Posts Tagged With: hetked

Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Peace

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Respect

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Kiambu

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

Advertisements
Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Ott Lepland ja “Nakupenda”

Elu Nairobis ei väsi ikka veel üllatamast.

Eile põrkusin Junctioni kaubanduskeskuse (mis on üks Nairobi suurimaid) Zucchini juurikapoes juhuslikult kokku Kaidiga. Nagu oleksime me mõnes Eesti Selveris, kus ikka aeg-ajalt oma tuttavaid näed. Meie eestlaslik seltsielu on niigi päris tihedaks läinud, aga kui Nairobi loetud eestlased hakkavad juba kaubanduskeskustes juhuslikult kokku saama, siis tahaks küll küsida, et kuulge, mis siin nüüd ikkagi toimub?

Kui Kaidiga sai jutud räägitud (teisisõnu: meil on järjekordne põhjus täna jälle kokku saada), sõitis veidi hiljem meie Jamhuri korteri juurest läbi Kadri, kes tõi Kibera naistele “veidi” käsitööks sobivat materjali. Ja loomulikult jälle jutud uuest kokkusaamisest.

Siis maandus meie korterisse veel üks Kadri ja sai suheldud veel teiste parasjagu Keenias viibivate eestlastega (keda on samuti üksjagu). Eesti leiba saab nagunii söödud, mõned suhteliselt värsked Eesti lehed on ka lugemiseks olemas. Üsna eestipärane värk see siin Keenias kokkuvõttes.

Aga allpool saab vaadata põgusat tagasivaadet mõnusale eestlaste saunaõhtule Silvia juures. Mairi juba kirjutas sellest kõigest pikemalt. Nagu näha võib, saab Nairobis muuhulgas ka parimat Eesti meelelahutust.

Neid Nakupenda laule on Keenias muidugi lugematu arv. Pole ka ime, sest nakupenda tähendab suahiili keeles “Ma armastan sind” ja selle fraasi peale ehtatakse laule üles vist igas keeles. Siin on Nakupenda kohaliku kuulsuse Sheila Mwanyigha versioon Ott Leplandi esituses (otse loomulikult puhtas suahiili keeles), mis tuli esitamisele Silvia juures. Ott Lepland, kõik Nairobi eestlased koos ja puukerisega saunas veedetud aeg pole kokkuvõttes vist siiski tavaline Nairobi argipäev.

Link videole Vimeos.

Categories: Elu-olu, Keenia, Video | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

See päev ei olnud pidulik üksnes Eestis. Ka meie kammisime juuksed ära, panime puhtad riided selga ja sättisime ennast Kaidi ja tema mehe Sean Paavo juurde õhtusöögile.

Eesti Vabariigi aastapäev

Kaidi ja tema mehe juures sünnipäeva pidamas.

Oh sa püha müristus, kus seal pakuti alles head ja paremat. Kartulisalati, täidetud mune, soolakurki, rosoljet, leiba, lõhet ja palju muud, mida kõike võis ohtralt üle valada Põltsamaa sinepiga. Jäi mulje, et keegi oleks nagu enne pidu justkui Selverist läbi käinud.

Vabariigi sünnipäev

Enne sööma hakkamist laulsime loomulikult ka Eesti hümni.

Aeg ja söök kadusid kiiresti. Jätkuvalt paneb mind hämmastama asjaolu, kui palju toredaid inimesi meie armsa maaga seotud on. Ühehäälselt ohatakse, kui jutuks tulevad sumedad suveööd, kevade lõhn ja värviline sügis. Talvest ei räägi keegi, sest õues on nii soe, et korraks tekib isegi kahtlus, mis pidu me peamegi? Jaanipäeva või juba üsna eaka riigi sünnipäeva?

Igaljuhul oli üks ääretult tore õhtu omadega ja seda kõike kodumaise muusika saatel. Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

——

Paar pilti täienduseks (Veigo poolt).

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on juba laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma. Laual olnud lilled on asendatud meeleoluka õhkkonnaga.

_ _ _ _ _  _ _ _

Ega ma siis ka kehvem pole – lisageme aga pilte siis juurde (Mairi poolt).

eesti kraam

Puhas Eesti kraam.

Kaidi kartuli-võileivad

Need snäkid läksid küll ajalukku.  Kaidi valmistatud lõhe ja kartuli ampsud.

Kurk

Kadri tehtud kurgid … võtsid käed värisema küll.

Silvia ja Paavo

Silvia ja Sean Paavo arutlemas. Julgen kahelda, et midagi Eestist.

Kaidi ja Veigo

Veigo ja Kaidi. Tundub, et ei räägi midagi, vaid võtavad Eesti terviseks.

Õnnelikud

Palju õnne Eesti. Kadri, Sean Paavo ja Silvia.

Kadri ja Veigo

Sel hetkel ei ole Veigo veel märganud, et täidetud munad lauale toodi. Aga hetk hiljem olid tal mõlemad põsed mune täis ja ei jõudnud ära kiita, kui head need on. Jah, need olidki hämmastavalt head.

Täna käisid juba sosinad, et uus kohtumine on nö “soojas”. Maru vahva – pilkudeni eestlased!

Categories: Keenia, Nairobi | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Millega peaks arvestama, kui soovid Keenias lihtsat kammköidet?

Ainuüksi printimisega tegelevas firmas on mul kulunud üle tunni. Olen KCEO’le kokku pannud projektijuhtimise käsiraamatu, sest sellest nädalast hakkasin läbi viima projektijuhtimise koolitusi liidergrupile.

Lauale hõljuvad viis ahjusooja koolitusmaterjali. Kammköites ja puha. Eh, tegelikult ei olnud nad, peale tundi aega ootamist, nii soojad enam midagi. Eesti ajaarvestuses tuleks neid juba kolletanud materjalideks kutsuda. Nii see ootamise aeg siin Keenias lihtsalt sulab ja ma isegi naudin seda. Aga kindlasti mitte siis, kui mul koolitus poole tunni pärast algab. Võtan materjalid ja küsin arvet. Arve väljastamise aeg on siin pöördvõrdelises seoses juba kulunud ajaga ning sätin ennast teadlikult uuesti istuma.

Sirvin materjale. Sulgen käega silmad ja ohkan. Istumisest ei tule siin välja midagi. Panen materjalid lauale ja küsin aegluubis liikuvalt teenindajalt, et kas ainult mina arvan, et siin on midagi valesti või tema ka?

“Kas teil on mingeid probleem?” küsib teenindaja nätsu ääreni täis suuga.
“Peale selle, et üks materjal on kinni köidetud välisäärest, justkui nagu ei olegi,” ütlen teeseldud naeratuse saatel.
“Aaa….aga mis tähendab välisäärest,” küsib müüja ja võtab suust ploomi suuruse roosa nätsu ning asetab selle enda ette lauale. Pärast hea võtta. Ilmselt sai ta ise ka aru, et sellega on keeruline vestelda.
“No see tähendab seda, et kui sa tavaliselt avad raamatu paremalt poolt, siis selle materjali uus omanik peaks seda avama hakkama vasakult poolt,” proovides demonstratiivselt ja visuaalselt oma teksti praktikasse vedada.
“Aaaa… nüüd ma saan aru, mis te selle välisääre all mõtlete!”
“Wow, tõesti?” ei suuda ma oma kõrvu uskuda.
“Aga miks te arvate, et see probleem on, seda saab ju ikkagi avada!” ning vaatab mulle küsiva näoga otsa.

Jah, teda vaadates tunnen ennast tühi palja troublemaker’ina, kes teeb ikka igast mõttetust purust suure probleemipuu. Mul on endal “Puru ei ole probleem” käsiraamatut vaja.

“Jah, sul on õigus. See avaneb suurepäraselt. Aga teeme nüüd nii, et see näeks välja nagu kõik teised neli. Siis mzungu räägib teistele mzungudele kui tore äri sul siin on,” ja võtan uuesti istet.

Materjalid

Lõpuks said siiski kõik materjalid õigelt poolt köidetud.

