüki külmutatud lõhefilee eest tuleb välja käia üle 10 euro. Ja seda saab osta vaid Yaya keskuse erilisest delikatessipoest. Juustude hinnavahe pole õnneks nii hull, kuid võrdlus jällegi kindlalt Eesti kasuks.

papaia1

No et mis papaia? Mingi suvaline papaia, nagu igal hommikul. Pool Mairile, pool mulle.

Kallid on kõik importpuuviljad. Näiteks mandarinid või apelsinid, mis pärit sealtsamast Marokost, on Keenias 2 korda kallimad, kui Eestis. Hurmaa hinda ei mäleta, aga see võis olla isegi 5 korda kallim. Importõunad ja viinamarjad on samuti kallid. Pooleldi lukskaup on isegi tavaline pudelivesi. Kui Eestis saab pooleteist liitrise vee kätte u 25 sendiga, siis Keenias maksab samasugune vesi minimaalselt 50 senti. Mullivee osas on vahe veel märgatavam – odavaim 1-liitrine mullivesi (mida on saada vaid suuremates poodides) maksab 70 senti.

Aeg

Uhuru park

Aega on. Oleks üllatav, kui Nairobis Uhuru pargis selle palmi all keegi parasjagu ei magaks.

Suhtumine aega on erinev. Eestlastel pole kunagi aega, Keenias on kõigil a l a t i aega. Kui eestlastel on ajaperspektiiv vaat’ et aastakümnetes, siis Keenias piirdub ajaline ettemõtlemine kõige rohkem ühe nädalaga. Need Eesti pidevad tööjutud ja vabandust, aga hetkel pole aega pole Keenias väga teemaks. Ma olen kaugel sellest, et idealiseerida Keenias vohavat hakuna matata (suahiili keeles: pole probleemi; küll asjad kuidagi lahenevad; alati jõuab) suhtumist, aga eestlased peaks tõesti õppima töötegemist vähe kergemalt võtma.

Kibera koolis

Kibera koolilapsed

Kas keegi on kunagi oma elule tagasi vaadates tundnud rahulolu sellest, et elu keerles ainult ümber töö (kusjuures see töö on ühiskonna seisukohast sageli mõttetu)? Tõsi, mul puudub vastus küsimusele, kuidas juurida Keenia kultuurist välja natuke hakuna matatat või kuidas Eesti kultuurile lisada natuke rohkem muretust ja asjade kergemalt võtmist. Kusjuures on huvitav, et vist kõik eestlased, kellega Keenias kohtasin, märkisid, et eestlased on oma töökesksuse, muretsemise ja rabamisega selgelt liiale läinud. Teine keskkond aitab ennast paremini mõista.

Formalism

Kibera koolis

Ja veel – Eestis torkab silma siin vohav fanaatiline formalism. Kui Keenias on kõik asjad vähem või rohkem paindlikud (tihti liigagi), siis Eestis peetakse oluliseks ajada õndsa pühendumisega näpuga järge mingitest formaalsetest reeglites, süvenemata seejuures asja sisusse või sellesse, kuidas saaks saavutada parema lõpptulemuse.

Ei, kõigepealt hakatakse otsima mingeid vigu ja mingeid põhjuseid, sest midagi sa kindlapeale valesti ju tegid. Reegleid ju juba jagub. Seejuures on kõige hullem see, et need on sageli vabatahtlikult iseendale kehtestatud ja kõike „mittekorrapärast“ kardetakse. Huvitav, varem ei pannud seda ilmingut eriti tähelegi ja sedasorti ordnung tundus mingil moel „normaalne“. Enam mitte. See on jõudnud täiesti haigesse faasi.

Kibera_koolis-1

Kibera koolilapsed

Komplekt pisiasju

Kinera_slummis

Kibera tänavapilt.

  • Natuke tugevam tuul ei tähenda Eestis automaatselt, et oled kohe keset tolmutormi. Keenias on see üsna garanteeritud ja seda ka Nairobi kesklinnas.
  • Eestis leiab vist igast linnast ja asulast tasuta WiFi ja seejuures on see ka kiire. Nairobis ja teistes suuremates linnades võib samuti traadita internetti kasutada, kuid selleks tuleb minna natuke peenemase söögikohta või baari ja midagi tellida.
  • Taas tuleb õppida nutitelefoni kasutama.
  • Eestis pole ühegi vajaliku inimese töönumbri ja meiliaadressi teadasaamine probleem – lihtsalt vaatad ettevõtte-organisatsiooni kodulehelt. Aga mitte Keenias. Keenias ei leia vist üheltki kodulehelt inimeste otsekontakte. Või mis me räägime kontaktidest, isegi ettevõtte tegevusaadress on enamasti saladus. Näiteks Coca-Cola Keenia lehel pole ei aadressi ega telefoninumbrit.
  • Eestis on tänaval kõigile ruumi. Sellist saginat, nagu Nairobis, Tallinnas lihtsalt pole. Nagu polekski linn. Seejuures pole Nairobi sagimine maailma mastaabis üldse midagi erilist. Näiteks Hongkongi kõrval on Nairobi sagin nagu Tallinna sagin Nairobi kõrval. Samas on Hongkongi sagin võrreldes Nairobiga selgelt korrastatum.

Naeratuste vähesus

Kibera lapsed-6

Olles harjunud, et naer käib igale poole, on Eesti üsna morn riik. Sellise austustiheduse juures, nagu Kiberas on, tekib ikka inimeste liikumisel ikka olukordi, kus peaaegu põrkad kokku mõne teie inimesega. Ei mäleta korda, kus poleks vabanduse saatel naeratatud. Vähemalt minul tegid taolised olukorrad tuju tükiks ajaks heaks. Nii lihtne on väike arusaamatus pöörata mõlema jaoks positiivseks emotsiooniks. Tallinnas juhtus midagi analoogset supermarketis ja mitte minust tulenevalt. Minu vabanduse ja naeratuse peale vaadati mind hävitava pilgu saatel nagu mingit totatakat. Kahtlustan, et küsimus ei ole siin selles, et eestlased ei oskaks või ei tahaks naerda. Ei saa vist ühegi eestlase kohta, keda Keenias kohtasin, öelda, et oleks olnud morni näoga kivinägu. Järelikult tuleb selle halluse põhjuseid otsida kusagilt mujalt.

