Tagasi Eestis. Mõne asjaga tuleb harjuda.

Vaade Kiberale.

8 kuud Keenias ehk ajaratta mõned tuurid on tänaseks minevik. Kokkuvõttes võib öelda, et igavesti lahe aeg oli. Aafrika lihtsalt kuidagi haarab sind enesesse. Kohustuslikuks haibitud standardprotseduurid nagu “suur eneseleidmine”, “maailmapildi täielik muutumine” ja kõikvõimalikud muud raputavad psühholoogilised läbielamised jäid siiski sündimata.

Muidugi, elu Keenias raputab ja testib sind pidevalt, aga ega seda raputamist polegi nii lihtne edasi anda. Kuidas tuleks rääkida näiteks sellest, et igast suvalisest matatu-sõidust võib kujuneda omaette päevasündmus, kus jageled miljoni naeratuse saatel konduktoriga suahiili keeles ühe eurosendi üle vaid sel põhjusel, et sul on juhtumisi mzungu nahavärv? Ei, vaidlus ei puuduta kaugeltki mitte ühte või teist konkreetset rahanumbrit, vaid lihtsalt lõputut testi, kas mzungult saab Aafrika absurdsete argumentidega väikest lisaraha või mitte.

Kibera slumm

See pole kaugeltki kauplemine Araabia moodi. Keenias on see kõik puhas fun, aga muidugi alles siis, kui asjale pihta saad. Sõltumata sõnavahetuse tulemusest on vestlust õigesti ajades lõpuks alati rahul mõlemad pooled ja lisaks terve matatu, sest nalja said ju kõik ja nalja Keenias hinnatakse.

Kusagil Kiberas

Igatahes hakkas mulle täitsa meeldima, kuidas Keenias neid mzungusid pidevalt testitakse. Aga eks elu õpetab kohalikke ka vastu testima. Kah selline parajalt lõbus värk. Mida rohkem suahiili keelt, seda lõbusam tulemus muidugi on. Igal juhul tuleb ratsionaalne mõtlemine sel puhul kohe ära unustada ja leida meie mõistes midagi täiesti totrat, mille peale oma väited üles ehitada. Nagu näiteks, et muidugi ma maksaks, aga näed, ei saa, sest sul pole täna lipsu ees (nagu kunagi oleks). Üldiselt on nii, et kui suudad rahva matatus naerma ajada, on võit sinu.

Ei, ei saa väita, et psühholoogilised läbielamised Keenias oleks täiesti puudu jäänud – meelelahutust toodi koju kätte ja üldse sai Nairobi eestlaste kogukonnaga väga lahedat seltsielu elatud, koos matkatud, saunas käidud, kartulisalatit ja rosoljet söödud ja siis Eesti hümni lauldud.

Eesti Vabariigi aastapäev Nairobis.

See saun jääb meelde. Pentti ja Silvia külaslislahkus oli täpselt sama mõnus nagu nende saun.

Nairobis Eesti parima meelelahutuse eest raha ei küsita.

Aga jah, Eesti elusse taas sisselades tuleb paratamatult harjuda mõningate pisiasjadega. Allpool ongi väike loend nüanssidest, kus automaatpiloot läheb Aafrikas uuenenud tarkvara tõttu Eesti tegelikkuse mõistmisest natuke lahku.

Ühistransport

Nairobi kesklinn koos lõputute bussidega.

Mis mõttes ei saa bussi peale minna suvalises kohas, vaid selleks tuleb kindlasti minna peatusesse? Ja hea küll, kui oledki spetsiaalselt sinna peatusesse läinud, siis miks pole seal mitte kedagi, kes karjuks sulle bussi sihtkohta ja üritaks sind kõva häälega veenda just tema bussi astuma? Ja kui tahad teada, kuhu buss sõidab, tuleb ise minna elektriposti pealt sõiduplaani ja -marsruuti vaatama. Või uuri seda mobiilirakendusest. Ühest küljest muidugi mugav, aga karjuv inimäpp bussipeatuses toob info sulle hetkega kätte. Ja oh imet, bussid sõidavadki vastavalt graafikule ja kujuta ette – ka mööda ettenähtud marsruuti. Ei mingit loomingulisuse puhanguid erinevate marsruutidega. Nairobis tundus see pidev marsruutide jooksev kombineerimine esialgu päris jabur, aga kui sellega ära harjusid, siis tundub jälle Tallinna ühistransport millegipärast kuidagi igavavõitu.

Hindadest

Peale Keeniat on Eestis supermarketisse minek täielik õndsus – pea kõik toidukaubad on Eestis tunduvalt odavamad kui Keenias. Ja tihti ei räägi me siin kaugeltki mingist 10 protsendist sinna-tänna, vaid hinnavahed võivad vabalt olla kordades. Erandiks on muidugi mõned puu- ja köögiviljad, mis Eestis kas ei kasva või on hooajalised. Mangode ja avokaadode hinda ja magusust pole tõesti mõtet võrrelda. Kui vaadata näiteks seda, palju maksab Eestis sink või soolakala, siis on hinnavahe märkimisväärne. Kui Eestis võib 7 euroga osta terve kilo mõnusat maasuitsusinki, siis Nakumatti Delis maksab meie mõistes suhteliselt nigela singitaolise produkti 100 grammi 2 eurot. Paremat sorti sink (parem mitte meie, vaid Keenia kontekstis) maksab juba 3-4 eurot 100 grammi, mis teeb kilo hinnaks kuni 40 eurot.

Kibera slumm. Selles pajas podisevad mõned veisepead. Pidavad potentsi andma.

Kalaga on asi juba päris kreisi. Pisikese tüki külmutatud lõhefilee eest tuleb välja käia üle 10 euro. Ja seda saab osta vaid Yaya keskuse erilisest delikatessipoest. Juustude hinnavahe pole õnneks nii hull, kuid võrdlus jällegi kindlalt Eesti kasuks.

No et mis papaia? Mingi suvaline papaia, nagu igal hommikul. Pool Mairile, pool mulle.

