Tagasi Eestis. Mõne asjaga tuleb harjuda.

Vaade Kiberale.

8 kuud Keenias ehk ajaratta mõned tuurid on tänaseks minevik. Kokkuvõttes võib öelda, et igavesti lahe aeg oli. Aafrika lihtsalt kuidagi haarab sind enesesse. Kohustuslikuks haibitud standardprotseduurid nagu “suur eneseleidmine”, “maailmapildi täielik muutumine” ja kõikvõimalikud muud raputavad psühholoogilised läbielamised jäid siiski sündimata.

Muidugi, elu Keenias raputab ja testib sind pidevalt, aga ega seda raputamist polegi nii lihtne edasi anda. Kuidas tuleks rääkida näiteks sellest, et igast suvalisest matatu-sõidust võib kujuneda omaette päevasündmus, kus jageled miljoni naeratuse saatel konduktoriga suahiili keeles ühe eurosendi üle vaid sel põhjusel, et sul on juhtumisi mzungu nahavärv? Ei, vaidlus ei puuduta kaugeltki mitte ühte või teist konkreetset rahanumbrit, vaid lihtsalt lõputut testi, kas mzungult saab Aafrika absurdsete argumentidega väikest lisaraha või mitte.

Kibera slumm

See pole kaugeltki kauplemine Araabia moodi. Keenias on see kõik puhas fun, aga muidugi alles siis, kui asjale pihta saad. Sõltumata sõnavahetuse tulemusest on vestlust õigesti ajades lõpuks alati rahul mõlemad pooled ja lisaks terve matatu, sest nalja said ju kõik ja nalja Keenias hinnatakse.

Kusagil Kiberas

Igatahes hakkas mulle täitsa meeldima, kuidas Keenias neid mzungusid pidevalt testitakse. Aga eks elu õpetab kohalikke ka vastu testima. Kah selline parajalt lõbus värk. Mida rohkem suahiili keelt, seda lõbusam tulemus muidugi on. Igal juhul tuleb ratsionaalne mõtlemine sel puhul kohe ära unustada ja leida meie mõistes midagi täiesti totrat, mille peale oma väited üles ehitada. Nagu näiteks, et muidugi ma maksaks, aga näed, ei saa, sest sul pole täna lipsu ees (nagu kunagi oleks). Üldiselt on nii, et kui suudad rahva matatus naerma ajada, on võit sinu.

Ei, ei saa väita, et psühholoogilised läbielamised Keenias oleks täiesti puudu jäänud – meelelahutust toodi koju kätte ja üldse sai Nairobi eestlaste kogukonnaga väga lahedat seltsielu elatud, koos matkatud, saunas käidud, kartulisalatit ja rosoljet söödud ja siis Eesti hümni lauldud.

Eesti Vabariigi aastapäev Nairobis.

See saun jääb meelde. Pentti ja Silvia külaslislahkus oli täpselt sama mõnus nagu nende saun.

Nairobis Eesti parima meelelahutuse eest raha ei küsita.

Aga jah, Eesti elusse taas sisselades tuleb paratamatult harjuda mõningate pisiasjadega. Allpool ongi väike loend nüanssidest, kus automaatpiloot läheb Aafrikas uuenenud tarkvara tõttu Eesti tegelikkuse mõistmisest natuke lahku.

Ühistransport

Nairobi kesklinn koos lõputute bussidega.

Mis mõttes ei saa bussi peale minna suvalises kohas, vaid selleks tuleb kindlasti minna peatusesse? Ja hea küll, kui oledki spetsiaalselt sinna peatusesse läinud, siis miks pole seal mitte kedagi, kes karjuks sulle bussi sihtkohta ja üritaks sind kõva häälega veenda just tema bussi astuma? Ja kui tahad teada, kuhu buss sõidab, tuleb ise minna elektriposti pealt sõiduplaani ja -marsruuti vaatama. Või uuri seda mobiilirakendusest. Ühest küljest muidugi mugav, aga karjuv inimäpp bussipeatuses toob info sulle hetkega kätte. Ja oh imet, bussid sõidavadki vastavalt graafikule ja kujuta ette – ka mööda ettenähtud marsruuti. Ei mingit loomingulisuse puhanguid erinevate marsruutidega. Nairobis tundus see pidev marsruutide jooksev kombineerimine esialgu päris jabur, aga kui sellega ära harjusid, siis tundub jälle Tallinna ühistransport millegipärast kuidagi igavavõitu.

