Tunnustus tehtud töö eest.

Eira märkab mind juba kaugelt ja tõstab käe kõrgele, et mind tervitada. Kallistan teda tervituseks vastu ja vahetame viisakusavaldusi vormis: “Kuidas sul läheb? Mul läheb ka hästi.”

Jah, ma olen kindlaks jäänud sellele samale koopiafirmale, kes esimesel korral mu koolitusmaterjali välisäärest kinni kõitis. Eirale endiselt meeldib roosa näts, ta on elurõõmus ja samal ajal maailma kõige aeglasem naisterahvas, keda ma tean. Ja mina endisest targem – olen teadlikult korrutanud tegelikule printimisele “mineva aja” sujuvalt kolmega. Nii see suurepärane koostöö meil nüüd toimib.

“Eira – kas sul värviprinter ka töötab? Ma tahaks täna tunnistusi printida,” samal ajal taskust mälupulka otsides.
“Muidugi töötab! Oot aga kas see tähendab, et sa uut koolitusmaterjali printida ei tahagi? Aga kuidas mina siis edasi õpin?” jääb ta mulle suurte küsivate silmadega otsa vaatama.
“Vabandust, ma ei saa sinu küsimusest aru. Mis moodi sina õppida?” ja teritan oma silmavaate sama küsivaks.

Siis lööb ta pilgu maha ja tunnistab ausalt, et on kõik koolitusmaterjali failid läbi lugenud, mida ma seal printimas käinud olen. Kuigi üsna palju termineid oli jäänud selgusetuks, nagu näiteks omahind jms aga muidu oli olnud väga huvitav.

“Tubli Eira, sa siis oskad nüüd projekte ja äriplaani kirjutada!” hõiskan häält tõstes üle ruumi.
“Jah oskan küll. Nüüd sa õnneks saad mind oma maale kaasa võtta ja ma saan sama rikkaks, kui kõik mzungud!” ja taob halastamatult printerit, et see tööle hakkaks.

“Eem, Eira, ääm. Vaata. Kuidas sulle seda nüüd öelda. Selle rikkusega on küll meie maal nüüd vähe teine lugu, kui sinu kujutluspilt sulle räägib….” ja viitan samal ajal sildile, mille ühel eelmisel külaskäigul printerile kleepisin, kui Eira taas printerit tagus.

Meeldetuletava sildi kleepimine “Palun ära löö mind” ei ole tulemust andnud.

“Palun ära löö mind” silt tegi tol korral küll palju nalja aga eks see üheks naljaks jälle jäi. Proovisin veel mõnda aega Eirale tagasihoidlikult seletada, mis on erinevused reaalse mzungu elu ja tema unistuste rikkuse vahel. Aga ikkagi rippus ta mu jala küljes, kui ma uksest väljuma hakkasin ja arvas, et kui ma teda kaasa võtta ei taha, siis ma võiksin vähemalt natuke raha talle jätta. Nii sõpruse märgiks või midagi.

Pole olukorda, pole inimest siin maal, kes väiksemalgi võimalusel sinu käest raha ei küsiks ja seda ainult sellepärast, et sa oled mzungu. On ju iseenesest mõistetav, et nahavärv määrab juba sündides sinu pangaarve suuruse või isegi mitme pangaarve suuruse (sest mõni arveldusarve võib juba sündides tegelikult täis olla). Ühesõnaga, ka sel korral ei üllatanud see küsimus mind grammigi ja eitava vastuse peale nad lihtsalt noogutavad ning jäävad sulle haleda näoga järgi vaatama.

Tunnistused kotis jalutan Kiberasse ja leian ennast mõttelt, et kui palju sarnast on kõigel ümbritseval tegelikult Indiaga.

Rongirööpal magamine ei ole just kõige turvalisem valik aga no mis sa teed, kui uni murrab. Ja lehmad on prügihunnikus õnnelikud. Palju maitsvaid kilekotte.

Lehmad söövad ka siin värvilisi kilekotte, inimesed magavad seal, kus parasjagu uni peale tuleb ja õhus on tunda prügi põletamise lõhna. Kuidas need lehmad erinevates maailmajagudes on otsustanud, et kilekotid on söödavad? Õige vastus oleks vist tehnikasajand aga kas lehmad siis ka internetis … e-mail… Facebook?

Jõuan KCEO’sse, kus tervitamise traditsioon võtab juba head mõned minutid. Paar päeva tagasi tekkis KCEO’s seinale ajatabel, kus kirjas, millal mingi projekti tähtaeg on ja kes esitab.

Asjad muutuvad – vaikselt – aga muutuvad.

Muhelesin heameelest ja ei saanud jätta ainult enda teada, kui uhke ma nende üle olen. Kõik võtab siin siiski natuke kauem aega, kui mzungu taluvuslävi vahel on – aga kõik tuleb – vaja on ainult tarka kannatlikust. Seda on aeg siin õpetanud küll.

Seejärel jõuabki kätte päeva kõige olulisem hetk. Tunnustus tehtud töö eest. Ametlikult on nüüdseks läbi nii projektijuhtimise, kui ka äriplaani kirjutamise koolitus. Tunnistusi jagades on tänupisarad vastastikused. Kõik kiljuvad ja sõnu juurde ei olegi vaja.