Kallid on kõik importpuuviljad. Näiteks mandarinid või apelsinid, mis pärit sealtsamast Marokost, on Keenias 2 korda kallimad, kui Eestis. Hurmaa hinda ei mäleta, aga see võis olla isegi 5 korda kallim. Importõunad ja viinamarjad on samuti kallid. Pooleldi lukskaup on isegi tavaline pudelivesi. Kui Eestis saab pooleteist liitrise vee kätte u 25 sendiga, siis Keenias maksab samasugune vesi minimaalselt 50 senti. Mullivee osas on vahe veel märgatavam – odavaim 1-liitrine mullivesi (mida on saada vaid suuremates poodides) maksab 70 senti.

Aeg

Aega on. Oleks üllatav, kui Nairobis Uhuru pargis selle palmi all keegi parasjagu ei magaks.

Suhtumine aega on erinev. Eestlastel pole kunagi aega, Keenias on kõigil a l a t i aega. Kui eestlastel on ajaperspektiiv vaat’ et aastakümnetes, siis Keenias piirdub ajaline ettemõtlemine kõige rohkem ühe nädalaga. Need Eesti pidevad tööjutud ja vabandust, aga hetkel pole aega pole Keenias väga teemaks. Ma olen kaugel sellest, et idealiseerida Keenias vohavat hakuna matata (suahiili keeles: pole probleemi; küll asjad kuidagi lahenevad; alati jõuab) suhtumist, aga eestlased peaks tõesti õppima töötegemist vähe kergemalt võtma.

Kibera koolilapsed

Kas keegi on kunagi oma elule tagasi vaadates tundnud rahulolu sellest, et elu keerles ainult ümber töö (kusjuures see töö on ühiskonna seisukohast sageli mõttetu)? Tõsi, mul puudub vastus küsimusele, kuidas juurida Keenia kultuurist välja natuke hakuna matatat või kuidas Eesti kultuurile lisada natuke rohkem muretust ja asjade kergemalt võtmist. Kusjuures on huvitav, et vist kõik eestlased, kellega Keenias kohtasin, märkisid, et eestlased on oma töökesksuse, muretsemise ja rabamisega selgelt liiale läinud. Teine keskkond aitab ennast paremini mõista.

Formalism

Ja veel – Eestis torkab silma siin vohav fanaatiline formalism. Kui Keenias on kõik asjad vähem või rohkem paindlikud (tihti liigagi), siis Eestis peetakse oluliseks ajada õndsa pühendumisega näpuga järge mingitest formaalsetest reeglites, süvenemata seejuures asja sisusse või sellesse, kuidas saaks saavutada parema lõpptulemuse.

Ei, kõigepealt hakatakse otsima mingeid vigu ja mingeid põhjuseid, sest midagi sa kindlapeale valesti ju tegid. Reegleid ju juba jagub. Seejuures on kõige hullem see, et need on sageli vabatahtlikult iseendale kehtestatud ja kõike „mittekorrapärast“ kardetakse. Huvitav, varem ei pannud seda ilmingut eriti tähelegi ja sedasorti ordnung tundus mingil moel „normaalne“. Enam mitte. See on jõudnud täiesti haigesse faasi.

Kibera koolilapsed

Komplekt pisiasju

Kibera tänavapilt.

• Natuke tugevam tuul ei tähenda Eestis automaatselt, et oled kohe keset tolmutormi. Keenias on see üsna garanteeritud ja seda ka Nairobi kesklinnas.
• Eestis leiab vist igast linnast ja asulast tasuta WiFi ja seejuures on see ka kiire. Nairobis ja teistes suuremates linnades võib samuti traadita internetti kasutada, kuid selleks tuleb minna natuke peenemase söögikohta või baari ja midagi tellida.
• Taas tuleb õppida nutitelefoni kasutama.
• Eestis pole ühegi vajaliku inimese töönumbri ja meiliaadressi teadasaamine probleem – lihtsalt vaatad ettevõtte-organisatsiooni kodulehelt. Aga mitte Keenias. Keenias ei leia vist üheltki kodulehelt inimeste otsekontakte. Või mis me räägime kontaktidest, isegi ettevõtte tegevusaadress on enamasti saladus. Näiteks Coca-Cola Keenia lehel pole ei aadressi ega telefoninumbrit.
• Eestis on tänaval kõigile ruumi. Sellist saginat, nagu Nairobis, Tallinnas lihtsalt pole. Nagu polekski linn. Seejuures pole Nairobi sagimine maailma mastaabis üldse midagi erilist. Näiteks Hongkongi kõrval on Nairobi sagin nagu Tallinna sagin Nairobi kõrval. Samas on Hongkongi sagin võrreldes Nairobiga selgelt korrastatum.

Naeratuste vähesus

Olles harjunud, et naer käib igale poole, on Eesti üsna morn riik. Sellise austustiheduse juures, nagu Kiberas on, tekib ikka inimeste liikumisel ikka olukordi, kus peaaegu põrkad kokku mõne teie inimesega. Ei mäleta korda, kus poleks vabanduse saatel naeratatud. Vähemalt minul tegid taolised olukorrad tuju tükiks ajaks heaks. Nii lihtne on väike arusaamatus pöörata mõlema jaoks positiivseks emotsiooniks. Tallinnas juhtus midagi analoogset supermarketis ja mitte minust tulenevalt. Minu vabanduse ja naeratuse peale vaadati mind hävitava pilgu saatel nagu mingit totatakat. Kahtlustan, et küsimus ei ole siin selles, et eestlased ei oskaks või ei tahaks naerda. Ei saa vist ühegi eestlase kohta, keda Keenias kohtasin, öelda, et oleks olnud morni näoga kivinägu. Järelikult tuleb selle halluse põhjuseid otsida kusagilt mujalt.

Hüvasti, sadu kordi käidud tee Karanja Roadilt alla Kibera slummi.

Sellest oli Rutto tänaval elades unistanud.

Pimeduses jõuame oma järgmisesse sihtkohta, milleks on Sunrise orbudekodu Kabarnetis. Sõit Nairobist sihtkohta võttis üheksa tundi. Väravast sisse minnes ripuvad lapsed mu pluusi, koti ja toidukasti küljes, mille kohalikus poes külakostiks kokku panime. Pole kahtlustki, et oleme õiges kohas. Tundub, et kõik 42 last on meile tere ütlema tulnud.

