Tagasi Eestis. Mõne asjaga tuleb harjuda.

Vaade Kiberale.

8 kuud Keenias ehk ajaratta mõned tuurid on tänaseks minevik. Kokkuvõttes võib öelda, et igavesti lahe aeg oli. Aafrika lihtsalt kuidagi haarab sind enesesse. Kohustuslikuks haibitud standardprotseduurid nagu “suur eneseleidmine”, “maailmapildi täielik muutumine” ja kõikvõimalikud muud raputavad psühholoogilised läbielamised jäid siiski sündimata.

Muidugi, elu Keenias raputab ja testib sind pidevalt, aga ega seda raputamist polegi nii lihtne edasi anda. Kuidas tuleks rääkida näiteks sellest, et igast suvalisest matatu-sõidust võib kujuneda omaette päevasündmus, kus jageled miljoni naeratuse saatel konduktoriga suahiili keeles ühe eurosendi üle vaid sel põhjusel, et sul on juhtumisi mzungu nahavärv? Ei, vaidlus ei puuduta kaugeltki mitte ühte või teist konkreetset rahanumbrit, vaid lihtsalt lõputut testi, kas mzungult saab Aafrika absurdsete argumentidega väikest lisaraha või mitte.

Kibera slumm

See pole kaugeltki kauplemine Araabia moodi. Keenias on see kõik puhas fun, aga muidugi alles siis, kui asjale pihta saad. Sõltumata sõnavahetuse tulemusest on vestlust õigesti ajades lõpuks alati rahul mõlemad pooled ja lisaks terve matatu, sest nalja said ju kõik ja nalja Keenias hinnatakse.

Kusagil Kiberas

Igatahes hakkas mulle täitsa meeldima, kuidas Keenias neid mzungusid pidevalt testitakse. Aga eks elu õpetab kohalikke ka vastu testima. Kah selline parajalt lõbus värk. Mida rohkem suahiili keelt, seda lõbusam tulemus muidugi on. Igal juhul tuleb ratsionaalne mõtlemine sel puhul kohe ära unustada ja leida meie mõistes midagi täiesti totrat, mille peale oma väited üles ehitada. Nagu näiteks, et muidugi ma maksaks, aga näed, ei saa, sest sul pole täna lipsu ees (nagu kunagi oleks). Üldiselt on nii, et kui suudad rahva matatus naerma ajada, on võit sinu.

Ei, ei saa väita, et psühholoogilised läbielamised Keenias oleks täiesti puudu jäänud – meelelahutust toodi koju kätte ja üldse sai Nairobi eestlaste kogukonnaga väga lahedat seltsielu elatud, koos matkatud, saunas käidud, kartulisalatit ja rosoljet söödud ja siis Eesti hümni lauldud.

Eesti Vabariigi aastapäev Nairobis.

See saun jääb meelde. Pentti ja Silvia külaslislahkus oli täpselt sama mõnus nagu nende saun.

Nairobis Eesti parima meelelahutuse eest raha ei küsita.

Aga jah, Eesti elusse taas sisselades tuleb paratamatult harjuda mõningate pisiasjadega. Allpool ongi väike loend nüanssidest, kus automaatpiloot läheb Aafrikas uuenenud tarkvara tõttu Eesti tegelikkuse mõistmisest natuke lahku.

Ühistransport

Nairobi kesklinn koos lõputute bussidega.

Mis mõttes ei saa bussi peale minna suvalises kohas, vaid selleks tuleb kindlasti minna peatusesse? Ja hea küll, kui oledki spetsiaalselt sinna peatusesse läinud, siis miks pole seal mitte kedagi, kes karjuks sulle bussi sihtkohta ja üritaks sind kõva häälega veenda just tema bussi astuma? Ja kui tahad teada, kuhu buss sõidab, tuleb ise minna elektriposti pealt sõiduplaani ja -marsruuti vaatama. Või uuri seda mobiilirakendusest. Ühest küljest muidugi mugav, aga karjuv inimäpp bussipeatuses toob info sulle hetkega kätte. Ja oh imet, bussid sõidavadki vastavalt graafikule ja kujuta ette – ka mööda ettenähtud marsruuti. Ei mingit loomingulisuse puhanguid erinevate marsruutidega. Nairobis tundus see pidev marsruutide jooksev kombineerimine esialgu päris jabur, aga kui sellega ära harjusid, siis tundub jälle Tallinna ühistransport millegipärast kuidagi igavavõitu.

Hindadest

Peale Keeniat on Eestis supermarketisse minek täielik õndsus – pea kõik toidukaubad on Eestis tunduvalt odavamad kui Keenias. Ja tihti ei räägi me siin kaugeltki mingist 10 protsendist sinna-tänna, vaid hinnavahed võivad vabalt olla kordades. Erandiks on muidugi mõned puu- ja köögiviljad, mis Eestis kas ei kasva või on hooajalised. Mangode ja avokaadode hinda ja magusust pole tõesti mõtet võrrelda. Kui vaadata näiteks seda, palju maksab Eestis sink või soolakala, siis on hinnavahe märkimisväärne. Kui Eestis võib 7 euroga osta terve kilo mõnusat maasuitsusinki, siis Nakumatti Delis maksab meie mõistes suhteliselt nigela singitaolise produkti 100 grammi 2 eurot. Paremat sorti sink (parem mitte meie, vaid Keenia kontekstis) maksab juba 3-4 eurot 100 grammi, mis teeb kilo hinnaks kuni 40 eurot.

Kibera slumm. Selles pajas podisevad mõned veisepead. Pidavad potentsi andma.

Kalaga on asi juba päris kreisi. Pisikese tüki külmutatud lõhefilee eest tuleb välja käia üle 10 euro. Ja seda saab osta vaid Yaya keskuse erilisest delikatessipoest. Juustude hinnavahe pole õnneks nii hull, kuid võrdlus jällegi kindlalt Eesti kasuks.

No et mis papaia? Mingi suvaline papaia, nagu igal hommikul. Pool Mairile, pool mulle.

Kallid on kõik importpuuviljad. Näiteks mandarinid või apelsinid, mis pärit sealtsamast Marokost, on Keenias 2 korda kallimad, kui Eestis. Hurmaa hinda ei mäleta, aga see võis olla isegi 5 korda kallim. Importõunad ja viinamarjad on samuti kallid. Pooleldi lukskaup on isegi tavaline pudelivesi. Kui Eestis saab pooleteist liitrise vee kätte u 25 sendiga, siis Keenias maksab samasugune vesi minimaalselt 50 senti. Mullivee osas on vahe veel märgatavam – odavaim 1-liitrine mullivesi (mida on saada vaid suuremates poodides) maksab 70 senti.

Aeg

Aega on. Oleks üllatav, kui Nairobis Uhuru pargis selle palmi all keegi parasjagu ei magaks.

Suhtumine aega on erinev. Eestlastel pole kunagi aega, Keenias on kõigil a l a t i aega. Kui eestlastel on ajaperspektiiv vaat’ et aastakümnetes, siis Keenias piirdub ajaline ettemõtlemine kõige rohkem ühe nädalaga. Need Eesti pidevad tööjutud ja vabandust, aga hetkel pole aega pole Keenias väga teemaks. Ma olen kaugel sellest, et idealiseerida Keenias vohavat hakuna matata (suahiili keeles: pole probleemi; küll asjad kuidagi lahenevad; alati jõuab) suhtumist, aga eestlased peaks tõesti õppima töötegemist vähe kergemalt võtma.

Kibera koolilapsed

Kas keegi on kunagi oma elule tagasi vaadates tundnud rahulolu sellest, et elu keerles ainult ümber töö (kusjuures see töö on ühiskonna seisukohast sageli mõttetu)? Tõsi, mul puudub vastus küsimusele, kuidas juurida Keenia kultuurist välja natuke hakuna matatat või kuidas Eesti kultuurile lisada natuke rohkem muretust ja asjade kergemalt võtmist. Kusjuures on huvitav, et vist kõik eestlased, kellega Keenias kohtasin, märkisid, et eestlased on oma töökesksuse, muretsemise ja rabamisega selgelt liiale läinud. Teine keskkond aitab ennast paremini mõista.