Hindadest

Peale Keeniat on Eestis supermarketisse minek täielik õndsus – pea kõik toidukaubad on Eestis tunduvalt odavamad kui Keenias. Ja tihti ei räägi me siin kaugeltki mingist 10 protsendist sinna-tänna, vaid hinnavahed võivad vabalt olla kordades. Erandiks on muidugi mõned puu- ja köögiviljad, mis Eestis kas ei kasva või on hooajalised. Mangode ja avokaadode hinda ja magusust pole tõesti mõtet võrrelda. Kui vaadata näiteks seda, palju maksab Eestis sink või soolakala, siis on hinnavahe märkimisväärne. Kui Eestis võib 7 euroga osta terve kilo mõnusat maasuitsusinki, siis Nakumatti Delis maksab meie mõistes suhteliselt nigela singitaolise produkti 100 grammi 2 eurot. Paremat sorti sink (parem mitte meie, vaid Keenia kontekstis) maksab juba 3-4 eurot 100 grammi, mis teeb kilo hinnaks kuni 40 eurot.

Kibera slumm. Selles pajas podisevad mõned veisepead. Pidavad potentsi andma.

Kalaga on asi juba päris kreisi. Pisikese tüki külmutatud lõhefilee eest tuleb välja käia üle 10 euro. Ja seda saab osta vaid Yaya keskuse erilisest delikatessipoest. Juustude hinnavahe pole õnneks nii hull, kuid võrdlus jällegi kindlalt Eesti kasuks.

No et mis papaia? Mingi suvaline papaia, nagu igal hommikul. Pool Mairile, pool mulle.

Kallid on kõik importpuuviljad. Näiteks mandarinid või apelsinid, mis pärit sealtsamast Marokost, on Keenias 2 korda kallimad, kui Eestis. Hurmaa hinda ei mäleta, aga see võis olla isegi 5 korda kallim. Importõunad ja viinamarjad on samuti kallid. Pooleldi lukskaup on isegi tavaline pudelivesi. Kui Eestis saab pooleteist liitrise vee kätte u 25 sendiga, siis Keenias maksab samasugune vesi minimaalselt 50 senti. Mullivee osas on vahe veel märgatavam – odavaim 1-liitrine mullivesi (mida on saada vaid suuremates poodides) maksab 70 senti.

Aeg

Aega on. Oleks üllatav, kui Nairobis Uhuru pargis selle palmi all keegi parasjagu ei magaks.

Suhtumine aega on erinev. Eestlastel pole kunagi aega, Keenias on kõigil a l a t i aega. Kui eestlastel on ajaperspektiiv vaat’ et aastakümnetes, siis Keenias piirdub ajaline ettemõtlemine kõige rohkem ühe nädalaga. Need Eesti pidevad tööjutud ja vabandust, aga hetkel pole aega pole Keenias väga teemaks. Ma olen kaugel sellest, et idealiseerida Keenias vohavat hakuna matata (suahiili keeles: pole probleemi; küll asjad kuidagi lahenevad; alati jõuab) suhtumist, aga eestlased peaks tõesti õppima töötegemist vähe kergemalt võtma.

Kibera koolilapsed

Kas keegi on kunagi oma elule tagasi vaadates tundnud rahulolu sellest, et elu keerles ainult ümber töö (kusjuures see töö on ühiskonna seisukohast sageli mõttetu)? Tõsi, mul puudub vastus küsimusele, kuidas juurida Keenia kultuurist välja natuke hakuna matatat või kuidas Eesti kultuurile lisada natuke rohkem muretust ja asjade kergemalt võtmist. Kusjuures on huvitav, et vist kõik eestlased, kellega Keenias kohtasin, märkisid, et eestlased on oma töökesksuse, muretsemise ja rabamisega selgelt liiale läinud. Teine keskkond aitab ennast paremini mõista.