Vaatamata sellele, et ööpimeduses on tegelikult vähe asju, mis tähtsaks jäävad, teen siiski ettevaatlikke samme, et kellelegi mitte peale astuda. Mõni nendest lastest on ilmselt sama suur kui minu jalanumber – ja oh õnnetust kui peaksin mõne maa-alla astuma ja keegi teda enam kunagi ei leia.

Sätin kasti kööki, kus koheselt lähevad jagamiseks küpsised. Seejärel näitab Rutto tütar meile teed reisjatemajani, millest saab paariks järgnevaks ööks meie uus kodu. Taevas sähvib äike ja enne kui päris magama jään, hakkab sadama. Ilus. Milline suurepärane ajastus.

Kui päevavalgusel on kombeks liialdada, siis sellele maagilisele mäenõlvale polnud enam midagi lisada – see kõik oligi juba liiga ilus.

Reisjatemaja orbudekodus, kus avaneb miljon dollari vaade Kerio orule.

Õde Marika õpetab lastele, kuidas selfidel ilusasti naeratada. Tuleb välja küll.

Hommikul jõudis koju ka peremees Rutto, kes oli pidanud öö, purunendud rehvi tõttu, autos veetma. Varaste hirmu tõttu ta tee ääres väga magada ei julgenud – seega unega polnud kiita aga laste tervituskuhja alla jäädes, polnud väsimusest märkigi.

Kohe haarati rätikud ja võeti plaani lähedalasuvasse järve ujuma minna. Vesi oli minusuguse külmavarese jaoks halastamatult jahe. Lastele jäi see pisiasi tähelepanuta. Kõik hullasid, naersid ja särasid ümber pereisa.

Lapsed hirmkülmas allikavees hullamas.

Pereisa Ruttol jagus aega ja tähelepanu kõigi laste jaoks.

Vaatan imetlusega seda kolmekümnendates ja ise tänaval ülesse kasvanud meest. Ta teadis täpselt, mis tähendab nälg ja võitlus elu eest. Liimi nuusutamisest ja muust säärasest rääkimata. See on siin maailmas kõige põõrasem – sa võid ajas kriminaalist peaingliks muutuda/kasvada aga tihtipeale ei näe seda keegi. Või siis õige vähesed. Aga kui sul on nööp puudu siis seda märkab igaüks.

Tegelikult on hämmastav kui palju armastust võib ühte hinge mahtuda. Ta on töötanud aastaid orbudekodus vabatahtlikuna ja hetkel ehitab ta oma imearmsa naise Christine’ga koduhoovile uut hoonet. Uut kodu uutele lastele. Kokku 16ne voodikohaga. Nüüd ei ole ta enam vabatahtlik kellegi teise juures, vaid juhib päris oma orbudekodu. Sellest oli ta tänavatel kord unistanud.

Imeilus sini-pruunide silmadega Lucy, kes leiti vaid paaripäevasena. Oli kahtlusi, et tema ema oli HIV-positiivne ning seoses sellega tehti talle viiruse vältimiseks tugev ravikuur. Mille kõrvaltoime on aga igavane. Lucy on kurttumm.

Koju tagasi jõudes teeb Christine lühikese ülevaate, kuidas kogu süsteem nendel töötab. Eranditult kõik lapsed käivad koolis (ka puudega) ja nii sirget paberimajandust ei ole minu silm veel Keenias kohanud. Imetlusväärne perekond.

Peale söömist tulevad kõik lapsed tuppa ja muusika keeratakse põhja. Toolid ja laud lükatakse nurka ja kõik unustavad ennast mitmeks tunniks tantsima. Tõsise eestlasena ei oska iste- ega seisukohta võtta ja näen ilmselt üsna kohmetu välja. Lapsed on õnnelikud ja sõnukirjeldamatult ägedad ning siis neelab kaos mind küsimata.

Järgmisel hommikul otsustasime õega väheke selle imelise pere uue maja valmimisele kaasa aidata. Läksime ja ostsime madratseid ja seinavärvi ning seejärel saadeti meid lehvituste ja kallistustega bussi peale.

Väike samm suurele eesmärgile lähemale. Madratsid lastele.

Rutto, Christine, Marika ja näpuotsaga lapsi.

Keeniasse jõudmisest alates on mul selline tunne nagu oleks otse Janika “Minu Keenia” raamatusse astunud. Kõik nad ongi “päriselus” olemas. Kas te kujutate ette, et loete läbi E. Hemingway raamatu „Kellele lüüakse hingekella” või minu poolest T. Egneri „Sööbik ja pisik” ning siis ühel järgmistest hetkedest ärkavad kõik raamatutegelased ellu?

Aitäh Janika. Maagiline koht, müstiliste inimestega. Koht, kuhu läheks iga kell tagasi.

Animal Planet ja vedrudega masai mehed.

Peale tunnistuste jagamist lähen oma teenitud puhkusele. Tõlkes tähendab see tegelikult seda, et ilma igasuguste süümepiinadeta, ei tee ma paar päeva mitte midagi. Tahaks süüa, tahaks juua ja tahaks magada – on selliste päevade uitmõtete maksimum. Sügavamateks ja sisulisemateks mõteteks ei jää ka parima tahtmise juures lihtsalt aega. Ilma asendit muutmata, magan lõunani. Või õigem oleks öelda – varajase õhtuni – sest kell neli on tegelikult juba lõuna mõnitamine.

Siis tekib esimene mõte: tahaks juua. Peale vajaduse rahuldamist võtan mõnuga aega ärkamiseks, kuni tekib järgmine mõte: tahaks süüa. Selleks ajaks näitab kell juba kuute õhtul ning peale hommik-lõuna-õhtu, kolm ühes sööki, ütles juba vanarahvas, et leib on tarvis luusse lasta ja enne veel kui leib luusse jõuab, taban ennast päeva viimaselt mõttelt: tahaks magada. Peale kolmandat sarnast päeva lõhub rutiin juba ennast ise, sest mulle tuleb külla õde.

“Olge täpselt kell seitse valmis, ma võtan teid peale,” ütleb Steve, kui teen temaga plaani Masai Mara rahvusparki minna.
“Steve, kell seitse hommikul? Tõsiselt räägid? Appi see on ju kesköö. Kas me võiksime teha kell kaheksa?” proovin paindumatusega võidelda.
“Ei.”
“Aga äkki siis 7:30?”
“Ei,” jääb Steve endale kindlaks.
“7:03?” lasen kuuldavale veel viimase appikarje.
“Ei. Kell 7:00, Mairi, 7:00,” muheleb Steve ja paneb toru ära.