Formalism

Ja veel – Eestis torkab silma siin vohav fanaatiline formalism. Kui Keenias on kõik asjad vähem või rohkem paindlikud (tihti liigagi), siis Eestis peetakse oluliseks ajada õndsa pühendumisega näpuga järge mingitest formaalsetest reeglites, süvenemata seejuures asja sisusse või sellesse, kuidas saaks saavutada parema lõpptulemuse.

Ei, kõigepealt hakatakse otsima mingeid vigu ja mingeid põhjuseid, sest midagi sa kindlapeale valesti ju tegid. Reegleid ju juba jagub. Seejuures on kõige hullem see, et need on sageli vabatahtlikult iseendale kehtestatud ja kõike „mittekorrapärast“ kardetakse. Huvitav, varem ei pannud seda ilmingut eriti tähelegi ja sedasorti ordnung tundus mingil moel „normaalne“. Enam mitte. See on jõudnud täiesti haigesse faasi.

Kibera koolilapsed

Komplekt pisiasju

Kibera tänavapilt.

• Natuke tugevam tuul ei tähenda Eestis automaatselt, et oled kohe keset tolmutormi. Keenias on see üsna garanteeritud ja seda ka Nairobi kesklinnas.
• Eestis leiab vist igast linnast ja asulast tasuta WiFi ja seejuures on see ka kiire. Nairobis ja teistes suuremates linnades võib samuti traadita internetti kasutada, kuid selleks tuleb minna natuke peenemase söögikohta või baari ja midagi tellida.
• Taas tuleb õppida nutitelefoni kasutama.
• Eestis pole ühegi vajaliku inimese töönumbri ja meiliaadressi teadasaamine probleem – lihtsalt vaatad ettevõtte-organisatsiooni kodulehelt. Aga mitte Keenias. Keenias ei leia vist üheltki kodulehelt inimeste otsekontakte. Või mis me räägime kontaktidest, isegi ettevõtte tegevusaadress on enamasti saladus. Näiteks Coca-Cola Keenia lehel pole ei aadressi ega telefoninumbrit.
• Eestis on tänaval kõigile ruumi. Sellist saginat, nagu Nairobis, Tallinnas lihtsalt pole. Nagu polekski linn. Seejuures pole Nairobi sagimine maailma mastaabis üldse midagi erilist. Näiteks Hongkongi kõrval on Nairobi sagin nagu Tallinna sagin Nairobi kõrval. Samas on Hongkongi sagin võrreldes Nairobiga selgelt korrastatum.

Naeratuste vähesus

Olles harjunud, et naer käib igale poole, on Eesti üsna morn riik. Sellise austustiheduse juures, nagu Kiberas on, tekib ikka inimeste liikumisel ikka olukordi, kus peaaegu põrkad kokku mõne teie inimesega. Ei mäleta korda, kus poleks vabanduse saatel naeratatud. Vähemalt minul tegid taolised olukorrad tuju tükiks ajaks heaks. Nii lihtne on väike arusaamatus pöörata mõlema jaoks positiivseks emotsiooniks. Tallinnas juhtus midagi analoogset supermarketis ja mitte minust tulenevalt. Minu vabanduse ja naeratuse peale vaadati mind hävitava pilgu saatel nagu mingit totatakat. Kahtlustan, et küsimus ei ole siin selles, et eestlased ei oskaks või ei tahaks naerda. Ei saa vist ühegi eestlase kohta, keda Keenias kohtasin, öelda, et oleks olnud morni näoga kivinägu. Järelikult tuleb selle halluse põhjuseid otsida kusagilt mujalt.

Hüvasti, sadu kordi käidud tee Karanja Roadilt alla Kibera slummi.

Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Kuulen, kuidas telefon juba pikemat aega kotis heliseb. Leian ennast taas mõttelt, et peaks selle koletu ja talumatu Nokia tune’i heli juba ükskord millegi viljakama vastu vahetama. Olen oma riidepauna keset liivast teed maha toetanud ja paaniliselt loobin kõnniteele laiali kõike ebamäärast, mida ühe anomaalse naise kott sisaldada võib. Lihtsalt selleks, et tuvastada tehnikasajandi lipulaeva asukoht.

Olles alati imetlenud oma sõprusringkonna naisi, kes mängleva kergusega oskavad oma käe pista lõputuna näiva käekoti õigesse sahtlisse ja leida sealt kahe sekundiga ilma ühegi kriimu ja terve ekraaniga telefon. Sest uskuge mind, kuidas ma ka ei prooviks, tahaks, unistaks – ei ole see mul kunagi õnnestunud.

Nii, sall – ei, rahakott – ei, raamat “Kuidas olla vallaline” – vist mitte, arvuti – ei, juhtmepundar – ei, küünelakk – näe, kus see on, ma olen seda nii kaua otsinud, rinnahoidja – mäh, kus see siia sai? Soe ja sulanud (sala) šokolaad – oehh, telefon – ja!

Ning juba järgmisel hetkel satun olema tunnistajaks millelegi eriti ebamaisele. Ilma, et ma oleksin arugi saanud on (sala) šokolaad paberiga juba dramaatilise lahutuse korraldanud ja kotipõhja hämaruses leidnud oma uue elu armastuse. Vana ja koleda Nokia telefoni. Just, selle sama lärmava, mida ma otsisin.

Ja ets kae! Tunne on olnud vastastikune, sest telefoni kätte võttes lükkan kõigepeal maha suurema osa nätskeid pähklitükke ja kõigele muule löön ma lihtsalt käega. Kui kleepuv ja vääritu saab ikka olla. “Oleks võinud siis juba ei-tea-küll-kuidas-kotti-sattunud rinnahoidja valida.” väljendan häälekalt oma pettumust. Aga, mida mina ilust tean.

Helistaja oli juba kõne katkestanud. No, pole ka ime. Aga läbi rasvakihi kumab sõnum, mille oli saatnud Janika. Suudan veerida paar lauset aga otsustan parem helistada.

“Janika, tsau!” ja surun armastusest imbunud telefoni vastu kõrva.
“Mairi, tsau. Kuule, ma panen siin kokku Eesti koolidele õpimappi Keenia kohta ja mul oleks väga vaja ka paari fotot Nairobist. Kas sa oleksid nõus mõned tegema?”
“Ma olen muidugi fotograafias sama hale kui kettaheites aga võime ju proovida.” ning jutustame veel mõned minutid maast ja ilmast.

Laupäeva hommikul jalutan ülikondades poistega Kiberasse. Teeme pilte slummis ja ainult kuus kilomeetrit eemal Nairobi kesklinnas. Kui peaks kindlaks määrama nende kahe koha äärmuste vahemaad, siis seda võiks mõõta tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes kilomeetrites. See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Räpane slumm ja pimestav vaesus.

Ärimehed slumminõlval.

Nagu igalpool mujal maailmas, tuleb ka Kiberas tualetti saamiseks järjekorda võtta.

Jõeäärsete kruntide omanikud kurdavad, et nende “kinnisvara” väärtus langeb, kuna jões ujuvad kilekotid. Härrad mõtlevad, mida teha.

Slummis on vähemalt võimalus vabas õhus tööd teha.

Kunagi, kui ma suureks saan, elan ma suurlinnas ja mul on päris töötav telekas. Ausalt.

Ega seal kohvris väga palju olulist ei olnudki. Mõned lepingud ehk puhas prügi.

Kõrge suurlinn ja kahtlane rikkus.

Nairobi oma kõrghoonete hiilguses. Äri käib, raha ei haise ja korruptsioon teeb aususele hambajälgi.

Kesklinnas asuv Uhuru park. Kellatorn, mis meenutab Londoni Big Ben’i on Briti koloniaalvõimu üks päranditest.

Uhuru park oma puhtas roheluses ja mitte ühtegi kilekotti. Veider.

Täiesti tavaline päeva Nairobi kesklinna tänaval,

Ja klaasid on linnas läikivalt puhtad, et vabalt võib peegelpildis soengut sättida (kui muidugi oleks soengut, mida sättida).

