Nairobi

Keenia on Keenia on Aafrika.

Migratsiooniamet Keenias

Kuna Liinal hakkas Keenia viisa läbi saama (või õigemini oli see isegi väheke aegunud juba) otsustasin, et lähen talle tugiisikuks migratsiooniametisse kaasa. Astume tuhande välja mõeldud looga, miks me enne viisa lõppemist tulla ei saanud, otse bürokraatia porilompi. Kohas, kus on lugematul hulgal hambuni relvastatud turvamehi, kus kõik liigutused registreeritakse endiselt joonitud vihikutesse ja tahma järgi lõhnavas kassapõhises sõrmejäljeregistris, läks meil kokkuvõttes tegelikult ladusalt. Ainult ühe väikese erandiga. Mul oli sootuks meelest maha läinud, et viisa avalduse juures pidi, lisaks paasikoopiale, olema ka kaks fotot. Seega küsisime ühelt, küsisime teiselt ja küsisime ka kolmandalt, et kus oleks võimalik fotosid teha. Küsimise tulemusel keegi ikka teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes kellelegi helistas ja siis see keegi tuligi ja ütles: “Lähme!”  No, me siis läksime, sest ega väga valikut polnud – fotosid oli vaja.

“Lähme” mees juhatas meid kindlal sammul migratsiooniameti aia taha, kiskust pükstetaskust välja kortsus taskurätiku, sopsutas selle väheke sirgemaks ja sättis selle Liina pea taha. Maa alt tuli mees kaameraga, tegi paar lähivõtet, kiitis modelli ja siis vajus sama kiirest sinna, kust ta tuli. Taskurätiku mees pühkis sama riideribaga higi ja hüüdis meile üle õla: “Kolm minutit – pane raha valmis”. Kõik toimus pimestaval kiirusel. Hämmastav!

Migratsiooniameti fotograaf

Migratsiooniameti fotostuudio.

Uus rekord Keenias

Palju õnne, Keenias püstitati uus vanuserekord sünnitamises. Kui läänemaailmas püüavad uusi rekordeid juba soliidses eas daamid, siis Keenia oskab, samad näitajad, jälle oma võtmesse lihvida. Kahjuks ei ole rekord aga kohalikust kontekstis nii rabav, et see isegi mingi päevalehe uudistevoogu jõuaks. Aga eks otsustage ise, kas oleks väheke vajadust, millelegi sellisele tähelepanu pöörata?

Kericho District haiglas sünnitas kümne aastane Chemamuli põhikooli tüdruk oma esimese lapse. Laps kaalus sündides 2,8 kg. Kahjuks ei ole siinkohal tegemist esimese aprilli naljaga…

Keenia kõige noorem ema

Kõige noorem ema Keenias. Ta on kõigest kümne aastane!

Pikka iga Aafrika

Ma nüüd ei teagi, kumb on rohkem vimpkasid täis, kas Aafrika või Google aga päris korras pole vist kumbki. Kadri arvas muidugi, et äkki on asi hoopis selles, et meid – eestlasi – on siia kontinendile ehk juba liiga palju jõudnud, et isegi Google on hämmingus.

Elagu Eesti

Nii puhast tõlget saab ainult Google Translate’ist. Tõlkes: Elagu Eesti = Pikka iga Aafrika

Categories: Elu-olu, Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Peace

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Respect

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Kiambu

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Slummi talendid, kätemeri ja verinoored emad.

Ah, et mida ma siis peale projektijuhtimise koolitust nüüd teengi? Paljud sõbrad on uurinud, et mille karvasega ma seal siis nüüd tegelen, et ikka ei ole aega nende kirjadele vastata. No, tunnistan päris ausalt kohe, et see projektijuhtimise koolituse aeg oli justkui leige sissejuhatus tänasele sinna-tänna jooksmisele. Jah, päriselt on mul vahest väga kiire ja päriselt ma vahel jõuan koju alles kell üheksa õhtul. Seega jah, ma olen ääretult hädas kirjade vastamisega.
Kus ja mida ma siis teen? Ühiseks nimetajaks on ikka koolitamine.

Esiteks: liidergrupi äriplaani koolitus.

No eks see ühtepidi vähe ulmeline ettevõtmine oli. Ja on tegelikult seda siiani. Alustasime koolitusega kolm nädalat tagasi ja oi kui pikk tee on veel minna.

Äriplaani koolitus2

Alustava ettevõtja baaskoolitus koos äriplaani koostamisega ehk hakkame nüüd slummis päris äri ajama.

Hämmastava kaliibriga vennad on siia õppima sattunud. Viis miljonit klienti esimese kuuga – pole probleemi. Kahe kuuga 80% Nairobi finantssektori turuosast – käkitegu. Ma tegelikult ei tahaks nende finantsprognoosidest rääkidagi. Nii suurte numbrite kokku liitmine võtab nad ise ka higiseks aga samal ajal ei poe kordagi hinge kahtluseuss, et äkki sääraseid numbreid päriselt ei eksisteerigi. Miljard – kõigile on teada, et see on peenraha. Tekib ainult üks küsimus – miks sellise suutlikkusega talendid siin klassiruumis veel istuvad?