From Karanja road

Hüvasti, sadu kordi käidud tee Karanja Roadilt alla Kibera slummi.

Advertisements
Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Sellest oli Rutto tänaval elades unistanud.

Pimeduses jõuame oma järgmisesse sihtkohta, milleks on Sunrise orbudekodu Kabarnetis. Sõit Nairobist sihtkohta võttis üheksa tundi. Väravast sisse minnes ripuvad lapsed mu pluusi, koti ja toidukasti küljes, mille kohalikus poes külakostiks kokku panime. Pole kahtlustki, et oleme õiges kohas. Tundub, et kõik 42 last on meile tere ütlema tulnud.

Vaatamata sellele, et ööpimeduses on tegelikult vähe asju, mis tähtsaks jäävad, teen siiski ettevaatlikke samme, et kellelegi mitte peale astuda. Mõni nendest lastest on ilmselt sama suur kui minu jalanumber – ja oh õnnetust kui peaksin mõne maa-alla astuma ja keegi teda enam kunagi ei leia.

Sätin kasti kööki, kus koheselt lähevad jagamiseks küpsised. Seejärel näitab Rutto tütar meile teed reisjatemajani, millest saab paariks järgnevaks ööks meie uus kodu. Taevas sähvib äike ja enne kui päris magama jään, hakkab sadama. Ilus. Milline suurepärane ajastus.

Kui päevavalgusel on kombeks liialdada, siis sellele maagilisele mäenõlvale polnud enam midagi lisada – see kõik oligi juba liiga ilus.

Sunrise orbudekodu Kabarnet

Reisjatemaja orbudekodus, kus avaneb miljon dollari vaade Kerio orule.

Marika õpetab lapsi

Õde Marika õpetab lastele, kuidas selfidel ilusasti naeratada. Tuleb välja küll.

Hommikul jõudis koju ka peremees Rutto, kes oli pidanud öö, purunendud rehvi tõttu, autos veetma. Varaste hirmu tõttu ta tee ääres väga magada ei julgenud – seega unega polnud kiita aga laste tervituskuhja alla jäädes, polnud väsimusest märkigi.

Kohe haarati rätikud ja võeti plaani lähedalasuvasse järve ujuma minna. Vesi oli minusuguse külmavarese jaoks halastamatult jahe. Lastele jäi see pisiasi tähelepanuta. Kõik hullasid, naersid ja särasid ümber pereisa.

Lapsed ujumas

Lapsed hirmkülmas allikavees hullamas.

Rutto ja Lucy

Pereisa Ruttol jagus aega ja tähelepanu kõigi laste jaoks.

Vaatan imetlusega seda kolmekümnendates ja ise tänaval ülesse kasvanud meest. Ta teadis täpselt, mis tähendab nälg ja võitlus elu eest. Liimi nuusutamisest ja muust säärasest rääkimata. See on siin maailmas kõige põõrasem – sa võid ajas kriminaalist peaingliks muutuda/kasvada aga tihtipeale ei näe seda keegi. Või siis õige vähesed. Aga kui sul on nööp puudu siis seda märkab igaüks.

Tegelikult on hämmastav kui palju armastust võib ühte hinge mahtuda. Ta on töötanud aastaid orbudekodus vabatahtlikuna ja hetkel ehitab ta oma imearmsa naise Christine’ga koduhoovile uut hoonet. Uut kodu uutele lastele. Kokku 16ne voodikohaga. Nüüd ei ole ta enam vabatahtlik kellegi teise juures, vaid juhib päris oma orbudekodu. Sellest oli ta tänavatel kord unistanud.

Lucy

Imeilus sini-pruunide silmadega Lucy, kes leiti vaid paaripäevasena. Oli kahtlusi, et tema ema oli HIV-positiivne ning seoses sellega tehti talle viiruse vältimiseks tugev ravikuur. Mille kõrvaltoime on aga igavane. Lucy on kurttumm.

Koju tagasi jõudes teeb Christine lühikese ülevaate, kuidas kogu süsteem nendel töötab. Eranditult kõik lapsed käivad koolis (ka puudega) ja nii sirget paberimajandust ei ole minu silm veel Keenias kohanud. Imetlusväärne perekond.

Peale söömist tulevad kõik lapsed tuppa ja muusika keeratakse põhja. Toolid ja laud lükatakse nurka ja kõik unustavad ennast mitmeks tunniks tantsima. Tõsise eestlasena ei oska iste- ega seisukohta võtta ja näen ilmselt üsna kohmetu välja. Lapsed on õnnelikud ja sõnukirjeldamatult ägedad ning siis neelab kaos mind küsimata.

Järgmisel hommikul otsustasime õega väheke selle imelise pere uue maja valmimisele kaasa aidata. Läksime ja ostsime madratseid ja seinavärvi ning seejärel saadeti meid lehvituste ja kallistustega bussi peale.

Madratseid ostams

Väike samm suurele eesmärgile lähemale. Madratsid lastele.

Orbudekodu Kabarnetis

Rutto, Christine, Marika ja näpuotsaga lapsi.

Keeniasse jõudmisest alates on mul selline tunne nagu oleks otse Janika “Minu Keenia” raamatusse astunud. Kõik nad ongi “päriselus” olemas. Kas te kujutate ette, et loete läbi E. Hemingway raamatu „Kellele lüüakse hingekella” või minu poolest T. Egneri „Sööbik ja pisik” ning siis ühel järgmistest hetkedest ärkavad kõik raamatutegelased ellu?

Aitäh Janika. Maagiline koht, müstiliste inimestega. Koht, kuhu läheks iga kell tagasi.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Animal Planet ja vedrudega masai mehed.