Kolm nädalat projektijuhtimise koolitust.

Jah, nii kiiresti need kolm nädalat projektijuhtimise koolitust läbi saidki. Õppisime, naersime, raputasime pead, noogutasime, vahepeal väsisime ja siis alustasime uuesti.

Tuli ka ette hommikuid, kus ma lihtsalt ootasin, et Keenia aja järgi kell kümme saaks  – aga tehtud ta sai ja nüüd kirjutame “päris” projekte nagu Rufftone’ile öelda meeldib.

Õppisime, kuidas projekte kirjutada.

Õppisime, kuidas leida sobivaid fonde ja kuhu oleks võimalik projekte kirjutada.

Õppisime, kuidas kaardistada vajadusi.

Õppisime kuulama self-help grupi liikmete unistustest saada rahalist toetust uutest sokkidest kuni kanalisatsioonitorudeni välja.

Siis ma lihtsalt vahel ootasin. Selgus, et minu kella ja Keenia kella erinevus on üksnes poolteist tundi.

Õpivad nemad ja õpin mina ka KCEO ’d lähemalt tundma.

Ja seda kõike selleks, et värviliste kuhjadega midagi mõistliku peale hakata.

Ja, et keegi nendest ei peaks kunagi Jamhuri Töötukassa osakonda järjekorda istuma minema. Sest ainuke, mida siin jagatakse on Harvard Schooli telefoninumber. Aga vähemalt ei pea nad “arvel olles” ennast iga kuu näitamas käima, et töötutoetust saada.

Kas Keenias peab palga pealt makse maksma?

Käimas on teine koolitusnädal ja sõna projekt hakkab osalejatele juba suupärasemaks muutuma, erinevalt sõnadest – vastutus, tähtaeg ja maksud.

Julius, Rufftone, Rhodah ja Stanley (alustades vasakult) kirjutavad projekti.

Rhodah: “Aaa,… kas palga pealt peab makse ka maksma ja see tuleb eelarvesse lisada?”

Rufftone: “Mairi aga kuidas on see võimalik, et nemad (institutsioon, kes on finantseerinud projekti tegevusi) ei mõista seda, et mul oli nädalavahetusel kiire ja ma ei jõudnud seda aruannet tähtajaks esitada?”

Julius: “Kui ma kirjutan vahearuandesse, et kõik on hästi, kas sellest tegelikult ka ei piisa?”

Stanley: “Mairi, kui ma olen oma kinnitatud projekti eelarvest midagi välja unustanud (näiteks lektori palga), siis kuidas rahastajad selle probleemi lahendavad?”

Ühesõnaga, ei ole olemas rumalaid küsimusi, vaid saavad olla ainult rumalad vastused. Samal ajal olen ma tõsise dilemma ees. Nagu siis, kui sõber läheb tarkusehambaid välja tõmbama ja küsib sinult, mis tunne see oli? Kas sa räägid tõtt ja ütled, et olid kaks nädalat valudes ja paistes nagu koopaorav või valetad ja lased tal endal selle läbi elada, lootes, et temal läheb teisiti?

Räägin higistades tõtt, uskudes, et vahel õpitakse ka teiste vigadest. Tõepoolest peab makse maksma (ka Keenias) ja tähtajad on tegelikult ka olulised ning kui sa eelarvest midagi välja unustad, siis on see sinu, mitte rahastaja probleem ning kindlasti ei ole piisav, “kõik on hästi” väljendist, vahearuandes. Meil mõlemal on veel üksjagu õppida. Minul Keenia kultuurist ja nendel projektide maailmast.

Küsimuste vahele teeme praktilisi projektikirjutamise harjutusi. Minu enda nimelisest fondist võis taotleda raha järgmistele tegevustele:
– Graffiti camp. Sihtgrupp 80+ eluaastat (olgu öeldud, et Keenias on keskmine eluiga ca 50 eluaastat).
– Kuidas keeta ja süüa ugalit (seda sama valget maitsetut kohalikku maisiputru)? Sihtgrupp mzungud.
– Kõik tegevused, mis toetavad avaliku elu tegelasi saamaks, läbi korruptsiooni, miljonäriks.
– Koolitused ja töötoad teemal: “Kuidas hinnata kliendi aega.” Sihtgrupp avaliku sektori töötajad.
– Arbuusiseemnete eraldamise masin kogukonnale.

Rufftone veenab hindamiskomisjoni, et tema kogukonnal on väga vaja masinat, mis eraldaks kiiresti arbuusiseemneid.

Stanley on võtnud oma südameasjaks õpetada mzungusid ugalit sööma.

Olgu öeldud, et kahjuks ei saanud üksi projekt seekord rahastusotsust. Ja kriitilisteks hindajateks olid seekord osalejad ise. Ehk läheb järgmine kord paremini.

Rikka ja vaese inimese kõige suurem erinevus.

Jalutame Joshuaga külla Mama Otti’le, kes meid juba väravas ootab. Mama Otti on omale pähe sidunud kollase rätiku (mis kohalikus kontekstis näitab seda, et naine on abielus ja austab oma meest) ning tervitab meid sooja käepigistusega. Sätime ennast istuma elutuppa, kus päevavalgus läbi väikese akna põrandale kujundeid joonistab. Elamised on kohalikel lihtsad, puhtad aga koduselt sassis. Elutoas rullitakse uhkusega lahti müügiks olevad imelised vaibad ja tuuakse näitamiseks veel seda ja teist. Unustame Liinaga ennast “külla” mitmeks heaks tunniks ning õpin isegi uuesti paberpärleid rullima.  Küsime ja uurime, vaatame ja kuulame, kuidas nende tegevus käib.

Mama Otti näitab oma meisterdatud käsitööd

Õppisin uuesti paberpärleid meisterdama

Mama Otti on ka ühe self help groupi liige. Self help group ehk eneseabigrupp on Keenias kõige algelisem ettevõtluse vorm. Oluline on grupi peale kokku saada grupijuht, sekretär, varahoidja ja mõningad liikmed ning siis saab tegevusega alustada.

Kohalikud kasutavad seda katet tegelikult pulmapäeval ja mitte pähe panemiseks vaid toidu katmiseks.

Rufftone näitab Mama Otti õuel uut kevad/suve moodi

Seejärel läheme külla järgmisele grupile, keda juhib Gloria. Gloria on ääretult asjalik naisterahvas ning tema kiirest tervitusest saan aru, et aja mõiste ei ole talle võõras. Kohalikud ise armastavad öelda, et jumal andis Euroopasse kella ja Aafrikasse aja. Aga pole kahtlustki, et Gloria tunneb ka kella. Tal läheb kohalikus mõistes väga hästi. Tal on renditud töökoda, kus käib kingade tootmine ning väheke eemal on avatud pood. Ta isegi ekspordib väikeseid koguseid Ameerikasse ja mitte vähem ei jumalda tema kingi ka kohalikud.

“Gloria Shoes”, mis näevad tõeliselt vahvad välja

Joshua ja Liina mängivad mõttega, et kuidas oleks nõudlusega karvaste kingade järele. “Gloria Shoes” tootmine.

Kesknädalal kohtume Kadriga (Eesti aukonsul Keenias), kes minule üllatuseks, räägib peale 20 aastat Keenias elamist veel suurepärast eesti keelt. Saame Kadrilt paar head vihjet/mõtet, kuidas KCEO võimekust, läbi uute kontaktide, tõsta. Seepeale ootab Kadri huviga, mida mina Keeniast arvan. Räägin vähe segaduses olles, kuidas mind on üllatunud Nairobis nähtavad äärmused nii rikkusest kui vaesusest. Nähes katkistes riietes ja jalanõudeta last kerjamas suure sildi all, kus renditakse korterit, mille eest küsitakse 2500 eur/kuus! Kadri muigab ja noogutab ning teab seda ilmselt paremini kui keegi meist. Vaatab mulle seejärel otsa ja ütleb, Keenias on naiste seas kirjaoskamatuid 24% ja 17% mehi ja riigikeeli on siin kaks. Suahiili – ja inglise keel. Enamus koolides käib õpe inglise keeles juba esimesest klassist alates. Rikastel on aga vaikiv kokkulepe, et omavahel räägitakse üksnes ja ainult inglise keelt. Ka lastega. See on märk sellest, et tegemist on kõrgemast klassist ja haritud inimesega.