Seda rõõmu on sõnades kahjuks võimatu edasi anda.

Oma tunnistuste imetlemiseks võtsid ka tugevamad oma vaikse hetke.

Üks rahulolevatest naeratustest.

Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

Slummi talendid, kätemeri ja verinoored emad.

Ah, et mida ma siis peale projektijuhtimise koolitust nüüd teengi? Paljud sõbrad on uurinud, et mille karvasega ma seal siis nüüd tegelen, et ikka ei ole aega nende kirjadele vastata. No, tunnistan päris ausalt kohe, et see projektijuhtimise koolituse aeg oli justkui leige sissejuhatus tänasele sinna-tänna jooksmisele. Jah, päriselt on mul vahest väga kiire ja päriselt ma vahel jõuan koju alles kell üheksa õhtul. Seega jah, ma olen ääretult hädas kirjade vastamisega.
Kus ja mida ma siis teen? Ühiseks nimetajaks on ikka koolitamine.

Esiteks: liidergrupi äriplaani koolitus.

No eks see ühtepidi vähe ulmeline ettevõtmine oli. Ja on tegelikult seda siiani. Alustasime koolitusega kolm nädalat tagasi ja oi kui pikk tee on veel minna.

Alustava ettevõtja baaskoolitus koos äriplaani koostamisega ehk hakkame nüüd slummis päris äri ajama.

Hämmastava kaliibriga vennad on siia õppima sattunud. Viis miljonit klienti esimese kuuga – pole probleemi. Kahe kuuga 80% Nairobi finantssektori turuosast – käkitegu. Ma tegelikult ei tahaks nende finantsprognoosidest rääkidagi. Nii suurte numbrite kokku liitmine võtab nad ise ka higiseks aga samal ajal ei poe kordagi hinge kahtluseuss, et äkki sääraseid numbreid päriselt ei eksisteerigi. Miljard – kõigile on teada, et see on peenraha. Tekib ainult üks küsimus – miks sellise suutlikkusega talendid siin klassiruumis veel istuvad?

“Mairi, see äritegemine, on tead lihtne aga mina seda visiooni küll kirja ei oska panna,” ütleb Julius ja laseb pastakal lauale kukkuda.

Nendelt tõsistelt pokkeri nägudelt ei loe suurima tahtmise juures ka välja, et nad millegagi nalja teeks. Õppimise isu on aga mäe suurune ja ega need edusammudki tulemata jää. Tasahilju liigume aina lähemale tõelisele reaalsusele ja tegelikele numbritele.

Teiseks: KCEO “behavior and change” programm.

“Behavior and change” programmis tehakse koolilastele elulistel teemadel ettekandeid nagu näiteks: sõprus, HIV/AIDS, korruptsioon, seksuaalne käitumine ja palju muud. Kokku on 13 olulist punkti, mida tavaprogramm koolis ei hõlma.

Aitasin KCEO’l seda programmi väheke turgutada ja nii ma sinna koolitama sattusin. Tegelikult on see olnud ääretult huvitav ja hariv ka minu enda jaoks. Oleme külastanud mitmeid koole. Enamus on olnud siiski Kiberas aga umbes nädal tagasi võtsime Rufftoniga ette teekonna Kiambu’sse. Tiganga High School on Kiambu üks suuremaid koole ja klassiruumis on istet võtnud nii umbes sada õpilast. Mis on Keenias üsna tavaline riikliku kooli klassi suurus. Kuigi Kiambu ise on Nairobist üksnes 20 kilomeetrit, võttis meie teekond kooli täpselt neli ja pool tundi. Olime sunnitud vahetama erinevaid matatusid ja siis ette võtma umbes kümnekilomeetrise jalgsimatka, sest ükski eeslitakso ei olnud saadaval.

Kahjuks ei olnud meil eeslitaksoga õnne. Aga nendel kellel oli, võttis suu naerule küll.

Sellel korral oli teemaks seksuaalkäitumine. Tundsime Rufftoniga huvi, et kes on klassiruumist sellise koledusega kokku puutunud nagu seda on vägistamine. Siis ma unustasin hetkeks hingamise, sest sellist kätemerd ma küll ei oodanud. Kõigi nende käe tõstnud noorte silmapilk oli vanem, kui nende tegelik vanus seda kaugeltki lubaks. Mind tõi see hapnikuta hetk koos külmavärinatega kohaliku elu reaalsusesse – jälle. Pidin tunnistama, et see maailm on üks põrgu eeskoda küll.

Tiganga High Schooli õpilased Kiambus. Kõik need õpilased käivad muide ühes klassis.

Kolmandaks: Rhodah’i verinoorte emade projekt.