KCEO’sse jõudes küsib Rufftone: “Kuidas hommik möödus?”  Tahaksin talle vastata, et nii tavaliselt kui üldse Keenias üks hommik minna saab. Siis jään mõtlema, et kas näiteks Rufftone oleks selle peale midagi öelnud, kui ta oleks pidanud oma materjali vasakult poolt avama.

Projektijuhtimise koolitus

Julius on veel puudu aga sellel korral alustasime õigel ajal. No, 15 minutit sinna-tänna, see on kohalikus mõistes peenraha.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Suled ja ühe iluveaga naine.

Ostan Kakamegast (jah, ma tean, kuidas see kõlab) bussipileti tagasi Nairobisse. Küsin läbi pähklisuuruse augu, mis on puuritud minu ja müüjat eraldavasse klaasseina: “Mis ajal buss Nairobisse jõuab?” Müüja nõjatub küll vaevu märgatavalt ettepoole aga mind valdab hirm, et tema meeletu parukas võib ta tasakaalust välja viia ning ta pea kukub kohe ette lauale. Õnneks tundub ta paruka kandmisel vilunud ning minu hirm on asjata. “Buss sõidab täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi,” ütleb müüja ning ulatab mulle pileti.

Või täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi, kordan endamisi. See on Keenia kultuuri kohaselt täpne kohalejõudmise aeg. Kulme ninapeale kokku surudes proovin uurida, et millest see kõik sõltuda võiks. “No, eelkõige see sõltub, mis ajal buss tegelikult väljub ja võibolla ka natuke ummikutest jms,” täpsustab paruka alla peidus olev naine. Selge. Rohkem küsimusi ei ole.

Järgmisel hommikul sätin ennast Shiandast varakult matatu peale, et bussipiletil kirjas olevaks väljumisajaks kohal olla. Sest tegelikult ei tea ju keegi, mis kell ta päriselt väljub – äkki lähebki õigel ajal.

Matatu shiandas

Matatu Shiandas, mis väljub siis kui vähemalt 20 inimest bussi on pressitud.

Unisena, kolme väiksema ja ühe suurema kotiga, surun ennast üsna osavalt ääreni täis matatusse ja julgen naiivselt arvata, et olin viimane. Ei, peale minu leitakse kohti veel täpselt viiele inimesele. Viimased sõitjad peavad küll uksevahelt välja rippuma aga see tundub bussisolijatest veider ainult minule. Mu kõrvale sätib ennast istuma noorema poolsem meesterahvas, kellel elus kanad pahupidi peos. Pikliku näo ja suurte silmadega mees räägib õhinaga, kuidas ta vanematele külla sõidab ning see on mõeldud külakostiks.

Proovin vaimusilmas ette kujutada, kuidas minu vanemad mind sellise külakostiga vastu võtaksid. Kas ukse taha jääksid üksnes kanad või mina koos kanadega? Minu emotsionaalse mõttelõnga katkestab tagasihoidlik küsimus: “Kas sa saaksid neid korra hoida, ma unustasin oma koti bussi kõrvale?” Hingan sisse, võtan kanad pihku. Lindudele, kellel ilmselt pahupidi olles on pea ammu verd täis voolanud ei tundu see aga kuigivõrd meeldivat. Võibolla ei meeldi mina aga võibolla ei meeldi ka istekoht ning sulgi lendab. Õnneks tuleb noormees kärmelt tagasi ja peagi olemegi Kakamegas. Astun matatust välja, kõhin sulgi ja astun bussi poole, mis peaks täpselt kaheksa kuni kaheteist tunni pärast Nairobis olema.

Buss väljub minule üllatuseks ainult üks tund lubatust hiljem ja mu kõrvale istub särav ja ühegi iluveata naisterahvas. Vähemalt ei ole tal kaasas kanu. Buss on suur ja mugav. Nii mugav, et magan üsna sügavalt mitu head tundi. Ärgates tabab mind ees aga üsna veider üllatus. Ühegi iluveata naisel on tekkitud kiirel esmavaatlusel üks viga. Ringutan, ärkan ja vaatan uuesti – jah, tal on kaelas minu sall. Proovin tutvust alustada leebel toonil ning teen sujuvalt juttu sallist, mis teda ehib.

“Jah, ilus sall tõepoolest, ma leidsin selle,” ütleb naine.
Keeran edasise arengu huviga ennast tema poole ja küsin vähe kõrgendatud toonil: “Kus kohast küll nii ilusaid salle ka muidu leiab?”
“Siit kahe tooli vahelt,” väidab ta vanukumatult.
“Jah? Aga kui sa leiad salli bussist, kõrvuti asetsevatelt istmetelt, siis kas võiks olla teoreetiline võimalus, et see sall imekombel kuulub näiteks kõrvalistujale?”
Veel enne kui jõuan oma lausele küsimärgi panna on vastust kindel: “Ei.”
Ohkan ja jätkan analoogset vestlust üsna arvestatavat aega. Vastus on endiselt: “Ei.”

Siis tuleb aga murdepunkt ja ühe iluveaga naine pakub omapoolse lahenduse: “Aga kui sina arvad, et see on sinu oma ja mina arvan, et see on minu oma – siis teeme salli pooleks!” Olles juba üsna tüdinud sellest vestlusest leian ennast isegi antud varianti kaalumas. Poolt salli on siiski parem, kui mitte midagi. Prr.. raputan pead ja saan ise ka aru, et see variant ei ületa ühtegi lahendustekünnist.

Kõik, mis edasi sündima hakkas, kaetakse televisioonis tihtipeale ühe piiksuva heliga.

Jõuan Nairobisse kell seitse õhtul, terve sall näpuotsas. Kokku kestis sõit sedakorda kümme tundi. Lisaks veel kaks tundi ummikuid Nairobis ja kodus ma olengi. Kapist paistab pakk tatart, must leib ja kilukarp – kohe näha, et meil on külas eestlased. Maru!

eesti toit

Aitäh Madlidele, tänu kellele saab kätevärina saatel, head ja paremat süüa.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Iten, Real Nigga Life ja Kakamega vihmamets.

Nädalavahetuseks oli reisibüroo “Janika” meile valmis pannud tegevuskava, mille pealkirjaks oli “Iten, Real Nigga Life ja Kakamega vihmamets”. Kõik sõnad selles pealkirjas olid minu jaoks võõrkeelsed, kuid samas tundus põnev.

Esimeseks sihtkohaks oli Iten. Iteni kutsutakse maailma jooksupealinnaks ning asub 2400 meetrit merepinnast. Ehk kõik jooksevad, õhtud/ööd on siin erakordselt külmad ja õhk on hõre. Selgub, et Keenia parimad jooksjad on kõik ühest hõimust, mida kutsutaksegi jooksvaks hõimuks ehk kalenjin’id. Keenias on hõime üldse kokku 42.

Iten Keenia2

Iten, kus suurimaks müügiartikliks on loomulikult spordijalatsid.

Väheke veel uurimist ja leian veel paar huvitavat fakti. Peaaegu kõikidel Keenia jooksjatel on “ametlik” vanus palju väiksem kui nende tegelik bioloogiline vanus. Tavaliselt sellepärast, et keegi kirjutas passilauas vale sünnikuupäeva esmakordsel passi registreerimisel või lihtsalt ei teatagi oma täpset sünnikuupäeva. See, et inimesed oma tegelikku sünnikuupäeva ja –aastat ei tea, tundub siin olema tavaline. Ning lisaks veel üks oluline asjaolu. Suurema osa ajast treenivad nad paljajalu, mis sunnib jala maandudes toetuma esimesele osale. Nii ongi nende vorm tugevam.

Iten, Keenia

Ilmselt ei tea Itenis keegi midagi pulsikelladest, sest müügilolevad kellad on küll rohkem kiviaja pärand.