Järgmisel hommikul jalutame Liinaga taas Kibera muhedatel tänavatel, et läbi viia workshop eneseabigruppidele. Tänava ääres, tillukesel murulapil, lebab naine ning tema peal ja ümber mängib viis last. Tal ei ole kuhugi kiiret ja lapsed ei ole kunagi kuulnud sõna IPad ja IPhone. Liivasele teele joonistatakse tähti ja kõik naeravad. Minu mõte libised uuesti rikkusele ja vaesusele ning tekib tõsine kahtlus, kumb nendest tegelikult rikkam on.

Workshop’i ametlik algus on kell 9:00. Kell 10:30 on “meeting room’is”, mis tegelikult on suur garaaž, täpselt kaks inimest. Pidi tulema 18. Alustame kell 10:45, kui ruumis on juba kaheksa inimest. Jagame kõigile vihikuid ja pastakaid, mida tänavakaupmeestelt kaasa ostsime. See teeb nad üllatavalt rõõmsaks. Joshwa alustab lühikese ülevaatega KCEO rollist ning seejärel räägime Liinaga nendele ettevõtlusest, tootmisest, toote omahinnast, edasimüügi hinnast, turundusest ja eristumise olulisusest. Inimesed kuulavad ja kirjutavad huviga ning tasahaaval tuleb neid ka juurde.

Workshop pidi algama kell 9:00. Alustame ca kaks tundi peale ametlikku algust, kui kohale oli tulnud kaheksa inimest.

Workshop meeting room ’is

Peale “ametlikku” osa, tulevad osalejad minu juurde ja küsivad kümneid küsimusi. Üheks küsimuseks on toote edasimüügi hind KCEO’le. Noogutan ja saan aru, et me oleme tagasi kohas, millest me Liinaga juba esimesel päeval aru proovisime saada. Kes määrab hinna? Magic, olematu ja peaaegu olemas mees ei ole ennast näole andnud. Hetkel toimib kogu süsteem siis nii, et eneseabigrupid annavad oma tooted KCEO’le müügiks, kes ise määrab hinna ja annab ca 25% (või veel vähem) saadud tulust nendele. Kunagi ei ole nad omavahel arutanud teema üle, et kas saadavast 25% saab kaetud tehtava toote omahind. Küll aga saavad nad preemiaks saata oma laps kooli, mille peale ilmselt keegi ei julge/ei taha esitada täiendavaid küsimusi. Ka KCEO poolt vaadatuna teevad nad endale liiga. On ilmselt tooteid, mida müüakse rohkem ja tooteid, mida müüakse vähem. Kui ühe abigrupi tooteid müüakse kuus 20 ja teise grupi tooteid 1, siis koolis saavad käia kõik lapsed. Ehk korrastamist tahab ka eneseabigruppide motivatsioon paremaid tooteid teha.

Al-Hadid on kõige edukam eneseabigrupp, kes peale koolitust meid külla kutsusid.

Rääkides inimestega veel mõned tunnid saab selgeks, et sooviga tõsta KCEO võimekust, peab tõsiselt tööle hakkama hoopis eneseabigruppidega. Kuna see on KCEO’le väga oluline sisend, mis hetkel kõiki jalgu lonkab. Selgeks tuleb rääkida nende omavahelised arveldamised ja mõlema poolne motivatsioon, kus võita oleks kõigil. Potentsiaal on siin suur ja Kibera ise on ääretult hea kaubamärk, mille alt müüa. Eneseabigrupid peaksid keskenduma tootmisele ja toodetele ning KCEO võtma väga selge edasimüüja rolli.

Reedel istume Liinaga KCEO liidergrupiga ühise lõunalaua äärde ning ma proovin esimest korda kuulsat ugalit (maisijahu veega, kuhu ei ole lisatud ühtegi maitseainet) ja skumawikit (mingi veider taim), mida nad ise igapäevaselt söövad ja armastavad. Arvestades kõiki hirmulugusid, mida ma eelnevalt selle toidu kohta kuulnud olen, maitseb see üllatavalt hästi. Arutleme ideede ja ettepanekute üle, mis meil tulnud on ja saame nendelt meie tegevuse kohta üksnes sooja tagasisidet.

Joshua võtab mu laual lebavast käest kinni ja küsib: “Kas sa tead Mairi, mis on rikka ja vaese inimese kõige suurem erinevus?” Muidugi ma tahan teada ja peaaegu ei jõua vastust ära oodatagi. Joshua jätkab: “Vahe on väga lihtne ja vastuseks on ainult üks sõna – selleks on info. Rikastel on infot ja vaestel mitte. Maailmas oleksid kõik inimesed rikkad, kui nendel oleks piisaval hulgal õiget infot.”

Õpetajate streik ja keerdus koolilapsed.

Esmaspäev oli Keenia jaoks oluline päev. Lõppes kaua oodatud õpetajate streik, mis algas juba viiendal jaanuaril. Mille üle streigiti? Sellele küsimusele vastaksid õigesti peale Harju KEK’i veel paljud, mina ja sina ka. Loomulikult on see palk.

Streikisid peamiselt riigikoolid aga lisandus ka palju erakoole. Kokku 27 949 institutsiooni. Koolivormi ei triikinud hommikuti täpselt kaks nädalat ca 9 miljonit õpilast ning ühtegi koolitööd ei parandanud ca 170 000 õpetajat. Viimati tõsteti õpetajate palka 1997 aastal ja peale seda ei ole enam, läbirääkimised ja edu, omavahel kohtunud. Õpetajate ootused palgatõusu osas on 100-150%. Küsida võib ju alati ja ilmselt peabki aga …. Hetkel teenivad esimese taseme õpetajad 13 000 shillingut (so 120 eur) kuni 17 000 shillingut (mis teeb umbes 155 eur) ning kõige kõrgema taseme õpetajad/direktorid, keda kutsutakse lektoriteks 94 000 shillingut (880 eur) kuni 145 000 shillingut (1350 eur) kuus.

See, et streik lõppes, ei tähenda loomulikult seda, et õpetajad muheledes mõnevõrra rikkamana tööle tulid. Muutunud ei ole midagi ja kõigile, kellele töö kallis, pidi esmaspäeva hommikul teritatud punase pliiatsiga klassi ees olema. Nii seisis ühel tähtsal kohtu poolt väljastatud dokumendil. Läbirääkimised esindusorganisatsioonide kaudu siiski jätkuvad.

Samal päeval kui lõppes streik, sätime ka meie oma sammud läbi Kibera slummi tolmuste teede ühte kohalikku erakooli. Koolini viiv tee on alguses suur ja lai. Selgub, et just äsja on siit nii mõnigi rida kohalike elanike “maju” maha niidetud. Suurte kastidega autod kihutavad mööda edevat teed ja matavad tolmuvaiba alla kõik, mis lähedusse jääb. Saame sellel lühikesel teel kivipuru maitset tunda mitmeid kordi. Maisiküpsetaja lükkab lapiga lõkkel soojenevad maisid puhtaks ning ei tee tekkinud olukorrast väljagi.

Erakool on väike ja armas ning lapsed on rõõmust keerdus, sest “howareyou’d” tulid külla. Kui muidu on klassiruumis kord ja vaikus, siis meid nähes joosti üle laudade ja pinkide ja sõna “halastust” ei tundnud siis keegi. Kes väiksem jäi alla, mis muidugi ei tähenda, et nad meieni ei jõudnud. Lihtsalt väikse hilinemisega.

