Ott Lepland ja “Nakupenda”

Elu Nairobis ei väsi ikka veel üllatamast.

Eile põrkusin Junctioni kaubanduskeskuse (mis on üks Nairobi suurimaid) Zucchini juurikapoes juhuslikult kokku Kaidiga. Nagu oleksime me mõnes Eesti Selveris, kus ikka aeg-ajalt oma tuttavaid näed. Meie eestlaslik seltsielu on niigi päris tihedaks läinud, aga kui Nairobi loetud eestlased hakkavad juba kaubanduskeskustes juhuslikult kokku saama, siis tahaks küll küsida, et kuulge, mis siin nüüd ikkagi toimub?

Kui Kaidiga sai jutud räägitud (teisisõnu: meil on järjekordne põhjus täna jälle kokku saada), sõitis veidi hiljem meie Jamhuri korteri juurest läbi Kadri, kes tõi Kibera naistele “veidi” käsitööks sobivat materjali. Ja loomulikult jälle jutud uuest kokkusaamisest.

Siis maandus meie korterisse veel üks Kadri ja sai suheldud veel teiste parasjagu Keenias viibivate eestlastega (keda on samuti üksjagu). Eesti leiba saab nagunii söödud, mõned suhteliselt värsked Eesti lehed on ka lugemiseks olemas. Üsna eestipärane värk see siin Keenias kokkuvõttes.

Aga allpool saab vaadata põgusat tagasivaadet mõnusale eestlaste saunaõhtule Silvia juures. Mairi juba kirjutas sellest kõigest pikemalt. Nagu näha võib, saab Nairobis muuhulgas ka parimat Eesti meelelahutust.

Neid Nakupenda laule on Keenias muidugi lugematu arv. Pole ka ime, sest nakupenda tähendab suahiili keeles “Ma armastan sind” ja selle fraasi peale ehtatakse laule üles vist igas keeles. Siin on Nakupenda kohaliku kuulsuse Sheila Mwanyigha versioon Ott Leplandi esituses (otse loomulikult puhtas suahiili keeles), mis tuli esitamisele Silvia juures. Ott Lepland, kõik Nairobi eestlased koos ja puukerisega saunas veedetud aeg pole kokkuvõttes vist siiski tavaline Nairobi argipäev.

Link videole Vimeos.

Categories: Elu-olu, Keenia, Video | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kõik on uus, kuid siiski vanamoodi

No mis siin ikka salata – me oleme Mairiga vähe kimbatuses hetkel. Meil on nimelt tõsiseid probleeme, missugust Eesti leiba me siis parasjagu sööma hakkame. Valikut meil hetkel natukene on – ja ma arvan, et teeme siin Nairobis isegi näiteks mõnele õhtusele Selverile olemasolevate leibade (me räägime Eesti leibadest, eks!) valiku ja värskusega kombinatsiooniga küll ära.

leivad

Fusion: Eesti leib, kilud, mulgikapsad ja Eesti lehed pluss papaia, pirn, avokaado, mango ja passioon.

Ma isegi ei tea, mitut sorti leiba meil hetkel köögis on. Kuna eestlased olid tulemas, siis sai tellitud 1 must leib. Millegipärast saadeti ühe leiva asemel nii 5-6 leiba. Igal juhul, suur aitäh, Jaak ja co! See üllatus läheb korda! Nosisime koos Mairiga õhtul Rukkipala ja ega suurt midagi ei öelnudki. Kui üldse midagi, siis /alla kuusteist keelatud/, kui hea on!

Ja siis on Keenias hetkel veel eestlased Mondo kaudu. Nende kaudu tervitas Riina Mondost meid käsitsi küpsetatud leivaga. Oeh, see on nii hea, et … ei oskagi öelda, kui hea on. Riina, musi-musi, kalli-kalli! (selgituseks: see musi-musi! on üks Keenia eestlaste /tihti vägagi vürtsistest/ kildudest, mille tähendus sõltub päris palju kontekstist). Antud juhul siin mingit vürtsi pole ja sellise liigutava hoolitsuse eest teen ma Riinale kunagi kindlasti midagi välja.

eestlased kiberas

Eestlased valmistuvad Kiberaks

Veronika pildistamas

Veronika pildistab Kibera käsitööd

Seletusi Kiberast

Joshwa seletab, mis see Kibera slumm ikkagi on.

Janika Kiberas

Janika tunneb ennast Kibera tänavatel (s.o. käikudes) ilmselt päris koduselt.

Varsti vist jälle kokkusaamine eestlastega. Jälle Silvia juures saunas. Aga praegu peab hakkama Jaagu toodud mulgikapsast sööma, sest kartulid on juba peaaegu pehmed. Homme on menüüs Eestis toodetud praetud kilud tomatikastmes. Tavaline Nairobi argipäev.

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Mida tähendab “lendav toalett”?

Ääretult tore oli Kadrit, Kaidit ja Seani Kiberas tervitada. Kadri on küll slummis eelnevalt käinud, kuid Kaidi ja Sean’i jaoks oli see esmakordne külaskäik.

Kadri ja Sean Kiberas

Kaidi ja Sean Kiberas.

Kadri ja Kaidi Kibera

Kadri ja Kaidi. Alustame ikka slumminõlvalt, kus kogu slumm ilusasti näha.