Meie lähme Kerio View’le sööma – milline imeline vaade. Päris aus olles siis Shiandas on selle toiduga vähe nigelavõitu. Käisin ka mõned korrad Mumiases “supermarketis” omale head paremat hankimas. Ühel nendest õnnelikest päevadest küsisin supermarketi müüjalt: “Vabandage, kas teil juustu on?” Kiire vastuse peale: “Jah, loomulikult on,” hakkas mu suu juba vett jooksma. Siis hakkab müüja kuhugi poole liikuma ja peatub, et mu küsimust täpsustada: “Aga milliseks otstarbeks te seda juustu tavaliselt kasutate?” Hmm… “Õhtuti määrime peale ja hommikuti neelame alla” pomisen omaette ja saan aru, et juustust pole siin tegelikult haisugi.

Kerio vaade

Imeline vaade õhtusöögi kõrvale – Kerio View, Iten.

Seega seda toredam oli Itenis hästi süüa. Õhtul sõidame mootorratastel TooGuesthouse, kus pidavat alati Keenias treeninglaagris olevad eestlastest maratonijooksjad peatuma. Ja oh üllatust – seal nad ongi. Räägime õdede Luikede ja Priit Ausiga lähemalt nende tegemistest ja õhtu kujuneb üsna mõnusaks muljete jagamiseks.

Hommikul kui mina ärkan on kell kümme. Priit sätib ennast juba teisele treeningule – esimene algas kell kuus. Estraaditähte minust ei saa ja tuleb tunnistada, et sportlast ilmselt ammugi mitte, sest kell kuus on minu jaoks ikka sügav öö. Hämmastav kui palju eestlasi Keenias ringi siblib. Kes jookseb, kes töötab, kes käib niisama uudistamas. Ma arvan, et on rohkem kui õigustatud, seada kahtluse alla rahvaloenduse andmete õigsus. Kui palju meid täpselt oligi, et meid igale poole maailmaprakku jagub?

tooguesthouse

Tooguesthouse Itenis, kus ööbivad treeninglaagris olevad eestlased.

Päeva peale liigume edasi kõige intrigeerivama tegevuskava punkti juurde, milleks on “Real Nigga Life”. Seda lubab meile tutvustada Janika sõber Prince, kes viljeleb väga tõsiselt võetavalt “Real Nigga Life” põhimõtteid ning on veendunud, et just tema see on.

Real Nigga

Tema kõrgeausus, Real Nigga Prince – Moi University campuses.

Prince tuleb meile Eldoretti vastu ja me liigume sealt edasi Moi Ülikooli campusesse, mida suuruse poolest võiks pigem Moi külaks kutsuda. Siin õpivad need 2% inimestest, kes üldse omale ülikooliharidust Keenias lubada saavad. Tema kõrgeausus, Real Nigga Prince, on oma loomult rahulik ja räägib madalal häälele, mida selline elu endast kujutab. Tähtsal kohal on riided, muusika ja veel paar asja, mis päevavalgust ei kannata. Aga tundub, et ta võtab seda tõsisemalt kui oma ülikooli – olla Real Nigga. Õhtul jalutame “küla” vahel, astume sisse Chanelli kõrtsi, käime sõpradel külas ja viime läbi ööelu tasuvusuuringu. Hommikul uuringu tulemusi kokku võttes on kõik 100% rahul – tasus tulla.

Viimaseks sihtkohaks on Kakamega vihmamets. Uskuge mind kakaga ei ole siin küll mitte vähimatki pistmist aga mega metsaga küll. Kohale jõudes otsustame kohalikus “restoranis” midagi süüa. Ainult 40 shillingu (37 euro senti) eest, saame kausitäie riisi koos kartulitega. Seejärel rendime oma viimase sularaha eest maja, et hommikul päikesetõusu nautima minna.

Kakamega vihmamets

Imemaitsev lõunasöök – kartulid riisiga.

Kakamega Vihmamets2

Päiksetõus Kakamega vihmametsas.

Kakamega vihmamets oli nagu kirss tordil – päike tõusis, sõime kaljuäärel hommikust, imetlesime vihmametsa ja vaatasime ahve. Neli tundi jooksis meist läbi ja me ei jooksnudki selle peale kokku – nii ütleksid selle peale kõik korralikud maratonijooksjad. Õhtuks oleme tagasi Shiandas, kus uinun trummide ja hõimulaualu saatel – kohalikud peavad matuseid.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Jah, Keenia on rääkimata lugude maa.

Jõuame Shiandasse hilja, väljas on pime. Matatust väljudes, kuhu on sisse pressitud täpselt kaks korda rohkem rahvast kui kohti on, tunnen ennast nagu kortsus multifilmitegelane. Samal ajal kui ma uuesti kõndima õpin, tervitavad meid kohalikud hääletoonil, nagu nad just meid olekski oodanud. Shianda on väike ja armas küla oma uneleva külaeluga. Bussipeatusest koju on umbes 200 meetrit ning selle ajaga on nii mõnigi Janika ja Kaie kohalik sõber meie jõudmisest neid sõnumi teel teavitanud. “Keenia lapsed ei oota kunagi koolivaheaega, sest nad on seal sünnist saadik” on üks mitmetest siltidest, mis nende hubases korteris seinale kleebitud on. Teen omale teed ja tunnen, kuidas viimase öö vähene uni oma võlga nõudma tuleb.

Janika on Keenias, vahelduva eduga, olnud kokku viis aastat ning kirjutanud raamatu “Minu Keenia”, mis peaks olema kõigi nende inimeste öökapil, kes Keeniasse tulema hakkavad või keda päris lood kohalikust elust huvitavad. Ta on erakordne naine, sihikindel ja lõpuni imetlusväärne. Tänu tema tegevusele on siin muutunud palju, väga palju. Oeh… kõik need lapsed ja lastega seotud ahastama ja pead vangutama panevad lood. Mina olen sõnatu aga samal ajal otsustanud – kui keegi peaks meist teenetemärgi saama, siis on see kahtlemata Janika – kes üksnes ise kõige selle töö hinda tegelikult teab.

Ühel hommikul võtame sammud Rise and Shine kooli, kus õpivad ka puudega lapsed, mis on Keenia mõistes üsna uudne lähenemine. Nagu paljudes teistes maades on ka Keenias kombeks peita või sulgeda puudega laps, kas keldrisse või mõnda pimedasse nurka, et vältida külaelanikke laimavaid jutte.

Rise and Shine kool Shianda

“Rise and Shine” on Shiandas esimene kool, kus puudega lapsed õppida saavad.

Rise and Shine13

Algul piiluvad lapsed vähe kahtleval pilgul meid läbi kooliakna.

Kooli külastamiseks on meil aga väga mõjuv põhjus. Mattias on Eestist Janikale kaasa pannud jalgpallid. Pallid oli tema kingitus 12 sünnipäevaks, mida ta soovis Keenia lastele saata.

Rise and Shine Shianda2

Ka kõige väiksemad olid pallidest vaimustuses.

Lapsed rivistatakse kooli õuele ülesse, kus Rael loeb ka ette ühe paljudest kirjadest, mida Eesti lapsed saatnud on. Rael on üks nendest õnnelikest, kellel tänu Janikale on jälle võimalus koolis käia või siis kellel tänu Janikale on jälle elu. Kui Janika ta leidis oli tüdruk üsna nukras olukorras. Teda oli purjus kasuisa seitsme aastaselt nii toorelt vägistanud, et vigastas Raeli lülisammast, mille peale jäi tüdruk liikumisvõimetuks. Ema, kes oli kartnud, et mees pannakse selle peale vangi otsustas tüdruku hoopis tema vanaema juurde viia. Kuna tüdruk ei saanud kõndida, siis otsustas vanaema teda selle eest iga päev peksta. Kes Janika raamatut lugenud on, on selle looga ilmselt kursis. Aga palju olulisem on see, et peale mitmeid haiglakülastusi kõnnib Rael täna kooliõuel ilma karkudeta juba ringi, küll longates, aga ta naerab.

Rael Shianda

Rael loeb Eesti laste poolt saadetud kirja kõigile ette.

kool

“Rise and Shine’i” koolilapsed

Peale kirjade ette lugemist näitab Janika Mattiase poolt lastele saadetud videot ning siis on aeg õue tutt-uute pallidega mängima minna. Lapsed olid rohkem kui rõõmsad.