“Mairi, homme tulevad rahastajad meid kontrollima, et vaadata, kuidas projektil läinud on. Kas sa saaksid ka tulla?” ütleb Rhodah ja seejärel naeratas suletud suuga naeratust.
“Ahsoo, või et kohe homme ja kontrollima,” ja mul hakkab vaikselt punane tuli põlema minema. “Kas sa oled nüüd peale kahte nädalat – ainult sellest rääkimist – projekti sihtgrupiks olevad 15 noort ema kokku saanud?”
“Ah ei ole. Mul on nii kiire olnud!” ja ei näe selles ise probleemi poega ka.
“Aga kas sa oled graafikus oma tegevustega ja kuidas sinu projekti ajakavaga lood on?” proovides oma hirmudele mitte agu juurde anda.
“Oih, tegevuste ajakava ma olen täiesti ära unustanud!” ja siis kaardus ta suu uuesti kinnise suuga naeratusse.

Oleks olnud liig arvata, et ma sel hetkel oleksin suutnud oma (mitte just liiga ilusa) emotsiooni, mõne mantra ja küünlaga alla suruda.

“Rhodah! Appikene! Mis sul homme nendele rahastajatele üldse ette näidata on? See lõhnab ikka korraliku jama järele,” ja tõstan käed taeva poole.

Rhodahi silmad lähevad suureks ja siis kadus ka naeratus. Järsku hakkas kiire. Haarame kotid ja kiirustame slummitänavatele noori emasid otsima, teen aja-, tegevus- ja koolituskava ning veel mõned põlema läinud ettevalmistused.

Proovime motiveerida noori emasid, et nad osaleksid “noored emad ärinaisteks” projektis.

Eesmärk on verinoored emad ettevõtjateks koolitada. Hommikul istub meil klassiruumis nagu tellitult 15 noort ema. Kõigile on jagada projekti tegevusprogramm ja rahastajad lahkuvad naeratades.

Rahastajad ja noored emad. Kuna Kadri tuli just slummi külastama, siis palusin temal, kui ärinaisel, paar julgustavat sõna naistele öelda.

Uinudes haiseb jama veel rohkem. Mul ei ole õrna aimugi, mida rääkida äritegemisest naistele, kes unistavad nende endi jaoks suurest ärist. Müüa tänaval paberinutsu seest pähkleid.

“No kõige olulisem on osta pähkleid natuke odavamalt, kui sinu oma müügihind. Pakenda pähklid paberinutsu sisse valmis ja seejärel leia omale tänaval koht, kõigi teiste pähklimüüjate vahel. Võib olla marketingi huvides võiks vahel valju häälega midagi hüüda, et möödujate pilke sellega tabada. Siis mine koju, loe raha kokku ja ära seda kõike ära raiska, sest homseks on jälle pähkelid vaja osta.”

Ja hetkel mulle tundub, et rohkem nagu öelda ei olegi. Aplaus, tunnistused ja siis pähkleid ostma.

Ei, ma mõtlesin ringi. See on ikkagi üsna mõtetu venitamine. “Lihtsalt võta pähklid ja mine müü.”  Jah, nii on parem. Nüüd on ainukeseks küsimuseks see, et millest huvitavast ma siis nendele kaks nädalat räägin?

Võibolla peaks koolitusel veel ühe näite Keenia ärimaailmast tooma. “Stress Free” pood.  Omanikud on nii stressivabad, et ma ei ole kordagi veel näinud, et see pood lahti oleks. Aga äri nagu iga teine.

Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi

No mis siin ikka salata – me oleme Mairiga vähe kimbatuses hetkel. Meil on nimelt tõsiseid probleeme, missugust Eesti leiba me siis parasjagu sööma hakkame. Valikut meil hetkel natukene on – ja ma arvan, et teeme siin Nairobis isegi näiteks mõnele õhtusele Selverile olemasolevate leibade (me räägime Eesti leibadest, eks!) valiku ja värskusega kombinatsiooniga küll ära.

Fusion: Eesti leib, kilud, mulgikapsad ja Eesti lehed pluss papaia, pirn, avokaado, mango ja passioon.

Ma isegi ei tea, mitut sorti leiba meil hetkel köögis on. Kuna eestlased olid tulemas, siis sai tellitud 1 must leib. Millegipärast saadeti ühe leiva asemel nii 5-6 leiba. Igal juhul, suur aitäh, Jaak ja co! See üllatus läheb korda! Nosisime koos Mairiga õhtul Rukkipala ja ega suurt midagi ei öelnudki. Kui üldse midagi, siis /alla kuusteist keelatud/, kui hea on!

Ja siis on Keenias hetkel veel eestlased Mondo kaudu. Nende kaudu tervitas Riina Mondost meid käsitsi küpsetatud leivaga. Oeh, see on nii hea, et … ei oskagi öelda, kui hea on. Riina, musi-musi, kalli-kalli! (selgituseks: see musi-musi! on üks Keenia eestlaste /tihti vägagi vürtsistest/ kildudest, mille tähendus sõltub päris palju kontekstist). Antud juhul siin mingit vürtsi pole ja sellise liigutava hoolitsuse eest teen ma Riinale kunagi kindlasti midagi välja.

Eestlased valmistuvad Kiberaks

Veronika pildistab Kibera käsitööd

Joshwa seletab, mis see Kibera slumm ikkagi on.

Janika tunneb ennast Kibera tänavatel (s.o. käikudes) ilmselt päris koduselt.