Slumm, koos oma miljoni elanikuga, tervitas külalisi oma igapäevaste lahendamata mõistatustega. Prügi, tahma, tolmu ja muude jäätmetega aga kindlasti mitte masendusega, pigem soojade naeratustega. Päris kindlasti on nad siin kõike muud kui õnnetud. Seda, et nad on õnnetud, arvame ainult meie, kellel on kodudes jooksev vesi, kanalisatsioon ja elekter. Kui sul ei ole neid hüvesid kunagi olnud – ei saa pähe tullagi, et sellepärast võiks kuidagi õnnetu olla.

Kibera lapsed35

Kibera lapsed mängivad jalgpalli kilekottidest tehtud palliga.

Kadri teadis rääkida, et Keenia valitsusel olevat Kibera osas tähelepanuväärne visioon. Nimelt 2030 aastaks peaks siin kõikide mudaonnide asemel püsti olema kvaliteetsed korterelamud ja transpordi keskus. Mõttepaus.

Minnes natuke ajast tagasi, nii umbes 2009 aasta lõppu, võttis Keenia valitsus vastu Kibera osas pikaajalise arenguplaani. Kohe nii kuue aastase või nii. Ning juba sellest riukalikust strateegiast võis lugeda analoogseid mõttearendusi. Ehitada onnide asemel peened korterelamud. Seejärel majutada ümber kõik slummi elanikud ning küsida kuuüüriks summat, mis on nii mõnegi kodaniku mitme kuu teenistus. Aga kes siis nii elegantsele mõttele mõelda jõudis. Plaan oli helesinine ja ilus.

Projekti taga seisis endine peaminister Raila Odinga ja projekti kogueelarve oli 1,2 billionit dollarit. Lisaks elupindadele pidid kerkima koolid, turud ja rohelised mänguväljakud. Ma tunnen, kuidas mul on veel ühte mõttepausi vaja.

Kibera in future

Slummi taga on näha uut korterelamut. Veel 6 aastat tagasi oli plaan, et tänaseks on kogu Kibera selliseid maju täis.

Valmisidki esimesed majad ca 300 korteriga ning 1500 elanikku sunniti kodudest lahkuma ja kolima sisse uude koju. Ümberkolimine ei olevat olnud just mitte väga kaunis protsess – majad lõhuti ning paar sisustuselementi lükati koos inimestega kastiautodesse.

Tänaseks on paljud selle väljatõstmise kohtusse kaevanud. Keenia valitsusel (kes vankumatult väidab oma paberiteta omandiõigusele) puudub tegelikult Kiberas säärane VIP sissepääsuluba ning enamus “ümberpaigutatud” tegelastest on kolinud tagasi slummi.

Esimese etapi plaan oli tegelikult ümber majutada kokku 7500 inimest aga peale esimese 1500 ebaõnnestunud “kolimise” on projekt viibinud üle 5 aasta. Juhul, kui projekt peaks jätkuma samas tempos, on üks ajakirjanik välja arvutanud, et lindilõikamine peaks sellisel juhul aset leidma 1178 aasta pärast. Mis on minu arvutuste kohaselt kaugemal kui aasta 2030.

Kinnitamata andmetel on peale paari maja ehitamist, kuidagi kummalisel ja seletamatul moel, otsa saanud ka ehituseelarve. Lisaks valitsusmeestele väidavad ka ehitajad, et nende paari maja ehitamine on läinud oodatust natuke kallimaks ja raha on lihtsalt otsas. Nii Keenia, kui Keenia olla saab – lihtsalt kadus, sai otsa ja keegi ei tea. Aga tõsi on ilmselt see, et kohalikul turul on peale seda untsu läinud projekti mitu salamiljonäri juures.

Kas see kõik juhtub aastaks 2030 või 1178 aasta pärast – pole teada. Fakt on aga see, et täna Kibera mudamajadel puudub nii kanalisatsioon kui ka vesi. Miljonil inimesel on päevast päeva erinevad füüsilised hädad ja kuidagi tuleb seda kuhugi teha. Ning just sellele protsessile ongi pandud nimeks “flying toilet” ehk lendav kuivkäimla. Otsetõlkes küll lendav toalett.

Flying toilet

“Stop Flying Toilet” ehk peatage need lendavad kuivkäimlad.

Mida see lendav toalett siis ikkagi tähendab? Kuidas ma seda seletaksingi, kas toore aususega või piinliku viisakusega? No heakene küll. Ühesõnaga selle all peetakse silmas olukorda, kus sa oled oma ekskremendi sihtinud otse kilekotti ja kõige lihtsama variandina lennutad selle suure kaarega aknast õue. On ka neid inimesi, kes on sellega kogemata vastu pead saanud, õnneks mina (veel) mitte. Juhtub ka seda, et mõni indiviid leiab endas isegi nii palju jõudu, et kilekott näpuotsas kodust välja jalutada ja see jõkke või teeäärde visata.