Formalism

Ja veel – Eestis torkab silma siin vohav fanaatiline formalism. Kui Keenias on kõik asjad vähem või rohkem paindlikud (tihti liigagi), siis Eestis peetakse oluliseks ajada õndsa pühendumisega näpuga järge mingitest formaalsetest reeglites, süvenemata seejuures asja sisusse või sellesse, kuidas saaks saavutada parema lõpptulemuse.

Ei, kõigepealt hakatakse otsima mingeid vigu ja mingeid põhjuseid, sest midagi sa kindlapeale valesti ju tegid. Reegleid ju juba jagub. Seejuures on kõige hullem see, et need on sageli vabatahtlikult iseendale kehtestatud ja kõike „mittekorrapärast“ kardetakse. Huvitav, varem ei pannud seda ilmingut eriti tähelegi ja sedasorti ordnung tundus mingil moel „normaalne“. Enam mitte. See on jõudnud täiesti haigesse faasi.

Kibera koolilapsed

Komplekt pisiasju

Kibera tänavapilt.

• Natuke tugevam tuul ei tähenda Eestis automaatselt, et oled kohe keset tolmutormi. Keenias on see üsna garanteeritud ja seda ka Nairobi kesklinnas.
• Eestis leiab vist igast linnast ja asulast tasuta WiFi ja seejuures on see ka kiire. Nairobis ja teistes suuremates linnades võib samuti traadita internetti kasutada, kuid selleks tuleb minna natuke peenemase söögikohta või baari ja midagi tellida.
• Taas tuleb õppida nutitelefoni kasutama.
• Eestis pole ühegi vajaliku inimese töönumbri ja meiliaadressi teadasaamine probleem – lihtsalt vaatad ettevõtte-organisatsiooni kodulehelt. Aga mitte Keenias. Keenias ei leia vist üheltki kodulehelt inimeste otsekontakte. Või mis me räägime kontaktidest, isegi ettevõtte tegevusaadress on enamasti saladus. Näiteks Coca-Cola Keenia lehel pole ei aadressi ega telefoninumbrit.
• Eestis on tänaval kõigile ruumi. Sellist saginat, nagu Nairobis, Tallinnas lihtsalt pole. Nagu polekski linn. Seejuures pole Nairobi sagimine maailma mastaabis üldse midagi erilist. Näiteks Hongkongi kõrval on Nairobi sagin nagu Tallinna sagin Nairobi kõrval. Samas on Hongkongi sagin võrreldes Nairobiga selgelt korrastatum.

Naeratuste vähesus

Olles harjunud, et naer käib igale poole, on Eesti üsna morn riik. Sellise austustiheduse juures, nagu Kiberas on, tekib ikka inimeste liikumisel ikka olukordi, kus peaaegu põrkad kokku mõne teie inimesega. Ei mäleta korda, kus poleks vabanduse saatel naeratatud. Vähemalt minul tegid taolised olukorrad tuju tükiks ajaks heaks. Nii lihtne on väike arusaamatus pöörata mõlema jaoks positiivseks emotsiooniks. Tallinnas juhtus midagi analoogset supermarketis ja mitte minust tulenevalt. Minu vabanduse ja naeratuse peale vaadati mind hävitava pilgu saatel nagu mingit totatakat. Kahtlustan, et küsimus ei ole siin selles, et eestlased ei oskaks või ei tahaks naerda. Ei saa vist ühegi eestlase kohta, keda Keenias kohtasin, öelda, et oleks olnud morni näoga kivinägu. Järelikult tuleb selle halluse põhjuseid otsida kusagilt mujalt.

Hüvasti, sadu kordi käidud tee Karanja Roadilt alla Kibera slummi.

Kuula nüüd: Ott, Ken, Margus ja saun Keenias.