Varsti vist jälle kokkusaamine eestlastega. Jälle Silvia juures saunas. Aga praegu peab hakkama Jaagu toodud mulgikapsast sööma, sest kartulid on juba peaaegu pehmed. Homme on menüüs Eestis toodetud praetud kilud tomatikastmes. Tavaline Nairobi argipäev.

Mida tähendab “lendav toalett”?

Ääretult tore oli Kadrit, Kaidit ja Seani Kiberas tervitada. Kadri on küll slummis eelnevalt käinud, kuid Kaidi ja Sean’i jaoks oli see esmakordne külaskäik.

Kaidi ja Sean Kiberas.

Kadri ja Kaidi. Alustame ikka slumminõlvalt, kus kogu slumm ilusasti näha.

Slumm, koos oma miljoni elanikuga, tervitas külalisi oma igapäevaste lahendamata mõistatustega. Prügi, tahma, tolmu ja muude jäätmetega aga kindlasti mitte masendusega, pigem soojade naeratustega. Päris kindlasti on nad siin kõike muud kui õnnetud. Seda, et nad on õnnetud, arvame ainult meie, kellel on kodudes jooksev vesi, kanalisatsioon ja elekter. Kui sul ei ole neid hüvesid kunagi olnud – ei saa pähe tullagi, et sellepärast võiks kuidagi õnnetu olla.

Kibera lapsed mängivad jalgpalli kilekottidest tehtud palliga.

Kadri teadis rääkida, et Keenia valitsusel olevat Kibera osas tähelepanuväärne visioon. Nimelt 2030 aastaks peaks siin kõikide mudaonnide asemel püsti olema kvaliteetsed korterelamud ja transpordi keskus. Mõttepaus.

Minnes natuke ajast tagasi, nii umbes 2009 aasta lõppu, võttis Keenia valitsus vastu Kibera osas pikaajalise arenguplaani. Kohe nii kuue aastase või nii. Ning juba sellest riukalikust strateegiast võis lugeda analoogseid mõttearendusi. Ehitada onnide asemel peened korterelamud. Seejärel majutada ümber kõik slummi elanikud ning küsida kuuüüriks summat, mis on nii mõnegi kodaniku mitme kuu teenistus. Aga kes siis nii elegantsele mõttele mõelda jõudis. Plaan oli helesinine ja ilus.

Projekti taga seisis endine peaminister Raila Odinga ja projekti kogueelarve oli 1,2 billionit dollarit. Lisaks elupindadele pidid kerkima koolid, turud ja rohelised mänguväljakud. Ma tunnen, kuidas mul on veel ühte mõttepausi vaja.

Slummi taga on näha uut korterelamut. Veel 6 aastat tagasi oli plaan, et tänaseks on kogu Kibera selliseid maju täis.

Valmisidki esimesed majad ca 300 korteriga ning 1500 elanikku sunniti kodudest lahkuma ja kolima sisse uude koju. Ümberkolimine ei olevat olnud just mitte väga kaunis protsess – majad lõhuti ning paar sisustuselementi lükati koos inimestega kastiautodesse.

Tänaseks on paljud selle väljatõstmise kohtusse kaevanud. Keenia valitsusel (kes vankumatult väidab oma paberiteta omandiõigusele) puudub tegelikult Kiberas säärane VIP sissepääsuluba ning enamus “ümberpaigutatud” tegelastest on kolinud tagasi slummi.

Esimese etapi plaan oli tegelikult ümber majutada kokku 7500 inimest aga peale esimese 1500 ebaõnnestunud “kolimise” on projekt viibinud üle 5 aasta. Juhul, kui projekt peaks jätkuma samas tempos, on üks ajakirjanik välja arvutanud, et lindilõikamine peaks sellisel juhul aset leidma 1178 aasta pärast. Mis on minu arvutuste kohaselt kaugemal kui aasta 2030.

Kinnitamata andmetel on peale paari maja ehitamist, kuidagi kummalisel ja seletamatul moel, otsa saanud ka ehituseelarve. Lisaks valitsusmeestele väidavad ka ehitajad, et nende paari maja ehitamine on läinud oodatust natuke kallimaks ja raha on lihtsalt otsas. Nii Keenia, kui Keenia olla saab – lihtsalt kadus, sai otsa ja keegi ei tea. Aga tõsi on ilmselt see, et kohalikul turul on peale seda untsu läinud projekti mitu salamiljonäri juures.

Kas see kõik juhtub aastaks 2030 või 1178 aasta pärast – pole teada. Fakt on aga see, et täna Kibera mudamajadel puudub nii kanalisatsioon kui ka vesi. Miljonil inimesel on päevast päeva erinevad füüsilised hädad ja kuidagi tuleb seda kuhugi teha. Ning just sellele protsessile ongi pandud nimeks “flying toilet” ehk lendav kuivkäimla. Otsetõlkes küll lendav toalett.

“Stop Flying Toilet” ehk peatage need lendavad kuivkäimlad.