Võtan kätte trepil vedeleva ilma kaanteta ja päevi näinud õpiku. Proovin suahiili keeles kirjutatud teksti valjusti veerida. Lastele teeb see palju nalja ja nad hakkavad minuga valjusti sõnu kaasa hääldama, kuni läbi saavad loetud kõik kümme lehte ja on aeg lastega hüvasti jätta. Kahju on sellest erakordselt toredast koolist lahkuda.

Shianda lapsed

Loeme lastega suahiili keelset õpikut.

Järgmisel pärastlõunal lähme külla kahele väikesele lapsele, kellel on nii ema kui isa surnud ning keda kasvatavad vanavanemad. Vanavanemad elavad tagasihoidlikus, ilma elektri, vee ja kanalisatsioonita savionnis, kus ainukesteks mööbliesemeks on puust diivan ja laud. Meid kutsutakse sõbralikult sisse ja Janika kaardistab laste olukorda.

Lapsed shiandas11

Lapsed, keda kasvatavad vanavanemad ning kellel tihtipeale on ainukeseks söögiks päevas tassitäis teed.

Voodeid savionnis loomulikult ei ole. Magatakse muldpõrandal, maisikottidel. Tüdrukud, kellest vanem peaks olema nelja ja noorem kahe aastane, näevad välja täpselt poole nooremad. Väikesem ei oska veel käiagi. Lapsed joovad teed, mis on ilmselt nende ainuke söögikord päevas ning rõõmustavad külla tulnud mzungude üle.

Savionn Shiandas

Savionni ainukesed mööbliesemed: diivan ja laud

Istun maja ette kivile ja tunnen piinlikust selle üle, et hommikuse järelejäänud pudru, maja ümber siblinud kanadele andsin. Siis tuleb vanem tüdruk minu juurde ja paneb oma väikese käe mu jalale ning uurib üle õla rippuvat kaamerat. Vahepeal on õuele tulnud veel naabrilapsi. Teeme pilti ja vaimustus on suur, kui nad ennast tehtud fotodelt ülesse leiavad. Mul puudub ainult igasugune vaimustus mõtte üle, et mis nendest lastest tulevikus saab.

Jah, Keenia on rääkimata lugude maa, nagu ütleb Janika. Ükshaaval hakkavad nad mulle aga hinge pugema.

Rääkimata lugude maa

Keenia on rääkimata lugude maa

Kaie, kes on Mondo poolt teist korda Keeniasse saadetud, võtab meid kaasa koolitusele, mis viiakse läbi kindla piirkonna kogukonnale. Koolitus on otsast lõpuni suahiili keeles aga see ei sega meist kedagi, vaid näitab seda, et Kaie on nendele olnud hea eeskuju ja õpetaja. Veel eelmisel korral, kui ta Keenias oli, viis ta koolitusi läbi ise. Pealtnäha on Kaie õrn ja naiselik aga tegelikult on ta “hunt lambanahas”. Konkreetne, eesmärgipärane ja tema arveldusvaluuta on vaieldamatult tulemus.

Olles ise koolitusvaldkonnas nii mõnigi hea aasta tegutsenud, suudab Keenia mind selles valdkonnas ikka korralikult üllatada. Koolitus, mis loomulikult suurepärase kliima tõttu toimub õues, algab ühe kohaliku laulu ja tantsuga. Lauluhäälega on mul küll kehvasti aga vaatamata sellele proovin oma puusadega kõik tasa teha ning olla kohalike naiste tasemel. Kõik, kes minu ennast salgavaid liigutusi pealt vaatavad – naeravad – mõtlen endamisi, et ilmselt ei saaks minust kunagi, isegi mitte kohaliku kuulsusega, estraaditähte.

Koolitus Shiandas

“Koolitusruum”

Tähelend

Lühike tähelend, kus ma saan aru, et minust, isegi mitte kohaliku tähtsusega, estraaditähte ei saa.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Rikka ja vaese inimese kõige suurem erinevus.

Jalutame Joshuaga külla Mama Otti’le, kes meid juba väravas ootab. Mama Otti on omale pähe sidunud kollase rätiku (mis kohalikus kontekstis näitab seda, et naine on abielus ja austab oma meest) ning tervitab meid sooja käepigistusega. Sätime ennast istuma elutuppa, kus päevavalgus läbi väikese akna põrandale kujundeid joonistab. Elamised on kohalikel lihtsad, puhtad aga koduselt sassis. Elutoas rullitakse uhkusega lahti müügiks olevad imelised vaibad ja tuuakse näitamiseks veel seda ja teist. Unustame Liinaga ennast “külla” mitmeks heaks tunniks ning õpin isegi uuesti paberpärleid rullima.  Küsime ja uurime, vaatame ja kuulame, kuidas nende tegevus käib.

Mama Otti Kibera

Mama Otti näitab oma meisterdatud käsitööd

Paberpärlid kibera

Õppisin uuesti paberpärleid meisterdama

Mama Otti on ka ühe self help groupi liige. Self help group ehk eneseabigrupp on Keenias kõige algelisem ettevõtluse vorm. Oluline on grupi peale kokku saada grupijuht, sekretär, varahoidja ja mõningad liikmed ning siis saab tegevusega alustada.

Kibera käsitöö4

Kohalikud kasutavad seda katet tegelikult pulmapäeval ja mitte pähe panemiseks vaid toidu katmiseks.

Rufftone, kibera

Rufftone näitab Mama Otti õuel uut kevad/suve moodi

Seejärel läheme külla järgmisele grupile, keda juhib Gloria. Gloria on ääretult asjalik naisterahvas ning tema kiirest tervitusest saan aru, et aja mõiste ei ole talle võõras. Kohalikud ise armastavad öelda, et jumal andis Euroopasse kella ja Aafrikasse aja. Aga pole kahtlustki, et Gloria tunneb ka kella. Tal läheb kohalikus mõistes väga hästi. Tal on renditud töökoda, kus käib kingade tootmine ning väheke eemal on avatud pood. Ta isegi ekspordib väikeseid koguseid Ameerikasse ja mitte vähem ei jumalda tema kingi ka kohalikud.

Gloria shoes Kibera2

“Gloria Shoes”, mis näevad tõeliselt vahvad välja

Gloria shoes, Kibera

Joshua ja Liina mängivad mõttega, et kuidas oleks nõudlusega karvaste kingade järele. “Gloria Shoes” tootmine.

Kesknädalal kohtume Kadriga (Eesti aukonsul Keenias), kes minule üllatuseks, räägib peale 20 aastat Keenias elamist veel suurepärast eesti keelt. Saame Kadrilt paar head vihjet/mõtet, kuidas KCEO võimekust, läbi uute kontaktide, tõsta. Seepeale ootab Kadri huviga, mida mina Keeniast arvan. Räägin vähe segaduses olles, kuidas mind on üllatunud Nairobis nähtavad äärmused nii rikkusest kui vaesusest. Nähes katkistes riietes ja jalanõudeta last kerjamas suure sildi all, kus renditakse korterit, mille eest küsitakse 2500 eur/kuus! Kadri muigab ja noogutab ning teab seda ilmselt paremini kui keegi meist. Vaatab mulle seejärel otsa ja ütleb, Keenias on naiste seas kirjaoskamatuid 24% ja 17% mehi ja riigikeeli on siin kaks. Suahiili – ja inglise keel. Enamus koolides käib õpe inglise keeles juba esimesest klassist alates. Rikastel on aga vaikiv kokkulepe, et omavahel räägitakse üksnes ja ainult inglise keelt. Ka lastega. See on märk sellest, et tegemist on kõrgemast klassist ja haritud inimesega.