Tegelikult on antud olukord tekitanud palju probleeme. Lendavad toaletid meelitavad kohale kärbseid ja kipuvad kinni jääma mõranenud veetorudesse, kust omakorda pääsevad (mitte just väga head bakterid) joogivette. Nii need kõhulahtisus, naha kahjustused, kõhutüüfus ja muud haigused levivad. Viimastel aastatel on mitmed mittetulundusühingud algatanud kampaanijaid “Stop lendavatele toalettidele”. Jah, olukord on läinud paremaks, sest tekkinud on tasulised ühiskäimlad ja Peepoople müüb 3 shillingu (3 euro senti) eest hügieenilisi kotte. Ehk mul õnnestubki Kiberast kunagi nii lahkuda, et ma ei peaks otsaesiselt lendava toaleti täppe pühkima. Eks elu näitab.

Kibera sussid

2030 Kibera: unistus, reaalsus või pigem kommertslik üritus.

——
Täiendav pilt Veigolt:

Mairi ja Kaidi Kiberas

Mairi ja Kaidi Kibera slummis. Sain seda pilti tehes korraliku õppetunni, kuidas naisi tohib ja kuidas naisi ei tohi pildistada. Naistele tuleb ka slummis anda aega ennast korda seada ja poseerimiseks vajalik poos sisse võtta. Tagantjärele on hea mõelda, et sellest näiliselt süütu pildi tegemisest õnnestus kokkuvõttes kuidagi siiski täie tervise juures välja tulla (minu ainus päästeallikas oli vist see, et Eesti kogukonna huumor Nairobis ON päris vürtsine).

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi, Sildita | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Põhjus, miks koolituse algus hilines

Kibera slummis

Keenias tähendab mõiste “liha” üldjuhul veiseliha, vahest kitseliha, aga väga harva sealiha. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin Kibera slummis sealiha müügikohta. Kuna see oli parasjagu suletud, siis oli see ilmselt näide ebaõnnestunud äriideest.

Tänane strateegilise planeerimise koolituse plaanitud algus hilines. Koolituse alguse mittehilinemine tund-poolteist on Keenia kontekstis pigem erand kui reegel. Samas, KCEO-ga oleme selle ajamõõtmise niivõrd-kuivõrd suutnud Aafrika aja kasutamise asemel asendada mzungude arusaamisega kellaajast.

Aga jah, täna see kellaaja tundmise süsteem ei toiminud. Kuid põhjus, mis koolituse alguse tunnikese edasi lükkas, polnud siiski päris tavaline. Või pigem tuleks öelda, et see pole mõeldav vaid Eesti või Euroopa kontekstist lähtudes, kuid oli kergelt eriline isegi Kiberas. Nimelt kiirustas rahvas vaatama varga üle mõistetud omakohut. Info levik Kiberas võib olla hämmastavalt kiire. Oluline info levib ilma igasuguse Twitterita vägagi reaalajas.

Kõigepealt natuke taustainfot. Kibera slumm pole kindlasti koht, kus kuritegevust ei esineks. Aga ma ei räägiks üldise meelerahu huvides pikemalt kõigest sellest, mida olen selles plaanis kuulnud või näinud – ja ilmselt te ei tahagi sellest liiga palju teada. Üldiselt, kuritegevust on piisavalt palju, kuid samas on see väljaspoolt vaadates alati küllalt varjatud. Päevasel ajal näib Kibera hämmastavalt turvalise paigana, kuid nagu ikka – öös on tõesti asju. Nagu igal pool Nairobis ja seda enam Kibera slummis. Võimalik, et see pole päris lõdvestumine kuskil spaa mullivannis, aga samas piisavalt nauditav, kui oled mõnele asjale pihta saanud.

Teine asi – Kibera slummis puudub politsei. Tõe huvides tuleb märkida, et olen oma aastase Kibera-elu jooksul ühe korra näinud, kuidas politseiauto slummi äärest läbi sõitis. Aga sellega politsei kohalolek piirdubki. See “Kord aastas sõidab politseiauto Kiberast läbi” ongi kogu muusika.

Kiberas ei looda mitte keegi politseile. Politseil pole Kibera slummi lihtsalt mitte mingit asja, sest nad võivad seal lihtsalt peksa saada. Pakun, et politsei statistika põhjal on kuritegevus Kiberas sisuliselt olematu, sest mis statistikat sa ikka sealt korjad, kui see on maailm maailmas.

Kuid kõik eelmainitu ei tähenda sugugi, et Kibera slumm olekski Metsik Lääs. Pigem on asjad vastupidi. Kuna politsei kohalolek puudub ja keegi seda muidugi üldse ei eeldagi, siis kehtivad Kiberas sealsete elanike enda poolt vastuvõetud seadused. Ja Kiberas ei leidu inimest, kes neid seadusi ei teaks ja nendega ei arvestaks.

Kindlasti võib leida mingid vaevumärgatavad erinevused Lääneriikide (s.h. Eesti) demokraatiate ja Kiberas kehtivate seadusete vahel. Kasvõi näiteks see, et kogukonna poolt tabatud varaste ja röövlitega Kiberas liigselt ei tseremoonitseta. Kohalikus karistusseadustikus on selliste tegelaste karistamiseks tegelikult vaid üks paragrahv – eksinu elupäevad on väärteo tõttu loetud. Omakohtu koheselt täideviidava otsuse täitmiseks on siiski erinevaid variante – kõige tavalisem on peksta varas või röövel lihtsalt surnuks. See on see lihtne variant. Kui kuritegu tundub natuke tõsisem, võetakse kasutusele alternatiivne karistusmeetod – röövli(te)le vana autorehv kaela ja siis see bensiiniga põlema. Kui see peaks tunduma vähe jõhker, siis tuleb öelda, et Kiberas need asjad just niimoodi käivadki.