Peale tunnistuste jagamist lähen oma teenitud puhkusele. Tõlkes tähendab see tegelikult seda, et ilma igasuguste süümepiinadeta, ei tee ma paar päeva mitte midagi. Tahaks süüa, tahaks juua ja tahaks magada – on selliste päevade uitmõtete maksimum. Sügavamateks ja sisulisemateks mõteteks ei jää ka parima tahtmise juures lihtsalt aega. Ilma asendit muutmata, magan lõunani. Või õigem oleks öelda – varajase õhtuni – sest kell neli on tegelikult juba lõuna mõnitamine.

Siis tekib esimene mõte: tahaks juua. Peale vajaduse rahuldamist võtan mõnuga aega ärkamiseks, kuni tekib järgmine mõte: tahaks süüa. Selleks ajaks näitab kell juba kuute õhtul ning peale hommik-lõuna-õhtu, kolm ühes sööki, ütles juba vanarahvas, et leib on tarvis luusse lasta ja enne veel kui leib luusse jõuab, taban ennast päeva viimaselt mõttelt: tahaks magada. Peale kolmandat sarnast päeva lõhub rutiin juba ennast ise, sest mulle tuleb külla õde.

Olge täpselt kell seitse valmis, ma võtan teid peale,” ütleb Steve, kui teen temaga plaani Masai Mara rahvusparki minna.
Steve, kell seitse hommikul? Tõsiselt räägid? Appi see on ju kesköö. Kas me võiksime teha kell kaheksa?” proovin paindumatusega võidelda.
“Ei.”
“Aga äkki siis 7:30?”
“Ei,” jääb Steve endale kindlaks.
“7:03?” lasen kuuldavale veel viimase appikarje.
“Ei. Kell 7:00, Mairi, 7:00,” muheleb Steve ja paneb toru ära.

Jäi siis nii. Steve võitis. Masai Mara rahvuspark on muidugi võrratu. Pargis olles vaataks nagu telekast Animal Planet’it. Lõvid ajavad pühvleid taga ja kõik eksootilised loomad on hetkega sulle lähemal kui üks meeter. Söövad, magavad, paarituvad – ehk elavad oma igapäeva kõige tavalisemat loomaelu.

Kaelkirjak masai mara

Uudishimulik kaelkirjak.

lõvid masai mara

Lõviemad beebidega.

Lisaks põõsastes peesitavatele loomadele, elavad savanni mägedest masaid. Värviline, kirev ja vedrudel hingav hõim, kes silmi pilgutamata oleksid võimelised, viskes olevast korvpallurist omakorda üle hüppama.

Masai

Punastes laudlinades masai mehed.

Tervitustants koosneb hüppamisest ja sel hetkel kui mina suurde ringi naasen, küsib tomatikarva linikuga mees: “Aga miks sulle hüpata ei meeldi?” Vaatan talle küsivalt otsa, sest ma olin ennast ringi keskel peaaegu vigaseks põrgatanud. Kuidas ta seda küll ometi ei näinud?

Masaid2

Kas mzungu nimetab seda hüppamiseks?

Olgu veelkord öeldud, et Keenias on hõime üldse kokku 42. Igaühel oma veidrad ja veel veidramad kombed ning kultuur. Julgen kahelda, et masaid on välismaailmale kõigist nendest ehk kõige tuntum kogukond.

Masaid, kes lõunaks toorele loomalihale sooja lehmaverd peale joovad, võtavad meid peale tervitustantsu erakordse avatusega oma koduõuel vastu. Varvaste vahelt lirtsub sooja sõnnikut aga see on kohalikus mõistes üksnes märk puhtast rikkusest. Masaidel on kombeks arvutada kõike lehmades ehk mida rohkem sõnnikut, järelikult seda rohkem lehmi ja mida rohkem lehmi seda rikkam küla. Mis siis ikka – lasen siis minagi sellel haisval rikkusel oma varbavahesid ehtida.

Küla all mõeldakse siin meest ja tema naisi. Igal Masai mehel on õigus võtta kümne lehma kohta (ühe lehma hind turul on umbes 30 USD) üks naine. Üsna tavalises külas on tihtipeale viis kuni kümme naist ning lugematu arv lapsi.

Masai mehed kannavad suurt punast rätikut (mis näeb küll rohkem laudlinana välja), jalutuskeppi ja mõõka (juhuks kui tuleb mõne lõviga võidelda) – ilma milleta kodust ei lahkuta ja nende ülesandeks on karjatada loomi. Iga naine ehitab perekonna õuele omale ise mudaonni, toob vett, teeb süüa, kasvatab lapsi, teeb käsitööd ja teenib perele söögiraha.

Mudaonn on madal, pime ning suitsu täis. Sisenemiseks ajan ennast kummargile ning majaperemees juhatab mind käsipidi madalale pingile istuma. Enne kui silm pimeduses midagi seletama hakkab ning suitsuvinguga harjub on kuulda ainult laste kilkeid ja vanemate kamandamist. Selles samas imetillukeses onnis on keskel söögitegemiseks tulease, ruum, mille põrandal on maisikotid (pereema ja laste magamiskoht) ja nurk külalistele. Külalisteks nimetatakse siin meesterahvaid, kellel veel lehmi ei ole, et naist võtta ja elavad nö vallalise elu aga võivad kõigil küla naistel “külas” käia.

masai4

Masai mehel on palju naisi, kes kõik kõrvuti omale ise majad ehitavad.

Külavanem räägib uhkusega lõvi tapmisest ning koorib oma venna peaaegu paljaks, et näidata lisaks puuduolevale kõrvale ka lõvi tekitatud arme käel ja rindkerel. Lõvinahast tehakse müts, mida kantakse üksnes tseremooniatel. See on tugevuse, täpsuse, kiiruse, julguse ja tähtsuse näitaja. Selliste mütside kandmise au on vähestel.

Masaid3

Austatud külavanem lõvimütsis.

Põhjuseid, miks tseremooniaid peetakse on siin sadu aga algavad nad alati rituaaliga, kus pühalikult tapetaks söögiks mõni lehm. Liha rivistatakse vardasse ja seda võib sööma hakata alles peale seda, kui külavanem on selle isiklikult pühitsenud. Pühitsemine on iseenesest lihtne aga nõuab ilmselt ka kõige vägevamalt tugevat kopsumahtu. Lonksu haaval segab külavanem oma suus sooja vere koos värske piimaga ja siis puristab üle kõik lihakäntsakad. Ning alles siis on liha piisavalt püha, et sööma hakata.