Keerdus koolilapsed Kiberas

Sofia (vasakul) ja tema klassiõde

Siin koolis õpivad ka lapsed, keda KCEO õppemaksude tasumisel toetab. Istun ühe õpilase kõrvale, kes vahetunniajal õues kodutööd teeb. Tema nimi on Sofia. Räägime koolist ja õppimisest. Ta käib juba seitsmendas klassis ja unistab keskkoolist. Kuid õppemaksu tasumine on ka temale suureks väljakutseks. Õppemaks Keenia riiklikus koolis on 10 000 shillingut (93 eur) ja erakoolis 15 000 shillingut (139 eur) aastas. See ei sisalda vihikuid ja muid õppimiseks vajalikke abivahendeid. Õpilased näevad aga ka ise vaeva, et aidata oma õppemaksu maksta. Nimelt korjavad nad kilest piimakotte, mida käsitöö tegijad neilt kokku ostavad. Ühe piimakoti eest saavad nad täpselt 5 shillinugt ehk 5 euro senti.

Lapsed valmistavad ette oma homseid kodutöid.

Õpetajad parandavad õpilaste töid

Võtame osa ühest programmivälisest loengust, kus Joshua räägib õpilastele korruptsioonist. Seda loengut tulevad kuulama vaid õpilased, keda on 4-8 klassini välja valitud. Kokku istub hämaras ja imetillukeses ruumis 48 õpilast. Peale viite minutit tunnen, kuidas silmad raskeks lähevad ja võitlen iseendaga, et mitte magama jääda. Klassiruumis on nii raske valgus, et võimatu on siin mingit fookust hoida, veel vähem midagi kirjutada. Lapsed kuulavad aga huviga.

Üks hämar klassiruum

Teine hämar klassiruum

Osadel on ees vihikud, osadel on kokku volditud paberid ja osadel lastel üldse mitte midagi. Suuremal osas siis üldse mitte midagi. Kindlasti tahaksid nad midagi ülesse kirjutada aga vihiku ja pastaka jaoks ei ole perel lihtsalt raha. Osadel peredel, kes ei ole oma elamisse juhtmega varastatud elektrit sebinud, ei ole ka tihtipeale raha, et lambi sisse õli osta. Õnneks ehitati abirahadega Kiberas ühele ristmikule suur päikeseenergial töötav valgusti (mis meenutab staadionite valgustust), mille all lapsed oma homseid kodutöid tegemas käivad.

Mitte kõigil lastel ei ole vihikut, kuhu kirjutada

Õpikuid koju kaasa ei lubata, neid saab sirvida ja nendest saab õppida ainult koolis.

Lühikese sõnavõtuga esineb ka Rufftone, kes on samuti KCEO’s vabatahtlik. Libistab käega viibates üle klassi ning ütleb “ …. jah, täpselt sellised need edukad inimesed välja näevadki!”

Nädala lõpetab prügi, olematu ja samal ajal peaaegu olemas mees.

Oma kortsus enesekesksuses jätsin eelmises postituses üksnes enda teada üsna olulise vahemärkuse. Nimelt, kui lihtne on ikka tulla kuhugi, kui keegi ees on – paar päeva lastakse sul lihtsalt järgi lohised nagu nööriotsas kollasel mänguautol. Vahel, mõnest kivist üle sõites, vajud küll vähe kaldu aga suures plaanis on ikka mugav küll. Maru.

Alates kihisevast kesknädalast liitus meiega Liina, kes aitab Mondo MTÜ parterorganisatsiooni KCEO eneseabigruppe tootearendusega. Kohapeal tegeleb osa gruppe erinevate käsitöötoodetega. Tooteid tehakse kõigest huvitavast, mida sa võid prügikastist kuivanud vorstikile, läbimärja teekoti ja pruuni banaanikoore vahelt leida. Liina on ääretult kirev ja karismaatiline tegelane. Ta oli korra Kiberas juba olnud aga nii lühikest aega, et reaalsete tegevustega hakkab ta tegelema nüüd. Seega meie esimesed ühemõõtmelised huvid, kuidas kõik siin töötab, klapivad suurepäraselt. Tema uurib tooteid, tootmist ja mina gruppide ärivõimekust ning reaalselt finantseerimisvajadust.

Neljapäeva hommikul saame KCEO hubases ruumis kõik kokku. Üks käsitöögrupi esindaja lubas tulla ja näidata kohalike naiste näputööd. Seekord on menüüs ehted. Palju tooteid tehakse üksnes tellimuse peale ja täpselt nii palju kui soovitud. Seega me kõike ei näe. Lisaks mõningatele meie poole liikuvatele ehetele, ripuvad KCEO seinal ka paar kileribadest tehtud näidis käekotti. Mingi pildi saab sellega alustuseks ette küll.

Kontori asustustihedus on võrreldav slummis ühe katuse all elavate inimestega. Kuue ruutmeetrisel pinnal on omale koha leidnud kuus inimest, kolm lauda, seitse tooli ja viltune kapp. Lisaks ootame meiega ühinema naist ehetega. Oodates räägime Joshuaga põgusalt eneseabigruppide toodetest ja KCEO poolsest hinnakujundusest.

Saame teada, et kõige suurem kileribadest heegeldatud kott maksab 2000 shillingut (umbes 19 EUR). Siin juures pean oluliseks täpsustada, et me räägime hinnast edasimüüjatele. Punnitan oma silmamunad nii suureks, et väheke veel ja need kukuksid Liina munade kõrvale, mis põrandal juba veerevad. Hind tundub pehmelt öeldes üüratu. Tahaks loota, et me antud turu kontekstis eksime.

Proovime Liinaga aru saada KCEO poolsest hinnakujundusest. Foto: Silvia Pärmann

Enne veel, kui jõuan küsida sellise hinnaklassi kottide nõudluse üle, tunnen huvi, kuidas antud hind saadud on? Sellele küsimusele tuleb hommikuudust läbipaistmatum vastus. Joshua alustab hoopis sellest, kuidas saadav raha jaotatakse. Kuidagi liiga tuttav on see sokipaari muster minu “ühest untsu läinud äri” mälestuste sahtlist. Enne veel, kui aru saadakse, kus kohast sokid (loe raha) tulevad, jaotatakse sokipaarid juba laiali. Aga kuulan siiski huviga ja panen selle “liiga tuttava olukorra” oma kohaliku kogemuse bilansis vähese info arvele. 25% kotitulust jaguneb koti tegijate ja nende vahel, kes korjatud prügi puhastavad. Kuidas see täpsemalt jaguneb, ei tea keegi. Kõigile vabatahtlikele, kes käsitöösse panustavad, antakse võimalus oma laps kooli saata. KCEO maksab nende koolimaksu. Arusaamatuste korvi pudeneb aga segaste tunnustega purusid juurde. Seda puru võib kutsuda vabatahtlike motivatsiooniks. Saame aru, et olenemata sellest, kui palju keegi vabatahtlikuna panustab on kooli koht garanteeritud. Kui 10 koti tegemine saadab su lapse kooli, siis miks peaks keegi tegema 50? Järgmine 25% läheb administratiivkuludeks ja 50% haridusele. Selge. Kriips all. Ok.

Proovin uuesti. Kuidas hind tuleb ja kes otsustab? Sirget vastust ei saa, mingi mees kuskil aga küsimuse peale, kas ma võiksin temaga kohtuda, selgub, et justkui päriselus teda siiski ei eksisteeri. Kuna sisse astub naine ehetega, siis lepime kokku, et räägime sellest edasi oma järgmise nädala koosolekul. Loodan väga, et “magic”, olematu ja samal ajal peaaegu olemas mees leiab siiski oma eksistentsile suurema toetuspinna ja ühineb meiega järgmisel nädalal. Saan aru, et enne veel kui jõuan finantseerimisallikate kaardistamiseni, peaks nii mõnegi tegevusprotsessi siin aluspesuni paljaks võtma (sh finants) ja aru saama nende enda poolsetest mõtetest, soovides ja eesmärkidest. Vähem oluline ei ole ka aru saada nende tegelikust võimekusest toetusvastutus võtta.

Üks ääretult sümpaatne naine, kes Kiberas ehteid valmistab. Tema nimi on Khadija Abdi. Foto: Silvia Pärmann

Ehted on muidugi vahvad. Või on nad vahvad üksnes sellepärast, et ma olen naine. Või hoopis sellepärast, et nad viivad mind hetkega tagasi sooja lapsepõlve. Kes meist siis lapsepõlves paberpärleid kokku rullinud ei ole.