Veepaak, mis lükkab maja ümber? Kiberas ei imesta selle üle küll keegi.

Veepaak, mis lükkab maja ümber? Kiberas ei imesta selle üle küll keegi.

Tänane lahendamist vajanud juhtum oli tegelikult üsna kerge – keegi tegelane varastas 20 šillingilise (nii 19 eurosenti) telefoni kõneaja laadimise kraabitava koodikaardi. See on üks odavaimaid kõnekaarte (on muidugi olemas ka 5 ja 10 šillingilised kõnekaardid, millega sisuliselt saab vaid sekundeid rääkida). See ilmselt ei kvalifitseerunud Keenias liiga tõsiseks kuriteoks, sest varast seekord ei peksutudki surnuks. Ainus, mis omakohtu korras tehti, oli varga vaeseomaks peksmine. Kohalikud kommenteerisid, et nii verist ja katkist pead pole Kiberaski tükk aega nähtud. Pilt oli isegi kohalikku konteksti arvestades olnud liiga õudne. Ühesõnaga – kes iganes kunagi Keeniasse tuleb, palun ärge isegi kaaluge millegi varastamist. Selle tulemus on tabamise korral piisavalt fataalne. Või vähemalt väga-väga valus.

Võib-olla aitavad sellised lood seletada, miks mind Kibera slummis päevast päeva ei röövita, miks mind päevast päeva ära ei tapeta ja miks minult pole Kiberas kordagi midagi varastada üritatud. Ehk aitab see mõista, miks Aafrika suuruselt teine slumm Kibera on (päevasel ajal) hoopis turvalisem, kui näiteks Tallinna vanalinn suvalisel ajal. Seda muidugi siis, kui käituda kohalike reeglite kohaselt ja arvestada, et mõningaid eksimusi siin tõesti ei andestada.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Kibera | Sildid: , , | 2 kommentaari

See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Kuulen, kuidas telefon juba pikemat aega kotis heliseb. Leian ennast taas mõttelt, et peaks selle koletu ja talumatu Nokia tune’i heli juba ükskord millegi viljakama vastu vahetama. Olen oma riidepauna keset liivast teed maha toetanud ja paaniliselt loobin kõnniteele laiali kõike ebamäärast, mida ühe anomaalse naise kott sisaldada võib. Lihtsalt selleks, et tuvastada tehnikasajandi lipulaeva asukoht.

Olles alati imetlenud oma sõprusringkonna naisi, kes mängleva kergusega oskavad oma käe pista lõputuna näiva käekoti õigesse sahtlisse ja leida sealt kahe sekundiga ilma ühegi kriimu ja terve ekraaniga telefon. Sest uskuge mind, kuidas ma ka ei prooviks, tahaks, unistaks – ei ole see mul kunagi õnnestunud.

Nii, sall – ei, rahakott – ei, raamat “Kuidas olla vallaline” – vist mitte, arvuti – ei, juhtmepundar – ei, küünelakk – näe, kus see on, ma olen seda nii kaua otsinud, rinnahoidja – mäh, kus see siia sai? Soe ja sulanud (sala) šokolaad – oehh, telefon – ja!

Ning juba järgmisel hetkel satun olema tunnistajaks millelegi eriti ebamaisele. Ilma, et ma oleksin arugi saanud on (sala) šokolaad paberiga juba dramaatilise lahutuse korraldanud ja kotipõhja hämaruses leidnud oma uue elu armastuse. Vana ja koleda Nokia telefoni. Just, selle sama lärmava, mida ma otsisin.

Ja ets kae! Tunne on olnud vastastikune, sest telefoni kätte võttes lükkan kõigepeal maha suurema osa nätskeid pähklitükke ja kõigele muule löön ma lihtsalt käega. Kui kleepuv ja vääritu saab ikka olla. “Oleks võinud siis juba ei-tea-küll-kuidas-kotti-sattunud rinnahoidja valida.” väljendan häälekalt oma pettumust. Aga, mida mina ilust tean.

Helistaja oli juba kõne katkestanud. No, pole ka ime. Aga läbi rasvakihi kumab sõnum, mille oli saatnud Janika. Suudan veerida paar lauset aga otsustan parem helistada.

“Janika, tsau!” ja surun armastusest imbunud telefoni vastu kõrva.
“Mairi, tsau. Kuule, ma panen siin kokku Eesti koolidele õpimappi Keenia kohta ja mul oleks väga vaja ka paari fotot Nairobist. Kas sa oleksid nõus mõned tegema?”
“Ma olen muidugi fotograafias sama hale kui kettaheites aga võime ju proovida.” ning jutustame veel mõned minutid maast ja ilmast.

Laupäeva hommikul jalutan ülikondades poistega Kiberasse. Teeme pilte slummis ja ainult kuus kilomeetrit eemal Nairobi kesklinnas. Kui peaks kindlaks määrama nende kahe koha äärmuste vahemaad, siis seda võiks mõõta tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes kilomeetrites. See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Räpane slumm ja pimestav vaesus.

