Posts Tagged With: Elu Nairobis

Põskkoopapõletik?

Ärkan hüüde peale: “Mariaiii Tomböö … Mariaiii Tomböööö.”

“Mina, mina see olen!” vastan kohmetunult.

Nii hea hääldusega iseenda nime (kohalikus mõistes), tunnen ka läbi une ära. Olin peenes erakliinikus, arsti aega oodates, seina najale magama jäänud. Viipan käega, pühin suunurgad puhtaks ja veendun, et “uni” magades pluusile ei ole tilkunud. Kõik on korras ning kõnnin altkäemaksu maksmata arsti kabinetti, milleta ma ilmselt riiklikus kliinikus jutule ei oleks saanudki.

Haigla

Erakliinik “The Aga Khan University Hospital”

Olgugi, et Nairobi on ekvaatorist ehk ainult üks samm paremale, et mitte öelda täpselt ekvaatoril ning sellist suurepärast kliimat on raske kuskilt leida – on mul diagnoosi saades isegi veidi piinlik.

“Teil on põskkoopapõletik!” ütleb pöidla suurune naisarst ja kiigutab oma toolil jalgu.

Enne veel, kui öeldu mu kõrvu, siis ajju ja see järele üle mu näo valguda jõudis, leian piisavalt aega et, kõiki Keenia haiguste hirmulugusid arvestades kiirelt küsida: “Kaua mul veel jäänud on?”

Arst, kellel soeng oli rastapatsidele eelnevas sassis seisus, naeris häälekalt ning toetus seejärel mu õlale, et toolilt mitte maha kukkuda.
“Meil, Keenias, surevad inimesed tavaliselt malaariasse või AIDS’i. Mu kallis, sul on põskkoopapõletik ja enamus juhtudel paranevad sellest kõik inimesi.”

Kuulan arsti ja sain ka ise oma küsimuse rumalusest aru. Aga arvestades seda, et jõudsin haiglasse oma viimase energiavati toel ja enamus juhud enamusest tundub minu jaoks hoomamatu numbrijadana, pean vajalikuks lisada: “Teate, kui ma võtan arvesse oma olematut enesetunnet, olen ma veendunud, et mul on põsk-malaaria-koopa-AIDS. Lihtsalt arvestage sellega, kui rohtusid kirjutate.”

Arst ja õde vaatasid mind mõlemad haletsusega ning mina, neid terveid inimesi, kadedusega vastu. Õde tõusis toolilt ja oli kohe aru saada, et ka tema võtab minu tervenemist tõsiselt, tehes erakordse ettepaneku: “Kui see teid lohutab, me võime teid  ära kaaluda!”

“Milline suurepärane mõte!” kiidan õde takka. Ning proovin vastata sama humoorikalt: “Kas te soovite kaaluda mind või minu korvpalli suuruseid mandleid?” Naeran ainult mina ja siis tekib vaikus. Jah, see tunduski naljakas ainult minule. Peaks oma huumorisoone põletikunäitaja ka küsima.

Jalutasin apteeki, lohisev rohtude nimekiri järgi. Tablettide ja siirupite hulka arvestades tundub, et see põsk-malaaria-koopa-AIDS on üks kõige tõsisemaid haiguseid, mis mul elus olnud on.

Rohud

Kes sellise koguse rohtude peale üldse terveks jääb?

Categories: Elu-olu, Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Millega peaks arvestama, kui soovid Keenias lihtsat kammköidet?

Ainuüksi printimisega tegelevas firmas on mul kulunud üle tunni. Olen KCEO’le kokku pannud projektijuhtimise käsiraamatu, sest sellest nädalast hakkasin läbi viima projektijuhtimise koolitusi liidergrupile.

Lauale hõljuvad viis ahjusooja koolitusmaterjali. Kammköites ja puha. Eh, tegelikult ei olnud nad, peale tundi aega ootamist, nii soojad enam midagi. Eesti ajaarvestuses tuleks neid juba kolletanud materjalideks kutsuda. Nii see ootamise aeg siin Keenias lihtsalt sulab ja ma isegi naudin seda. Aga kindlasti mitte siis, kui mul koolitus poole tunni pärast algab. Võtan materjalid ja küsin arvet. Arve väljastamise aeg on siin pöördvõrdelises seoses juba kulunud ajaga ning sätin ennast teadlikult uuesti istuma.