äriplaani koolitus

“Mairi, see äritegemine, on tead lihtne aga mina seda visiooni küll kirja ei oska panna,” ütleb Julius ja laseb pastakal lauale kukkuda.

Nendelt tõsistelt pokkeri nägudelt ei loe suurima tahtmise juures ka välja, et nad millegagi nalja teeks. Õppimise isu on aga mäe suurune ja ega need edusammudki tulemata jää. Tasahilju liigume aina lähemale tõelisele reaalsusele ja tegelikele numbritele.

Teiseks: KCEO “behavior and change” programm.

“Behavior and change” programmis tehakse koolilastele elulistel teemadel ettekandeid nagu näiteks: sõprus, HIV/AIDS, korruptsioon, seksuaalne käitumine ja palju muud. Kokku on 13 olulist punkti, mida tavaprogramm koolis ei hõlma.

Aitasin KCEO’l seda programmi väheke turgutada ja nii ma sinna koolitama sattusin. Tegelikult on see olnud ääretult huvitav ja hariv ka minu enda jaoks. Oleme külastanud mitmeid koole. Enamus on olnud siiski Kiberas aga umbes nädal tagasi võtsime Rufftoniga ette teekonna Kiambu’sse. Tiganga High School on Kiambu üks suuremaid koole ja klassiruumis on istet võtnud nii umbes sada õpilast. Mis on Keenias üsna tavaline riikliku kooli klassi suurus. Kuigi Kiambu ise on Nairobist üksnes 20 kilomeetrit, võttis meie teekond kooli täpselt neli ja pool tundi. Olime sunnitud vahetama erinevaid matatusid ja siis ette võtma umbes kümnekilomeetrise jalgsimatka, sest ükski eeslitakso ei olnud saadaval.

Eeslitakso

Kahjuks ei olnud meil eeslitaksoga õnne. Aga nendel kellel oli, võttis suu naerule küll.

Sellel korral oli teemaks seksuaalkäitumine. Tundsime Rufftoniga huvi, et kes on klassiruumist sellise koledusega kokku puutunud nagu seda on vägistamine. Siis ma unustasin hetkeks hingamise, sest sellist kätemerd ma küll ei oodanud. Kõigi nende käe tõstnud noorte silmapilk oli vanem, kui nende tegelik vanus seda kaugeltki lubaks. Mind tõi see hapnikuta hetk koos külmavärinatega kohaliku elu reaalsusesse – jälle. Pidin tunnistama, et see maailm on üks põrgu eeskoda küll.

Kiambu kool

Tiganga High Schooli õpilased Kiambus. Kõik need õpilased käivad muide ühes klassis.

Kolmandaks: Rhodah’i verinoorte emade projekt.

“Mairi, homme tulevad rahastajad meid kontrollima, et vaadata, kuidas projektil läinud on. Kas sa saaksid ka tulla?” ütleb Rhodah ja seejärel naeratas suletud suuga naeratust.
“Ahsoo, või et kohe homme ja kontrollima,” ja mul hakkab vaikselt punane tuli põlema minema. “Kas sa oled nüüd peale kahte nädalat – ainult sellest rääkimist – projekti sihtgrupiks olevad 15 noort ema kokku saanud?”
“Ah ei ole. Mul on nii kiire olnud!” ja ei näe selles ise probleemi poega ka.
“Aga kas sa oled graafikus oma tegevustega ja kuidas sinu projekti ajakavaga lood on?” proovides oma hirmudele mitte agu juurde anda.
“Oih, tegevuste ajakava ma olen täiesti ära unustanud!” ja siis kaardus ta suu uuesti kinnise suuga naeratusse.

Oleks olnud liig arvata, et ma sel hetkel oleksin suutnud oma (mitte just liiga ilusa) emotsiooni, mõne mantra ja küünlaga alla suruda.

“Rhodah! Appikene! Mis sul homme nendele rahastajatele üldse ette näidata on? See lõhnab ikka korraliku jama järele,” ja tõstan käed taeva poole.

Rhodahi silmad lähevad suureks ja siis kadus ka naeratus. Järsku hakkas kiire. Haarame kotid ja kiirustame slummitänavatele noori emasid otsima, teen aja-, tegevus- ja koolituskava ning veel mõned põlema läinud ettevalmistused.

Rhodah ja Kibera

Proovime motiveerida noori emasid, et nad osaleksid “noored emad ärinaisteks” projektis.

Eesmärk on verinoored emad ettevõtjateks koolitada. Hommikul istub meil klassiruumis nagu tellitult 15 noort ema. Kõigile on jagada projekti tegevusprogramm ja rahastajad lahkuvad naeratades.

Rhodahi projekt

Rahastajad ja noored emad. Kuna Kadri tuli just slummi külastama, siis palusin temal, kui ärinaisel, paar julgustavat sõna naistele öelda.

Uinudes haiseb jama veel rohkem. Mul ei ole õrna aimugi, mida rääkida äritegemisest naistele, kes unistavad nende endi jaoks suurest ärist. Müüa tänaval paberinutsu seest pähkleid.