Mehed Kibera slumminõlval

Ärimehed slumminõlval.

Public toilet

Nagu igalpool mujal maailmas, tuleb ka Kiberas tualetti saamiseks järjekorda võtta.

Poisid torul

Jõeäärsete kruntide omanikud kurdavad, et nende “kinnisvara” väärtus langeb, kuna jões ujuvad kilekotid. Härrad mõtlevad, mida teha.

Rufftone Kibera

Slummis on vähemalt võimalus vabas õhus tööd teha.

Ruffton ja telekas

Kunagi, kui ma suureks saan, elan ma suurlinnas ja mul on päris töötav telekas. Ausalt.

Ärimees Rufftone

Ega seal kohvris väga palju olulist ei olnudki. Mõned lepingud ehk puhas prügi.

Kõrge suurlinn ja kahtlane rikkus.

Nairobi copy

Nairobi oma kõrghoonete hiilguses. Äri käib, raha ei haise ja korruptsioon teeb aususele hambajälgi.

Inglismaa ja Uhuru park copy

Kesklinnas asuv Uhuru park. Kellatorn, mis meenutab Londoni Big Ben’i on Briti koloniaalvõimu üks päranditest.

Uhuru park copy

Uhuru park oma puhtas roheluses ja mitte ühtegi kilekotti. Veider.

Nairobi kes

Täiesti tavaline päeva Nairobi kesklinna tänaval,

Peegeldus

Ja klaasid on linnas läikivalt puhtad, et vabalt võib peegelpildis soengut sättida (kui muidugi oleks soengut, mida sättida).

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Strateegiline planeerimine kui täielik voodoo

Mairi on projektijuhtimise koolitustega kõvasti vaeva näinud ja areng selles vallas on ilmne. Samas on see esile toonud hoopis ühe teise probleemi – mis saab siis, kui mingite projektide finantseerimiseks raha tõepoolest saadakse? See polekski eriti imelik, sest ilma kahtluseta on KCEO tegelaste teadmised rahataotluste kirjutamiseks juba praegu selgelt üle Keenia keskmise taseme (aga sellest latist pole muidugi liiga keeruline üle hüpata).

Raha taotleda on teatavasti üks asi, positiivse finantseerimisotsuse korral projekti reaalne juhtimine on aga teine teema. Siin jõudsimegi tahes-tahtmata KCEO üldise organisatsioonilise võimekuse küsimuseni. Seni on seal tegutsemine käinud peaasjalikult hakuna matata stiilis, et kust tuul parasjagu puhub, sinna suunas täna lähemegi (hakuna matata = “pole probleemi!” ja ühtlasi “võtame asja kergelt” suahiili keeles).

Niisiis sai eelmine nädal üks vähe tõsisemat sorti vestlus maha peetud, kus püüdsin selgeks teha, et hakuna matata on praeguseks hetkeks ennast ammendanud ja nüüd oleks aeg KCEO-s mõned juhtimissüsteemid teadlikult üles ehitada ja mõelda natuke ka tulevikule. Sujuvalt tekkis päevakorda strateegilise planeerimise koolitus.

Strat_planning1

Strat_planning2

Nüüd on esimene päev strateegilise planeerimise koolitusest läbi. Tuleb öelda, et polnud just kõige kergem päev ei mul ega neil. Olin enda meelest jaotusmaterjali teinud nii lihtsaks teinud, kui vähegi võimalik ja proovisin strateegia kujundamist vaadelda just kogukonnaorganisatsioone silmas pidades. Aga vahepeal hakkas küll tunduma, et ma võiks samahästi raketimootori ehitusest rääkida, sest kogu strateegilise planeerimise (või üldse planeerimise) kontseptsiooni ülesehitus oli enamikele täiesti uus info. Et ära sa ütle, et tõepoolest – nii saab samuti asjadele läheneda.

Strat_planning3

Esimese päevaga ei jõudnud me tegelikult mitte kuhugi. Arutelu algatuseks olnud teema, et kus see KCEO siis täna õieti on, täitis päeva kenasti ära. Ilmselgelt on keeruline mõelda teemadel, kus pole õigeid või valesid vastuseid, kus tuleb ennast analüüsida ja kõigele lisaks on vaja hakata mõtlema ka kaugemale tulevikule, kui seda on Keenia keskmine ajahorisont 1 nädal.

Strat_planning4

Nii tõsiseid nägusi pole KCEO-s ammu näinud.

Täiendus:
Teine päev strateegiaga pusimist kulges juba veidi paremini. Seltskond on selgelt kaheks jagunenud – mõni saab aru, mida näiteks eesmärkide püstitamise ja nende saavutamiseks vajalike strateegiate all silmas pidada ning mõtleb kaasa, mõni… näiteks lihtsalt magab laua ääres, sest mõttetegevusele jääb mõiste “eesmärk” lihtsalt liiga kaugeks. Samas, ma olin valmistunud veel palju hullemaks. Loogika goals->objectives->strategies->activities on kõigele vaatamata hakanud mõnele juba vaikselt kohale jõudma.