Järgmisel hommikul jalutame Liinaga taas Kibera muhedatel tänavatel, et läbi viia workshop eneseabigruppidele. Tänava ääres, tillukesel murulapil, lebab naine ning tema peal ja ümber mängib viis last. Tal ei ole kuhugi kiiret ja lapsed ei ole kunagi kuulnud sõna IPad ja IPhone. Liivasele teele joonistatakse tähti ja kõik naeravad. Minu mõte libised uuesti rikkusele ja vaesusele ning tekib tõsine kahtlus, kumb nendest tegelikult rikkam on.

Workshop’i ametlik algus on kell 9:00. Kell 10:30 on “meeting room’is”, mis tegelikult on suur garaaž, täpselt kaks inimest. Pidi tulema 18. Alustame kell 10:45, kui ruumis on juba kaheksa inimest. Jagame kõigile vihikuid ja pastakaid, mida tänavakaupmeestelt kaasa ostsime. See teeb nad üllatavalt rõõmsaks. Joshwa alustab lühikese ülevaatega KCEO rollist ning seejärel räägime Liinaga nendele ettevõtlusest, tootmisest, toote omahinnast, edasimüügi hinnast, turundusest ja eristumise olulisusest. Inimesed kuulavad ja kirjutavad huviga ning tasahaaval tuleb neid ka juurde.

Workshop1

Workshop pidi algama kell 9:00. Alustame ca kaks tundi peale ametlikku algust, kui kohale oli tulnud kaheksa inimest.

Workshop2

Workshop meeting room ‘is

Peale “ametlikku” osa, tulevad osalejad minu juurde ja küsivad kümneid küsimusi. Üheks küsimuseks on toote edasimüügi hind KCEO’le. Noogutan ja saan aru, et me oleme tagasi kohas, millest me Liinaga juba esimesel päeval aru proovisime saada. Kes määrab hinna? Magic, olematu ja peaaegu olemas mees ei ole ennast näole andnud. Hetkel toimib kogu süsteem siis nii, et eneseabigrupid annavad oma tooted KCEO’le müügiks, kes ise määrab hinna ja annab ca 25% (või veel vähem) saadud tulust nendele. Kunagi ei ole nad omavahel arutanud teema üle, et kas saadavast 25% saab kaetud tehtava toote omahind. Küll aga saavad nad preemiaks saata oma laps kooli, mille peale ilmselt keegi ei julge/ei taha esitada täiendavaid küsimusi. Ka KCEO poolt vaadatuna teevad nad endale liiga. On ilmselt tooteid, mida müüakse rohkem ja tooteid, mida müüakse vähem. Kui ühe abigrupi tooteid müüakse kuus 20 ja teise grupi tooteid 1, siis koolis saavad käia kõik lapsed. Ehk korrastamist tahab ka eneseabigruppide motivatsioon paremaid tooteid teha.

Alhadid

Al-Hadid on kõige edukam eneseabigrupp, kes peale koolitust meid külla kutsusid.

Rääkides inimestega veel mõned tunnid saab selgeks, et sooviga tõsta KCEO võimekust, peab tõsiselt tööle hakkama hoopis eneseabigruppidega. Kuna see on KCEO’le väga oluline sisend, mis hetkel kõiki jalgu lonkab. Selgeks tuleb rääkida nende omavahelised arveldamised ja mõlema poolne motivatsioon, kus võita oleks kõigil. Potentsiaal on siin suur ja Kibera ise on ääretult hea kaubamärk, mille alt müüa. Eneseabigrupid peaksid keskenduma tootmisele ja toodetele ning KCEO võtma väga selge edasimüüja rolli.

Reedel istume Liinaga KCEO liidergrupiga ühise lõunalaua äärde ning ma proovin esimest korda kuulsat ugalit (maisijahu veega, kuhu ei ole lisatud ühtegi maitseainet) ja skumawikit (mingi veider taim), mida nad ise igapäevaselt söövad ja armastavad. Arvestades kõiki hirmulugusid, mida ma eelnevalt selle toidu kohta kuulnud olen, maitseb see üllatavalt hästi. Arutleme ideede ja ettepanekute üle, mis meil tulnud on ja saame nendelt meie tegevuse kohta üksnes sooja tagasisidet.

Joshua võtab mu laual lebavast käest kinni ja küsib: “Kas sa tead Mairi, mis on rikka ja vaese inimese kõige suurem erinevus?” Muidugi ma tahan teada ja peaaegu ei jõua vastust ära oodatagi. Joshua jätkab: “Vahe on väga lihtne ja vastuseks on ainult üks sõna – selleks on info. Rikastel on infot ja vaestel mitte. Maailmas oleksid kõik inimesed rikkad, kui nendel oleks piisaval hulgal õiget infot.”

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Nädala lõpetab prügi, olematu ja samal ajal peaaegu olemas mees.

Oma kortsus enesekesksuses jätsin eelmises postituses üksnes enda teada üsna olulise vahemärkuse. Nimelt, kui lihtne on ikka tulla kuhugi, kui keegi ees on – paar päeva lastakse sul lihtsalt järgi lohised nagu nööriotsas kollasel mänguautol. Vahel, mõnest kivist üle sõites, vajud küll vähe kaldu aga suures plaanis on ikka mugav küll. Maru.

Alates kihisevast kesknädalast liitus meiega Liina, kes aitab Mondo MTÜ parterorganisatsiooni KCEO eneseabigruppe tootearendusega. Kohapeal tegeleb osa gruppe erinevate käsitöötoodetega. Tooteid tehakse kõigest huvitavast, mida sa võid prügikastist kuivanud vorstikile, läbimärja teekoti ja pruuni banaanikoore vahelt leida. Liina on ääretult kirev ja karismaatiline tegelane. Ta oli korra Kiberas juba olnud aga nii lühikest aega, et reaalsete tegevustega hakkab ta tegelema nüüd. Seega meie esimesed ühemõõtmelised huvid, kuidas kõik siin töötab, klapivad suurepäraselt. Tema uurib tooteid, tootmist ja mina gruppide ärivõimekust ning reaalselt finantseerimisvajadust.

Neljapäeva hommikul saame KCEO hubases ruumis kõik kokku. Üks käsitöögrupi esindaja lubas tulla ja näidata kohalike naiste näputööd. Seekord on menüüs ehted. Palju tooteid tehakse üksnes tellimuse peale ja täpselt nii palju kui soovitud. Seega me kõike ei näe. Lisaks mõningatele meie poole liikuvatele ehetele, ripuvad KCEO seinal ka paar kileribadest tehtud näidis käekotti. Mingi pildi saab sellega alustuseks ette küll.

Kontori asustustihedus on võrreldav slummis ühe katuse all elavate inimestega. Kuue ruutmeetrisel pinnal on omale koha leidnud kuus inimest, kolm lauda, seitse tooli ja viltune kapp. Lisaks ootame meiega ühinema naist ehetega. Oodates räägime Joshuaga põgusalt eneseabigruppide toodetest ja KCEO poolsest hinnakujundusest.

Saame teada, et kõige suurem kileribadest heegeldatud kott maksab 2000 shillingut (umbes 19 EUR). Siin juures pean oluliseks täpsustada, et me räägime hinnast edasimüüjatele. Punnitan oma silmamunad nii suureks, et väheke veel ja need kukuksid Liina munade kõrvale, mis põrandal juba veerevad. Hind tundub pehmelt öeldes üüratu. Tahaks loota, et me antud turu kontekstis eksime.

KCEO kontoris Kiberas

Proovime Liinaga aru saada KCEO poolsest hinnakujundusest. Foto: Silvia Pärmann

Enne veel, kui jõuan küsida sellise hinnaklassi kottide nõudluse üle, tunnen huvi, kuidas antud hind saadud on? Sellele küsimusele tuleb hommikuudust läbipaistmatum vastus. Joshua alustab hoopis sellest, kuidas saadav raha jaotatakse. Kuidagi liiga tuttav on see sokipaari muster minu “ühest untsu läinud äri” mälestuste sahtlist. Enne veel, kui aru saadakse, kus kohast sokid (loe raha) tulevad, jaotatakse sokipaarid juba laiali. Aga kuulan siiski huviga ja panen selle “liiga tuttava olukorra” oma kohaliku kogemuse bilansis vähese info arvele. 25% kotitulust jaguneb koti tegijate ja nende vahel, kes korjatud prügi puhastavad. Kuidas see täpsemalt jaguneb, ei tea keegi. Kõigile vabatahtlikele, kes käsitöösse panustavad, antakse võimalus oma laps kooli saata. KCEO maksab nende koolimaksu. Arusaamatuste korvi pudeneb aga segaste tunnustega purusid juurde. Seda puru võib kutsuda vabatahtlike motivatsiooniks. Saame aru, et olenemata sellest, kui palju keegi vabatahtlikuna panustab on kooli koht garanteeritud. Kui 10 koti tegemine saadab su lapse kooli, siis miks peaks keegi tegema 50? Järgmine 25% läheb administratiivkuludeks ja 50% haridusele. Selge. Kriips all. Ok.