“No kõige olulisem on osta pähkleid natuke odavamalt, kui sinu oma müügihind. Pakenda pähklid paberinutsu sisse valmis ja seejärel leia omale tänaval koht, kõigi teiste pähklimüüjate vahel. Võib olla marketingi huvides võiks vahel valju häälega midagi hüüda, et möödujate pilke sellega tabada. Siis mine koju, loe raha kokku ja ära seda kõike ära raiska, sest homseks on jälle pähkelid vaja osta.”

Ja hetkel mulle tundub, et rohkem nagu öelda ei olegi. Aplaus, tunnistused ja siis pähkleid ostma.

Ei, ma mõtlesin ringi. See on ikkagi üsna mõtetu venitamine. “Lihtsalt võta pähklid ja mine müü.”  Jah, nii on parem. Nüüd on ainukeseks küsimuseks see, et millest huvitavast ma siis nendele kaks nädalat räägin?

Stress free copy

Võibolla peaks koolitusel veel ühe näite Keenia ärimaailmast tooma. “Stress Free” pood.  Omanikud on nii stressivabad, et ma ei ole kordagi veel näinud, et see pood lahti oleks. Aga äri nagu iga teine.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi

No mis siin ikka salata – me oleme Mairiga vähe kimbatuses hetkel. Meil on nimelt tõsiseid probleeme, missugust Eesti leiba me siis parasjagu sööma hakkame. Valikut meil hetkel natukene on – ja ma arvan, et teeme siin Nairobis isegi näiteks mõnele õhtusele Selverile olemasolevate leibade (me räägime Eesti leibadest, eks!) valiku ja värskusega kombinatsiooniga küll ära.

leivad

Fusion: Eesti leib, kilud, mulgikapsad ja Eesti lehed pluss papaia, pirn, avokaado, mango ja passioon.

Ma isegi ei tea, mitut sorti leiba meil hetkel köögis on. Kuna eestlased olid tulemas, siis sai tellitud 1 must leib. Millegipärast saadeti ühe leiva asemel nii 5-6 leiba. Igal juhul, suur aitäh, Jaak ja co! See üllatus läheb korda! Nosisime koos Mairiga õhtul Rukkipala ja ega suurt midagi ei öelnudki. Kui üldse midagi, siis /alla kuusteist keelatud/, kui hea on!

Ja siis on Keenias hetkel veel eestlased Mondo kaudu. Nende kaudu tervitas Riina Mondost meid käsitsi küpsetatud leivaga. Oeh, see on nii hea, et … ei oskagi öelda, kui hea on. Riina, musi-musi, kalli-kalli! (selgituseks: see musi-musi! on üks Keenia eestlaste /tihti vägagi vürtsistest/ kildudest, mille tähendus sõltub päris palju kontekstist). Antud juhul siin mingit vürtsi pole ja sellise liigutava hoolitsuse eest teen ma Riinale kunagi kindlasti midagi välja.

eestlased kiberas

Eestlased valmistuvad Kiberaks

Veronika pildistamas

Veronika pildistab Kibera käsitööd

Seletusi Kiberast

Joshwa seletab, mis see Kibera slumm ikkagi on.

Janika Kiberas

Janika tunneb ennast Kibera tänavatel (s.o. käikudes) ilmselt päris koduselt.

Varsti vist jälle kokkusaamine eestlastega. Jälle Silvia juures saunas. Aga praegu peab hakkama Jaagu toodud mulgikapsast sööma, sest kartulid on juba peaaegu pehmed. Homme on menüüs Eestis toodetud praetud kilud tomatikastmes. Tavaline Nairobi argipäev.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Mida tähendab “lendav toalett”?

Ääretult tore oli Kadrit, Kaidit ja Seani Kiberas tervitada. Kadri on küll slummis eelnevalt käinud, kuid Kaidi ja Sean’i jaoks oli see esmakordne külaskäik.

Kadri ja Sean Kiberas

Kaidi ja Sean Kiberas.

Kadri ja Kaidi Kibera

Kadri ja Kaidi. Alustame ikka slumminõlvalt, kus kogu slumm ilusasti näha.

Slumm, koos oma miljoni elanikuga, tervitas külalisi oma igapäevaste lahendamata mõistatustega. Prügi, tahma, tolmu ja muude jäätmetega aga kindlasti mitte masendusega, pigem soojade naeratustega. Päris kindlasti on nad siin kõike muud kui õnnetud. Seda, et nad on õnnetud, arvame ainult meie, kellel on kodudes jooksev vesi, kanalisatsioon ja elekter. Kui sul ei ole neid hüvesid kunagi olnud – ei saa pähe tullagi, et sellepärast võiks kuidagi õnnetu olla.

Kibera lapsed35

Kibera lapsed mängivad jalgpalli kilekottidest tehtud palliga.

Kadri teadis rääkida, et Keenia valitsusel olevat Kibera osas tähelepanuväärne visioon. Nimelt 2030 aastaks peaks siin kõikide mudaonnide asemel püsti olema kvaliteetsed korterelamud ja transpordi keskus. Mõttepaus.