Categories: Keenia, Kibera | Sildid: | Lisa kommentaar

Kuula nüüd: Ott, Ken, Margus ja saun Keenias.

See Keenia eestlaste kirev seltsielu oskab ikka rabada. Vaat, et rohkemgi veel, kui Keenia päevalehes olevad pommuudised, mille ohkama panevat sisu ei saa kindlasti alahinnata. Eile oli meil võimalus veeta üks ääretult muhe saunaõhtu koos Ott Leplandi, Ken Saani ja Margus Talvik’uga. Jah, ma tean, kui sürrearistlikult see kõik kokku kõlab.

Esiteks juba asjaolu, et Keenias on kellelgi päris soome saun – on minu meelest üsna aukartust äratav. Aga nii see tõepoolest on. Sedakorda kostitasid meid siis Silvia ja tema soomlasest abikaasa Pentti, kes on siin juba 15 aastat elanud. Mis ühtepidi annab ilmselt põhjust küll, et koju saun ehitada. Aga Keenia mõistes võiks selle liigitada ulmefilmi “The X-Files” episoodide ridadesse.

Silvia saun

Päris soome saun Keenias.

Saunamõnudest võiks kohe pikemalt rääkida. Eriti veel selles valguses, kui sa saunalaval pea kaks aastat käinud ei ole. Ja uskuge mind – oli ikka mõnus küll.

Teiseks oli suur au tervitada külaliste seas ka Ott Leplandi, Ken Saani ja Margus Talvikut. Kes olid Keenias filmimas TV3 saate Reisihitt järjekordset osa ning leidsid veel enne öise lennu väljumist aega meiega ühineda.

Ken Saan

Ootusärevus.

Nagu Reisihiti saate formaat ette näeb, siis Ott laulis Sheila Mwanyigha “Nakupenda” lugu, kes on siin kandis väga tuntud laulja ja Sheila siis omakorda Oti “Kuula” lugu. Nakupenda tähendab suahiili keelest tõlgituna “ma armastan sind”.

Ott ja sõnad

Ott otsib telefonist laulusõnu. Ega see kõik suahiili keeles nii kiiresti meele jäägi.

Ott klaveril

“Nakupenda” Oti esitluses.

Ott Lepland

Mõni päev hiljem oli Ott ka kohalikus NTV telekanalis

Hea, et Kadril oli mahti kaasa võtta oma poja väike süntesaator, mis andis ka meile võimaluse võõrkeelset lugu Oti esitluses kuulata. Kuigi Ott oma ülekohtuse kriitilisusega arvas ise, et ega ta lauluhääl nii väga hea ei olegi – ei ostnud keegi kohalolijatest tema hüüdlauset ära – vaid esitlus oli nautimist väärt.

Hetkel olemasoleva info põhjal peaks saade eetrise minema 26 märts. On kuulda, et Margus juba mürab võetud kaadri juppidega –  seega tasub vaatamist.

Eestlased keenias:Ott,Ken,Margus

Kadri oli juba koju läinud ja Ken tegi pilti aga üsna arvestatav kogukonna hakatis juba, kas pole? Lisaks on pildil kokku neli saarlast!

Aitäh, Silviale ja tema mehele, kes meid tol õhtul kostitasid. Aitäh Kadrile, kes kogu selle “ulmefilmi” meie jaoks kokku monteeris. Aitäh erikülalistele: Ott, Ken ja Margus. Ja muidugi aitäh kõigile teistele, ilma kelleta ei oleks see õhtu kindlasti olnud see, mis ta oli. Ma tean, et ma juba kipun ennast kordama aga no kirevase päralt – kui palju ägedaid eestlasi ikka on!

Ma arvan, et on juba üsna palju põhjust olla vähe hirmul, et mis järgmiseks? Kadri, puhtalt meie vaimse tervise huvides – väheke leebemalt palun.

____

Väike täiendus (Veigo poolt)

See saunavärk oli meil plaanis juba mõnda aega. Aga et selline värk kokkuvõttes välja kujuneb, poleks küll osanud prognoosida. Vist mitte isegi seda Keenia natuke jaburavõitu elu teades.

Silvia juures-1

Kadri ja Ott vahetavad elavalt mõtteid (ja see oli alles õhtu algus).

Mis mõttes on õues saun? Puudega köetav keris. Nairobis? No ei ole võimalik. Ja seal see kõik Silvia ja Pentti juures meid just ootaski (koos ühe teatava külmikuga).

Silvia juures-7

Eestlased, kodumaine söök ja kõik muu, mis selle juurde käib.

Silvia juures-4

Paavol on vist midagi tähtsat öelda.

Silvia juures-2

Mõned meist väsisid natuke ära. Aga pole ka ime, kui oled 5-aastane.

mina_ja_Ott

Tundmatuks jääda soovivad eestlased Nairobis.

Categories: Elu-olu, Keenia, Nairobi | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Kolm nädalat projektijuhtimise koolitust.

Jah, nii kiiresti need kolm nädalat projektijuhtimise koolitust läbi saidki. Õppisime, naersime, raputasime pead, noogutasime, vahepeal väsisime ja siis alustasime uuesti.

Tuli ka ette hommikuid, kus ma lihtsalt ootasin, et Keenia aja järgi kell kümme saaks  – aga tehtud ta sai ja nüüd kirjutame “päris” projekte nagu Rufftone’ile öelda meeldib.