Mida see lendav toalett siis ikkagi tähendab? Kuidas ma seda seletaksingi, kas toore aususega või piinliku viisakusega? No heakene küll. Ühesõnaga selle all peetakse silmas olukorda, kus sa oled oma ekskremendi sihtinud otse kilekotti ja kõige lihtsama variandina lennutad selle suure kaarega aknast õue. On ka neid inimesi, kes on sellega kogemata vastu pead saanud, õnneks mina (veel) mitte. Juhtub ka seda, et mõni indiviid leiab endas isegi nii palju jõudu, et kilekott näpuotsas kodust välja jalutada ja see jõkke või teeäärde visata.

Tegelikult on antud olukord tekitanud palju probleeme. Lendavad toaletid meelitavad kohale kärbseid ja kipuvad kinni jääma mõranenud veetorudesse, kust omakorda pääsevad (mitte just väga head bakterid) joogivette. Nii need kõhulahtisus, naha kahjustused, kõhutüüfus ja muud haigused levivad. Viimastel aastatel on mitmed mittetulundusühingud algatanud kampaanijaid “Stop lendavatele toalettidele”. Jah, olukord on läinud paremaks, sest tekkinud on tasulised ühiskäimlad ja Peepoople müüb 3 shillingu (3 euro senti) eest hügieenilisi kotte. Ehk mul õnnestubki Kiberast kunagi nii lahkuda, et ma ei peaks otsaesiselt lendava toaleti täppe pühkima. Eks elu näitab.

2030 Kibera: unistus, reaalsus või pigem kommertslik üritus.

——
Täiendav pilt Veigolt:

Mairi ja Kaidi Kibera slummis. Sain seda pilti tehes korraliku õppetunni, kuidas naisi tohib ja kuidas naisi ei tohi pildistada. Naistele tuleb ka slummis anda aega ennast korda seada ja poseerimiseks vajalik poos sisse võtta. Tagantjärele on hea mõelda, et sellest näiliselt süütu pildi tegemisest õnnestus kokkuvõttes kuidagi siiski täie tervise juures välja tulla (minu ainus päästeallikas oli vist see, et Eesti kogukonna huumor Nairobis ON päris vürtsine).

Põhjus, miks koolituse algus hilines

Keenias tähendab mõiste “liha” üldjuhul veiseliha, vahest kitseliha, aga väga harva sealiha. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin Kibera slummis sealiha müügikohta. Kuna see oli parasjagu suletud, siis oli see ilmselt näide ebaõnnestunud äriideest.

Tänane strateegilise planeerimise koolituse plaanitud algus hilines. Koolituse alguse mittehilinemine tund-poolteist on Keenia kontekstis pigem erand kui reegel. Samas, KCEO-ga oleme selle ajamõõtmise niivõrd-kuivõrd suutnud Aafrika aja kasutamise asemel asendada mzungude arusaamisega kellaajast.

Aga jah, täna see kellaaja tundmise süsteem ei toiminud. Kuid põhjus, mis koolituse alguse tunnikese edasi lükkas, polnud siiski päris tavaline. Või pigem tuleks öelda, et see pole mõeldav vaid Eesti või Euroopa kontekstist lähtudes, kuid oli kergelt eriline isegi Kiberas. Nimelt kiirustas rahvas vaatama varga üle mõistetud omakohut. Info levik Kiberas võib olla hämmastavalt kiire. Oluline info levib ilma igasuguse Twitterita vägagi reaalajas.

Kõigepealt natuke taustainfot. Kibera slumm pole kindlasti koht, kus kuritegevust ei esineks. Aga ma ei räägiks üldise meelerahu huvides pikemalt kõigest sellest, mida olen selles plaanis kuulnud või näinud – ja ilmselt te ei tahagi sellest liiga palju teada. Üldiselt, kuritegevust on piisavalt palju, kuid samas on see väljaspoolt vaadates alati küllalt varjatud. Päevasel ajal näib Kibera hämmastavalt turvalise paigana, kuid nagu ikka – öös on tõesti asju. Nagu igal pool Nairobis ja seda enam Kibera slummis. Võimalik, et see pole päris lõdvestumine kuskil spaa mullivannis, aga samas piisavalt nauditav, kui oled mõnele asjale pihta saanud.

Teine asi – Kibera slummis puudub politsei. Tõe huvides tuleb märkida, et olen oma aastase Kibera-elu jooksul ühe korra näinud, kuidas politseiauto slummi äärest läbi sõitis. Aga sellega politsei kohalolek piirdubki. See “Kord aastas sõidab politseiauto Kiberast läbi” ongi kogu muusika.

Kiberas ei looda mitte keegi politseile. Politseil pole Kibera slummi lihtsalt mitte mingit asja, sest nad võivad seal lihtsalt peksa saada. Pakun, et politsei statistika põhjal on kuritegevus Kiberas sisuliselt olematu, sest mis statistikat sa ikka sealt korjad, kui see on maailm maailmas.

Kuid kõik eelmainitu ei tähenda sugugi, et Kibera slumm olekski Metsik Lääs. Pigem on asjad vastupidi. Kuna politsei kohalolek puudub ja keegi seda muidugi üldse ei eeldagi, siis kehtivad Kiberas sealsete elanike enda poolt vastuvõetud seadused. Ja Kiberas ei leidu inimest, kes neid seadusi ei teaks ja nendega ei arvestaks.