Vaatamata nende vähe kummalistele ja võikatele traditsioonidele teeb sellele konkreetsele kogukonnale siiski suurt au asjaolu, et naiste ümberlõikamine lõpetati viis aastat tagasi. Tegemist on kohalikul tasandil siiski erandliku ja austust vääriva otsusega – sest ümberlõikamine (nii meeste kui naiste puhul) on hõimude seas siiski veel väga levinud. Ja need üksikud naised, kes sellest protseduurist keelduda julgevad ei abiellu tihtipeale kunagi, sest mehed eelistavad eranditult ümberlõigatud naisi. Lisaks sellele kutsub kogu küla, neid isemõtlevaid naisi, elulõpuni tüdrukuks. Ka siis, kui sa oled juba oma elujärjega küpsetes 80ndates.

Erinevaid haiguseid ravib kohalik “juju” ehk nõidarst. Tema arstikotist võib leida üksnes puulehti, puujuuri ja kõike muud, mida loodusest leida võib. Näiteks kolesterooli ravitakse siin joogiga, millel on nimeks Mursik. Mursik koosneb lehma piimast, lehma uriinist ning tuhast. Seega, kellel kolesterooliga probleeme – proovige ära – “juju” ei sa ju eksida.

Samal ajal ei suuda ma ära imestada, et punaste laudlinadega mehed räägivad siin mudaonni suitsuvingus paremat inglise keelt kui mina ja minu tuttavad. See on üks osa Keeniast, mis paneb kadestama. Siin on inglise keelne kooliharidus ja kõik, kes koolis käinud, räägivad ilusat inglise keelt ja on automaatselt üsna suurele osale maailmast poole lähemal.

Masai Marast lahkudes teen omale kodus ühe priske juustu võileiva ja olen üsna veendunud, et see maitseb paremini kui vere ja piimaga üle puristatud püha liha. Masaid ja loomad vaidleksid mulle siinkohal ilmselt vastu.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , , , , , , | Lisa kommentaar

Keenia – naeratuste maa

Ma tõesti kahtlen, kas ma suudaksin ühele blogipostitusele panna veel banaalsema pealkirja. Selleks läheks vaja vist juba ajakirjanduslikku haridust ja seda pole mul tõesti mitte kuskilt võtta. Aga nii kummaline kui see ka pole, annab just see banaalne sõnakombinatsioon üsna täpselt edasi midagi Keeniale väga iseloomulikku – uskumatu, kui palju võib Keenias oma elu lihtsamaks teha sõbraliku naeratuse ja väikese naljaga.

Seda naeratamise ja naljatamise toimimist sai saritestitud Mombasa lennujaamas, kui oli vaja Kenyan Airwaysi odavlennufirmaga Jambojet lennata Mombasast Nairobisse (hoiatus: Jambojeti pileteid krediitkaardiga osta ei saa, selleks on vaja minna kas Jambojeti/Kenyan Airwaysi esindusse või kasutada mobiilmaksete süsteemi M-Pesa. Hoiatus 2: krediitkaart kehtib juba mitu aastat ).

Jambojet NBO

Mombasa lennujaam on viimasel ajal üsna vaikne koht, sest charterlende seal peaaegu enam ei maandu. Enamus lendudest on Keenia siselennud.

Keenias nõutakse lennujaamadesse sisenemiseks väljatrükitud lennupileteid või vähemalt näha telefonile saadetud kinnitus-SMS-i. Mul polnud kumbagi. Pileteid lihtsalt ei viitsinud välja trükkida ja SMS saabus ainult Nairobi-Mombasa suunale. Eeldasin, et küll kuidagi ikka hakkama saab. Et justkui nagu Aafrika või nii.

Diani Beach

Diani Beach

Mul oli isegi õigus. Loomulikult üritas turvamees mind suunata Jambojeti kassasse pileteid välja trükkima ja mida kõike veel, aga siis natuke seletad ja lõõbid elu üle koos turvatöötajaga ning see väljatrüki probleem kadus kuidagi iseenesest. Karibu! Astu aga edasi!

Adriani kass

Kõige tüütum tegelane tervel Diani Beachil – Adriani lootusetult uudishimulik ja ülimalt järjekindel kass, kes lihtsalt pidi leidma võimaluse oma nina sinu söögi sisse panna. Isegi aeg-ajalt tuppa toidukraami jahile saabuvad ahvid olid kuidagi talutavamad. Vist seetõttu, et nad kõik olidki parajad ahvid.

Järgmine etapp oli pagasi läbivalgustamine. Vähemalt teoorias oli, sest otse loomulikult oli valgustusaparaat parasjagu rikkis (Keenias on sõna “parasjagu” sünonüümid “permanentselt” või “enamus aega”) ja masinat asendas üks mõnus neegrimammi. Algus oli jälle ootuspäraselt karm – kus on pileti väljatrükk? Ei, ilma piletita ei saa siit edasi kohe mitte. Pole varianti ka!

No muidugi oli seal variant ja seejuures vägagi lihtne. Keenias meeldib inimestele nimelt kohutavalt naerda ja niipea, kui sa suudad kellegi naerma ajada, unustab ta sisuliselt hetkega kõik oma tööülesanded. Minu neegrimammi polnud siin mingi erand. Natuke lõõpimist ja niipea, kui tal nägu naerule läks, polnud ühtäkki enam vaja ei piletit ega isegi asju kotist välja võtta. Piisas, kui ütlesid, et kotis on riided (mis oli tõsi). Vahetasime üksteisega veel natuke nalju ja jälle – karibu! (karibu! = tere tulemast!).

Mombasa tuk-tuk

Tuk-tuk Mombasas. Ei, need WiFi kirjad tuki peal ei tähenda seda, et tuk-tukis oleks traadita internet. Nende efekt on umbes sama, kui kirjutada tuki külje peale Lamborgini.