Minnes natuke ajast tagasi, nii umbes 2009 aasta lõppu, võttis Keenia valitsus vastu Kibera osas pikaajalise arenguplaani. Kohe nii kuue aastase või nii. Ning juba sellest riukalikust strateegiast võis lugeda analoogseid mõttearendusi. Ehitada onnide asemel peened korterelamud. Seejärel majutada ümber kõik slummi elanikud ning küsida kuuüüriks summat, mis on nii mõnegi kodaniku mitme kuu teenistus. Aga kes siis nii elegantsele mõttele mõelda jõudis. Plaan oli helesinine ja ilus.

Projekti taga seisis endine peaminister Raila Odinga ja projekti kogueelarve oli 1,2 billionit dollarit. Lisaks elupindadele pidid kerkima koolid, turud ja rohelised mänguväljakud. Ma tunnen, kuidas mul on veel ühte mõttepausi vaja.

Kibera in future

Slummi taga on näha uut korterelamut. Veel 6 aastat tagasi oli plaan, et tänaseks on kogu Kibera selliseid maju täis.

Valmisidki esimesed majad ca 300 korteriga ning 1500 elanikku sunniti kodudest lahkuma ja kolima sisse uude koju. Ümberkolimine ei olevat olnud just mitte väga kaunis protsess – majad lõhuti ning paar sisustuselementi lükati koos inimestega kastiautodesse.

Tänaseks on paljud selle väljatõstmise kohtusse kaevanud. Keenia valitsusel (kes vankumatult väidab oma paberiteta omandiõigusele) puudub tegelikult Kiberas säärane VIP sissepääsuluba ning enamus “ümberpaigutatud” tegelastest on kolinud tagasi slummi.

Esimese etapi plaan oli tegelikult ümber majutada kokku 7500 inimest aga peale esimese 1500 ebaõnnestunud “kolimise” on projekt viibinud üle 5 aasta. Juhul, kui projekt peaks jätkuma samas tempos, on üks ajakirjanik välja arvutanud, et lindilõikamine peaks sellisel juhul aset leidma 1178 aasta pärast. Mis on minu arvutuste kohaselt kaugemal kui aasta 2030.

Kinnitamata andmetel on peale paari maja ehitamist, kuidagi kummalisel ja seletamatul moel, otsa saanud ka ehituseelarve. Lisaks valitsusmeestele väidavad ka ehitajad, et nende paari maja ehitamine on läinud oodatust natuke kallimaks ja raha on lihtsalt otsas. Nii Keenia, kui Keenia olla saab – lihtsalt kadus, sai otsa ja keegi ei tea. Aga tõsi on ilmselt see, et kohalikul turul on peale seda untsu läinud projekti mitu salamiljonäri juures.

Kas see kõik juhtub aastaks 2030 või 1178 aasta pärast – pole teada. Fakt on aga see, et täna Kibera mudamajadel puudub nii kanalisatsioon kui ka vesi. Miljonil inimesel on päevast päeva erinevad füüsilised hädad ja kuidagi tuleb seda kuhugi teha. Ning just sellele protsessile ongi pandud nimeks “flying toilet” ehk lendav kuivkäimla. Otsetõlkes küll lendav toalett.

Flying toilet

“Stop Flying Toilet” ehk peatage need lendavad kuivkäimlad.

Mida see lendav toalett siis ikkagi tähendab? Kuidas ma seda seletaksingi, kas toore aususega või piinliku viisakusega? No heakene küll. Ühesõnaga selle all peetakse silmas olukorda, kus sa oled oma ekskremendi sihtinud otse kilekotti ja kõige lihtsama variandina lennutad selle suure kaarega aknast õue. On ka neid inimesi, kes on sellega kogemata vastu pead saanud, õnneks mina (veel) mitte. Juhtub ka seda, et mõni indiviid leiab endas isegi nii palju jõudu, et kilekott näpuotsas kodust välja jalutada ja see jõkke või teeäärde visata.

Tegelikult on antud olukord tekitanud palju probleeme. Lendavad toaletid meelitavad kohale kärbseid ja kipuvad kinni jääma mõranenud veetorudesse, kust omakorda pääsevad (mitte just väga head bakterid) joogivette. Nii need kõhulahtisus, naha kahjustused, kõhutüüfus ja muud haigused levivad. Viimastel aastatel on mitmed mittetulundusühingud algatanud kampaanijaid “Stop lendavatele toalettidele”. Jah, olukord on läinud paremaks, sest tekkinud on tasulised ühiskäimlad ja Peepoople müüb 3 shillingu (3 euro senti) eest hügieenilisi kotte. Ehk mul õnnestubki Kiberast kunagi nii lahkuda, et ma ei peaks otsaesiselt lendava toaleti täppe pühkima. Eks elu näitab.

Kibera sussid

2030 Kibera: unistus, reaalsus või pigem kommertslik üritus.

——
Täiendav pilt Veigolt:

Mairi ja Kaidi Kiberas

Mairi ja Kaidi Kibera slummis. Sain seda pilti tehes korraliku õppetunni, kuidas naisi tohib ja kuidas naisi ei tohi pildistada. Naistele tuleb ka slummis anda aega ennast korda seada ja poseerimiseks vajalik poos sisse võtta. Tagantjärele on hea mõelda, et sellest näiliselt süütu pildi tegemisest õnnestus kokkuvõttes kuidagi siiski täie tervise juures välja tulla (minu ainus päästeallikas oli vist see, et Eesti kogukonna huumor Nairobis ON päris vürtsine).