Proovin uuesti. Kuidas hind tuleb ja kes otsustab? Sirget vastust ei saa, mingi mees kuskil aga küsimuse peale, kas ma võiksin temaga kohtuda, selgub, et justkui päriselus teda siiski ei eksisteeri. Kuna sisse astub naine ehetega, siis lepime kokku, et räägime sellest edasi oma järgmise nädala koosolekul. Loodan väga, et “magic”, olematu ja samal ajal peaaegu olemas mees leiab siiski oma eksistentsile suurema toetuspinna ja ühineb meiega järgmisel nädalal. Saan aru, et enne veel kui jõuan finantseerimisallikate kaardistamiseni, peaks nii mõnegi tegevusprotsessi siin aluspesuni paljaks võtma (sh finants) ja aru saama nende enda poolsetest mõtetest, soovides ja eesmärkidest. Vähem oluline ei ole ka aru saada nende tegelikust võimekusest toetusvastutus võtta.

kibera käsitöö

Üks ääretult sümpaatne naine, kes Kiberas ehteid valmistab. Tema nimi on Khadija Abdi. Foto: Silvia Pärmann

Ehted on muidugi vahvad. Või on nad vahvad üksnes sellepärast, et ma olen naine. Või hoopis sellepärast, et nad viivad mind hetkega tagasi sooja lapsepõlve. Kes meist siis lapsepõlves paberpärleid kokku rullinud ei ole.

Kibera paberpärlid

Üks toode, mida KCEO müüb. Imelised paberpärlid. Foto: Silvia Pärmann

Laupäeva hommikul on meil võimalus liituda ühe prügikogumisgrupiga. Ärkame Liinaga kell kuus. Õues on jälle pime. Ootan pikisilmi, et päike juba puudevahelt taevasse eputama tuleks. Nairobi asub 1795m merepinnast ja enne kui päike välja tuleb on siin vaevalt 15 kraadi sooja. Kes pagan oleks osanud arvata, et ma Keenias võtan kohvripõhjast välja soojad sokid, teksapüksid ja kampsuni! Ainukesed soojad asjad, mis mul on aga mul on ikka külm. Päeval õnneks läheb siin soojaks nii 30 kraadi kanti ja saab jälle kampsunita elada.

Prügikorjamise gruppe on kokku viis (gruppides 10-30 inimest) ja vabatahtlikena töötavad peamiselt keeruliste minevikkudega noored mehed (narkootikumid jms). Ühes grupis ka käputäis naisi. Kuidas eneseabi grupid peamiselt tekkinud on, on lihtne. Nähes tänaval “tiksuvaid” mehi, tehakse nendele ettepanek hakata midagi tegema ja pisut raha teenima. Joshua selgitab, et üks vabatahtlik töötab eneseabigrupis keskmiselt kaks aastat. Nende kahe aasta jooksul proovivad organisatsiooni liikmed nad kiirrongiga mustast minevikust valgesse tulevikku suunata. Vahel õnnestub, vahel mitte. Motiveeritakse ja proovitakse koos leida uue elu retsepti. Üheks väga oluliseks punktiks on läbivalt kool. Kas lõpetada oma pooleli jäänud põhi- või keskkool ning minna sealt edasi ülikooli. KCEO toetab neid osaliselt õpingute tasumisel. Mulle isiklikult sümpatiseerib see kontseptsioon väga.

Kibera prügivedu

Vabatahtlikud, kes Kiberas prügi kokku korjavad. Selline näeb välja käru, millega Kiberas liigutakse.

Igal prügikorjamise grupil on Kiberas oma piirkond, kus majade eest kilekottidesse kuhjatud prügi ca kolm korda nädalas kokku korjatakse. Grupp teenib kokku korjamise eest ca 30 shillingut/kott (0.28 EUR senti). Selleks kasutatakse meie mõistes suuri kärusid, millel on autorattad all. See liigub puhtal ragiseval kondimootori jõul. Põhjuseid, miks motoriseeritud varianti ei kasutata, on kaks. Esiteks on see liiga kallis ja eneseabigruppidel puuduvad selle finantseerimiseks vahendeid. Kurvem pool on aga hoopis see, et puuduvad vahendid ka kärude ostmiseks. Käru maksab 15 000 shillingut (mis teeb 139 eurot), seega kärusid renditakse. Ühe päeva rendi hind on 250 shillingut (ehk 2.30 eurot) päev. Lihtne arvutus näitab, et 60 korra rentimisega, oleks investeering tasa ja teeniks juba uut eesmärki. Vähim, mis kõikidele gruppide peale kokku vaja oleks, on kuus käru. Ütlen Ali’le (kes on ühe grupi juht), et ehk peaks teenitavast tulust mõne % tulevaste investeeringute tarbeks hoopis koguma? Ali mõtleb, puurib oma pilgu läbi öeldud lause ja noogutab. Teine põhjus, miks neid kärusid kasutatakse on lihtsam. Kuna Kiberas on tänavad autodele või mõnele väiksemale mootorsõidukile osaliselt läbipääsmatud, siis ei jää lihtsalt muud üle.

Kibera prügigrupi boss Ali

Saage tuttavaks, tema on Ali. Üks nendest, kes tiksumise asemel otsustas oma elumenüüd muuta ning läks ülikooli raamatupidamist õppima.

Kunagi oli valitsus isegi tähtsa ettevõtmisena Kiberasse prügikastid soetanud. Oli lindilõikamise päev. Prügikastid said, prügi sai aga mida ei saanud oli prügikasti tühjendus. Arusaadav, kes siis lindilõikamise päeval nii kaugele ette mõelda suudaks. Nagu selgus ei ole keegi suutnud sellele isegi tagantjärele mõelda. Ebaõnnestunud projekt – oli ilmselt aruande viimane lause.

Kibera slummi prügi

Kogumispunkti poole liikudes on kärud juba head-paremat täis.

Liigume kolme ääreni täis käruga “kogumispunkti”. Kogumispunktiks nimetatakse siin lihtsalt ühte vähe lohkus kohta autotee ääres, kuhu kärud tühjaks valatakse. Kiired poisid lammutavad siin prügikotid laiali ja sorteerivad taaskasutuseks sobiva materjali välja. Kõik orgaaniline läheb loomadele ja ülejäänud visatakse lõkkesse. Siit läheb materjal edasi puhastusse.

Kogumispunkt

Kogumispunkt. Punkt.

Joshuaga räägime üle veel järgmise nädala tegevuskava. Arutame Liinaga oma päevakavad üle ja kõik tundub plaanipärane. Peale kogumispunkti otsustame minna Nairobi kesklinna Masai turule, et saada ülevaade, mida veel kohapeal toodetakse ja tehakse. Kuna edasimüüjad müüvad turul ka KCEO tooteid oleme bussis üsna veendunud, et leiame ka need sealt ülesse. Masai turg on värviline ja kirev. Ilmselt ka kõige suurema luubiga ekspert ei saaks siin aru, milline toode on KCEO oma ja milline kellegi teise oma. Kindlasti oleks nendel vaja kuidagi eristuda.

Masai turg

Värviline Masai turg, Nairobi kesklinnas

Liina Masai turul

Liina proovib Masai turul pakutavaid ehteid. Kohalikule maastikule sobib suurepäraselt aga Eestis ….muigan, miks mitte?