Üks toode, mida KCEO müüb. Imelised paberpärlid. Foto: Silvia Pärmann

Laupäeva hommikul on meil võimalus liituda ühe prügikogumisgrupiga. Ärkame Liinaga kell kuus. Õues on jälle pime. Ootan pikisilmi, et päike juba puudevahelt taevasse eputama tuleks. Nairobi asub 1795m merepinnast ja enne kui päike välja tuleb on siin vaevalt 15 kraadi sooja. Kes pagan oleks osanud arvata, et ma Keenias võtan kohvripõhjast välja soojad sokid, teksapüksid ja kampsuni! Ainukesed soojad asjad, mis mul on aga mul on ikka külm. Päeval õnneks läheb siin soojaks nii 30 kraadi kanti ja saab jälle kampsunita elada.

Prügikorjamise gruppe on kokku viis (gruppides 10-30 inimest) ja vabatahtlikena töötavad peamiselt keeruliste minevikkudega noored mehed (narkootikumid jms). Ühes grupis ka käputäis naisi. Kuidas eneseabi grupid peamiselt tekkinud on, on lihtne. Nähes tänaval “tiksuvaid” mehi, tehakse nendele ettepanek hakata midagi tegema ja pisut raha teenima. Joshua selgitab, et üks vabatahtlik töötab eneseabigrupis keskmiselt kaks aastat. Nende kahe aasta jooksul proovivad organisatsiooni liikmed nad kiirrongiga mustast minevikust valgesse tulevikku suunata. Vahel õnnestub, vahel mitte. Motiveeritakse ja proovitakse koos leida uue elu retsepti. Üheks väga oluliseks punktiks on läbivalt kool. Kas lõpetada oma pooleli jäänud põhi- või keskkool ning minna sealt edasi ülikooli. KCEO toetab neid osaliselt õpingute tasumisel. Mulle isiklikult sümpatiseerib see kontseptsioon väga.

Vabatahtlikud, kes Kiberas prügi kokku korjavad. Selline näeb välja käru, millega Kiberas liigutakse.

Igal prügikorjamise grupil on Kiberas oma piirkond, kus majade eest kilekottidesse kuhjatud prügi ca kolm korda nädalas kokku korjatakse. Grupp teenib kokku korjamise eest ca 30 shillingut/kott (0.28 EUR senti). Selleks kasutatakse meie mõistes suuri kärusid, millel on autorattad all. See liigub puhtal ragiseval kondimootori jõul. Põhjuseid, miks motoriseeritud varianti ei kasutata, on kaks. Esiteks on see liiga kallis ja eneseabigruppidel puuduvad selle finantseerimiseks vahendeid. Kurvem pool on aga hoopis see, et puuduvad vahendid ka kärude ostmiseks. Käru maksab 15 000 shillingut (mis teeb 139 eurot), seega kärusid renditakse. Ühe päeva rendi hind on 250 shillingut (ehk 2.30 eurot) päev. Lihtne arvutus näitab, et 60 korra rentimisega, oleks investeering tasa ja teeniks juba uut eesmärki. Vähim, mis kõikidele gruppide peale kokku vaja oleks, on kuus käru. Ütlen Ali’le (kes on ühe grupi juht), et ehk peaks teenitavast tulust mõne % tulevaste investeeringute tarbeks hoopis koguma? Ali mõtleb, puurib oma pilgu läbi öeldud lause ja noogutab. Teine põhjus, miks neid kärusid kasutatakse on lihtsam. Kuna Kiberas on tänavad autodele või mõnele väiksemale mootorsõidukile osaliselt läbipääsmatud, siis ei jää lihtsalt muud üle.

Saage tuttavaks, tema on Ali. Üks nendest, kes tiksumise asemel otsustas oma elumenüüd muuta ning läks ülikooli raamatupidamist õppima.

Kunagi oli valitsus isegi tähtsa ettevõtmisena Kiberasse prügikastid soetanud. Oli lindilõikamise päev. Prügikastid said, prügi sai aga mida ei saanud oli prügikasti tühjendus. Arusaadav, kes siis lindilõikamise päeval nii kaugele ette mõelda suudaks. Nagu selgus ei ole keegi suutnud sellele isegi tagantjärele mõelda. Ebaõnnestunud projekt – oli ilmselt aruande viimane lause.

Kogumispunkti poole liikudes on kärud juba head-paremat täis.

Liigume kolme ääreni täis käruga “kogumispunkti”. Kogumispunktiks nimetatakse siin lihtsalt ühte vähe lohkus kohta autotee ääres, kuhu kärud tühjaks valatakse. Kiired poisid lammutavad siin prügikotid laiali ja sorteerivad taaskasutuseks sobiva materjali välja. Kõik orgaaniline läheb loomadele ja ülejäänud visatakse lõkkesse. Siit läheb materjal edasi puhastusse.

Kogumispunkt. Punkt.

Joshuaga räägime üle veel järgmise nädala tegevuskava. Arutame Liinaga oma päevakavad üle ja kõik tundub plaanipärane. Peale kogumispunkti otsustame minna Nairobi kesklinna Masai turule, et saada ülevaade, mida veel kohapeal toodetakse ja tehakse. Kuna edasimüüjad müüvad turul ka KCEO tooteid oleme bussis üsna veendunud, et leiame ka need sealt ülesse. Masai turg on värviline ja kirev. Ilmselt ka kõige suurema luubiga ekspert ei saaks siin aru, milline toode on KCEO oma ja milline kellegi teise oma. Kindlasti oleks nendel vaja kuidagi eristuda.

Värviline Masai turg, Nairobi kesklinnas

Liina proovib Masai turul pakutavaid ehteid. Kohalikule maastikule sobib suurepäraselt aga Eestis ….muigan, miks mitte?

Juba neljapäevasel koosolekul välja käidud mõte, et iga toote küljes peaks olema “story”, kus toode tuleb ja kes selle teinud on, tundub veel rohkem mõeldava mõttena.

“Story” näidis, mida võiks KCEO toodetele juurde panna.

Turg pigistab mulle pihku veel ühe mõtte. Nimelt leiame suured pärlid, mis on ülesse sulatatud õlle- ja veinipudelitest ning tavaliselt klaasis. Puurin müüjalt infot, et kuidas neid täpselt tehakse. Tundub tehtav ja tahan seda mõtet ka järgmisel nädalal KCEO’le ning abigruppidele tutvustada. Sest sulatatud klaasist, lisaks pärlitele, saaks teha veel täpselt 1,245 miljonit vidinat. Turul liigub veel turiste ja jääme ühega nendest kogemata vestlema. Tuleb välja, et tema otsib omakorda edasimüügiks kohalikke suveniire. Liina flirdib mõttega, et kuidas oleks kui KCEO’l oleks Masai turul oma lett. Kuldne mõte, paneme kirja, pakume välja.

Ülesse sulatatud klaasist mummud. Aegu ennem nimetasid nad ennast õllepudeliks, veinipudeliks ja aknaklaasiks.

Mõnda aega turul ringi kõndides hakkab tunduma, et “doktor, me oleme siin juba olnud”. Kõik proovivad mzungudele midagi müüa ja selgeks teha, et minu toode on küll “same-same, but different”. Noogutan oma usutavamail viisil. Kuigi pean tunnistama, et mulle meeldivad need tillukestest “asjadest” tehtud tooted.

See on nimelt lips, mida mehed saaksid ülikonnaga kanda.

Lahkume masaide maailmast ja jalutame mööda tänavaid, mida ei nimetata enam kesklinnaks. Järsku hakkab üsna suur grupp mehi kedagi taga ajama. Uurime kohalikelt, et milles uba? Taskuvargus. Hmm.. liigume edasi. Mitte just väga palju hiljem tunnen, kuidas üsna laial ja tühjal tänaval keegi ennast mu külge surub ja hetke hiljem kukub maha juukseklamber, mille olin ennem oma koti välimisse taskusse sättinud. Minust eemaldub hirmkiirelt pruunis (või oli see kunagi roheline) kampsunis mees. Kiikab veel tagasi, et saaksin temalt küsida, kas juukseklamber oli liiga suur või värv ei olnud sobiv?