Jäi siis nii. Steve võitis. Masai Mara rahvuspark on muidugi võrratu. Pargis olles vaataks nagu telekast Animal Planet’it. Lõvid ajavad pühvleid taga ja kõik eksootilised loomad on hetkega sulle lähemal kui üks meeter. Söövad, magavad, paarituvad – ehk elavad oma igapäeva kõige tavalisemat loomaelu.

Uudishimulik kaelkirjak.

Lõviemad beebidega.

Lisaks põõsastes peesitavatele loomadele, elavad savanni mägedest masaid. Värviline, kirev ja vedrudel hingav hõim, kes silmi pilgutamata oleksid võimelised, viskes olevast korvpallurist omakorda üle hüppama.

Punastes laudlinades masai mehed.

Tervitustants koosneb hüppamisest ja sel hetkel kui mina suurde ringi naasen, küsib tomatikarva linikuga mees: “Aga miks sulle hüpata ei meeldi?” Vaatan talle küsivalt otsa, sest ma olin ennast ringi keskel peaaegu vigaseks põrgatanud. Kuidas ta seda küll ometi ei näinud?

Kas mzungu nimetab seda hüppamiseks?

Olgu veelkord öeldud, et Keenias on hõime üldse kokku 42. Igaühel oma veidrad ja veel veidramad kombed ning kultuur. Julgen kahelda, et masaid on välismaailmale kõigist nendest ehk kõige tuntum kogukond.

Masaid, kes lõunaks toorele loomalihale sooja lehmaverd peale joovad, võtavad meid peale tervitustantsu erakordse avatusega oma koduõuel vastu. Varvaste vahelt lirtsub sooja sõnnikut aga see on kohalikus mõistes üksnes märk puhtast rikkusest. Masaidel on kombeks arvutada kõike lehmades ehk mida rohkem sõnnikut, järelikult seda rohkem lehmi ja mida rohkem lehmi seda rikkam küla. Mis siis ikka – lasen siis minagi sellel haisval rikkusel oma varbavahesid ehtida.

Küla all mõeldakse siin meest ja tema naisi. Igal Masai mehel on õigus võtta kümne lehma kohta (ühe lehma hind turul on umbes 30 USD) üks naine. Üsna tavalises külas on tihtipeale viis kuni kümme naist ning lugematu arv lapsi.

Masai mehed kannavad suurt punast rätikut (mis näeb küll rohkem laudlinana välja), jalutuskeppi ja mõõka (juhuks kui tuleb mõne lõviga võidelda) – ilma milleta kodust ei lahkuta ja nende ülesandeks on karjatada loomi. Iga naine ehitab perekonna õuele omale ise mudaonni, toob vett, teeb süüa, kasvatab lapsi, teeb käsitööd ja teenib perele söögiraha.

Mudaonn on madal, pime ning suitsu täis. Sisenemiseks ajan ennast kummargile ning majaperemees juhatab mind käsipidi madalale pingile istuma. Enne kui silm pimeduses midagi seletama hakkab ning suitsuvinguga harjub on kuulda ainult laste kilkeid ja vanemate kamandamist. Selles samas imetillukeses onnis on keskel söögitegemiseks tulease, ruum, mille põrandal on maisikotid (pereema ja laste magamiskoht) ja nurk külalistele. Külalisteks nimetatakse siin meesterahvaid, kellel veel lehmi ei ole, et naist võtta ja elavad nö vallalise elu aga võivad kõigil küla naistel “külas” käia.

Masai mehel on palju naisi, kes kõik kõrvuti omale ise majad ehitavad.

Külavanem räägib uhkusega lõvi tapmisest ning koorib oma venna peaaegu paljaks, et näidata lisaks puuduolevale kõrvale ka lõvi tekitatud arme käel ja rindkerel. Lõvinahast tehakse müts, mida kantakse üksnes tseremooniatel. See on tugevuse, täpsuse, kiiruse, julguse ja tähtsuse näitaja. Selliste mütside kandmise au on vähestel.

Austatud külavanem lõvimütsis.

Põhjuseid, miks tseremooniaid peetakse on siin sadu aga algavad nad alati rituaaliga, kus pühalikult tapetaks söögiks mõni lehm. Liha rivistatakse vardasse ja seda võib sööma hakata alles peale seda, kui külavanem on selle isiklikult pühitsenud. Pühitsemine on iseenesest lihtne aga nõuab ilmselt ka kõige vägevamalt tugevat kopsumahtu. Lonksu haaval segab külavanem oma suus sooja vere koos värske piimaga ja siis puristab üle kõik lihakäntsakad. Ning alles siis on liha piisavalt püha, et sööma hakata.

Vaatamata nende vähe kummalistele ja võikatele traditsioonidele teeb sellele konkreetsele kogukonnale siiski suurt au asjaolu, et naiste ümberlõikamine lõpetati viis aastat tagasi. Tegemist on kohalikul tasandil siiski erandliku ja austust vääriva otsusega – sest ümberlõikamine (nii meeste kui naiste puhul) on hõimude seas siiski veel väga levinud. Ja need üksikud naised, kes sellest protseduurist keelduda julgevad ei abiellu tihtipeale kunagi, sest mehed eelistavad eranditult ümberlõigatud naisi. Lisaks sellele kutsub kogu küla, neid isemõtlevaid naisi, elulõpuni tüdrukuks. Ka siis, kui sa oled juba oma elujärjega küpsetes 80ndates.

Erinevaid haiguseid ravib kohalik “juju” ehk nõidarst. Tema arstikotist võib leida üksnes puulehti, puujuuri ja kõike muud, mida loodusest leida võib. Näiteks kolesterooli ravitakse siin joogiga, millel on nimeks Mursik. Mursik koosneb lehma piimast, lehma uriinist ning tuhast. Seega, kellel kolesterooliga probleeme – proovige ära – “juju” ei sa ju eksida.