Rufftone ja Julius projektijuhtimise koolitus

Õppisime, kuidas projekte kirjutada.

Koolitus arvutiklassis

Õppisime, kuidas leida sobivaid fonde ja kuhu oleks võimalik projekte kirjutada.

Ali:Adami self-help grupp

Õppisime, kuidas kaardistada vajadusi.

Self-help gruppe hindamas copy

Õppisime kuulama self-help grupi liikmete unistustest saada rahalist toetust uutest sokkidest kuni kanalisatsioonitorudeni välja.

Ootamine keenias

Siis ma lihtsalt vahel ootasin. Selgus, et minu kella ja Keenia kella erinevus on üksnes poolteist tundi.

KCEO tegevus

Õpivad nemad ja õpin mina ka KCEO ‘d lähemalt tundma.

Prügimägi Nairobi

Ja seda kõike selleks, et värviliste kuhjadega midagi mõistliku peale hakata.

Jamhuri töötukassa

Ja, et keegi nendest ei peaks kunagi Jamhuri Töötukassa osakonda järjekorda istuma minema. Sest ainuke, mida siin jagatakse on Harvard Schooli telefoninumber. Aga vähemalt ei pea nad “arvel olles” ennast iga kuu näitamas käima, et töötutoetust saada.

Categories: Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

See päev ei olnud pidulik üksnes Eestis. Ka meie kammisime juuksed ära, panime puhtad riided selga ja sättisime ennast Kaidi ja tema mehe Sean Paavo juurde õhtusöögile.

Eesti Vabariigi aastapäev

Kaidi ja tema mehe juures sünnipäeva pidamas.

Oh sa püha müristus, kus seal pakuti alles head ja paremat. Kartulisalati, täidetud mune, soolakurki, rosoljet, leiba, lõhet ja palju muud, mida kõike võis ohtralt üle valada Põltsamaa sinepiga. Jäi mulje, et keegi oleks nagu enne pidu justkui Selverist läbi käinud.

Vabariigi sünnipäev

Enne sööma hakkamist laulsime loomulikult ka Eesti hümni.

Aeg ja söök kadusid kiiresti. Jätkuvalt paneb mind hämmastama asjaolu, kui palju toredaid inimesi meie armsa maaga seotud on. Ühehäälselt ohatakse, kui jutuks tulevad sumedad suveööd, kevade lõhn ja värviline sügis. Talvest ei räägi keegi, sest õues on nii soe, et korraks tekib isegi kahtlus, mis pidu me peamegi? Jaanipäeva või juba üsna eaka riigi sünnipäeva?

Igaljuhul oli üks ääretult tore õhtu omadega ja seda kõike kodumaise muusika saatel. Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

——

Paar pilti täienduseks (Veigo poolt).

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on juba laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma. Laual olnud lilled on asendatud meeleoluka õhkkonnaga.

_ _ _ _ _  _ _ _

Ega ma siis ka kehvem pole – lisageme aga pilte siis juurde (Mairi poolt).

eesti kraam

Puhas Eesti kraam.

Kaidi kartuli-võileivad

Need snäkid läksid küll ajalukku.  Kaidi valmistatud lõhe ja kartuli ampsud.

Kurk

Kadri tehtud kurgid … võtsid käed värisema küll.

Silvia ja Paavo

Silvia ja Sean Paavo arutlemas. Julgen kahelda, et midagi Eestist.

Kaidi ja Veigo

Veigo ja Kaidi. Tundub, et ei räägi midagi, vaid võtavad Eesti terviseks.

Õnnelikud

Palju õnne Eesti. Kadri, Sean Paavo ja Silvia.

Kadri ja Veigo

Sel hetkel ei ole Veigo veel märganud, et täidetud munad lauale toodi. Aga hetk hiljem olid tal mõlemad põsed mune täis ja ei jõudnud ära kiita, kui head need on. Jah, need olidki hämmastavalt head.

Täna käisid juba sosinad, et uus kohtumine on nö “soojas”. Maru vahva – pilkudeni eestlased!

Categories: Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Tallinna kesklinnast Kose kaudu Piritale

agriculture_in_Kibera

Sa võid ju mõelda, et mõned asjad maailmas ei tohiks olla võimalikud, sest nad on toimumiseks lihtsalt liiga absurdsed. Õigemini, sa ei mõtlegi selliste asjade peale, sest kes see ikka kulutaks oma energiat täielike jaburduste üle juurdlemise peale.

Ja siis, ühel hetkel, muutub ilmselgelt ilmvõimatuna tunduv ühtäkki reaalsuseks. Ja oh ei, selleks ei peagi midagi ilmvõimatut tegema. Imede sündimiseks piisab kasvõi sellest, et istud Nairobi kesklinnas bussi peale, et kodu poole sõita.

Ma olen Nairobi bussijuhtide loomingulisest marsruudivalikust varemgi kirjutanud, aga seni on kõik jäänud enam-vähem normaalsuse piiridesse, mis siinses kontekstis tähendab, et ummikute korral bussid üle paari kilomeetri teoreetilisest põhimarsruudist kõrvale ei sõida. Pimedas ei pruugi isegi kohalikud enam aru saada, kus kohas hetkel ollakse – minu käest on näiteks nii mõnigi uurinud, et kas ma tean, kus me hetkel asume? Üldiselt oskangi seletada, sest matatu- ja bussijuhtide peamine loomingulisuse rakendumise rajoon on aja jooksul juba päris tuttavaks saanud.