See Keenia eestlaste kirev seltsielu oskab ikka rabada. Vaat, et rohkemgi veel, kui Keenia päevalehes olevad pommuudised, mille ohkama panevat sisu ei saa kindlasti alahinnata. Eile oli meil võimalus veeta üks ääretult muhe saunaõhtu koos Ott Leplandi, Ken Saani ja Margus Talvik’uga. Jah, ma tean, kui sürrearistlikult see kõik kokku kõlab.

Esiteks juba asjaolu, et Keenias on kellelgi päris soome saun – on minu meelest üsna aukartust äratav. Aga nii see tõepoolest on. Sedakorda kostitasid meid siis Silvia ja tema soomlasest abikaasa Pentti, kes on siin juba 15 aastat elanud. Mis ühtepidi annab ilmselt põhjust küll, et koju saun ehitada. Aga Keenia mõistes võiks selle liigitada ulmefilmi “The X-Files” episoodide ridadesse.

Päris soome saun Keenias.

Saunamõnudest võiks kohe pikemalt rääkida. Eriti veel selles valguses, kui sa saunalaval pea kaks aastat käinud ei ole. Ja uskuge mind – oli ikka mõnus küll.

Teiseks oli suur au tervitada külaliste seas ka Ott Leplandi, Ken Saani ja Margus Talvikut. Kes olid Keenias filmimas TV3 saate Reisihitt järjekordset osa ning leidsid veel enne öise lennu väljumist aega meiega ühineda.

Ootusärevus.

Nagu Reisihiti saate formaat ette näeb, siis Ott laulis Sheila Mwanyigha “Nakupenda” lugu, kes on siin kandis väga tuntud laulja ja Sheila siis omakorda Oti “Kuula” lugu. Nakupenda tähendab suahiili keelest tõlgituna “ma armastan sind”.

Ott otsib telefonist laulusõnu. Ega see kõik suahiili keeles nii kiiresti meele jäägi.

“Nakupenda” Oti esitluses.

Mõni päev hiljem oli Ott ka kohalikus NTV telekanalis

Hea, et Kadril oli mahti kaasa võtta oma poja väike süntesaator, mis andis ka meile võimaluse võõrkeelset lugu Oti esitluses kuulata. Kuigi Ott oma ülekohtuse kriitilisusega arvas ise, et ega ta lauluhääl nii väga hea ei olegi – ei ostnud keegi kohalolijatest tema hüüdlauset ära – vaid esitlus oli nautimist väärt.

Hetkel olemasoleva info põhjal peaks saade eetrise minema 26 märts. On kuulda, et Margus juba mürab võetud kaadri juppidega –  seega tasub vaatamist.

Kadri oli juba koju läinud ja Ken tegi pilti aga üsna arvestatav kogukonna hakatis juba, kas pole? Lisaks on pildil kokku neli saarlast!

Aitäh, Silviale ja tema mehele, kes meid tol õhtul kostitasid. Aitäh Kadrile, kes kogu selle “ulmefilmi” meie jaoks kokku monteeris. Aitäh erikülalistele: Ott, Ken ja Margus. Ja muidugi aitäh kõigile teistele, ilma kelleta ei oleks see õhtu kindlasti olnud see, mis ta oli. Ma tean, et ma juba kipun ennast kordama aga no kirevase päralt – kui palju ägedaid eestlasi ikka on!

Ma arvan, et on juba üsna palju põhjust olla vähe hirmul, et mis järgmiseks? Kadri, puhtalt meie vaimse tervise huvides – väheke leebemalt palun.

____

Väike täiendus (Veigo poolt)

See saunavärk oli meil plaanis juba mõnda aega. Aga et selline värk kokkuvõttes välja kujuneb, poleks küll osanud prognoosida. Vist mitte isegi seda Keenia natuke jaburavõitu elu teades.

Kadri ja Ott vahetavad elavalt mõtteid (ja see oli alles õhtu algus).

Mis mõttes on õues saun? Puudega köetav keris. Nairobis? No ei ole võimalik. Ja seal see kõik Silvia ja Pentti juures meid just ootaski (koos ühe teatava külmikuga).

