Animal Planet ja vedrudega masai mehed.

Peale tunnistuste jagamist lähen oma teenitud puhkusele. Tõlkes tähendab see tegelikult seda, et ilma igasuguste süümepiinadeta, ei tee ma paar päeva mitte midagi. Tahaks süüa, tahaks juua ja tahaks magada – on selliste päevade uitmõtete maksimum. Sügavamateks ja sisulisemateks mõteteks ei jää ka parima tahtmise juures lihtsalt aega. Ilma asendit muutmata, magan lõunani. Või õigem oleks öelda – varajase õhtuni – sest kell neli on tegelikult juba lõuna mõnitamine.

Siis tekib esimene mõte: tahaks juua. Peale vajaduse rahuldamist võtan mõnuga aega ärkamiseks, kuni tekib järgmine mõte: tahaks süüa. Selleks ajaks näitab kell juba kuute õhtul ning peale hommik-lõuna-õhtu, kolm ühes sööki, ütles juba vanarahvas, et leib on tarvis luusse lasta ja enne veel kui leib luusse jõuab, taban ennast päeva viimaselt mõttelt: tahaks magada. Peale kolmandat sarnast päeva lõhub rutiin juba ennast ise, sest mulle tuleb külla õde.

“Olge täpselt kell seitse valmis, ma võtan teid peale,” ütleb Steve, kui teen temaga plaani Masai Mara rahvusparki minna.
“Steve, kell seitse hommikul? Tõsiselt räägid? Appi see on ju kesköö. Kas me võiksime teha kell kaheksa?” proovin paindumatusega võidelda.
“Ei.”
“Aga äkki siis 7:30?”
“Ei,” jääb Steve endale kindlaks.
“7:03?” lasen kuuldavale veel viimase appikarje.
“Ei. Kell 7:00, Mairi, 7:00,” muheleb Steve ja paneb toru ära.

Jäi siis nii. Steve võitis. Masai Mara rahvuspark on muidugi võrratu. Pargis olles vaataks nagu telekast Animal Planet’it. Lõvid ajavad pühvleid taga ja kõik eksootilised loomad on hetkega sulle lähemal kui üks meeter. Söövad, magavad, paarituvad – ehk elavad oma igapäeva kõige tavalisemat loomaelu.

Uudishimulik kaelkirjak.

Lõviemad beebidega.

Lisaks põõsastes peesitavatele loomadele, elavad savanni mägedest masaid. Värviline, kirev ja vedrudel hingav hõim, kes silmi pilgutamata oleksid võimelised, viskes olevast korvpallurist omakorda üle hüppama.

Punastes laudlinades masai mehed.

Tervitustants koosneb hüppamisest ja sel hetkel kui mina suurde ringi naasen, küsib tomatikarva linikuga mees: “Aga miks sulle hüpata ei meeldi?” Vaatan talle küsivalt otsa, sest ma olin ennast ringi keskel peaaegu vigaseks põrgatanud. Kuidas ta seda küll ometi ei näinud?

Kas mzungu nimetab seda hüppamiseks?

Olgu veelkord öeldud, et Keenias on hõime üldse kokku 42. Igaühel oma veidrad ja veel veidramad kombed ning kultuur. Julgen kahelda, et masaid on välismaailmale kõigist nendest ehk kõige tuntum kogukond.

Masaid, kes lõunaks toorele loomalihale sooja lehmaverd peale joovad, võtavad meid peale tervitustantsu erakordse avatusega oma koduõuel vastu. Varvaste vahelt lirtsub sooja sõnnikut aga see on kohalikus mõistes üksnes märk puhtast rikkusest. Masaidel on kombeks arvutada kõike lehmades ehk mida rohkem sõnnikut, järelikult seda rohkem lehmi ja mida rohkem lehmi seda rikkam küla. Mis siis ikka – lasen siis minagi sellel haisval rikkusel oma varbavahesid ehtida.

Küla all mõeldakse siin meest ja tema naisi. Igal Masai mehel on õigus võtta kümne lehma kohta (ühe lehma hind turul on umbes 30 USD) üks naine. Üsna tavalises külas on tihtipeale viis kuni kümme naist ning lugematu arv lapsi.