Aga nagu teada, joonistavad mõned meist kehvalt, mõned vähe paremini ja väga üksikutel on selline anne nagu Picassol. Sattusin nimelt istuma bussi, mille juht oma loomingulise natuuriga paneks vist ka Picassole endale ära.

Olin Nairobi kesklinnas kokku saanud ühe portugallase ja ühe itaallasega (läbi #Eesti muidugi) ning asusin oma tavapärase bussiga kodu poole sõitma. Bussi sisenedes ei ennustanud miski, et kuskil võiks tekkida erilisi anomaaliad. Siiski, kui buss keeras Uhuru pargi juures otsesõitmise asemel paremale, tõstatus küsimus, et mis marsruut siis täna meil menüüs on? Arvasin, et hea küll, sõidab natuke ja pöörab siis ehk kusagil Kilimani või hiljemalt Lavingtoni (need on Nairobi linnaosad) kandis tagasi vasakule selle “teoreetilise” marsruudi poole.

Seda kõike ei juhtunud.

Minu kõrval istuv naisterahvas hakkab muretsema, et kardetavasti jääb ta nüüd Prestige’i kaubanduskeskuses toimuvale kohtumisele hiljaks. Normaaloludes jõuab sinna kesklinnast ja sellesama bussiga 20 minutiga (muidugi seda “õiget” marsruuti mööda), tipptunni ajal nii 40-50 minutiga ja tema oli võtnud veelgi varu, istudes bussi tund aega varem. Ilmselt oli midagi olulist.

Aga me sõidame ja sõidame. Väga. Vales. Suunas.

Mulle teeb olukord sel hetkel isegi nalja. Istud bussi ja see põrutab absoluutselt vales suunas. No on ju natuke naljakas? Absurdne, totakas, aga siiski parasjagu naljakas.

Sõidame ja sõidame läbi Westlandsi ja ütlen oma naabrile, et kui nii edasi läheb, oleme varsti Nairobist väljas. Saan vastuseks seletuse, et see bussijuht on ilmselt hull, sest ärapööramise võimalusi on olnud piisavalt.

Kui me tõepoolest jõuamegi Nairobist välja, siis enam nii naljakas polegi. Ma ei saa enam üldse aru, kus ma parasjagu asun. Mingil hetkel see kauaoodatud vasakpööre siiski toimub. Paremal paistab karjamaa, kus söövad lambad ja lehmad, vasakul näeb banaaniistandust, kasvatatakse skumawikit ja kõike muud. Selgelt pole siin enam mingit tegemist Nairobi kesklinnaga.

Ausalt öeldes on selleks hetkeks mul juba ükskõik. Läheb see buss lõppude lõpuks siis, kuhu ta iganes läheb. Minu kõrval istuv naine konstateerib üsna frustreeritult, et kohtumisele pole enam mõtet minna ja ta läheb parem koju. Oleme selleks hetkeks poolteist tundi lihtsalt pagan-teab-kus ringi sõitnud.

Kõige tipp on muidugi see, et ühel hetkel ma tõepoolest jõuangi oma (nüüd juba nii kalli) Junctioni kaubanduskeskuse juurde. Planeeritule muidugi täiesti vastupidisest suunast, aga see kõik ei oma nüüd tõesti enam tähtsust. Kui oled Westlandsi, Dagoretti ja Riruta kaudu kaks tundi bussis sõites lõpuks õiges kohas, siis pole vist tõesti erilist põhjust kobiseda. Seda muidugi Keenias. Euroopas oleks kogu see värk ilmselt järgmise päeva ajalehe esilehe peauudis. Aga Keenias – no asjad ju lihtsalt juhtuvad!

labidad

Näide katuse loomingulisest kujudusest Kiberast. Ei, see maja tõesti pole labidate väljarent või kohaliku ehitusfirma peakontor. Kontrollin järgi, aga oli vist mingi pubi või muidu söögikoht.

Ilmselt ei ütle eeltoodud kohanimed suurt midagi. Kui kogu see värk kuidagi Eesti konteksti asetada, siis oleks tegemist juhtumiga, kui istud Tallinna kesklinnas bussi ja soovid sõita Piritale, kuid bussijuht kimab mööda Tartu maanteed linnast välja Kosele ja hakkab siis pisikesi kõrvalteid kaudu Viimsi poole sõitma. Piritale saabutaksegi Viimsi, mitte kesklinna poolt.

Kas kõik see ei tohiks olla võimalik? Nagu elu näitab, siis see on vähemalt Keenias paganama võimalik! Igatahes ma enam tõesti ei usu, et Keenias oleks asju, mis oleks võimatud. Rääkige te siis mulle, mida tahes! Loomulikult tuleb see kellegi suust, kes asub Nairobis ja mujal Keenias naerdakse selle teksti üle ilmselt suure häälega, sest ma põen siin mingi kuki-muki üle.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Nairobi | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.