Kindlasti võib leida mingid vaevumärgatavad erinevused Lääneriikide (s.h. Eesti) demokraatiate ja Kiberas kehtivate seadusete vahel. Kasvõi näiteks see, et kogukonna poolt tabatud varaste ja röövlitega Kiberas liigselt ei tseremoonitseta. Kohalikus karistusseadustikus on selliste tegelaste karistamiseks tegelikult vaid üks paragrahv – eksinu elupäevad on väärteo tõttu loetud. Omakohtu koheselt täideviidava otsuse täitmiseks on siiski erinevaid variante – kõige tavalisem on peksta varas või röövel lihtsalt surnuks. See on see lihtne variant. Kui kuritegu tundub natuke tõsisem, võetakse kasutusele alternatiivne karistusmeetod – röövli(te)le vana autorehv kaela ja siis see bensiiniga põlema. Kui see peaks tunduma vähe jõhker, siis tuleb öelda, et Kiberas need asjad just niimoodi käivadki.

Veepaak, mis lükkab maja ümber? Kiberas ei imesta selle üle küll keegi.

Tänane lahendamist vajanud juhtum oli tegelikult üsna kerge – keegi tegelane varastas 20 šillingilise (nii 19 eurosenti) telefoni kõneaja laadimise kraabitava koodikaardi. See on üks odavaimaid kõnekaarte (on muidugi olemas ka 5 ja 10 šillingilised kõnekaardid, millega sisuliselt saab vaid sekundeid rääkida). See ilmselt ei kvalifitseerunud Keenias liiga tõsiseks kuriteoks, sest varast seekord ei peksutudki surnuks. Ainus, mis omakohtu korras tehti, oli varga vaeseomaks peksmine. Kohalikud kommenteerisid, et nii verist ja katkist pead pole Kiberaski tükk aega nähtud. Pilt oli isegi kohalikku konteksti arvestades olnud liiga õudne. Ühesõnaga – kes iganes kunagi Keeniasse tuleb, palun ärge isegi kaaluge millegi varastamist. Selle tulemus on tabamise korral piisavalt fataalne. Või vähemalt väga-väga valus.

Võib-olla aitavad sellised lood seletada, miks mind Kibera slummis päevast päeva ei röövita, miks mind päevast päeva ära ei tapeta ja miks minult pole Kiberas kordagi midagi varastada üritatud. Ehk aitab see mõista, miks Aafrika suuruselt teine slumm Kibera on (päevasel ajal) hoopis turvalisem, kui näiteks Tallinna vanalinn suvalisel ajal. Seda muidugi siis, kui käituda kohalike reeglite kohaselt ja arvestada, et mõningaid eksimusi siin tõesti ei andestada.

See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Kuulen, kuidas telefon juba pikemat aega kotis heliseb. Leian ennast taas mõttelt, et peaks selle koletu ja talumatu Nokia tune’i heli juba ükskord millegi viljakama vastu vahetama. Olen oma riidepauna keset liivast teed maha toetanud ja paaniliselt loobin kõnniteele laiali kõike ebamäärast, mida ühe anomaalse naise kott sisaldada võib. Lihtsalt selleks, et tuvastada tehnikasajandi lipulaeva asukoht.

Olles alati imetlenud oma sõprusringkonna naisi, kes mängleva kergusega oskavad oma käe pista lõputuna näiva käekoti õigesse sahtlisse ja leida sealt kahe sekundiga ilma ühegi kriimu ja terve ekraaniga telefon. Sest uskuge mind, kuidas ma ka ei prooviks, tahaks, unistaks – ei ole see mul kunagi õnnestunud.

Nii, sall – ei, rahakott – ei, raamat “Kuidas olla vallaline” – vist mitte, arvuti – ei, juhtmepundar – ei, küünelakk – näe, kus see on, ma olen seda nii kaua otsinud, rinnahoidja – mäh, kus see siia sai? Soe ja sulanud (sala) šokolaad – oehh, telefon – ja!

Ning juba järgmisel hetkel satun olema tunnistajaks millelegi eriti ebamaisele. Ilma, et ma oleksin arugi saanud on (sala) šokolaad paberiga juba dramaatilise lahutuse korraldanud ja kotipõhja hämaruses leidnud oma uue elu armastuse. Vana ja koleda Nokia telefoni. Just, selle sama lärmava, mida ma otsisin.

Ja ets kae! Tunne on olnud vastastikune, sest telefoni kätte võttes lükkan kõigepeal maha suurema osa nätskeid pähklitükke ja kõigele muule löön ma lihtsalt käega. Kui kleepuv ja vääritu saab ikka olla. “Oleks võinud siis juba ei-tea-küll-kuidas-kotti-sattunud rinnahoidja valida.” väljendan häälekalt oma pettumust. Aga, mida mina ilust tean.

Helistaja oli juba kõne katkestanud. No, pole ka ime. Aga läbi rasvakihi kumab sõnum, mille oli saatnud Janika. Suudan veerida paar lauset aga otsustan parem helistada.