Saan aru, miks Nairobit Nairobberyiks kutsutakse. Kuigi Nairobi päris nimi on tulnud tegelikult masaidelt (Masaid on edela-Kenyas ja kirde-Tansaanias elav rahvas), kus Ewaso Nyirobi tähendab “külma vett”. Masaide koguarv ulatub umbes 900 000, mis teaduslikele infoallikatele toetudes (loe google) peaks jagunema võrdselt kahe riigi vahel. Aga see oli ilmselt asja igavam pool.

Palju kõineainet pakkuvam on selle hõimu kombed. Nimelt masaid on mitmenaisepidajad ja mitmemehepidajad. Võib ette tulla olukordi, kus kõik ühe põlvkonna naised on abielus kõigi oma põlvkonna meestega. Pisut veider olukord, ma tean. Aga see pole veel kõik. Kui üks mees tuleb teisele külla, siis komme nõuab, et peremees pakub külalisele oma voodit ja naine tohib ise otsustada, kas ta veedab öö külalise või oma mehega. Kui sellisest abieluvälisest suhtest sünnib laps, peab naise mees seda kasvatama oma lapsena ning tal on täielik pärimisõigus. Mnjah, pean tunnistama, et samasooliste kooseluseadus tundub sellekõrval … ah, las ta parem jääda.

Masai naine turul.

 

“Good morning, Kenya!”

Kui mu lennuk maandub, hingab Nairobi oma tavapärases pühapäeva varahommikus. Saanud Veigolt vihje, et nüüdsest saab East African Tourism Visa’t tasuta, proovin piiril sellega hägust õnne. Õnne mul ei ole. Õnn on täna valinud tähtsat templit käes hoidva vuntsidega mehe, kes väidab silmi kissitades, et sellist viisat ei eksisteeri. Tempel passi koos kleebitava viisaga maksab 50USD ja punkt. Maksan. Saan templi ja ütlen sosistades “Good morning, Kenya!” Passi ulatades tõstab templimees peenelt piiratud vuntsid kulmudeni ning ütleb: “Keenias ei saa midagi tasuta”. Ma oleks võinud kihla vedada, et ta isegi naeratas sel hetkel – natuke. Tema vähe kibedalt maitsvat väidet ma siiski lõpuni ära ei osta ja alates tänasest on mul, ei rohkem ega vähem, kui kolm kuud see väide ümber lükata.

Jalutan lennujaamast välja, kus ootab mind unine Veigo. Kahe Taist kaasa ostetud preemia õlle eest oli ta nõus kell neli öösel ärkama, et mulle lennujaama vastu tulla. Õues on pime. Saan aru, et aus preemia oleks olnud hoopis neli õlut.

Jõuame sujuvalt korterisse. Korter on värviline ja muhe. Mulle siin meeldib. Siin on isegi soe vesi! Peale aastat ringi reisimist, on mul tegelikult olnud vähe kordi, kus selliseid privileege nautida olen saanud. Imeline.
Kella vaadates on sügav uneaeg. Aga meil kummalgi ei ole und. Veigo räägib mulle Keeniast ja Aafrikast värvilisi lugusid ja me naerame mõnuga mitu tundi. Üks lugu, mida kohe meenutada suudan on seotud Kaie ja Janika külaskäiguga Shianda jäneste farmi. Räbbitifarmis (nagu Veigole meeldis seda kutsuda) tutvustati uhkusega karvaseid loomi ja töötavat farmielu. Peale väikest ringkäiku oli Kaie töötajatelt uurinud, et miks räbbitifarmi loomad rohkem laste poolt armastatud merisigu meenutavad? Loo lõpetuseks ohkab Veigo muhedalt ja ütleb: “See ongi Keenia”. Kelle jaoks jänes, kelle jaoks merisiga.

Kell kümme hommikul on selline tunne, et peaks õhtusöögi peale mõtlema hakkama. Korteris on küll laud aga mida ei ole – on toolid. Oleme Veigoga muljeid ja mõtteid vahetades mitu tundi püsti seisnud. Viime läbi kiire ja kuiva korteriühistu koosoleku teemal, mida majapidamisse veel vaja oleks. Ma ei ole kunagi ühelgi nii kiirel ühistu koosolekul osalenud. Ühehäälselt võtame vastu otsuse, et korterisse on igal juhul vaja toole ja kohe täna. Siis saaks laua ääres süüa ja tööd teha. Pühapäev seab meile erakordselt tähtsale projektile omad piirangud, sest enamus poepidajad on täna kirikus. Ahnelt mõõda tänavat kõndides tundub, et kõige tõsisemalt võtavad kirikus käimist just toolimüüjad. Peale mõningast otsimist me siiski leiame soovitud toolid ja jalutame rahulolevate nägudega, saak seljas, kodu poole. Poest koduni on umbes kolm kilomeetrit ning kui valge mzungu muidu kohalikes väga palju elevust Nairobis ei tekita, siis toole seljas vedavad valgenahad panid nii mõnegi kohaliku pilke vahetama ja mõnusalt naeru kihistama.

Need ongi kaldus eestlased Keenias, Kiberas

Peale lõunat rääkisime Veigoga peamiselt KCEO’st (Kibera Community Empowerment Organisation), tegemistest, rollist ja mida nad eelkõige meilt/minult ootavad. Minu peamisteks tööülesanneteks on erinevate äriprojektide analüüs, finantseerimisallikate ja -vajaduste kaardistamine ning veel ühte-koma-teist. Alates oktoobri algusest, kui Janika (vabatahtlike koordinaator Mondo MTÜ’s) mulle kirjutas, et “olete valitud Mondo vabatahtlikuks erialaspetsialistiks Aafrikasse” on mind kummitanud üks lause kuulsast filmiklassikast. “Kirvest! Andke mulle Kirvest!” mille peale Kalju Karask filmis “Mehed ei nuta” mitte plaaniliselt vaid organiseeritult ja entusiastlikult metsa jooksis, et anda eesrindlikule põgenemismõttele omapoolne panus. Ärge nüüd valesti aru saage, minul eesrindlikke põgenemisplaane kindlasti ei ole aga mida mul on, on ehk võrreldav entusiasm. Selle entusiasmiga tahaks siin kolme kuuga ikka midagi ära teha küll. Vaatamata sellele, et olime Veigoga mõlemad üleval juba sellel ajal, kui väljas võimutses pilkane hommikupimedus, tunnistasime õhtu saabudes mõlemad üllatusega, et nii mõnigi hea idee võitles omale koha meie töölauale.

Minu esimene töönädal saab alguse sellest, et külastame KCEO kontorit või õigem oleks öelda, väikest, hämarat tuba ning seal töötavaid inimesi. Joshwa (kes on KCEO organisatsiooni üks asutajatest) ja teised töötajad on muhedad ja soojad. Saame omavahel tuttavaks ning räägime organisatsioonis toimuvast ning Joshwa natuke kättesaamatuna tunduvast unistusest käia kunagi ära tillukeses Eestis.

Jutu käigus lapib Joshwa helesinise kausta vahele laste avaldusi koos pikkade lugudega. Palju on neid sõstrasilmi, kes soovivad KCEO poolset rahalist toetust koolimaksu tasumiseks. Koolis käimine on siinsete laste jaoks väga oluline. Need, kellel see privileeg on, on väga uhked ja õpivad õhinaga. Lapsed, kellel seda võimalust ei ole (eelkõige sellepärast, et vanematel ei ole rahalisi võimalusi) otsivad koolimaksu tasumiseks ja kooli minemiseks erinevaid võimalusi. Üheks võimaluseks rahastust saada on teha KCEO juures eksam. Kuna raha ei jagu kõigile koolipingist unistavatele lastele, siis valib KCEO eksami tegijate hulgast parimad ning toetab õppemaksu tasumisel.