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi, Sildita | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Kuulen, kuidas telefon juba pikemat aega kotis heliseb. Leian ennast taas mõttelt, et peaks selle koletu ja talumatu Nokia tune’i heli juba ükskord millegi viljakama vastu vahetama. Olen oma riidepauna keset liivast teed maha toetanud ja paaniliselt loobin kõnniteele laiali kõike ebamäärast, mida ühe anomaalse naise kott sisaldada võib. Lihtsalt selleks, et tuvastada tehnikasajandi lipulaeva asukoht.

Olles alati imetlenud oma sõprusringkonna naisi, kes mängleva kergusega oskavad oma käe pista lõputuna näiva käekoti õigesse sahtlisse ja leida sealt kahe sekundiga ilma ühegi kriimu ja terve ekraaniga telefon. Sest uskuge mind, kuidas ma ka ei prooviks, tahaks, unistaks – ei ole see mul kunagi õnnestunud.

Nii, sall – ei, rahakott – ei, raamat “Kuidas olla vallaline” – vist mitte, arvuti – ei, juhtmepundar – ei, küünelakk – näe, kus see on, ma olen seda nii kaua otsinud, rinnahoidja – mäh, kus see siia sai? Soe ja sulanud (sala) šokolaad – oehh, telefon – ja!

Ning juba järgmisel hetkel satun olema tunnistajaks millelegi eriti ebamaisele. Ilma, et ma oleksin arugi saanud on (sala) šokolaad paberiga juba dramaatilise lahutuse korraldanud ja kotipõhja hämaruses leidnud oma uue elu armastuse. Vana ja koleda Nokia telefoni. Just, selle sama lärmava, mida ma otsisin.

Ja ets kae! Tunne on olnud vastastikune, sest telefoni kätte võttes lükkan kõigepeal maha suurema osa nätskeid pähklitükke ja kõigele muule löön ma lihtsalt käega. Kui kleepuv ja vääritu saab ikka olla. “Oleks võinud siis juba ei-tea-küll-kuidas-kotti-sattunud rinnahoidja valida.” väljendan häälekalt oma pettumust. Aga, mida mina ilust tean.

Helistaja oli juba kõne katkestanud. No, pole ka ime. Aga läbi rasvakihi kumab sõnum, mille oli saatnud Janika. Suudan veerida paar lauset aga otsustan parem helistada.

“Janika, tsau!” ja surun armastusest imbunud telefoni vastu kõrva.
“Mairi, tsau. Kuule, ma panen siin kokku Eesti koolidele õpimappi Keenia kohta ja mul oleks väga vaja ka paari fotot Nairobist. Kas sa oleksid nõus mõned tegema?”
“Ma olen muidugi fotograafias sama hale kui kettaheites aga võime ju proovida.” ning jutustame veel mõned minutid maast ja ilmast.

Laupäeva hommikul jalutan ülikondades poistega Kiberasse. Teeme pilte slummis ja ainult kuus kilomeetrit eemal Nairobi kesklinnas. Kui peaks kindlaks määrama nende kahe koha äärmuste vahemaad, siis seda võiks mõõta tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes kilomeetrites. See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Räpane slumm ja pimestav vaesus.

Mehed Kibera slumminõlval

Ärimehed slumminõlval.

Public toilet

Nagu igalpool mujal maailmas, tuleb ka Kiberas tualetti saamiseks järjekorda võtta.

Poisid torul

Jõeäärsete kruntide omanikud kurdavad, et nende “kinnisvara” väärtus langeb, kuna jões ujuvad kilekotid. Härrad mõtlevad, mida teha.

Rufftone Kibera

Slummis on vähemalt võimalus vabas õhus tööd teha.

Ruffton ja telekas

Kunagi, kui ma suureks saan, elan ma suurlinnas ja mul on päris töötav telekas. Ausalt.

Ärimees Rufftone

Ega seal kohvris väga palju olulist ei olnudki. Mõned lepingud ehk puhas prügi.

Kõrge suurlinn ja kahtlane rikkus.

Nairobi copy

Nairobi oma kõrghoonete hiilguses. Äri käib, raha ei haise ja korruptsioon teeb aususele hambajälgi.

Inglismaa ja Uhuru park copy

Kesklinnas asuv Uhuru park. Kellatorn, mis meenutab Londoni Big Ben’i on Briti koloniaalvõimu üks päranditest.

Uhuru park copy

Uhuru park oma puhtas roheluses ja mitte ühtegi kilekotti. Veider.

Nairobi kes

Täiesti tavaline päeva Nairobi kesklinna tänaval,

Peegeldus

Ja klaasid on linnas läikivalt puhtad, et vabalt võib peegelpildis soengut sättida (kui muidugi oleks soengut, mida sättida).

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Kuula nüüd: Ott, Ken, Margus ja saun Keenias.

