Posts Tagged With: Nairobi

See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Kuulen, kuidas telefon juba pikemat aega kotis heliseb. Leian ennast taas mõttelt, et peaks selle koletu ja talumatu Nokia tune’i heli juba ükskord millegi viljakama vastu vahetama. Olen oma riidepauna keset liivast teed maha toetanud ja paaniliselt loobin kõnniteele laiali kõike ebamäärast, mida ühe anomaalse naise kott sisaldada võib. Lihtsalt selleks, et tuvastada tehnikasajandi lipulaeva asukoht.

Olles alati imetlenud oma sõprusringkonna naisi, kes mängleva kergusega oskavad oma käe pista lõputuna näiva käekoti õigesse sahtlisse ja leida sealt kahe sekundiga ilma ühegi kriimu ja terve ekraaniga telefon. Sest uskuge mind, kuidas ma ka ei prooviks, tahaks, unistaks – ei ole see mul kunagi õnnestunud.

Nii, sall – ei, rahakott – ei, raamat “Kuidas olla vallaline” – vist mitte, arvuti – ei, juhtmepundar – ei, küünelakk – näe, kus see on, ma olen seda nii kaua otsinud, rinnahoidja – mäh, kus see siia sai? Soe ja sulanud (sala) šokolaad – oehh, telefon – ja!

Ning juba järgmisel hetkel satun olema tunnistajaks millelegi eriti ebamaisele. Ilma, et ma oleksin arugi saanud on (sala) šokolaad paberiga juba dramaatilise lahutuse korraldanud ja kotipõhja hämaruses leidnud oma uue elu armastuse. Vana ja koleda Nokia telefoni. Just, selle sama lärmava, mida ma otsisin.

Ja ets kae! Tunne on olnud vastastikune, sest telefoni kätte võttes lükkan kõigepeal maha suurema osa nätskeid pähklitükke ja kõigele muule löön ma lihtsalt käega. Kui kleepuv ja vääritu saab ikka olla. “Oleks võinud siis juba ei-tea-küll-kuidas-kotti-sattunud rinnahoidja valida.” väljendan häälekalt oma pettumust. Aga, mida mina ilust tean.

Helistaja oli juba kõne katkestanud. No, pole ka ime. Aga läbi rasvakihi kumab sõnum, mille oli saatnud Janika. Suudan veerida paar lauset aga otsustan parem helistada.

“Janika, tsau!” ja surun armastusest imbunud telefoni vastu kõrva.
“Mairi, tsau. Kuule, ma panen siin kokku Eesti koolidele õpimappi Keenia kohta ja mul oleks väga vaja ka paari fotot Nairobist. Kas sa oleksid nõus mõned tegema?”
“Ma olen muidugi fotograafias sama hale kui kettaheites aga võime ju proovida.” ning jutustame veel mõned minutid maast ja ilmast.

Laupäeva hommikul jalutan ülikondades poistega Kiberasse. Teeme pilte slummis ja ainult kuus kilomeetrit eemal Nairobi kesklinnas. Kui peaks kindlaks määrama nende kahe koha äärmuste vahemaad, siis seda võiks mõõta tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes kilomeetrites. See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Räpane slumm ja pimestav vaesus.

Mehed Kibera slumminõlval

Ärimehed slumminõlval.

Public toilet

Nagu igalpool mujal maailmas, tuleb ka Kiberas tualetti saamiseks järjekorda võtta.

Poisid torul

Jõeäärsete kruntide omanikud kurdavad, et nende “kinnisvara” väärtus langeb, kuna jões ujuvad kilekotid. Härrad mõtlevad, mida teha.

Rufftone Kibera

Slummis on vähemalt võimalus vabas õhus tööd teha.

Ruffton ja telekas

Kunagi, kui ma suureks saan, elan ma suurlinnas ja mul on päris töötav telekas. Ausalt.

Ärimees Rufftone

Ega seal kohvris väga palju olulist ei olnudki. Mõned lepingud ehk puhas prügi.

Kõrge suurlinn ja kahtlane rikkus.

Nairobi copy

Nairobi oma kõrghoonete hiilguses. Äri käib, raha ei haise ja korruptsioon teeb aususele hambajälgi.

Inglismaa ja Uhuru park copy

Kesklinnas asuv Uhuru park. Kellatorn, mis meenutab Londoni Big Ben’i on Briti koloniaalvõimu üks päranditest.