Samal ajal ei suuda ma ära imestada, et punaste laudlinadega mehed räägivad siin mudaonni suitsuvingus paremat inglise keelt kui mina ja minu tuttavad. See on üks osa Keeniast, mis paneb kadestama. Siin on inglise keelne kooliharidus ja kõik, kes koolis käinud, räägivad ilusat inglise keelt ja on automaatselt üsna suurele osale maailmast poole lähemal.

Masai Marast lahkudes teen omale kodus ühe priske juustu võileiva ja olen üsna veendunud, et see maitseb paremini kui vere ja piimaga üle puristatud püha liha. Masaid ja loomad vaidleksid mulle siinkohal ilmselt vastu.

Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

See päev ei olnud pidulik üksnes Eestis. Ka meie kammisime juuksed ära, panime puhtad riided selga ja sättisime ennast Kaidi ja tema mehe Sean Paavo juurde õhtusöögile.

Kaidi ja tema mehe juures sünnipäeva pidamas.

Oh sa püha müristus, kus seal pakuti alles head ja paremat. Kartulisalati, täidetud mune, soolakurki, rosoljet, leiba, lõhet ja palju muud, mida kõike võis ohtralt üle valada Põltsamaa sinepiga. Jäi mulje, et keegi oleks nagu enne pidu justkui Selverist läbi käinud.

Enne sööma hakkamist laulsime loomulikult ka Eesti hümni.

Aeg ja söök kadusid kiiresti. Jätkuvalt paneb mind hämmastama asjaolu, kui palju toredaid inimesi meie armsa maaga seotud on. Ühehäälselt ohatakse, kui jutuks tulevad sumedad suveööd, kevade lõhn ja värviline sügis. Talvest ei räägi keegi, sest õues on nii soe, et korraks tekib isegi kahtlus, mis pidu me peamegi? Jaanipäeva või juba üsna eaka riigi sünnipäeva?

Igaljuhul oli üks ääretult tore õhtu omadega ja seda kõike kodumaise muusika saatel. Palju õnne sünnipäevaks, armas Eesti!

——

Paar pilti täienduseks (Veigo poolt).

Vabariigi aastapäeva tähistamise pidusöök on algamas. Rosolje on juba laual, Kadri on seaprae kõrvale kartulisalatit paigutamas.

Eesti Vabariik 97 tähistamine Nairobis hakkab esimesi tuure üles võtma. Laual olnud lilled on asendatud meeleoluka õhkkonnaga.

_ _ _ _ _  _ _ _

Ega ma siis ka kehvem pole – lisageme aga pilte siis juurde (Mairi poolt).

Puhas Eesti kraam.

Need snäkid läksid küll ajalukku.  Kaidi valmistatud lõhe ja kartuli ampsud.

Kadri tehtud kurgid … võtsid käed värisema küll.

Silvia ja Sean Paavo arutlemas. Julgen kahelda, et midagi Eestist.

Veigo ja Kaidi. Tundub, et ei räägi midagi, vaid võtavad Eesti terviseks.

Palju õnne Eesti. Kadri, Sean Paavo ja Silvia.

Sel hetkel ei ole Veigo veel märganud, et täidetud munad lauale toodi. Aga hetk hiljem olid tal mõlemad põsed mune täis ja ei jõudnud ära kiita, kui head need on. Jah, need olidki hämmastavalt head.

Täna käisid juba sosinad, et uus kohtumine on nö “soojas”. Maru vahva – pilkudeni eestlased!

Toiduklubi: eksootika ja tavalised asjad

Kui on vaja viibida Keenias (või üldse Aafrikas) vähe pikemalt, siis tekib paratamatult isu koduse toidu järgi. Samas polegi sellega nii keeruline, kui arvata võiks. Näiteks Keeniasse on olnud viimasel ajal Eestist üsna tihe liiklus, teiseks saab matatuga 2 minutiga Nairobi ühte suurimasse Nakumatti (Nakumatt on Keenia suurim ja ühtlasi muidugi ka kõige kallim supermarketite kett).

Eksootika

Eksootika kipub olema kõik see, mis on Eestis tavapärane, kuid on Keenias kas täielikult puudu, ülimalt kallis või lihtsalt mingil arusaamatul põhjusel suhteliselt tundmatu. Võtame või sellise toidu nagu praekartul. Ausa praekartuli asemel eelistatakse siin mugida mingeid imelikke pehmeid ja äärmiselt maitsetuid kartulichipse.

Järgnevalt valik eksootilisi toite Keenia kontekstis, mis panevad mõnust mõmisema:

1. Kõige lihtsam asi – must leib

Musta leiba on Nairobis isegi saada. Näiteks mõnda sorti teraleiba, mis samas pole päris “see” ja samuti ka “Saksa tüüpi” leiba, mis on siiski midagi muud.

2. Kartulipuder ja seenekaste

Kukeseeni või puravikke või männiriisikaid Keenias muidugi pole (kuivatatud puravikke hingehinnaga tegelikult siiski saab). Seetõttu tuleb valida kas šampinjonide või sirmikute vahel – ja needki on umbes 2x kallimad, kui Eestis.

3. Tatrapuder

Poleks uskunud, et tatrapuder on nii hea asi. Tänu Madlidele saab seda jälle teha.

4. Mulgikapsad

Oeh, kuidas sai seda süües Mairiga koos mõnust mõmisetud. Poleks jälle arvanud, et selline hea asi on maailmas olemas.

Eesti + Keenia = väike fusion köök. Mulgikapsad keedukartuli ja avokaadosalatiga klapivad tegelikult üllatavalt hästi kokku.

5. Ja muidugi kõige tipp – kartulisalat

Võiks arvata, et Keenia on kartulisalati vaba maa, aga see ei pea kindlasti paika. Niipea, kui tegemist on eestlastega, siis kuidagi kuskilt see varem või hiljem välja ilmub. Äsja näiteks ühel sünnipäevalaual. Järgmist kartulisalatit pole samuti vaja kaua oodata – Eesti Vabariigi aastapäeval sööme seda koos eestlastega jälle. Kartulisalat + rosolje + seapraad on ootused ja maitsemeeled igatahes juba ette ülesse kruttinud.

Vähemeksootilised asjad

Aga muidugi saab seda kohaliku kraami kaugelt rohkem söödud. Üldiselt pole värskete puuviljade ostmiseks vaja muud teha, kui trepist alla astuda (mis ongi teekonna pikim osa) ja seejärel otsustada, missuguse puuviljaleti juurde sammud seada.