“Janika, tsau!” ja surun armastusest imbunud telefoni vastu kõrva.
“Mairi, tsau. Kuule, ma panen siin kokku Eesti koolidele õpimappi Keenia kohta ja mul oleks väga vaja ka paari fotot Nairobist. Kas sa oleksid nõus mõned tegema?”
“Ma olen muidugi fotograafias sama hale kui kettaheites aga võime ju proovida.” ning jutustame veel mõned minutid maast ja ilmast.

Laupäeva hommikul jalutan ülikondades poistega Kiberasse. Teeme pilte slummis ja ainult kuus kilomeetrit eemal Nairobi kesklinnas. Kui peaks kindlaks määrama nende kahe koha äärmuste vahemaad, siis seda võiks mõõta tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes kilomeetrites. See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Räpane slumm ja pimestav vaesus.

Ärimehed slumminõlval.

Nagu igalpool mujal maailmas, tuleb ka Kiberas tualetti saamiseks järjekorda võtta.

Jõeäärsete kruntide omanikud kurdavad, et nende “kinnisvara” väärtus langeb, kuna jões ujuvad kilekotid. Härrad mõtlevad, mida teha.

Slummis on vähemalt võimalus vabas õhus tööd teha.

Kunagi, kui ma suureks saan, elan ma suurlinnas ja mul on päris töötav telekas. Ausalt.

Ega seal kohvris väga palju olulist ei olnudki. Mõned lepingud ehk puhas prügi.

Kõrge suurlinn ja kahtlane rikkus.

Nairobi oma kõrghoonete hiilguses. Äri käib, raha ei haise ja korruptsioon teeb aususele hambajälgi.

Kesklinnas asuv Uhuru park. Kellatorn, mis meenutab Londoni Big Ben’i on Briti koloniaalvõimu üks päranditest.

Uhuru park oma puhtas roheluses ja mitte ühtegi kilekotti. Veider.

Täiesti tavaline päeva Nairobi kesklinna tänaval,

Ja klaasid on linnas läikivalt puhtad, et vabalt võib peegelpildis soengut sättida (kui muidugi oleks soengut, mida sättida).

Strateegiline planeerimine kui täielik voodoo

Mairi on projektijuhtimise koolitustega kõvasti vaeva näinud ja areng selles vallas on ilmne. Samas on see esile toonud hoopis ühe teise probleemi – mis saab siis, kui mingite projektide finantseerimiseks raha tõepoolest saadakse? See polekski eriti imelik, sest ilma kahtluseta on KCEO tegelaste teadmised rahataotluste kirjutamiseks juba praegu selgelt üle Keenia keskmise taseme (aga sellest latist pole muidugi liiga keeruline üle hüpata).

Raha taotleda on teatavasti üks asi, positiivse finantseerimisotsuse korral projekti reaalne juhtimine on aga teine teema. Siin jõudsimegi tahes-tahtmata KCEO üldise organisatsioonilise võimekuse küsimuseni. Seni on seal tegutsemine käinud peaasjalikult hakuna matata stiilis, et kust tuul parasjagu puhub, sinna suunas täna lähemegi (hakuna matata = “pole probleemi!” ja ühtlasi “võtame asja kergelt” suahiili keeles).

Niisiis sai eelmine nädal üks vähe tõsisemat sorti vestlus maha peetud, kus püüdsin selgeks teha, et hakuna matata on praeguseks hetkeks ennast ammendanud ja nüüd oleks aeg KCEO-s mõned juhtimissüsteemid teadlikult üles ehitada ja mõelda natuke ka tulevikule. Sujuvalt tekkis päevakorda strateegilise planeerimise koolitus.

Nüüd on esimene päev strateegilise planeerimise koolitusest läbi. Tuleb öelda, et polnud just kõige kergem päev ei mul ega neil. Olin enda meelest jaotusmaterjali teinud nii lihtsaks teinud, kui vähegi võimalik ja proovisin strateegia kujundamist vaadelda just kogukonnaorganisatsioone silmas pidades. Aga vahepeal hakkas küll tunduma, et ma võiks samahästi raketimootori ehitusest rääkida, sest kogu strateegilise planeerimise (või üldse planeerimise) kontseptsiooni ülesehitus oli enamikele täiesti uus info. Et ära sa ütle, et tõepoolest – nii saab samuti asjadele läheneda.

Esimese päevaga ei jõudnud me tegelikult mitte kuhugi. Arutelu algatuseks olnud teema, et kus see KCEO siis täna õieti on, täitis päeva kenasti ära. Ilmselgelt on keeruline mõelda teemadel, kus pole õigeid või valesid vastuseid, kus tuleb ennast analüüsida ja kõigele lisaks on vaja hakata mõtlema ka kaugemale tulevikule, kui seda on Keenia keskmine ajahorisont 1 nädal.

Nii tõsiseid nägusi pole KCEO-s ammu näinud.

