Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

Millega peaks arvestama, kui soovid Keenias lihtsat kammköidet?

Ainuüksi printimisega tegelevas firmas on mul kulunud üle tunni. Olen KCEO’le kokku pannud projektijuhtimise käsiraamatu, sest sellest nädalast hakkasin läbi viima projektijuhtimise koolitusi liidergrupile.

Lauale hõljuvad viis ahjusooja koolitusmaterjali. Kammköites ja puha. Eh, tegelikult ei olnud nad, peale tundi aega ootamist, nii soojad enam midagi. Eesti ajaarvestuses tuleks neid juba kolletanud materjalideks kutsuda. Nii see ootamise aeg siin Keenias lihtsalt sulab ja ma isegi naudin seda. Aga kindlasti mitte siis, kui mul koolitus poole tunni pärast algab. Võtan materjalid ja küsin arvet. Arve väljastamise aeg on siin pöördvõrdelises seoses juba kulunud ajaga ning sätin ennast teadlikult uuesti istuma.

Sirvin materjale. Sulgen käega silmad ja ohkan. Istumisest ei tule siin välja midagi. Panen materjalid lauale ja küsin aegluubis liikuvalt teenindajalt, et kas ainult mina arvan, et siin on midagi valesti või tema ka?

“Kas teil on mingeid probleem?” küsib teenindaja nätsu ääreni täis suuga.
“Peale selle, et üks materjal on kinni köidetud välisäärest, justkui nagu ei olegi,” ütlen teeseldud naeratuse saatel.
“Aaa….aga mis tähendab välisäärest,” küsib müüja ja võtab suust ploomi suuruse roosa nätsu ning asetab selle enda ette lauale. Pärast hea võtta. Ilmselt sai ta ise ka aru, et sellega on keeruline vestelda.
“No see tähendab seda, et kui sa tavaliselt avad raamatu paremalt poolt, siis selle materjali uus omanik peaks seda avama hakkama vasakult poolt,” proovides demonstratiivselt ja visuaalselt oma teksti praktikasse vedada.
“Aaaa… nüüd ma saan aru, mis te selle välisääre all mõtlete!”
“Wow, tõesti?” ei suuda ma oma kõrvu uskuda.
“Aga miks te arvate, et see probleem on, seda saab ju ikkagi avada!” ning vaatab mulle küsiva näoga otsa.

Jah, teda vaadates tunnen ennast tühi palja troublemaker’ina, kes teeb ikka igast mõttetust purust suure probleemipuu. Mul on endal “Puru ei ole probleem” käsiraamatut vaja.

“Jah, sul on õigus. See avaneb suurepäraselt. Aga teeme nüüd nii, et see näeks välja nagu kõik teised neli. Siis mzungu räägib teistele mzungudele kui tore äri sul siin on,” ja võtan uuesti istet.

Lõpuks said siiski kõik materjalid õigelt poolt köidetud.

KCEO’sse jõudes küsib Rufftone: “Kuidas hommik möödus?”  Tahaksin talle vastata, et nii tavaliselt kui üldse Keenias üks hommik minna saab. Siis jään mõtlema, et kas näiteks Rufftone oleks selle peale midagi öelnud, kui ta oleks pidanud oma materjali vasakult poolt avama.

Julius on veel puudu aga sellel korral alustasime õigel ajal. No, 15 minutit sinna-tänna, see on kohalikus mõistes peenraha.

Korogocho slumm kui Nairobi autoromula

Kiberast teisele poole kesklinna jääb üks teine Kibera slummidest – Korogocho. Eelmine aasta oli sinna korduvalt asja tänu sellele, et uurisime ühte sealset plasti ümbertöötlemise töökoda. Kuigi me polnud kaugeltki selles päris Korogocho slummis, mis erineb Kiberast peamiselt selletõttu, et seal elab umbes 5 korda vähem inimesi kui Kiberas, meenutab kogu see piirkond hullumaja puhvetit. Kibera paistab Korogocho kõrval nagu sanatoorium filmis “Mehed ei nuta”.

Korogocho kui autode surnuaed

Kuigi üks Nairobi kõik, on Korogocho selgelt erinev enamusest piirkondadest, mis jäävad Nairobi kesklinnast umbes sama kaugele. Kruusakattega teed, totaalsed ummikud, meeletult sagimist, meeletu ruumipuudus – ja kõige selle tipuks kilomeetrite viisi autoromusid. Jäi mulje, et kui Nairobis tekib vajadus auto utiliseeerida, siis lihtsalt jätad selle Korogochos kuhugi. Vanametalli ümbertöötamisväärtust siin ilmselgelt ei mõisteta. Tegelikult, äriidee ju!