See Keenia eestlaste kirev seltsielu oskab ikka rabada. Vaat, et rohkemgi veel, kui Keenia päevalehes olevad pommuudised, mille ohkama panevat sisu ei saa kindlasti alahinnata. Eile oli meil võimalus veeta üks ääretult muhe saunaõhtu koos Ott Leplandi, Ken Saani ja Margus Talvik’uga. Jah, ma tean, kui sürrearistlikult see kõik kokku kõlab.

Esiteks juba asjaolu, et Keenias on kellelgi päris soome saun – on minu meelest üsna aukartust äratav. Aga nii see tõepoolest on. Sedakorda kostitasid meid siis Silvia ja tema soomlasest abikaasa Pentti, kes on siin juba 15 aastat elanud. Mis ühtepidi annab ilmselt põhjust küll, et koju saun ehitada. Aga Keenia mõistes võiks selle liigitada ulmefilmi “The X-Files” episoodide ridadesse.

Silvia saun

Päris soome saun Keenias.

Saunamõnudest võiks kohe pikemalt rääkida. Eriti veel selles valguses, kui sa saunalaval pea kaks aastat käinud ei ole. Ja uskuge mind – oli ikka mõnus küll.

Teiseks oli suur au tervitada külaliste seas ka Ott Leplandi, Ken Saani ja Margus Talvikut. Kes olid Keenias filmimas TV3 saate Reisihitt järjekordset osa ning leidsid veel enne öise lennu väljumist aega meiega ühineda.

Ken Saan

Ootusärevus.

Nagu Reisihiti saate formaat ette näeb, siis Ott laulis Sheila Mwanyigha “Nakupenda” lugu, kes on siin kandis väga tuntud laulja ja Sheila siis omakorda Oti “Kuula” lugu. Nakupenda tähendab suahiili keelest tõlgituna “ma armastan sind”.

Ott ja sõnad

Ott otsib telefonist laulusõnu. Ega see kõik suahiili keeles nii kiiresti meele jäägi.

Ott klaveril

“Nakupenda” Oti esitluses.

Ott Lepland

Mõni päev hiljem oli Ott ka kohalikus NTV telekanalis

Hea, et Kadril oli mahti kaasa võtta oma poja väike süntesaator, mis andis ka meile võimaluse võõrkeelset lugu Oti esitluses kuulata. Kuigi Ott oma ülekohtuse kriitilisusega arvas ise, et ega ta lauluhääl nii väga hea ei olegi – ei ostnud keegi kohalolijatest tema hüüdlauset ära – vaid esitlus oli nautimist väärt.

Hetkel olemasoleva info põhjal peaks saade eetrise minema 26 märts. On kuulda, et Margus juba mürab võetud kaadri juppidega –  seega tasub vaatamist.

Eestlased keenias:Ott,Ken,Margus

Kadri oli juba koju läinud ja Ken tegi pilti aga üsna arvestatav kogukonna hakatis juba, kas pole? Lisaks on pildil kokku neli saarlast!

Aitäh, Silviale ja tema mehele, kes meid tol õhtul kostitasid. Aitäh Kadrile, kes kogu selle “ulmefilmi” meie jaoks kokku monteeris. Aitäh erikülalistele: Ott, Ken ja Margus. Ja muidugi aitäh kõigile teistele, ilma kelleta ei oleks see õhtu kindlasti olnud see, mis ta oli. Ma tean, et ma juba kipun ennast kordama aga no kirevase päralt – kui palju ägedaid eestlasi ikka on!

Ma arvan, et on juba üsna palju põhjust olla vähe hirmul, et mis järgmiseks? Kadri, puhtalt meie vaimse tervise huvides – väheke leebemalt palun.

____

Väike täiendus (Veigo poolt)

See saunavärk oli meil plaanis juba mõnda aega. Aga et selline värk kokkuvõttes välja kujuneb, poleks küll osanud prognoosida. Vist mitte isegi seda Keenia natuke jaburavõitu elu teades.

Silvia juures-1

Kadri ja Ott vahetavad elavalt mõtteid (ja see oli alles õhtu algus).

Mis mõttes on õues saun? Puudega köetav keris. Nairobis? No ei ole võimalik. Ja seal see kõik Silvia ja Pentti juures meid just ootaski (koos ühe teatava külmikuga).

Silvia juures-7

Eestlased, kodumaine söök ja kõik muu, mis selle juurde käib.

Silvia juures-4

Paavol on vist midagi tähtsat öelda.

Silvia juures-2

Mõned meist väsisid natuke ära. Aga pole ka ime, kui oled 5-aastane.

mina_ja_Ott

Tundmatuks jääda soovivad eestlased Nairobis.

Categories: Elu-olu, Keenia, Nairobi | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Kolm nädalat projektijuhtimise koolitust.

Jah, nii kiiresti need kolm nädalat projektijuhtimise koolitust läbi saidki. Õppisime, naersime, raputasime pead, noogutasime, vahepeal väsisime ja siis alustasime uuesti.

Tuli ka ette hommikuid, kus ma lihtsalt ootasin, et Keenia aja järgi kell kümme saaks  – aga tehtud ta sai ja nüüd kirjutame “päris” projekte nagu Rufftone’ile öelda meeldib.