Täiendus:
Teine päev strateegiaga pusimist kulges juba veidi paremini. Seltskond on selgelt kaheks jagunenud – mõni saab aru, mida näiteks eesmärkide püstitamise ja nende saavutamiseks vajalike strateegiate all silmas pidada ning mõtleb kaasa, mõni… näiteks lihtsalt magab laua ääres, sest mõttetegevusele jääb mõiste “eesmärk” lihtsalt liiga kaugeks. Samas, ma olin valmistunud veel palju hullemaks. Loogika goals->objectives->strategies->activities on kõigele vaatamata hakanud mõnele juba vaikselt kohale jõudma.

Kolm nädalat projektijuhtimise koolitust.

Jah, nii kiiresti need kolm nädalat projektijuhtimise koolitust läbi saidki. Õppisime, naersime, raputasime pead, noogutasime, vahepeal väsisime ja siis alustasime uuesti.

Tuli ka ette hommikuid, kus ma lihtsalt ootasin, et Keenia aja järgi kell kümme saaks  – aga tehtud ta sai ja nüüd kirjutame “päris” projekte nagu Rufftone’ile öelda meeldib.

Õppisime, kuidas projekte kirjutada.

Õppisime, kuidas leida sobivaid fonde ja kuhu oleks võimalik projekte kirjutada.

Õppisime, kuidas kaardistada vajadusi.

Õppisime kuulama self-help grupi liikmete unistustest saada rahalist toetust uutest sokkidest kuni kanalisatsioonitorudeni välja.

Siis ma lihtsalt vahel ootasin. Selgus, et minu kella ja Keenia kella erinevus on üksnes poolteist tundi.

Õpivad nemad ja õpin mina ka KCEO ’d lähemalt tundma.

Ja seda kõike selleks, et värviliste kuhjadega midagi mõistliku peale hakata.

Ja, et keegi nendest ei peaks kunagi Jamhuri Töötukassa osakonda järjekorda istuma minema. Sest ainuke, mida siin jagatakse on Harvard Schooli telefoninumber. Aga vähemalt ei pea nad “arvel olles” ennast iga kuu näitamas käima, et töötutoetust saada.

Kas Keenias peab palga pealt makse maksma?

Käimas on teine koolitusnädal ja sõna projekt hakkab osalejatele juba suupärasemaks muutuma, erinevalt sõnadest – vastutus, tähtaeg ja maksud.

Julius, Rufftone, Rhodah ja Stanley (alustades vasakult) kirjutavad projekti.

Rhodah: “Aaa,… kas palga pealt peab makse ka maksma ja see tuleb eelarvesse lisada?”

Rufftone: “Mairi aga kuidas on see võimalik, et nemad (institutsioon, kes on finantseerinud projekti tegevusi) ei mõista seda, et mul oli nädalavahetusel kiire ja ma ei jõudnud seda aruannet tähtajaks esitada?”

Julius: “Kui ma kirjutan vahearuandesse, et kõik on hästi, kas sellest tegelikult ka ei piisa?”

Stanley: “Mairi, kui ma olen oma kinnitatud projekti eelarvest midagi välja unustanud (näiteks lektori palga), siis kuidas rahastajad selle probleemi lahendavad?”

Ühesõnaga, ei ole olemas rumalaid küsimusi, vaid saavad olla ainult rumalad vastused. Samal ajal olen ma tõsise dilemma ees. Nagu siis, kui sõber läheb tarkusehambaid välja tõmbama ja küsib sinult, mis tunne see oli? Kas sa räägid tõtt ja ütled, et olid kaks nädalat valudes ja paistes nagu koopaorav või valetad ja lased tal endal selle läbi elada, lootes, et temal läheb teisiti?

Räägin higistades tõtt, uskudes, et vahel õpitakse ka teiste vigadest. Tõepoolest peab makse maksma (ka Keenias) ja tähtajad on tegelikult ka olulised ning kui sa eelarvest midagi välja unustad, siis on see sinu, mitte rahastaja probleem ning kindlasti ei ole piisav, “kõik on hästi” väljendist, vahearuandes. Meil mõlemal on veel üksjagu õppida. Minul Keenia kultuurist ja nendel projektide maailmast.

Küsimuste vahele teeme praktilisi projektikirjutamise harjutusi. Minu enda nimelisest fondist võis taotleda raha järgmistele tegevustele:
– Graffiti camp. Sihtgrupp 80+ eluaastat (olgu öeldud, et Keenias on keskmine eluiga ca 50 eluaastat).
– Kuidas keeta ja süüa ugalit (seda sama valget maitsetut kohalikku maisiputru)? Sihtgrupp mzungud.
– Kõik tegevused, mis toetavad avaliku elu tegelasi saamaks, läbi korruptsiooni, miljonäriks.
– Koolitused ja töötoad teemal: “Kuidas hinnata kliendi aega.” Sihtgrupp avaliku sektori töötajad.
– Arbuusiseemnete eraldamise masin kogukonnale.

Rufftone veenab hindamiskomisjoni, et tema kogukonnal on väga vaja masinat, mis eraldaks kiiresti arbuusiseemneid.

Stanley on võtnud oma südameasjaks õpetada mzungusid ugalit sööma.

Olgu öeldud, et kahjuks ei saanud üksi projekt seekord rahastusotsust. Ja kriitilisteks hindajateks olid seekord osalejad ise. Ehk läheb järgmine kord paremini.