Uhuru park copy

Uhuru park oma puhtas roheluses ja mitte ühtegi kilekotti. Veider.

Nairobi kes

Täiesti tavaline päeva Nairobi kesklinna tänaval,

Peegeldus

Ja klaasid on linnas läikivalt puhtad, et vabalt võib peegelpildis soengut sättida (kui muidugi oleks soengut, mida sättida).

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Rikka ja vaese inimese kõige suurem erinevus.

Jalutame Joshuaga külla Mama Otti’le, kes meid juba väravas ootab. Mama Otti on omale pähe sidunud kollase rätiku (mis kohalikus kontekstis näitab seda, et naine on abielus ja austab oma meest) ning tervitab meid sooja käepigistusega. Sätime ennast istuma elutuppa, kus päevavalgus läbi väikese akna põrandale kujundeid joonistab. Elamised on kohalikel lihtsad, puhtad aga koduselt sassis. Elutoas rullitakse uhkusega lahti müügiks olevad imelised vaibad ja tuuakse näitamiseks veel seda ja teist. Unustame Liinaga ennast “külla” mitmeks heaks tunniks ning õpin isegi uuesti paberpärleid rullima.  Küsime ja uurime, vaatame ja kuulame, kuidas nende tegevus käib.

Mama Otti Kibera

Mama Otti näitab oma meisterdatud käsitööd

Paberpärlid kibera

Õppisin uuesti paberpärleid meisterdama

Mama Otti on ka ühe self help groupi liige. Self help group ehk eneseabigrupp on Keenias kõige algelisem ettevõtluse vorm. Oluline on grupi peale kokku saada grupijuht, sekretär, varahoidja ja mõningad liikmed ning siis saab tegevusega alustada.

Kibera käsitöö4

Kohalikud kasutavad seda katet tegelikult pulmapäeval ja mitte pähe panemiseks vaid toidu katmiseks.

Rufftone, kibera

Rufftone näitab Mama Otti õuel uut kevad/suve moodi

Seejärel läheme külla järgmisele grupile, keda juhib Gloria. Gloria on ääretult asjalik naisterahvas ning tema kiirest tervitusest saan aru, et aja mõiste ei ole talle võõras. Kohalikud ise armastavad öelda, et jumal andis Euroopasse kella ja Aafrikasse aja. Aga pole kahtlustki, et Gloria tunneb ka kella. Tal läheb kohalikus mõistes väga hästi. Tal on renditud töökoda, kus käib kingade tootmine ning väheke eemal on avatud pood. Ta isegi ekspordib väikeseid koguseid Ameerikasse ja mitte vähem ei jumalda tema kingi ka kohalikud.

Gloria shoes Kibera2

“Gloria Shoes”, mis näevad tõeliselt vahvad välja

Gloria shoes, Kibera

Joshua ja Liina mängivad mõttega, et kuidas oleks nõudlusega karvaste kingade järele. “Gloria Shoes” tootmine.

Kesknädalal kohtume Kadriga (Eesti aukonsul Keenias), kes minule üllatuseks, räägib peale 20 aastat Keenias elamist veel suurepärast eesti keelt. Saame Kadrilt paar head vihjet/mõtet, kuidas KCEO võimekust, läbi uute kontaktide, tõsta. Seepeale ootab Kadri huviga, mida mina Keeniast arvan. Räägin vähe segaduses olles, kuidas mind on üllatunud Nairobis nähtavad äärmused nii rikkusest kui vaesusest. Nähes katkistes riietes ja jalanõudeta last kerjamas suure sildi all, kus renditakse korterit, mille eest küsitakse 2500 eur/kuus! Kadri muigab ja noogutab ning teab seda ilmselt paremini kui keegi meist. Vaatab mulle seejärel otsa ja ütleb, Keenias on naiste seas kirjaoskamatuid 24% ja 17% mehi ja riigikeeli on siin kaks. Suahiili – ja inglise keel. Enamus koolides käib õpe inglise keeles juba esimesest klassist alates. Rikastel on aga vaikiv kokkulepe, et omavahel räägitakse üksnes ja ainult inglise keelt. Ka lastega. See on märk sellest, et tegemist on kõrgemast klassist ja haritud inimesega.