Rufftone ja Julius projektijuhtimise koolitus

Õppisime, kuidas projekte kirjutada.

Koolitus arvutiklassis

Õppisime, kuidas leida sobivaid fonde ja kuhu oleks võimalik projekte kirjutada.

Ali:Adami self-help grupp

Õppisime, kuidas kaardistada vajadusi.

Self-help gruppe hindamas copy

Õppisime kuulama self-help grupi liikmete unistustest saada rahalist toetust uutest sokkidest kuni kanalisatsioonitorudeni välja.

Ootamine keenias

Siis ma lihtsalt vahel ootasin. Selgus, et minu kella ja Keenia kella erinevus on üksnes poolteist tundi.

KCEO tegevus

Õpivad nemad ja õpin mina ka KCEO ‘d lähemalt tundma.

Prügimägi Nairobi

Ja seda kõike selleks, et värviliste kuhjadega midagi mõistliku peale hakata.

Jamhuri töötukassa

Ja, et keegi nendest ei peaks kunagi Jamhuri Töötukassa osakonda järjekorda istuma minema. Sest ainuke, mida siin jagatakse on Harvard Schooli telefoninumber. Aga vähemalt ei pea nad “arvel olles” ennast iga kuu näitamas käima, et töötutoetust saada.

Categories: Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

See päev ei olnud pidulik üksnes Eestis. Ka meie kammisime juuksed ära, panime puhtad riided selga ja sättisime ennast Kaidi ja tema mehe Sean Paavo juurde õhtusöögile.

Eesti Vabariigi aastapäev

Kaidi ja tema mehe juures sünnipäeva pidamas.

Oh sa püha müristus, kus seal pakuti alles head ja paremat. Kartulisalati, täidetud mune, soolakurki, rosoljet, leiba, lõhet ja palju muud, mida kõike võis ohtralt üle valada Põltsamaa sinepiga. Jäi mulje, et keegi oleks nagu enne pidu justkui Selverist läbi käinud.

Vabariigi sünnipäev

Enne sööma hakkamist laulsime loomulikult ka Eesti hümni.

Aeg ja söök kadusid kiiresti. Jätkuvalt paneb mind hämmastama asjaolu, kui palju toredaid inimesi meie armsa maaga seotud on. Ühehäälselt ohatakse, kui jutuks tulevad sumedad suveööd, kevade lõhn ja värviline sügis. Talvest ei räägi keegi, sest õues on nii soe, et korraks tekib isegi kahtlus, mis pidu me peamegi? Jaanipäeva või juba üsna eaka riigi sünnipäeva?

Igaljuhul oli üks ääretult tore õhtu omadega ja seda kõike kodumaise muusika saatel. Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

——

Paar pilti täienduseks (Veigo poolt).

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on juba laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma. Laual olnud lilled on asendatud meeleoluka õhkkonnaga.

_ _ _ _ _  _ _ _

Ega ma siis ka kehvem pole – lisageme aga pilte siis juurde (Mairi poolt).

eesti kraam

Puhas Eesti kraam.

Kaidi kartuli-võileivad

Need snäkid läksid küll ajalukku.  Kaidi valmistatud lõhe ja kartuli ampsud.

Kurk

Kadri tehtud kurgid … võtsid käed värisema küll.

Silvia ja Paavo

Silvia ja Sean Paavo arutlemas. Julgen kahelda, et midagi Eestist.

Kaidi ja Veigo

Veigo ja Kaidi. Tundub, et ei räägi midagi, vaid võtavad Eesti terviseks.

Õnnelikud

Palju õnne Eesti. Kadri, Sean Paavo ja Silvia.

Kadri ja Veigo

Sel hetkel ei ole Veigo veel märganud, et täidetud munad lauale toodi. Aga hetk hiljem olid tal mõlemad põsed mune täis ja ei jõudnud ära kiita, kui head need on. Jah, need olidki hämmastavalt head.

Täna käisid juba sosinad, et uus kohtumine on nö “soojas”. Maru vahva – pilkudeni eestlased!

Categories: Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Tallinna kesklinnast Kose kaudu Piritale

agriculture_in_Kibera

Sa võid ju mõelda, et mõned asjad maailmas ei tohiks olla võimalikud, sest nad on toimumiseks lihtsalt liiga absurdsed. Õigemini, sa ei mõtlegi selliste asjade peale, sest kes see ikka kulutaks oma energiat täielike jaburduste üle juurdlemise peale.

Ja siis, ühel hetkel, muutub ilmselgelt ilmvõimatuna tunduv ühtäkki reaalsuseks. Ja oh ei, selleks ei peagi midagi ilmvõimatut tegema. Imede sündimiseks piisab kasvõi sellest, et istud Nairobi kesklinnas bussi peale, et kodu poole sõita.

Ma olen Nairobi bussijuhtide loomingulisest marsruudivalikust varemgi kirjutanud, aga seni on kõik jäänud enam-vähem normaalsuse piiridesse, mis siinses kontekstis tähendab, et ummikute korral bussid üle paari kilomeetri teoreetilisest põhimarsruudist kõrvale ei sõida. Pimedas ei pruugi isegi kohalikud enam aru saada, kus kohas hetkel ollakse – minu käest on näiteks nii mõnigi uurinud, et kas ma tean, kus me hetkel asume? Üldiselt oskangi seletada, sest matatu- ja bussijuhtide peamine loomingulisuse rakendumise rajoon on aja jooksul juba päris tuttavaks saanud.