Siis järgnes lennujaama kolmas etapp – check-in. Check-in ei erinenud selles mõttes väga palju pagasi turvakontrollist, et ka siin ei töötanud ükski tehniline vidin. Mõnda aega üritati küll arvutisüsteemile eluvaimu sisse puhuda, aga täiesti ootuspäraselt lõppes see ilma tulemusteta. Nenditi lihtsalt, et arvuteid täna (loe: see nädal) tööle ei saa ja asuti rahulikult käsitsi pardakaarte välja kirjutama. Saabus minu kord.

Kus on teie broneering?
Naeratan laialt ja teatan, et seda ma kahjuks küll välja ei trükkinud.
Ametnik naeratab mõnuga vastu ja teatab, et no mis siis ikka, kohe kirjutab ta mulle pardakaardi välja. Palun, siin on pardakaart, karibu ja head reisi!

Gloria

Gloria

Põhjamaa inimesele võib tunduda kummastav, kuidas nii lihtne asi nagu väike nali aitab Keenias paljusid probleeme lahendada. Keenias inimestele tõesti meeldib naerda ja kõik teavad, et ükski asi ei pea olema kivisse raiutud. Teoorias muidugi teatakse, kuidas ühte või teist asja tegema peaks ja loomulikult teadsid nad ka Mombasa lennujaamas, kuid kohalike kultuuritavade järgi saab ja tuleb Keenias kõike vaadelda paindlikult. Lihtsalt suhtlemise küsimus. Sellest naljaga segatud paindlikkusest hakkan ma veel puudust tundma.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , | Lisa kommentaar

Tunnustus tehtud töö eest.

Eira märkab mind juba kaugelt ja tõstab käe kõrgele, et mind tervitada. Kallistan teda tervituseks vastu ja vahetame viisakusavaldusi vormis: “Kuidas sul läheb? Mul läheb ka hästi.”

Jah, ma olen kindlaks jäänud sellele samale koopiafirmale, kes esimesel korral mu koolitusmaterjali välisäärest kinni kõitis. Eirale endiselt meeldib roosa näts, ta on elurõõmus ja samal ajal maailma kõige aeglasem naisterahvas, keda ma tean. Ja mina endisest targem – olen teadlikult korrutanud tegelikule printimisele “mineva aja” sujuvalt kolmega. Nii see suurepärane koostöö meil nüüd toimib.

“Eira – kas sul värviprinter ka töötab? Ma tahaks täna tunnistusi printida,” samal ajal taskust mälupulka otsides.
“Muidugi töötab! Oot aga kas see tähendab, et sa uut koolitusmaterjali printida ei tahagi? Aga kuidas mina siis edasi õpin?” jääb ta mulle suurte küsivate silmadega otsa vaatama.
“Vabandust, ma ei saa sinu küsimusest aru. Mis moodi sina õppida?” ja teritan oma silmavaate sama küsivaks.

Siis lööb ta pilgu maha ja tunnistab ausalt, et on kõik koolitusmaterjali failid läbi lugenud, mida ma seal printimas käinud olen. Kuigi üsna palju termineid oli jäänud selgusetuks, nagu näiteks omahind jms aga muidu oli olnud väga huvitav.

“Tubli Eira, sa siis oskad nüüd projekte ja äriplaani kirjutada!” hõiskan häält tõstes üle ruumi.
“Jah oskan küll. Nüüd sa õnneks saad mind oma maale kaasa võtta ja ma saan sama rikkaks, kui kõik mzungud!” ja taob halastamatult printerit, et see tööle hakkaks.

“Eem, Eira, ääm. Vaata. Kuidas sulle seda nüüd öelda. Selle rikkusega on küll meie maal nüüd vähe teine lugu, kui sinu kujutluspilt sulle räägib….” ja viitan samal ajal sildile, mille ühel eelmisel külaskäigul printerile kleepisin, kui Eira taas printerit tagus.

Printer

Meeldetuletava sildi kleepimine “Palun ära löö mind” ei ole tulemust andnud.

“Palun ära löö mind” silt tegi tol korral küll palju nalja aga eks see üheks naljaks jälle jäi. Proovisin veel mõnda aega Eirale tagasihoidlikult seletada, mis on erinevused reaalse mzungu elu ja tema unistuste rikkuse vahel. Aga ikkagi rippus ta mu jala küljes, kui ma uksest väljuma hakkasin ja arvas, et kui ma teda kaasa võtta ei taha, siis ma võiksin vähemalt natuke raha talle jätta. Nii sõpruse märgiks või midagi.

Pole olukorda, pole inimest siin maal, kes väiksemalgi võimalusel sinu käest raha ei küsiks ja seda ainult sellepärast, et sa oled mzungu. On ju iseenesest mõistetav, et nahavärv määrab juba sündides sinu pangaarve suuruse või isegi mitme pangaarve suuruse (sest mõni arveldusarve võib juba sündides tegelikult täis olla). Ühesõnaga, ka sel korral ei üllatanud see küsimus mind grammigi ja eitava vastuse peale nad lihtsalt noogutavad ning jäävad sulle haleda näoga järgi vaatama.

Tunnistused kotis jalutan Kiberasse ja leian ennast mõttelt, et kui palju sarnast on kõigel ümbritseval tegelikult Indiaga.

Kibera

Rongirööpal magamine ei ole just kõige turvalisem valik aga no mis sa teed, kui uni murrab. Ja lehmad on prügihunnikus õnnelikud. Palju maitsvaid kilekotte.

Lehmad söövad ka siin värvilisi kilekotte, inimesed magavad seal, kus parasjagu uni peale tuleb ja õhus on tunda prügi põletamise lõhna. Kuidas need lehmad erinevates maailmajagudes on otsustanud, et kilekotid on söödavad? Õige vastus oleks vist tehnikasajand aga kas lehmad siis ka internetis … e-mail… Facebook?

Jõuan KCEO’sse, kus tervitamise traditsioon võtab juba head mõned minutid. Paar päeva tagasi tekkis KCEO’s seinale ajatabel, kus kirjas, millal mingi projekti tähtaeg on ja kes esitab.