Sirvin materjale. Sulgen käega silmad ja ohkan. Istumisest ei tule siin välja midagi. Panen materjalid lauale ja küsin aegluubis liikuvalt teenindajalt, et kas ainult mina arvan, et siin on midagi valesti või tema ka?

“Kas teil on mingeid probleem?” küsib teenindaja nätsu ääreni täis suuga.
“Peale selle, et üks materjal on kinni köidetud välisäärest, justkui nagu ei olegi,” ütlen teeseldud naeratuse saatel.
“Aaa….aga mis tähendab välisäärest,” küsib müüja ja võtab suust ploomi suuruse roosa nätsu ning asetab selle enda ette lauale. Pärast hea võtta. Ilmselt sai ta ise ka aru, et sellega on keeruline vestelda.
“No see tähendab seda, et kui sa tavaliselt avad raamatu paremalt poolt, siis selle materjali uus omanik peaks seda avama hakkama vasakult poolt,” proovides demonstratiivselt ja visuaalselt oma teksti praktikasse vedada.
“Aaaa… nüüd ma saan aru, mis te selle välisääre all mõtlete!”
“Wow, tõesti?” ei suuda ma oma kõrvu uskuda.
“Aga miks te arvate, et see probleem on, seda saab ju ikkagi avada!” ning vaatab mulle küsiva näoga otsa.

Jah, teda vaadates tunnen ennast tühi palja troublemaker’ina, kes teeb ikka igast mõttetust purust suure probleemipuu. Mul on endal “Puru ei ole probleem” käsiraamatut vaja.

“Jah, sul on õigus. See avaneb suurepäraselt. Aga teeme nüüd nii, et see näeks välja nagu kõik teised neli. Siis mzungu räägib teistele mzungudele kui tore äri sul siin on,” ja võtan uuesti istet.

Materjalid

Lõpuks said siiski kõik materjalid õigelt poolt köidetud.

KCEO’sse jõudes küsib Rufftone: “Kuidas hommik möödus?”  Tahaksin talle vastata, et nii tavaliselt kui üldse Keenias üks hommik minna saab. Siis jään mõtlema, et kas näiteks Rufftone oleks selle peale midagi öelnud, kui ta oleks pidanud oma materjali vasakult poolt avama.

Projektijuhtimise koolitus

Julius on veel puudu aga sellel korral alustasime õigel ajal. No, 15 minutit sinna-tänna, see on kohalikus mõistes peenraha.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Korogocho slumm kui Nairobi autoromula

Kiberast teisele poole kesklinna jääb üks teine Kibera slummidest – Korogocho. Eelmine aasta oli sinna korduvalt asja tänu sellele, et uurisime ühte sealset plasti ümbertöötlemise töökoda. Kuigi me polnud kaugeltki selles päris Korogocho slummis, mis erineb Kiberast peamiselt selletõttu, et seal elab umbes 5 korda vähem inimesi kui Kiberas, meenutab kogu see piirkond hullumaja puhvetit. Kibera paistab Korogocho kõrval nagu sanatoorium filmis “Mehed ei nuta”.

Korogocho

Korogocho kui autode surnuaed

Kuigi üks Nairobi kõik, on Korogocho selgelt erinev enamusest piirkondadest, mis jäävad Nairobi kesklinnast umbes sama kaugele. Kruusakattega teed, totaalsed ummikud, meeletult sagimist, meeletu ruumipuudus – ja kõige selle tipuks kilomeetrite viisi autoromusid. Jäi mulje, et kui Nairobis tekib vajadus auto utiliseeerida, siis lihtsalt jätad selle Korogochos kuhugi. Vanametalli ümbertöötamisväärtust siin ilmselgelt ei mõisteta. Tegelikult, äriidee ju!

Categories: Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.