Masai mehed kannavad suurt punast rätikut (mis näeb küll rohkem laudlinana välja), jalutuskeppi ja mõõka (juhuks kui tuleb mõne lõviga võidelda) – ilma milleta kodust ei lahkuta ja nende ülesandeks on karjatada loomi. Iga naine ehitab perekonna õuele omale ise mudaonni, toob vett, teeb süüa, kasvatab lapsi, teeb käsitööd ja teenib perele söögiraha.

Mudaonn on madal, pime ning suitsu täis. Sisenemiseks ajan ennast kummargile ning majaperemees juhatab mind käsipidi madalale pingile istuma. Enne kui silm pimeduses midagi seletama hakkab ning suitsuvinguga harjub on kuulda ainult laste kilkeid ja vanemate kamandamist. Selles samas imetillukeses onnis on keskel söögitegemiseks tulease, ruum, mille põrandal on maisikotid (pereema ja laste magamiskoht) ja nurk külalistele. Külalisteks nimetatakse siin meesterahvaid, kellel veel lehmi ei ole, et naist võtta ja elavad nö vallalise elu aga võivad kõigil küla naistel “külas” käia.

Masai mehel on palju naisi, kes kõik kõrvuti omale ise majad ehitavad.

Külavanem räägib uhkusega lõvi tapmisest ning koorib oma venna peaaegu paljaks, et näidata lisaks puuduolevale kõrvale ka lõvi tekitatud arme käel ja rindkerel. Lõvinahast tehakse müts, mida kantakse üksnes tseremooniatel. See on tugevuse, täpsuse, kiiruse, julguse ja tähtsuse näitaja. Selliste mütside kandmise au on vähestel.

Austatud külavanem lõvimütsis.

Põhjuseid, miks tseremooniaid peetakse on siin sadu aga algavad nad alati rituaaliga, kus pühalikult tapetaks söögiks mõni lehm. Liha rivistatakse vardasse ja seda võib sööma hakata alles peale seda, kui külavanem on selle isiklikult pühitsenud. Pühitsemine on iseenesest lihtne aga nõuab ilmselt ka kõige vägevamalt tugevat kopsumahtu. Lonksu haaval segab külavanem oma suus sooja vere koos värske piimaga ja siis puristab üle kõik lihakäntsakad. Ning alles siis on liha piisavalt püha, et sööma hakata.

Vaatamata nende vähe kummalistele ja võikatele traditsioonidele teeb sellele konkreetsele kogukonnale siiski suurt au asjaolu, et naiste ümberlõikamine lõpetati viis aastat tagasi. Tegemist on kohalikul tasandil siiski erandliku ja austust vääriva otsusega – sest ümberlõikamine (nii meeste kui naiste puhul) on hõimude seas siiski veel väga levinud. Ja need üksikud naised, kes sellest protseduurist keelduda julgevad ei abiellu tihtipeale kunagi, sest mehed eelistavad eranditult ümberlõigatud naisi. Lisaks sellele kutsub kogu küla, neid isemõtlevaid naisi, elulõpuni tüdrukuks. Ka siis, kui sa oled juba oma elujärjega küpsetes 80ndates.

Erinevaid haiguseid ravib kohalik “juju” ehk nõidarst. Tema arstikotist võib leida üksnes puulehti, puujuuri ja kõike muud, mida loodusest leida võib. Näiteks kolesterooli ravitakse siin joogiga, millel on nimeks Mursik. Mursik koosneb lehma piimast, lehma uriinist ning tuhast. Seega, kellel kolesterooliga probleeme – proovige ära – “juju” ei sa ju eksida.

Samal ajal ei suuda ma ära imestada, et punaste laudlinadega mehed räägivad siin mudaonni suitsuvingus paremat inglise keelt kui mina ja minu tuttavad. See on üks osa Keeniast, mis paneb kadestama. Siin on inglise keelne kooliharidus ja kõik, kes koolis käinud, räägivad ilusat inglise keelt ja on automaatselt üsna suurele osale maailmast poole lähemal.

Masai Marast lahkudes teen omale kodus ühe priske juustu võileiva ja olen üsna veendunud, et see maitseb paremini kui vere ja piimaga üle puristatud püha liha. Masaid ja loomad vaidleksid mulle siinkohal ilmselt vastu.