Projektide ajatabel 2

Asjad muutuvad – vaikselt – aga muutuvad.

Muhelesin heameelest ja ei saanud jätta ainult enda teada, kui uhke ma nende üle olen. Kõik võtab siin siiski natuke kauem aega, kui mzungu taluvuslävi vahel on – aga kõik tuleb – vaja on ainult tarka kannatlikust. Seda on aeg siin õpetanud küll.

Seejärel jõuabki kätte päeva kõige olulisem hetk. Tunnustus tehtud töö eest. Ametlikult on nüüdseks läbi nii projektijuhtimise, kui ka äriplaani kirjutamise koolitus. Tunnistusi jagades on tänupisarad vastastikused. Kõik kiljuvad ja sõnu juurde ei olegi vaja.

Tunnistused

Seda rõõmu on sõnades kahjuks võimatu edasi anda.

Äriplaani tunnistus

Oma tunnistuste imetlemiseks võtsid ka tugevamad oma vaikse hetke.

Projektijuhtimise tunnistus

Üks rahulolevatest naeratustest.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Tänase päeva üllataja: Tallinn

Jalutasin täna sihitult raamatupoes ja sirvisin pakutavat lektüüri. Kohalik hinnatud raamatupood meie omast väga ei erine. Kui siis õige vähe valiku osas. Mart Juure “Kallis peaminister tegutseb jälle” siit küll ei leia ja E.L. James “Viiskümmend halli varjundit” ka kohe silma ei hakka aga Steve Jobs eluraamat on loetavuse TOP’is ja eneseabiraamatute riiul on lõputu.

Kuidas õndsalt magada, millises asendis pesta, valik hääletoone, kuidas mehe ja lastega suhelda, mida täpselt, mis kell ja mis värvi juurikas suhu pista, kuidas meeletus koguses raha kokku ajada ja mis sind õhtupimeduses tegelikult õnnelikuks teeb? Lohisevat seina vähe hirmunult vaadates, tekib küsimus, et kas me üldse mõnda liigutust ilma õpetussõnadeta enam teha oskame? Kuhu meie oma intuitsioon, iseenda usaldus ja julgus, teha asju omamoodi õigesti, kadunud on. Appi, kuidas meie vanavanemad teadsid, mis moodi elama peab?

Liigun kiiresti edasi ja peatun tillukese riiuli ees, kus on suurelt kirjas “Reisimine”. No see sobib küll, sest endiselt on minu edasised reisiplaanid hägused. Valik ei ole väga lai, Hong Kong, India, Keenia, Keenia, Keenia, Tansaania, Lõuna – Aafrika ja Ida – Euroopa. Kõik. Huvitav maitse sellel ostujuhil.

Ida-Euroopa

Raamatupoe ainuke Euroopat puudutav reisiraamat.

Samas ei suuda ma oma põhjendamatut uhkust alla suruda, sest ainukeses Euroopat puudutavas raamatus peab ka Eesti sees olema. Otsin sisukorrast Eestit, et uurida väheke, mis meist head ka kirjutatakse. Mäletan, et 2011 avaldatud Lonely Planetis oli Eestit tutvustaval leheküljel suurelt kirjas “Head aega Kroon, tere tulemast Euro”. Teks oli kodumaa kohta hall ja tagasihoidlik, TOP 30 valikkusse, kuhu Ida-Euroopas reisida, me tol korral ei mahtunud. Maitses kõik kokku väga magedalt.

Nüüd aga tabas mind magus üllatus.

“Vaata, Tallinn on kõigist 25 välja valitud sihtkohast, üheksandal kohal,” näitan kõrvuni naeratusega turvamehele, kes on kogu mu pildistamist ja võidutantsu pealt vaadanud.

Turvamees pilgutab kolm korda silmi, teeb nagu vaataks ja küsib: “Kas see on Nairobist väga kaugel?” 

Eesti TOP9

2013 aastal välja antud Ida- Euroopa Lonely Planeti autorite valikul sai Tallinn TOP’is 9 koha!

Kui tore tunne –  kõikidest imelistest, kavalatest, pimestavatest ja erakordsetest Ida-Euroopa riikidest ja kohtadest olla üheksandal kohal. Võib olla on see sulle juba vana uudis aga mina astusin küll täna raamatupoest poole pikemana välja. Kirjelduse järgi võiks Tallinna järgmiseks reisisihtkohaks valida küll.

Categories: Elu-olu | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Keenia on Keenia on Aafrika.

Migratsiooniamet Keenias

Kuna Liinal hakkas Keenia viisa läbi saama (või õigemini oli see isegi väheke aegunud juba) otsustasin, et lähen talle tugiisikuks migratsiooniametisse kaasa. Astume tuhande välja mõeldud looga, miks me enne viisa lõppemist tulla ei saanud, otse bürokraatia porilompi. Kohas, kus on lugematul hulgal hambuni relvastatud turvamehi, kus kõik liigutused registreeritakse endiselt joonitud vihikutesse ja tahma järgi lõhnavas kassapõhises sõrmejäljeregistris, läks meil kokkuvõttes tegelikult ladusalt. Ainult ühe väikese erandiga. Mul oli sootuks meelest maha läinud, et viisa avalduse juures pidi, lisaks paasikoopiale, olema ka kaks fotot. Seega küsisime ühelt, küsisime teiselt ja küsisime ka kolmandalt, et kus oleks võimalik fotosid teha. Küsimise tulemusel keegi ikka teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes kellelegi helistas ja siis see keegi tuligi ja ütles: “Lähme!”  No, me siis läksime, sest ega väga valikut polnud – fotosid oli vaja.

“Lähme” mees juhatas meid kindlal sammul migratsiooniameti aia taha, kiskust pükstetaskust välja kortsus taskurätiku, sopsutas selle väheke sirgemaks ja sättis selle Liina pea taha. Maa alt tuli mees kaameraga, tegi paar lähivõtet, kiitis modelli ja siis vajus sama kiirest sinna, kust ta tuli. Taskurätiku mees pühkis sama riideribaga higi ja hüüdis meile üle õla: “Kolm minutit – pane raha valmis”. Kõik toimus pimestaval kiirusel. Hämmastav!