Juba neljapäevasel koosolekul välja käidud mõte, et iga toote küljes peaks olema “story”, kus toode tuleb ja kes selle teinud on, tundub veel rohkem mõeldava mõttena.

Kiberale näidis

“Story” näidis, mida võiks KCEO toodetele juurde panna.

Turg pigistab mulle pihku veel ühe mõtte. Nimelt leiame suured pärlid, mis on ülesse sulatatud õlle- ja veinipudelitest ning tavaliselt klaasis. Puurin müüjalt infot, et kuidas neid täpselt tehakse. Tundub tehtav ja tahan seda mõtet ka järgmisel nädalal KCEO’le ning abigruppidele tutvustada. Sest sulatatud klaasist, lisaks pärlitele, saaks teha veel täpselt 1,245 miljonit vidinat. Turul liigub veel turiste ja jääme ühega nendest kogemata vestlema. Tuleb välja, et tema otsib omakorda edasimüügiks kohalikke suveniire. Liina flirdib mõttega, et kuidas oleks kui KCEO’l oleks Masai turul oma lett. Kuldne mõte, paneme kirja, pakume välja.

Masai turg klaaspärlid

Ülesse sulatatud klaasist mummud. Aegu ennem nimetasid nad ennast õllepudeliks, veinipudeliks ja aknaklaasiks.

Mõnda aega turul ringi kõndides hakkab tunduma, et “doktor, me oleme siin juba olnud”. Kõik proovivad mzungudele midagi müüa ja selgeks teha, et minu toode on küll “same-same, but different”. Noogutan oma usutavamail viisil. Kuigi pean tunnistama, et mulle meeldivad need tillukestest “asjadest” tehtud tooted.

Masai turg, lips

See on nimelt lips, mida mehed saaksid ülikonnaga kanda.

Lahkume masaide maailmast ja jalutame mööda tänavaid, mida ei nimetata enam kesklinnaks. Järsku hakkab üsna suur grupp mehi kedagi taga ajama. Uurime kohalikelt, et milles uba? Taskuvargus. Hmm.. liigume edasi. Mitte just väga palju hiljem tunnen, kuidas üsna laial ja tühjal tänaval keegi ennast mu külge surub ja hetke hiljem kukub maha juukseklamber, mille olin ennem oma koti välimisse taskusse sättinud. Minust eemaldub hirmkiirelt pruunis (või oli see kunagi roheline) kampsunis mees. Kiikab veel tagasi, et saaksin temalt küsida, kas juukseklamber oli liiga suur või värv ei olnud sobiv?

Saan aru, miks Nairobit Nairobberyiks kutsutakse. Kuigi Nairobi päris nimi on tulnud tegelikult masaidelt (Masaid on edela-Kenyas ja kirde-Tansaanias elav rahvas), kus Ewaso Nyirobi tähendab “külma vett”. Masaide koguarv ulatub umbes 900 000, mis teaduslikele infoallikatele toetudes (loe google) peaks jagunema võrdselt kahe riigi vahel. Aga see oli ilmselt asja igavam pool.

Palju kõineainet pakkuvam on selle hõimu kombed. Nimelt masaid on mitmenaisepidajad ja mitmemehepidajad. Võib ette tulla olukordi, kus kõik ühe põlvkonna naised on abielus kõigi oma põlvkonna meestega. Pisut veider olukord, ma tean. Aga see pole veel kõik. Kui üks mees tuleb teisele külla, siis komme nõuab, et peremees pakub külalisele oma voodit ja naine tohib ise otsustada, kas ta veedab öö külalise või oma mehega. Kui sellisest abieluvälisest suhtest sünnib laps, peab naise mees seda kasvatama oma lapsena ning tal on täielik pärimisõigus. Mnjah, pean tunnistama, et samasooliste kooseluseadus tundub sellekõrval … ah, las ta parem jääda.

Masai naine

Masai naine turul.

 

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , | Lisa kommentaar

“Good morning, Kenya!”

Kui mu lennuk maandub, hingab Nairobi oma tavapärases pühapäeva varahommikus. Saanud Veigolt vihje, et nüüdsest saab East African Tourism Visa’t tasuta, proovin piiril sellega hägust õnne. Õnne mul ei ole. Õnn on täna valinud tähtsat templit käes hoidva vuntsidega mehe, kes väidab silmi kissitades, et sellist viisat ei eksisteeri. Tempel passi koos kleebitava viisaga maksab 50USD ja punkt. Maksan. Saan templi ja ütlen sosistades “Good morning, Kenya!” Passi ulatades tõstab templimees peenelt piiratud vuntsid kulmudeni ning ütleb: “Keenias ei saa midagi tasuta”. Ma oleks võinud kihla vedada, et ta isegi naeratas sel hetkel – natuke. Tema vähe kibedalt maitsvat väidet ma siiski lõpuni ära ei osta ja alates tänasest on mul, ei rohkem ega vähem, kui kolm kuud see väide ümber lükata.

Jalutan lennujaamast välja, kus ootab mind unine Veigo. Kahe Taist kaasa ostetud preemia õlle eest oli ta nõus kell neli öösel ärkama, et mulle lennujaama vastu tulla. Õues on pime. Saan aru, et aus preemia oleks olnud hoopis neli õlut.

Jõuame sujuvalt korterisse. Korter on värviline ja muhe. Mulle siin meeldib. Siin on isegi soe vesi! Peale aastat ringi reisimist, on mul tegelikult olnud vähe kordi, kus selliseid privileege nautida olen saanud. Imeline.
Kella vaadates on sügav uneaeg. Aga meil kummalgi ei ole und. Veigo räägib mulle Keeniast ja Aafrikast värvilisi lugusid ja me naerame mõnuga mitu tundi. Üks lugu, mida kohe meenutada suudan on seotud Kaie ja Janika külaskäiguga Shianda jäneste farmi. Räbbitifarmis (nagu Veigole meeldis seda kutsuda) tutvustati uhkusega karvaseid loomi ja töötavat farmielu. Peale väikest ringkäiku oli Kaie töötajatelt uurinud, et miks räbbitifarmi loomad rohkem laste poolt armastatud merisigu meenutavad? Loo lõpetuseks ohkab Veigo muhedalt ja ütleb: “See ongi Keenia”. Kelle jaoks jänes, kelle jaoks merisiga.

Kell kümme hommikul on selline tunne, et peaks õhtusöögi peale mõtlema hakkama. Korteris on küll laud aga mida ei ole – on toolid. Oleme Veigoga muljeid ja mõtteid vahetades mitu tundi püsti seisnud. Viime läbi kiire ja kuiva korteriühistu koosoleku teemal, mida majapidamisse veel vaja oleks. Ma ei ole kunagi ühelgi nii kiirel ühistu koosolekul osalenud. Ühehäälselt võtame vastu otsuse, et korterisse on igal juhul vaja toole ja kohe täna. Siis saaks laua ääres süüa ja tööd teha. Pühapäev seab meile erakordselt tähtsale projektile omad piirangud, sest enamus poepidajad on täna kirikus. Ahnelt mõõda tänavat kõndides tundub, et kõige tõsisemalt võtavad kirikus käimist just toolimüüjad. Peale mõningast otsimist me siiski leiame soovitud toolid ja jalutame rahulolevate nägudega, saak seljas, kodu poole. Poest koduni on umbes kolm kilomeetrit ning kui valge mzungu muidu kohalikes väga palju elevust Nairobis ei tekita, siis toole seljas vedavad valgenahad panid nii mõnegi kohaliku pilke vahetama ja mõnusalt naeru kihistama.