Mõned puuviljad on köögis alati olemas.

Papaia

Peaaegu kooritud mango. Ei maitsenud tõesti kõige hullemini.

Puuviljaletis saab alati valida, kui küpset avokaadot soovid. See on lihtsalt söömiseks või guacamole valmistamiseks paras.

Vähe eksootilisem sektsioon. Vasakul passioonid, paremal tamarillo (inglise keeles tree tomato).

Vist mingi ülejääk ühest hommikusöögist.

Kas Keenias peab palga pealt makse maksma?

Käimas on teine koolitusnädal ja sõna projekt hakkab osalejatele juba suupärasemaks muutuma, erinevalt sõnadest – vastutus, tähtaeg ja maksud.

Julius, Rufftone, Rhodah ja Stanley (alustades vasakult) kirjutavad projekti.

Rhodah: “Aaa,… kas palga pealt peab makse ka maksma ja see tuleb eelarvesse lisada?”

Rufftone: “Mairi aga kuidas on see võimalik, et nemad (institutsioon, kes on finantseerinud projekti tegevusi) ei mõista seda, et mul oli nädalavahetusel kiire ja ma ei jõudnud seda aruannet tähtajaks esitada?”

Julius: “Kui ma kirjutan vahearuandesse, et kõik on hästi, kas sellest tegelikult ka ei piisa?”

Stanley: “Mairi, kui ma olen oma kinnitatud projekti eelarvest midagi välja unustanud (näiteks lektori palga), siis kuidas rahastajad selle probleemi lahendavad?”

Ühesõnaga, ei ole olemas rumalaid küsimusi, vaid saavad olla ainult rumalad vastused. Samal ajal olen ma tõsise dilemma ees. Nagu siis, kui sõber läheb tarkusehambaid välja tõmbama ja küsib sinult, mis tunne see oli? Kas sa räägid tõtt ja ütled, et olid kaks nädalat valudes ja paistes nagu koopaorav või valetad ja lased tal endal selle läbi elada, lootes, et temal läheb teisiti?

Räägin higistades tõtt, uskudes, et vahel õpitakse ka teiste vigadest. Tõepoolest peab makse maksma (ka Keenias) ja tähtajad on tegelikult ka olulised ning kui sa eelarvest midagi välja unustad, siis on see sinu, mitte rahastaja probleem ning kindlasti ei ole piisav, “kõik on hästi” väljendist, vahearuandes. Meil mõlemal on veel üksjagu õppida. Minul Keenia kultuurist ja nendel projektide maailmast.

Küsimuste vahele teeme praktilisi projektikirjutamise harjutusi. Minu enda nimelisest fondist võis taotleda raha järgmistele tegevustele:
– Graffiti camp. Sihtgrupp 80+ eluaastat (olgu öeldud, et Keenias on keskmine eluiga ca 50 eluaastat).
– Kuidas keeta ja süüa ugalit (seda sama valget maitsetut kohalikku maisiputru)? Sihtgrupp mzungud.
– Kõik tegevused, mis toetavad avaliku elu tegelasi saamaks, läbi korruptsiooni, miljonäriks.
– Koolitused ja töötoad teemal: “Kuidas hinnata kliendi aega.” Sihtgrupp avaliku sektori töötajad.
– Arbuusiseemnete eraldamise masin kogukonnale.

Rufftone veenab hindamiskomisjoni, et tema kogukonnal on väga vaja masinat, mis eraldaks kiiresti arbuusiseemneid.

Stanley on võtnud oma südameasjaks õpetada mzungusid ugalit sööma.

Olgu öeldud, et kahjuks ei saanud üksi projekt seekord rahastusotsust. Ja kriitilisteks hindajateks olid seekord osalejad ise. Ehk läheb järgmine kord paremini.

Millega peaks arvestama, kui soovid Keenias lihtsat kammköidet?

Ainuüksi printimisega tegelevas firmas on mul kulunud üle tunni. Olen KCEO’le kokku pannud projektijuhtimise käsiraamatu, sest sellest nädalast hakkasin läbi viima projektijuhtimise koolitusi liidergrupile.

Lauale hõljuvad viis ahjusooja koolitusmaterjali. Kammköites ja puha. Eh, tegelikult ei olnud nad, peale tundi aega ootamist, nii soojad enam midagi. Eesti ajaarvestuses tuleks neid juba kolletanud materjalideks kutsuda. Nii see ootamise aeg siin Keenias lihtsalt sulab ja ma isegi naudin seda. Aga kindlasti mitte siis, kui mul koolitus poole tunni pärast algab. Võtan materjalid ja küsin arvet. Arve väljastamise aeg on siin pöördvõrdelises seoses juba kulunud ajaga ning sätin ennast teadlikult uuesti istuma.

Sirvin materjale. Sulgen käega silmad ja ohkan. Istumisest ei tule siin välja midagi. Panen materjalid lauale ja küsin aegluubis liikuvalt teenindajalt, et kas ainult mina arvan, et siin on midagi valesti või tema ka?

“Kas teil on mingeid probleem?” küsib teenindaja nätsu ääreni täis suuga.
“Peale selle, et üks materjal on kinni köidetud välisäärest, justkui nagu ei olegi,” ütlen teeseldud naeratuse saatel.
“Aaa….aga mis tähendab välisäärest,” küsib müüja ja võtab suust ploomi suuruse roosa nätsu ning asetab selle enda ette lauale. Pärast hea võtta. Ilmselt sai ta ise ka aru, et sellega on keeruline vestelda.
“No see tähendab seda, et kui sa tavaliselt avad raamatu paremalt poolt, siis selle materjali uus omanik peaks seda avama hakkama vasakult poolt,” proovides demonstratiivselt ja visuaalselt oma teksti praktikasse vedada.
“Aaaa… nüüd ma saan aru, mis te selle välisääre all mõtlete!”
“Wow, tõesti?” ei suuda ma oma kõrvu uskuda.
“Aga miks te arvate, et see probleem on, seda saab ju ikkagi avada!” ning vaatab mulle küsiva näoga otsa.