Migratsiooniameti fotograaf

Migratsiooniameti fotostuudio.

Uus rekord Keenias

Palju õnne, Keenias püstitati uus vanuserekord sünnitamises. Kui läänemaailmas püüavad uusi rekordeid juba soliidses eas daamid, siis Keenia oskab, samad näitajad, jälle oma võtmesse lihvida. Kahjuks ei ole rekord aga kohalikust kontekstis nii rabav, et see isegi mingi päevalehe uudistevoogu jõuaks. Aga eks otsustage ise, kas oleks väheke vajadust, millelegi sellisele tähelepanu pöörata?

Kericho District haiglas sünnitas kümne aastane Chemamuli põhikooli tüdruk oma esimese lapse. Laps kaalus sündides 2,8 kg. Kahjuks ei ole siinkohal tegemist esimese aprilli naljaga…

Keenia kõige noorem ema

Kõige noorem ema Keenias. Ta on kõigest kümne aastane!

Pikka iga Aafrika

Ma nüüd ei teagi, kumb on rohkem vimpkasid täis, kas Aafrika või Google aga päris korras pole vist kumbki. Kadri arvas muidugi, et äkki on asi hoopis selles, et meid – eestlasi – on siia kontinendile ehk juba liiga palju jõudnud, et isegi Google on hämmingus.

Elagu Eesti

Nii puhast tõlget saab ainult Google Translate’ist. Tõlkes: Elagu Eesti = Pikka iga Aafrika

Categories: Elu-olu, Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Peace

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Respect

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Kiambu

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Slummi talendid, kätemeri ja verinoored emad.

Ah, et mida ma siis peale projektijuhtimise koolitust nüüd teengi? Paljud sõbrad on uurinud, et mille karvasega ma seal siis nüüd tegelen, et ikka ei ole aega nende kirjadele vastata. No, tunnistan päris ausalt kohe, et see projektijuhtimise koolituse aeg oli justkui leige sissejuhatus tänasele sinna-tänna jooksmisele. Jah, päriselt on mul vahest väga kiire ja päriselt ma vahel jõuan koju alles kell üheksa õhtul. Seega jah, ma olen ääretult hädas kirjade vastamisega.
Kus ja mida ma siis teen? Ühiseks nimetajaks on ikka koolitamine.

Esiteks: liidergrupi äriplaani koolitus.

No eks see ühtepidi vähe ulmeline ettevõtmine oli. Ja on tegelikult seda siiani. Alustasime koolitusega kolm nädalat tagasi ja oi kui pikk tee on veel minna.

Äriplaani koolitus2

Alustava ettevõtja baaskoolitus koos äriplaani koostamisega ehk hakkame nüüd slummis päris äri ajama.

Hämmastava kaliibriga vennad on siia õppima sattunud. Viis miljonit klienti esimese kuuga – pole probleemi. Kahe kuuga 80% Nairobi finantssektori turuosast – käkitegu. Ma tegelikult ei tahaks nende finantsprognoosidest rääkidagi. Nii suurte numbrite kokku liitmine võtab nad ise ka higiseks aga samal ajal ei poe kordagi hinge kahtluseuss, et äkki sääraseid numbreid päriselt ei eksisteerigi. Miljard – kõigile on teada, et see on peenraha. Tekib ainult üks küsimus – miks sellise suutlikkusega talendid siin klassiruumis veel istuvad?

äriplaani koolitus

“Mairi, see äritegemine, on tead lihtne aga mina seda visiooni küll kirja ei oska panna,” ütleb Julius ja laseb pastakal lauale kukkuda.

Nendelt tõsistelt pokkeri nägudelt ei loe suurima tahtmise juures ka välja, et nad millegagi nalja teeks. Õppimise isu on aga mäe suurune ja ega need edusammudki tulemata jää. Tasahilju liigume aina lähemale tõelisele reaalsusele ja tegelikele numbritele.

Teiseks: KCEO “behavior and change” programm.

“Behavior and change” programmis tehakse koolilastele elulistel teemadel ettekandeid nagu näiteks: sõprus, HIV/AIDS, korruptsioon, seksuaalne käitumine ja palju muud. Kokku on 13 olulist punkti, mida tavaprogramm koolis ei hõlma.

Aitasin KCEO’l seda programmi väheke turgutada ja nii ma sinna koolitama sattusin. Tegelikult on see olnud ääretult huvitav ja hariv ka minu enda jaoks. Oleme külastanud mitmeid koole. Enamus on olnud siiski Kiberas aga umbes nädal tagasi võtsime Rufftoniga ette teekonna Kiambu’sse. Tiganga High School on Kiambu üks suuremaid koole ja klassiruumis on istet võtnud nii umbes sada õpilast. Mis on Keenias üsna tavaline riikliku kooli klassi suurus. Kuigi Kiambu ise on Nairobist üksnes 20 kilomeetrit, võttis meie teekond kooli täpselt neli ja pool tundi. Olime sunnitud vahetama erinevaid matatusid ja siis ette võtma umbes kümnekilomeetrise jalgsimatka, sest ükski eeslitakso ei olnud saadaval.

Eeslitakso

Kahjuks ei olnud meil eeslitaksoga õnne. Aga nendel kellel oli, võttis suu naerule küll.

Sellel korral oli teemaks seksuaalkäitumine. Tundsime Rufftoniga huvi, et kes on klassiruumist sellise koledusega kokku puutunud nagu seda on vägistamine. Siis ma unustasin hetkeks hingamise, sest sellist kätemerd ma küll ei oodanud. Kõigi nende käe tõstnud noorte silmapilk oli vanem, kui nende tegelik vanus seda kaugeltki lubaks. Mind tõi see hapnikuta hetk koos külmavärinatega kohaliku elu reaalsusesse – jälle. Pidin tunnistama, et see maailm on üks põrgu eeskoda küll.