Aga nagu teada, joonistavad mõned meist kehvalt, mõned vähe paremini ja väga üksikutel on selline anne nagu Picassol. Sattusin nimelt istuma bussi, mille juht oma loomingulise natuuriga paneks vist ka Picassole endale ära.

Olin Nairobi kesklinnas kokku saanud ühe portugallase ja ühe itaallasega (läbi #Eesti muidugi) ning asusin oma tavapärase bussiga kodu poole sõitma. Bussi sisenedes ei ennustanud miski, et kuskil võiks tekkida erilisi anomaaliad. Siiski, kui buss keeras Uhuru pargi juures otsesõitmise asemel paremale, tõstatus küsimus, et mis marsruut siis täna meil menüüs on? Arvasin, et hea küll, sõidab natuke ja pöörab siis ehk kusagil Kilimani või hiljemalt Lavingtoni (need on Nairobi linnaosad) kandis tagasi vasakule selle “teoreetilise” marsruudi poole.

Seda kõike ei juhtunud.

Minu kõrval istuv naisterahvas hakkab muretsema, et kardetavasti jääb ta nüüd Prestige’i kaubanduskeskuses toimuvale kohtumisele hiljaks. Normaaloludes jõuab sinna kesklinnast ja sellesama bussiga 20 minutiga (muidugi seda “õiget” marsruuti mööda), tipptunni ajal nii 40-50 minutiga ja tema oli võtnud veelgi varu, istudes bussi tund aega varem. Ilmselt oli midagi olulist.

Aga me sõidame ja sõidame. Väga. Vales. Suunas.

Mulle teeb olukord sel hetkel isegi nalja. Istud bussi ja see põrutab absoluutselt vales suunas. No on ju natuke naljakas? Absurdne, totakas, aga siiski parasjagu naljakas.

Sõidame ja sõidame läbi Westlandsi ja ütlen oma naabrile, et kui nii edasi läheb, oleme varsti Nairobist väljas. Saan vastuseks seletuse, et see bussijuht on ilmselt hull, sest ärapööramise võimalusi on olnud piisavalt.

Kui me tõepoolest jõuamegi Nairobist välja, siis enam nii naljakas polegi. Ma ei saa enam üldse aru, kus ma parasjagu asun. Mingil hetkel see kauaoodatud vasakpööre siiski toimub. Paremal paistab karjamaa, kus söövad lambad ja lehmad, vasakul näeb banaaniistandust, kasvatatakse skumawikit ja kõike muud. Selgelt pole siin enam mingit tegemist Nairobi kesklinnaga.

Ausalt öeldes on selleks hetkeks mul juba ükskõik. Läheb see buss lõppude lõpuks siis, kuhu ta iganes läheb. Minu kõrval istuv naine konstateerib üsna frustreeritult, et kohtumisele pole enam mõtet minna ja ta läheb parem koju. Oleme selleks hetkeks poolteist tundi lihtsalt pagan-teab-kus ringi sõitnud.

Kõige tipp on muidugi see, et ühel hetkel ma tõepoolest jõuangi oma (nüüd juba nii kalli) Junctioni kaubanduskeskuse juurde. Planeeritule muidugi täiesti vastupidisest suunast, aga see kõik ei oma nüüd tõesti enam tähtsust. Kui oled Westlandsi, Dagoretti ja Riruta kaudu kaks tundi bussis sõites lõpuks õiges kohas, siis pole vist tõesti erilist põhjust kobiseda. Seda muidugi Keenias. Euroopas oleks kogu see värk ilmselt järgmise päeva ajalehe esilehe peauudis. Aga Keenias – no asjad ju lihtsalt juhtuvad!

labidad

Näide katuse loomingulisest kujudusest Kiberast. Ei, see maja tõesti pole labidate väljarent või kohaliku ehitusfirma peakontor. Kontrollin järgi, aga oli vist mingi pubi või muidu söögikoht.

Ilmselt ei ütle eeltoodud kohanimed suurt midagi. Kui kogu see värk kuidagi Eesti konteksti asetada, siis oleks tegemist juhtumiga, kui istud Tallinna kesklinnas bussi ja soovid sõita Piritale, kuid bussijuht kimab mööda Tartu maanteed linnast välja Kosele ja hakkab siis pisikesi kõrvalteid kaudu Viimsi poole sõitma. Piritale saabutaksegi Viimsi, mitte kesklinna poolt.

Kas kõik see ei tohiks olla võimalik? Nagu elu näitab, siis see on vähemalt Keenias paganama võimalik! Igatahes ma enam tõesti ei usu, et Keenias oleks asju, mis oleks võimatud. Rääkige te siis mulle, mida tahes! Loomulikult tuleb see kellegi suust, kes asub Nairobis ja mujal Keenias naerdakse selle teksti üle ilmselt suure häälega, sest ma põen siin mingi kuki-muki üle.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Nairobi | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.