Eestlased, kodumaine söök ja kõik muu, mis selle juurde käib.

Paavol on vist midagi tähtsat öelda.

Mõned meist väsisid natuke ära. Aga pole ka ime, kui oled 5-aastane.

Tundmatuks jääda soovivad eestlased Nairobis.

Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

See päev ei olnud pidulik üksnes Eestis. Ka meie kammisime juuksed ära, panime puhtad riided selga ja sättisime ennast Kaidi ja tema mehe Sean Paavo juurde õhtusöögile.

Kaidi ja tema mehe juures sünnipäeva pidamas.

Oh sa püha müristus, kus seal pakuti alles head ja paremat. Kartulisalati, täidetud mune, soolakurki, rosoljet, leiba, lõhet ja palju muud, mida kõike võis ohtralt üle valada Põltsamaa sinepiga. Jäi mulje, et keegi oleks nagu enne pidu justkui Selverist läbi käinud.

Enne sööma hakkamist laulsime loomulikult ka Eesti hümni.

Aeg ja söök kadusid kiiresti. Jätkuvalt paneb mind hämmastama asjaolu, kui palju toredaid inimesi meie armsa maaga seotud on. Ühehäälselt ohatakse, kui jutuks tulevad sumedad suveööd, kevade lõhn ja värviline sügis. Talvest ei räägi keegi, sest õues on nii soe, et korraks tekib isegi kahtlus, mis pidu me peamegi? Jaanipäeva või juba üsna eaka riigi sünnipäeva?

Igaljuhul oli üks ääretult tore õhtu omadega ja seda kõike kodumaise muusika saatel. Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

——

Paar pilti täienduseks (Veigo poolt).

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on juba laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma. Laual olnud lilled on asendatud meeleoluka õhkkonnaga.

_ _ _ _ _  _ _ _

Ega ma siis ka kehvem pole – lisageme aga pilte siis juurde (Mairi poolt).

Puhas Eesti kraam.

Need snäkid läksid küll ajalukku.  Kaidi valmistatud lõhe ja kartuli ampsud.

Kadri tehtud kurgid … võtsid käed värisema küll.

Silvia ja Sean Paavo arutlemas. Julgen kahelda, et midagi Eestist.

Veigo ja Kaidi. Tundub, et ei räägi midagi, vaid võtavad Eesti terviseks.

Palju õnne Eesti. Kadri, Sean Paavo ja Silvia.

Sel hetkel ei ole Veigo veel märganud, et täidetud munad lauale toodi. Aga hetk hiljem olid tal mõlemad põsed mune täis ja ei jõudnud ära kiita, kui head need on. Jah, need olidki hämmastavalt head.

Täna käisid juba sosinad, et uus kohtumine on nö “soojas”. Maru vahva – pilkudeni eestlased!

Toiduklubi: eksootika ja tavalised asjad

Kui on vaja viibida Keenias (või üldse Aafrikas) vähe pikemalt, siis tekib paratamatult isu koduse toidu järgi. Samas polegi sellega nii keeruline, kui arvata võiks. Näiteks Keeniasse on olnud viimasel ajal Eestist üsna tihe liiklus, teiseks saab matatuga 2 minutiga Nairobi ühte suurimasse Nakumatti (Nakumatt on Keenia suurim ja ühtlasi muidugi ka kõige kallim supermarketite kett).

Eksootika

Eksootika kipub olema kõik see, mis on Eestis tavapärane, kuid on Keenias kas täielikult puudu, ülimalt kallis või lihtsalt mingil arusaamatul põhjusel suhteliselt tundmatu. Võtame või sellise toidu nagu praekartul. Ausa praekartuli asemel eelistatakse siin mugida mingeid imelikke pehmeid ja äärmiselt maitsetuid kartulichipse.

Järgnevalt valik eksootilisi toite Keenia kontekstis, mis panevad mõnust mõmisema:

1. Kõige lihtsam asi – must leib

Musta leiba on Nairobis isegi saada. Näiteks mõnda sorti teraleiba, mis samas pole päris “see” ja samuti ka “Saksa tüüpi” leiba, mis on siiski midagi muud.