Kiambu kool

Tiganga High Schooli õpilased Kiambus. Kõik need õpilased käivad muide ühes klassis.

Kolmandaks: Rhodah’i verinoorte emade projekt.

“Mairi, homme tulevad rahastajad meid kontrollima, et vaadata, kuidas projektil läinud on. Kas sa saaksid ka tulla?” ütleb Rhodah ja seejärel naeratas suletud suuga naeratust.
“Ahsoo, või et kohe homme ja kontrollima,” ja mul hakkab vaikselt punane tuli põlema minema. “Kas sa oled nüüd peale kahte nädalat – ainult sellest rääkimist – projekti sihtgrupiks olevad 15 noort ema kokku saanud?”
“Ah ei ole. Mul on nii kiire olnud!” ja ei näe selles ise probleemi poega ka.
“Aga kas sa oled graafikus oma tegevustega ja kuidas sinu projekti ajakavaga lood on?” proovides oma hirmudele mitte agu juurde anda.
“Oih, tegevuste ajakava ma olen täiesti ära unustanud!” ja siis kaardus ta suu uuesti kinnise suuga naeratusse.

Oleks olnud liig arvata, et ma sel hetkel oleksin suutnud oma (mitte just liiga ilusa) emotsiooni, mõne mantra ja küünlaga alla suruda.

“Rhodah! Appikene! Mis sul homme nendele rahastajatele üldse ette näidata on? See lõhnab ikka korraliku jama järele,” ja tõstan käed taeva poole.

Rhodahi silmad lähevad suureks ja siis kadus ka naeratus. Järsku hakkas kiire. Haarame kotid ja kiirustame slummitänavatele noori emasid otsima, teen aja-, tegevus- ja koolituskava ning veel mõned põlema läinud ettevalmistused.

Rhodah ja Kibera

Proovime motiveerida noori emasid, et nad osaleksid “noored emad ärinaisteks” projektis.

Eesmärk on verinoored emad ettevõtjateks koolitada. Hommikul istub meil klassiruumis nagu tellitult 15 noort ema. Kõigile on jagada projekti tegevusprogramm ja rahastajad lahkuvad naeratades.

Rhodahi projekt

Rahastajad ja noored emad. Kuna Kadri tuli just slummi külastama, siis palusin temal, kui ärinaisel, paar julgustavat sõna naistele öelda.

Uinudes haiseb jama veel rohkem. Mul ei ole õrna aimugi, mida rääkida äritegemisest naistele, kes unistavad nende endi jaoks suurest ärist. Müüa tänaval paberinutsu seest pähkleid.

“No kõige olulisem on osta pähkleid natuke odavamalt, kui sinu oma müügihind. Pakenda pähklid paberinutsu sisse valmis ja seejärel leia omale tänaval koht, kõigi teiste pähklimüüjate vahel. Võib olla marketingi huvides võiks vahel valju häälega midagi hüüda, et möödujate pilke sellega tabada. Siis mine koju, loe raha kokku ja ära seda kõike ära raiska, sest homseks on jälle pähkelid vaja osta.”

Ja hetkel mulle tundub, et rohkem nagu öelda ei olegi. Aplaus, tunnistused ja siis pähkleid ostma.

Ei, ma mõtlesin ringi. See on ikkagi üsna mõtetu venitamine. “Lihtsalt võta pähklid ja mine müü.”  Jah, nii on parem. Nüüd on ainukeseks küsimuseks see, et millest huvitavast ma siis nendele kaks nädalat räägin?

Stress free copy

Võibolla peaks koolitusel veel ühe näite Keenia ärimaailmast tooma. “Stress Free” pood.  Omanikud on nii stressivabad, et ma ei ole kordagi veel näinud, et see pood lahti oleks. Aga äri nagu iga teine.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Ott Lepland ja “Nakupenda”

Elu Nairobis ei väsi ikka veel üllatamast.

Eile põrkusin Junctioni kaubanduskeskuse (mis on üks Nairobi suurimaid) Zucchini juurikapoes juhuslikult kokku Kaidiga. Nagu oleksime me mõnes Eesti Selveris, kus ikka aeg-ajalt oma tuttavaid näed. Meie eestlaslik seltsielu on niigi päris tihedaks läinud, aga kui Nairobi loetud eestlased hakkavad juba kaubanduskeskustes juhuslikult kokku saama, siis tahaks küll küsida, et kuulge, mis siin nüüd ikkagi toimub?

Kui Kaidiga sai jutud räägitud (teisisõnu: meil on järjekordne põhjus täna jälle kokku saada), sõitis veidi hiljem meie Jamhuri korteri juurest läbi Kadri, kes tõi Kibera naistele “veidi” käsitööks sobivat materjali. Ja loomulikult jälle jutud uuest kokkusaamisest.

Siis maandus meie korterisse veel üks Kadri ja sai suheldud veel teiste parasjagu Keenias viibivate eestlastega (keda on samuti üksjagu). Eesti leiba saab nagunii söödud, mõned suhteliselt värsked Eesti lehed on ka lugemiseks olemas. Üsna eestipärane värk see siin Keenias kokkuvõttes.

Aga allpool saab vaadata põgusat tagasivaadet mõnusale eestlaste saunaõhtule Silvia juures. Mairi juba kirjutas sellest kõigest pikemalt. Nagu näha võib, saab Nairobis muuhulgas ka parimat Eesti meelelahutust.

Neid Nakupenda laule on Keenias muidugi lugematu arv. Pole ka ime, sest nakupenda tähendab suahiili keeles “Ma armastan sind” ja selle fraasi peale ehtatakse laule üles vist igas keeles. Siin on Nakupenda kohaliku kuulsuse Sheila Mwanyigha versioon Ott Leplandi esituses (otse loomulikult puhtas suahiili keeles), mis tuli esitamisele Silvia juures. Ott Lepland, kõik Nairobi eestlased koos ja puukerisega saunas veedetud aeg pole kokkuvõttes vist siiski tavaline Nairobi argipäev.

Link videole Vimeos.

Categories: Elu-olu, Keenia, Video | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.