Järgmisel hommikul jalutame Liinaga taas Kibera muhedatel tänavatel, et läbi viia workshop eneseabigruppidele. Tänava ääres, tillukesel murulapil, lebab naine ning tema peal ja ümber mängib viis last. Tal ei ole kuhugi kiiret ja lapsed ei ole kunagi kuulnud sõna IPad ja IPhone. Liivasele teele joonistatakse tähti ja kõik naeravad. Minu mõte libised uuesti rikkusele ja vaesusele ning tekib tõsine kahtlus, kumb nendest tegelikult rikkam on.

Workshop’i ametlik algus on kell 9:00. Kell 10:30 on “meeting room’is”, mis tegelikult on suur garaaž, täpselt kaks inimest. Pidi tulema 18. Alustame kell 10:45, kui ruumis on juba kaheksa inimest. Jagame kõigile vihikuid ja pastakaid, mida tänavakaupmeestelt kaasa ostsime. See teeb nad üllatavalt rõõmsaks. Joshwa alustab lühikese ülevaatega KCEO rollist ning seejärel räägime Liinaga nendele ettevõtlusest, tootmisest, toote omahinnast, edasimüügi hinnast, turundusest ja eristumise olulisusest. Inimesed kuulavad ja kirjutavad huviga ning tasahaaval tuleb neid ka juurde.

Workshop1

Workshop pidi algama kell 9:00. Alustame ca kaks tundi peale ametlikku algust, kui kohale oli tulnud kaheksa inimest.

Workshop2

Workshop meeting room ’is

Peale “ametlikku” osa, tulevad osalejad minu juurde ja küsivad kümneid küsimusi. Üheks küsimuseks on toote edasimüügi hind KCEO’le. Noogutan ja saan aru, et me oleme tagasi kohas, millest me Liinaga juba esimesel päeval aru proovisime saada. Kes määrab hinna? Magic, olematu ja peaaegu olemas mees ei ole ennast näole andnud. Hetkel toimib kogu süsteem siis nii, et eneseabigrupid annavad oma tooted KCEO’le müügiks, kes ise määrab hinna ja annab ca 25% (või veel vähem) saadud tulust nendele. Kunagi ei ole nad omavahel arutanud teema üle, et kas saadavast 25% saab kaetud tehtava toote omahind. Küll aga saavad nad preemiaks saata oma laps kooli, mille peale ilmselt keegi ei julge/ei taha esitada täiendavaid küsimusi. Ka KCEO poolt vaadatuna teevad nad endale liiga. On ilmselt tooteid, mida müüakse rohkem ja tooteid, mida müüakse vähem. Kui ühe abigrupi tooteid müüakse kuus 20 ja teise grupi tooteid 1, siis koolis saavad käia kõik lapsed. Ehk korrastamist tahab ka eneseabigruppide motivatsioon paremaid tooteid teha.

Alhadid

Al-Hadid on kõige edukam eneseabigrupp, kes peale koolitust meid külla kutsusid.

Rääkides inimestega veel mõned tunnid saab selgeks, et sooviga tõsta KCEO võimekust, peab tõsiselt tööle hakkama hoopis eneseabigruppidega. Kuna see on KCEO’le väga oluline sisend, mis hetkel kõiki jalgu lonkab. Selgeks tuleb rääkida nende omavahelised arveldamised ja mõlema poolne motivatsioon, kus võita oleks kõigil. Potentsiaal on siin suur ja Kibera ise on ääretult hea kaubamärk, mille alt müüa. Eneseabigrupid peaksid keskenduma tootmisele ja toodetele ning KCEO võtma väga selge edasimüüja rolli.

Reedel istume Liinaga KCEO liidergrupiga ühise lõunalaua äärde ning ma proovin esimest korda kuulsat ugalit (maisijahu veega, kuhu ei ole lisatud ühtegi maitseainet) ja skumawikit (mingi veider taim), mida nad ise igapäevaselt söövad ja armastavad. Arvestades kõiki hirmulugusid, mida ma eelnevalt selle toidu kohta kuulnud olen, maitseb see üllatavalt hästi. Arutleme ideede ja ettepanekute üle, mis meil tulnud on ja saame nendelt meie tegevuse kohta üksnes sooja tagasisidet.