Jah, teda vaadates tunnen ennast tühi palja troublemaker’ina, kes teeb ikka igast mõttetust purust suure probleemipuu. Mul on endal “Puru ei ole probleem” käsiraamatut vaja.

“Jah, sul on õigus. See avaneb suurepäraselt. Aga teeme nüüd nii, et see näeks välja nagu kõik teised neli. Siis mzungu räägib teistele mzungudele kui tore äri sul siin on,” ja võtan uuesti istet.

Lõpuks said siiski kõik materjalid õigelt poolt köidetud.

KCEO’sse jõudes küsib Rufftone: “Kuidas hommik möödus?”  Tahaksin talle vastata, et nii tavaliselt kui üldse Keenias üks hommik minna saab. Siis jään mõtlema, et kas näiteks Rufftone oleks selle peale midagi öelnud, kui ta oleks pidanud oma materjali vasakult poolt avama.

Julius on veel puudu aga sellel korral alustasime õigel ajal. No, 15 minutit sinna-tänna, see on kohalikus mõistes peenraha.

Suled ja ühe iluveaga naine.

Ostan Kakamegast (jah, ma tean, kuidas see kõlab) bussipileti tagasi Nairobisse. Küsin läbi pähklisuuruse augu, mis on puuritud minu ja müüjat eraldavasse klaasseina: “Mis ajal buss Nairobisse jõuab?” Müüja nõjatub küll vaevu märgatavalt ettepoole aga mind valdab hirm, et tema meeletu parukas võib ta tasakaalust välja viia ning ta pea kukub kohe ette lauale. Õnneks tundub ta paruka kandmisel vilunud ning minu hirm on asjata. “Buss sõidab täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi,” ütleb müüja ning ulatab mulle pileti.

Või täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi, kordan endamisi. See on Keenia kultuuri kohaselt täpne kohalejõudmise aeg. Kulme ninapeale kokku surudes proovin uurida, et millest see kõik sõltuda võiks. “No, eelkõige see sõltub, mis ajal buss tegelikult väljub ja võibolla ka natuke ummikutest jms,” täpsustab paruka alla peidus olev naine. Selge. Rohkem küsimusi ei ole.

Järgmisel hommikul sätin ennast Shiandast varakult matatu peale, et bussipiletil kirjas olevaks väljumisajaks kohal olla. Sest tegelikult ei tea ju keegi, mis kell ta päriselt väljub – äkki lähebki õigel ajal.

Matatu Shiandas, mis väljub siis kui vähemalt 20 inimest bussi on pressitud.

Unisena, kolme väiksema ja ühe suurema kotiga, surun ennast üsna osavalt ääreni täis matatusse ja julgen naiivselt arvata, et olin viimane. Ei, peale minu leitakse kohti veel täpselt viiele inimesele. Viimased sõitjad peavad küll uksevahelt välja rippuma aga see tundub bussisolijatest veider ainult minule. Mu kõrvale sätib ennast istuma noorema poolsem meesterahvas, kellel elus kanad pahupidi peos. Pikliku näo ja suurte silmadega mees räägib õhinaga, kuidas ta vanematele külla sõidab ning see on mõeldud külakostiks.

Proovin vaimusilmas ette kujutada, kuidas minu vanemad mind sellise külakostiga vastu võtaksid. Kas ukse taha jääksid üksnes kanad või mina koos kanadega? Minu emotsionaalse mõttelõnga katkestab tagasihoidlik küsimus: “Kas sa saaksid neid korra hoida, ma unustasin oma koti bussi kõrvale?” Hingan sisse, võtan kanad pihku. Lindudele, kellel ilmselt pahupidi olles on pea ammu verd täis voolanud ei tundu see aga kuigivõrd meeldivat. Võibolla ei meeldi mina aga võibolla ei meeldi ka istekoht ning sulgi lendab. Õnneks tuleb noormees kärmelt tagasi ja peagi olemegi Kakamegas. Astun matatust välja, kõhin sulgi ja astun bussi poole, mis peaks täpselt kaheksa kuni kaheteist tunni pärast Nairobis olema.

Buss väljub minule üllatuseks ainult üks tund lubatust hiljem ja mu kõrvale istub särav ja ühegi iluveata naisterahvas. Vähemalt ei ole tal kaasas kanu. Buss on suur ja mugav. Nii mugav, et magan üsna sügavalt mitu head tundi. Ärgates tabab mind ees aga üsna veider üllatus. Ühegi iluveata naisel on tekkitud kiirel esmavaatlusel üks viga. Ringutan, ärkan ja vaatan uuesti – jah, tal on kaelas minu sall. Proovin tutvust alustada leebel toonil ning teen sujuvalt juttu sallist, mis teda ehib.

“Jah, ilus sall tõepoolest, ma leidsin selle,” ütleb naine.
Keeran edasise arengu huviga ennast tema poole ja küsin vähe kõrgendatud toonil: “Kus kohast küll nii ilusaid salle ka muidu leiab?”
“Siit kahe tooli vahelt,” väidab ta vanukumatult.
“Jah? Aga kui sa leiad salli bussist, kõrvuti asetsevatelt istmetelt, siis kas võiks olla teoreetiline võimalus, et see sall imekombel kuulub näiteks kõrvalistujale?”
Veel enne kui jõuan oma lausele küsimärgi panna on vastust kindel: “Ei.”
Ohkan ja jätkan analoogset vestlust üsna arvestatavat aega. Vastus on endiselt: “Ei.”

Siis tuleb aga murdepunkt ja ühe iluveaga naine pakub omapoolse lahenduse: “Aga kui sina arvad, et see on sinu oma ja mina arvan, et see on minu oma – siis teeme salli pooleks!” Olles juba üsna tüdinud sellest vestlusest leian ennast isegi antud varianti kaalumas. Poolt salli on siiski parem, kui mitte midagi. Prr.. raputan pead ja saan ise ka aru, et see variant ei ületa ühtegi lahendustekünnist.

Kõik, mis edasi sündima hakkas, kaetakse televisioonis tihtipeale ühe piiksuva heliga.

Jõuan Nairobisse kell seitse õhtul, terve sall näpuotsas. Kokku kestis sõit sedakorda kümme tundi. Lisaks veel kaks tundi ummikuid Nairobis ja kodus ma olengi. Kapist paistab pakk tatart, must leib ja kilukarp – kohe näha, et meil on külas eestlased. Maru!