Kiberas toole ostmas

Need ongi kaldus eestlased Keenias, Kiberas

Peale lõunat rääkisime Veigoga peamiselt KCEO’st (Kibera Community Empowerment Organisation), tegemistest, rollist ja mida nad eelkõige meilt/minult ootavad. Minu peamisteks tööülesanneteks on erinevate äriprojektide analüüs, finantseerimisallikate ja -vajaduste kaardistamine ning veel ühte-koma-teist. Alates oktoobri algusest, kui Janika (vabatahtlike koordinaator Mondo MTÜ’s) mulle kirjutas, et olete valitud Mondo vabatahtlikuks erialaspetsialistiks Aafrikasse” on mind kummitanud üks lause kuulsast filmiklassikast. “Kirvest! Andke mulle Kirvest!” mille peale Kalju Karask filmis “Mehed ei nuta” mitte plaaniliselt vaid organiseeritult ja entusiastlikult metsa jooksis, et anda eesrindlikule põgenemismõttele omapoolne panus. Ärge nüüd valesti aru saage, minul eesrindlikke põgenemisplaane kindlasti ei ole aga mida mul on, on ehk võrreldav entusiasm. Selle entusiasmiga tahaks siin kolme kuuga ikka midagi ära teha küll. Vaatamata sellele, et olime Veigoga mõlemad üleval juba sellel ajal, kui väljas võimutses pilkane hommikupimedus, tunnistasime õhtu saabudes mõlemad üllatusega, et nii mõnigi hea idee võitles omale koha meie töölauale.

Minu esimene töönädal saab alguse sellest, et külastame KCEO kontorit või õigem oleks öelda, väikest, hämarat tuba ning seal töötavaid inimesi. Joshwa (kes on KCEO organisatsiooni üks asutajatest) ja teised töötajad on muhedad ja soojad. Saame omavahel tuttavaks ning räägime organisatsioonis toimuvast ning Joshwa natuke kättesaamatuna tunduvast unistusest käia kunagi ära tillukeses Eestis.

Jutu käigus lapib Joshwa helesinise kausta vahele laste avaldusi koos pikkade lugudega. Palju on neid sõstrasilmi, kes soovivad KCEO poolset rahalist toetust koolimaksu tasumiseks. Koolis käimine on siinsete laste jaoks väga oluline. Need, kellel see privileeg on, on väga uhked ja õpivad õhinaga. Lapsed, kellel seda võimalust ei ole (eelkõige sellepärast, et vanematel ei ole rahalisi võimalusi) otsivad koolimaksu tasumiseks ja kooli minemiseks erinevaid võimalusi. Üheks võimaluseks rahastust saada on teha KCEO juures eksam. Kuna raha ei jagu kõigile koolipingist unistavatele lastele, siis valib KCEO eksami tegijate hulgast parimad ning toetab õppemaksu tasumisel.

Üks lugu, mida juhtun lugema on 12 aastasest nutikast tüdrukust, keda kasvatab ainult ema. Erandiks ei ole siin riigis juhtum, kus mehed peavad mitut naist korraga. Erandiks ilmselt oleks see, kui mees jõuab kõik oma bioloogilised lapsed ka ülesse kasvatada ja neid rahaliselt toetada. Seega tüdruku isast ei tea kahjuks keegi mitte midagi. Lugedes tüdruku emast tehtud lühikest kirjeldust võin üsna veenvalt väita, et “aasta ema” tiitlile tal küll põhjust kandideerida ei ole. Kurb. Tüdrukul on ka kaks õde. Üks nendest 13 aastane ja teine 15 aastane. Mõlemad on juba mehele pandud ja abielus ning õdede toetusele loota ei ole mõtet. “See on üks nii paljudest lugudest” ütleb Veigo ja paneb kausta kinni.

Nairobi park

Võiks olla erand aga on reaalsus

Meie kohtumisele järgneb pikem Kibera slummi tuur. Kibera slumm pidavat paljudele kohalikele olema koht Nairobis, kuhu kindlasti ja mitte kunagi minna ei tohi, isegi lähedale mitte. See pidavat üks hirmus koht maamunal olema. Küll varastatakse, pekstakse, parematel päevadel kindlasti tükeldatakse. Kui sa juhtud vargusega vahele jääma, siis räägivad legendid, et omakohtu karistuse paragrahv 160 ütleb selle kohta järgmist: rehv üle pea ja põlema. Slummil on slummi seadused.

Enne kui pikemale slummituurile läheme ei lisa ka Joshua järgnev lugu kindlust juurde. Kibera slummi äärest sõidab läbi raudtee. Kord oli rongiga täpselt slummi ääres midagi juhtunud nii, et rong oli sunnitud seisma jääma. Kohalikke keenialasi oli tabanud pidurdamatu paanika, naised nutsid ja mehed tormasid ennast ohverdavalt rongiuksi sulgema. Ühiselt arutleti erinevate põgenemisplaanide üle, kuid ükski ei tundunud lõpuni sobivat. Peamiselt seetõttu, et iga plaani elluviimiseks tuli rongist väljuda ja 30 meetrit slummi ääres jala kõndida, et bussipeatusesse jõuda. See 30 meetrit oli aga liigne risk, mida võtta. Tõestisündinud lugu rääkides lagistab Kibera slummis ise üles kasvanud Joshua naerda ja tõuseb toolilt. Viitab ukse poole käega ja küsib: “Kas hakkame minema?”

Raudtee Kiberas

Kibera slummist läbi viiv raudtee

Slumm on suur. Toetudes erinevatele statistilistele andmetele (kuidas kellelegi kasulik näidata on) elab slummis 200 000 – 1,2 miljonit inimest. Reaalset numbrit ilmselt ei tea keegi aga arvatakse, et ta jääb sinna 800 000 inimese kanti. Enamik slummis elavaid inimesi elab äärmises vaesuses, teenides vähem kui 1USD päevas. Naermine ja naeratus ei maksa kohapeal midagi. See on tasuta ja sellepealt nad kokku ei hoia. Seega olen ma leidnud teise päeva lõpuks, et Keenias ei olegi kõik tasuline. Tähtsa templiga mees piiripunktil eksis.

Kibera lapsed

Naermine ei maksa midagi ja sellepealt kokku ei hoita

Inimesed toimetavad meie ümber oma igapäevaseid toimetusi. Naised pesevad pesu ja veavad oma majadesse ühiskaevudest vett. Mõni mees istub niisama oma Hiltoni ukse eest, mõni pakub juuksuriteenust ja mõned proovivad midagi müüa. Lapsed kasvavad slumminõlval ise.

Hilton Kiberas

Hiltoni hotell Kiberas

Kibera juuksur

Kibera juuksur

Ainuke, mis mulle siin ohtlikuna tundub on järsud kraavid – muud midagi. Aga ilmselt öös siin siiski saladusi on, mida päevavalges sulanud kujul kohe märgata ei oska. Ma tõesti soovin, et need särasilmsed lapsed, kes meile järele joostes “howareyou” hüüavad saaksid täita oma unistuse – minna kooli. “Howareyou” ei tähenda siin tervitavat küsimust, vaid nii hüütakse turiste ja see on justkui kõikide turistide ühine nimi.

Kibera tänav

Ohtlik kraav

Samal õhtul ja järgmisel päeval arutame Veigoga, millised oleksid esmased tegevused, millest ma peaksin alustama. Nõustun temaga, et kõige olulisem oleks tekitada KCEO’le reaalne stabiilne sissetulek. See tagaks stabiilse rahavoo ning suurendaks toetusvõimalusi lastele. Ideid, millega stabiilset rahavoogu tekitada on meil laual juba mitmeid, küsimus on ainult algses investeeringus. Selle ja järgmise nädala plaaniks ongi kujunenud see, et kaardistada erinevad fondid, kus kohast saaks hakata taotlema mõne tõsisema idee elluviimiseks alginvesteeringu raha. Lisaks proovin veel viimaseid sisseelamise liigutusi teha ning täpselt aru saada, kuidas kohaliku organisatsiooni senine süsteem töötab.

Lõpetuseks veel nii palju, et kui ma ei oleks oma autojuhilube maailma kõige igavamas koolis juba ära teinud, siis ma kindlasti ei jätaks kasutamata võimalus teha seda Top Gear autokoolis.

TopGear Autokool

Kutsun üles kõiki eestlasti tegema oma juhilube Top Gear Autokoolis

 

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.