2. Kartulipuder ja seenekaste

Kukeseeni või puravikke või männiriisikaid Keenias muidugi pole (kuivatatud puravikke hingehinnaga tegelikult siiski saab). Seetõttu tuleb valida kas šampinjonide või sirmikute vahel – ja needki on umbes 2x kallimad, kui Eestis.

3. Tatrapuder

Poleks uskunud, et tatrapuder on nii hea asi. Tänu Madlidele saab seda jälle teha.

4. Mulgikapsad

Oeh, kuidas sai seda süües Mairiga koos mõnust mõmisetud. Poleks jälle arvanud, et selline hea asi on maailmas olemas.

Eesti + Keenia = väike fusion köök. Mulgikapsad keedukartuli ja avokaadosalatiga klapivad tegelikult üllatavalt hästi kokku.

5. Ja muidugi kõige tipp – kartulisalat

Võiks arvata, et Keenia on kartulisalati vaba maa, aga see ei pea kindlasti paika. Niipea, kui tegemist on eestlastega, siis kuidagi kuskilt see varem või hiljem välja ilmub. Äsja näiteks ühel sünnipäevalaual. Järgmist kartulisalatit pole samuti vaja kaua oodata – Eesti Vabariigi aastapäeval sööme seda koos eestlastega jälle. Kartulisalat + rosolje + seapraad on ootused ja maitsemeeled igatahes juba ette ülesse kruttinud.

Vähemeksootilised asjad

Aga muidugi saab seda kohaliku kraami kaugelt rohkem söödud. Üldiselt pole värskete puuviljade ostmiseks vaja muud teha, kui trepist alla astuda (mis ongi teekonna pikim osa) ja seejärel otsustada, missuguse puuviljaleti juurde sammud seada.

Mõned puuviljad on köögis alati olemas.

Papaia

Peaaegu kooritud mango. Ei maitsenud tõesti kõige hullemini.

Puuviljaletis saab alati valida, kui küpset avokaadot soovid. See on lihtsalt söömiseks või guacamole valmistamiseks paras.

Vähe eksootilisem sektsioon. Vasakul passioonid, paremal tamarillo (inglise keeles tree tomato).

Vist mingi ülejääk ühest hommikusöögist.

Eestlaste invasioon

Kui seni pole eestlastest (kui kohapeal elavad eestlased välja arvata) Keenias suurt midagi kuulda olnud, siis jaanuari lõpus-veebruaris on läinud sagimiseks. Ühel hetkel viibis Nairobis korraga vähemalt 11 eestlast. Madlisid oli rõõm ka võõrustada ja meil oli koos Madlide ja Mairiga päris äge ühine õhtusöök Tai stiilis.

Lisaks koges Kibera slummi ka enneolematult suur seltskond eestlasi korraga – kui mind samuti kaasa arvata, siis lausa 10 inimest. Tänu neile saab veel 1 Kibera laps kooli minna.

Joshwa seletab, millega KCEO tegeleb ja miks Kibera slumm üldse tekkis.

Siin all ongi Kibera slumm!

Eestlased pildile väga ei mahu, sest kõik kohad on kojuminevaid koolilapsi täis.

Kibera kool.

Kui oled 7-aastane ja äsja Keeniasse saabunud, siis kuidas tuleks suhtuda Kibera poissi, kes tahab sulle tere öelda?

Tere! Saame sõpradeks! Lapsed saavad omavahel kontakti vist igal pool maailmas.

Kui nüanssidest rääkida, siis võib arvata, et tulevikus ma Nairobi kesklinna (Kenyatta Avenue, Kimathi Str. ja Moi Avenue piirkond) liikluskaoses jalgrattaga enam ei liikle. Polnudki midagi hirmsat, aga siiski vist mitte päris minu maitse. 70% sõidust kulges tänaval õiges suunas, 30% kas kõikvõimalikel tänavapiiretel, tee kõrval või vastassuunas sõites. Üsna samasugune protsent võrreldes Nairobi motikajuhtidega.