Üks lugu, mida juhtun lugema on 12 aastasest nutikast tüdrukust, keda kasvatab ainult ema. Erandiks ei ole siin riigis juhtum, kus mehed peavad mitut naist korraga. Erandiks ilmselt oleks see, kui mees jõuab kõik oma bioloogilised lapsed ka ülesse kasvatada ja neid rahaliselt toetada. Seega tüdruku isast ei tea kahjuks keegi mitte midagi. Lugedes tüdruku emast tehtud lühikest kirjeldust võin üsna veenvalt väita, et “aasta ema” tiitlile tal küll põhjust kandideerida ei ole. Kurb. Tüdrukul on ka kaks õde. Üks nendest 13 aastane ja teine 15 aastane. Mõlemad on juba mehele pandud ja abielus ning õdede toetusele loota ei ole mõtet. “See on üks nii paljudest lugudest” ütleb Veigo ja paneb kausta kinni.

Võiks olla erand aga on reaalsus

Meie kohtumisele järgneb pikem Kibera slummi tuur. Kibera slumm pidavat paljudele kohalikele olema koht Nairobis, kuhu kindlasti ja mitte kunagi minna ei tohi, isegi lähedale mitte. See pidavat üks hirmus koht maamunal olema. Küll varastatakse, pekstakse, parematel päevadel kindlasti tükeldatakse. Kui sa juhtud vargusega vahele jääma, siis räägivad legendid, et omakohtu karistuse paragrahv 160 ütleb selle kohta järgmist: rehv üle pea ja põlema. Slummil on slummi seadused.

Enne kui pikemale slummituurile läheme ei lisa ka Joshua järgnev lugu kindlust juurde. Kibera slummi äärest sõidab läbi raudtee. Kord oli rongiga täpselt slummi ääres midagi juhtunud nii, et rong oli sunnitud seisma jääma. Kohalikke keenialasi oli tabanud pidurdamatu paanika, naised nutsid ja mehed tormasid ennast ohverdavalt rongiuksi sulgema. Ühiselt arutleti erinevate põgenemisplaanide üle, kuid ükski ei tundunud lõpuni sobivat. Peamiselt seetõttu, et iga plaani elluviimiseks tuli rongist väljuda ja 30 meetrit slummi ääres jala kõndida, et bussipeatusesse jõuda. See 30 meetrit oli aga liigne risk, mida võtta. Tõestisündinud lugu rääkides lagistab Kibera slummis ise üles kasvanud Joshua naerda ja tõuseb toolilt. Viitab ukse poole käega ja küsib: “Kas hakkame minema?”

Kibera slummist läbi viiv raudtee

Slumm on suur. Toetudes erinevatele statistilistele andmetele (kuidas kellelegi kasulik näidata on) elab slummis 200 000 – 1,2 miljonit inimest. Reaalset numbrit ilmselt ei tea keegi aga arvatakse, et ta jääb sinna 800 000 inimese kanti. Enamik slummis elavaid inimesi elab äärmises vaesuses, teenides vähem kui 1USD päevas. Naermine ja naeratus ei maksa kohapeal midagi. See on tasuta ja sellepealt nad kokku ei hoia. Seega olen ma leidnud teise päeva lõpuks, et Keenias ei olegi kõik tasuline. Tähtsa templiga mees piiripunktil eksis.

Naermine ei maksa midagi ja sellepealt kokku ei hoita

Inimesed toimetavad meie ümber oma igapäevaseid toimetusi. Naised pesevad pesu ja veavad oma majadesse ühiskaevudest vett. Mõni mees istub niisama oma Hiltoni ukse eest, mõni pakub juuksuriteenust ja mõned proovivad midagi müüa. Lapsed kasvavad slumminõlval ise.

Hiltoni hotell Kiberas

Kibera juuksur

Ainuke, mis mulle siin ohtlikuna tundub on järsud kraavid – muud midagi. Aga ilmselt öös siin siiski saladusi on, mida päevavalges sulanud kujul kohe märgata ei oska. Ma tõesti soovin, et need särasilmsed lapsed, kes meile järele joostes “howareyou” hüüavad saaksid täita oma unistuse – minna kooli. “Howareyou” ei tähenda siin tervitavat küsimust, vaid nii hüütakse turiste ja see on justkui kõikide turistide ühine nimi.

Ohtlik kraav

Samal õhtul ja järgmisel päeval arutame Veigoga, millised oleksid esmased tegevused, millest ma peaksin alustama. Nõustun temaga, et kõige olulisem oleks tekitada KCEO’le reaalne stabiilne sissetulek. See tagaks stabiilse rahavoo ning suurendaks toetusvõimalusi lastele. Ideid, millega stabiilset rahavoogu tekitada on meil laual juba mitmeid, küsimus on ainult algses investeeringus. Selle ja järgmise nädala plaaniks ongi kujunenud see, et kaardistada erinevad fondid, kus kohast saaks hakata taotlema mõne tõsisema idee elluviimiseks alginvesteeringu raha. Lisaks proovin veel viimaseid sisseelamise liigutusi teha ning täpselt aru saada, kuidas kohaliku organisatsiooni senine süsteem töötab.

Lõpetuseks veel nii palju, et kui ma ei oleks oma autojuhilube maailma kõige igavamas koolis juba ära teinud, siis ma kindlasti ei jätaks kasutamata võimalus teha seda Top Gear autokoolis.

Kutsun üles kõiki eestlasti tegema oma juhilube Top Gear Autokoolis

 

Elurütmi täielik muutus

Oh sa püss, kus viimastel päevadel on alles tegemist olnud!

Nimelt pole ma enam üksinda, vaid minuga jagavad korterit Liina, kes tegeleb nii Keenias kui Ugandas käsitöö taseme parandamisega ja Silvia, kes minu arusaamist järgi on Eestis põhiliselt diivanitele spetsialiseerunud. Igatahes on meie päevad olnud ääretult tihedad ja enne kella 9 õhtul on päris keeruline koju jõuda.

Liina ja Silvia esimesed hetked Kibera slummis.

Nalja hakkas saama juba sellega, kuidas ma Liinale ja Silviale vastu läksin. Nimelt oli sel õhtupoolikul Nairobi totaalselt umbes. Mitte midagi ei liikunud. Astusin matatust välja ja üritasin motikat leida. Pole! Marssisin siis paar kilomeetrit ja lõpuks siiski leidsin ühe motoriseeritud tegelase.

Kibera naine poseerib Silviale. Ma tegin pildi külje pealt.

Ummikute ajal on motikas Nairobis ainus mõistlik liikumisviis. Aga… Sellise kaliibriga ummikut polnud ma Nairobis veel näinud. Raske on ette kujutada, et motikas jääb ummikusse kinni, aga see minuga tõepoolest juhtus. Mitte kuskilt polnud võimalik enam läbi nihverdada.

Liina pildistab midagi.

Lõpuks Liina ja Silviaga kohtudes ei jäänud muud üle, kui õllekasse aega parajaks tegema minna, sest busse lihtsalt ei saabunud. Umbes poole kaheksa paiku õhtul olid ummikud siiski lahenenud ja saime hakata liikuma. Probleemideta.

Esimene täispäev Nairobis viis meid traditsiooniliselt Kibera slummi. Sealt ka need pildid. Sundisin ennast fotokat kaasa võtma ja sundisin ennast ka millestki pilte tegema. Püüdsin käituda tavalise turistina ja kergelt see vist isegi õnnestuski. Kui iga päev seda kõike näed, siis kaob tunnetus täitsa ära. Iseenesest võiks ma Kibera slummis iga päev pildistamas käia, aga kõik see on justkui nii tavaline, et ei saa enam aru. Pean sellise suhtumise muutmiseks tööd tegema,

Silvia Kiberat pildistamas.

Silvia rääkis ära kohaliku ja pildid said tehtud.

Me lihtsalt kohtusime.

Siin demonstreerivad noored mehed oma vägevust.

Kibera peatänav.

Nojah, ma tegin selle pildi. Vist seetõttu, et see ongi Kibera.