Aitäh Madlidele, tänu kellele saab kätevärina saatel, head ja paremat süüa.

Iten, Real Nigga Life ja Kakamega vihmamets.

Nädalavahetuseks oli reisibüroo “Janika” meile valmis pannud tegevuskava, mille pealkirjaks oli “Iten, Real Nigga Life ja Kakamega vihmamets”. Kõik sõnad selles pealkirjas olid minu jaoks võõrkeelsed, kuid samas tundus põnev.

Esimeseks sihtkohaks oli Iten. Iteni kutsutakse maailma jooksupealinnaks ning asub 2400 meetrit merepinnast. Ehk kõik jooksevad, õhtud/ööd on siin erakordselt külmad ja õhk on hõre. Selgub, et Keenia parimad jooksjad on kõik ühest hõimust, mida kutsutaksegi jooksvaks hõimuks ehk kalenjin’id. Keenias on hõime üldse kokku 42.

Iten, kus suurimaks müügiartikliks on loomulikult spordijalatsid.

Väheke veel uurimist ja leian veel paar huvitavat fakti. Peaaegu kõikidel Keenia jooksjatel on “ametlik” vanus palju väiksem kui nende tegelik bioloogiline vanus. Tavaliselt sellepärast, et keegi kirjutas passilauas vale sünnikuupäeva esmakordsel passi registreerimisel või lihtsalt ei teatagi oma täpset sünnikuupäeva. See, et inimesed oma tegelikku sünnikuupäeva ja –aastat ei tea, tundub siin olema tavaline. Ning lisaks veel üks oluline asjaolu. Suurema osa ajast treenivad nad paljajalu, mis sunnib jala maandudes toetuma esimesele osale. Nii ongi nende vorm tugevam.

Ilmselt ei tea Itenis keegi midagi pulsikelladest, sest müügilolevad kellad on küll rohkem kiviaja pärand.

Meie lähme Kerio View’le sööma – milline imeline vaade. Päris aus olles siis Shiandas on selle toiduga vähe nigelavõitu. Käisin ka mõned korrad Mumiases “supermarketis” omale head paremat hankimas. Ühel nendest õnnelikest päevadest küsisin supermarketi müüjalt: “Vabandage, kas teil juustu on?” Kiire vastuse peale: “Jah, loomulikult on,” hakkas mu suu juba vett jooksma. Siis hakkab müüja kuhugi poole liikuma ja peatub, et mu küsimust täpsustada: “Aga milliseks otstarbeks te seda juustu tavaliselt kasutate?” Hmm… “Õhtuti määrime peale ja hommikuti neelame alla” pomisen omaette ja saan aru, et juustust pole siin tegelikult haisugi.

Imeline vaade õhtusöögi kõrvale – Kerio View, Iten.

Seega seda toredam oli Itenis hästi süüa. Õhtul sõidame mootorratastel TooGuesthouse, kus pidavat alati Keenias treeninglaagris olevad eestlastest maratonijooksjad peatuma. Ja oh üllatust – seal nad ongi. Räägime õdede Luikede ja Priit Ausiga lähemalt nende tegemistest ja õhtu kujuneb üsna mõnusaks muljete jagamiseks.

Hommikul kui mina ärkan on kell kümme. Priit sätib ennast juba teisele treeningule – esimene algas kell kuus. Estraaditähte minust ei saa ja tuleb tunnistada, et sportlast ilmselt ammugi mitte, sest kell kuus on minu jaoks ikka sügav öö. Hämmastav kui palju eestlasi Keenias ringi siblib. Kes jookseb, kes töötab, kes käib niisama uudistamas. Ma arvan, et on rohkem kui õigustatud, seada kahtluse alla rahvaloenduse andmete õigsus. Kui palju meid täpselt oligi, et meid igale poole maailmaprakku jagub?

Tooguesthouse Itenis, kus ööbivad treeninglaagris olevad eestlased.

Päeva peale liigume edasi kõige intrigeerivama tegevuskava punkti juurde, milleks on “Real Nigga Life”. Seda lubab meile tutvustada Janika sõber Prince, kes viljeleb väga tõsiselt võetavalt “Real Nigga Life” põhimõtteid ning on veendunud, et just tema see on.

Tema kõrgeausus, Real Nigga Prince – Moi University campuses.

Prince tuleb meile Eldoretti vastu ja me liigume sealt edasi Moi Ülikooli campusesse, mida suuruse poolest võiks pigem Moi külaks kutsuda. Siin õpivad need 2% inimestest, kes üldse omale ülikooliharidust Keenias lubada saavad. Tema kõrgeausus, Real Nigga Prince, on oma loomult rahulik ja räägib madalal häälele, mida selline elu endast kujutab. Tähtsal kohal on riided, muusika ja veel paar asja, mis päevavalgust ei kannata. Aga tundub, et ta võtab seda tõsisemalt kui oma ülikooli – olla Real Nigga. Õhtul jalutame “küla” vahel, astume sisse Chanelli kõrtsi, käime sõpradel külas ja viime läbi ööelu tasuvusuuringu. Hommikul uuringu tulemusi kokku võttes on kõik 100% rahul – tasus tulla.

Viimaseks sihtkohaks on Kakamega vihmamets. Uskuge mind kakaga ei ole siin küll mitte vähimatki pistmist aga mega metsaga küll. Kohale jõudes otsustame kohalikus “restoranis” midagi süüa. Ainult 40 shillingu (37 euro senti) eest, saame kausitäie riisi koos kartulitega. Seejärel rendime oma viimase sularaha eest maja, et hommikul päikesetõusu nautima minna.

Imemaitsev lõunasöök – kartulid riisiga.

Päiksetõus Kakamega vihmametsas.

Kakamega vihmamets oli nagu kirss tordil – päike tõusis, sõime kaljuäärel hommikust, imetlesime vihmametsa ja vaatasime ahve. Neli tundi jooksis meist läbi ja me ei jooksnudki selle peale kokku – nii ütleksid selle peale kõik korralikud maratonijooksjad. Õhtuks oleme tagasi Shiandas, kus uinun trummide ja hõimulaualu saatel – kohalikud peavad matuseid.