Joshua võtab mu laual lebavast käest kinni ja küsib: “Kas sa tead Mairi, mis on rikka ja vaese inimese kõige suurem erinevus?” Muidugi ma tahan teada ja peaaegu ei jõua vastust ära oodatagi. Joshua jätkab: “Vahe on väga lihtne ja vastuseks on ainult üks sõna – selleks on info. Rikastel on infot ja vaestel mitte. Maailmas oleksid kõik inimesed rikkad, kui nendel oleks piisaval hulgal õiget infot.”

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Korogocho slumm kui Nairobi autoromula

Kiberast teisele poole kesklinna jääb üks teine Kibera slummidest – Korogocho. Eelmine aasta oli sinna korduvalt asja tänu sellele, et uurisime ühte sealset plasti ümbertöötlemise töökoda. Kuigi me polnud kaugeltki selles päris Korogocho slummis, mis erineb Kiberast peamiselt selletõttu, et seal elab umbes 5 korda vähem inimesi kui Kiberas, meenutab kogu see piirkond hullumaja puhvetit. Kibera paistab Korogocho kõrval nagu sanatoorium filmis “Mehed ei nuta”.

Korogocho

Korogocho kui autode surnuaed

Kuigi üks Nairobi kõik, on Korogocho selgelt erinev enamusest piirkondadest, mis jäävad Nairobi kesklinnast umbes sama kaugele. Kruusakattega teed, totaalsed ummikud, meeletult sagimist, meeletu ruumipuudus – ja kõige selle tipuks kilomeetrite viisi autoromusid. Jäi mulje, et kui Nairobis tekib vajadus auto utiliseeerida, siis lihtsalt jätad selle Korogochos kuhugi. Vanametalli ümbertöötamisväärtust siin ilmselgelt ei mõisteta. Tegelikult, äriidee ju!

Categories: Nairobi | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

“Good morning, Kenya!”

Kui mu lennuk maandub, hingab Nairobi oma tavapärases pühapäeva varahommikus. Saanud Veigolt vihje, et nüüdsest saab East African Tourism Visa’t tasuta, proovin piiril sellega hägust õnne. Õnne mul ei ole. Õnn on täna valinud tähtsat templit käes hoidva vuntsidega mehe, kes väidab silmi kissitades, et sellist viisat ei eksisteeri. Tempel passi koos kleebitava viisaga maksab 50USD ja punkt. Maksan. Saan templi ja ütlen sosistades “Good morning, Kenya!” Passi ulatades tõstab templimees peenelt piiratud vuntsid kulmudeni ning ütleb: “Keenias ei saa midagi tasuta”. Ma oleks võinud kihla vedada, et ta isegi naeratas sel hetkel – natuke. Tema vähe kibedalt maitsvat väidet ma siiski lõpuni ära ei osta ja alates tänasest on mul, ei rohkem ega vähem, kui kolm kuud see väide ümber lükata.

Jalutan lennujaamast välja, kus ootab mind unine Veigo. Kahe Taist kaasa ostetud preemia õlle eest oli ta nõus kell neli öösel ärkama, et mulle lennujaama vastu tulla. Õues on pime. Saan aru, et aus preemia oleks olnud hoopis neli õlut.

Jõuame sujuvalt korterisse. Korter on värviline ja muhe. Mulle siin meeldib. Siin on isegi soe vesi! Peale aastat ringi reisimist, on mul tegelikult olnud vähe kordi, kus selliseid privileege nautida olen saanud. Imeline.
Kella vaadates on sügav uneaeg. Aga meil kummalgi ei ole und. Veigo räägib mulle Keeniast ja Aafrikast värvilisi lugusid ja me naerame mõnuga mitu tundi. Üks lugu, mida kohe meenutada suudan on seotud Kaie ja Janika külaskäiguga Shianda jäneste farmi. Räbbitifarmis (nagu Veigole meeldis seda kutsuda) tutvustati uhkusega karvaseid loomi ja töötavat farmielu. Peale väikest ringkäiku oli Kaie töötajatelt uurinud, et miks räbbitifarmi loomad rohkem laste poolt armastatud merisigu meenutavad? Loo lõpetuseks ohkab Veigo muhedalt ja ütleb: “See ongi Keenia”. Kelle jaoks jänes, kelle jaoks merisiga.

Kell kümme hommikul on selline tunne, et peaks õhtusöögi peale mõtlema hakkama. Korteris on küll laud aga mida ei ole – on toolid. Oleme Veigoga muljeid ja mõtteid vahetades mitu tundi püsti seisnud. Viime läbi kiire ja kuiva korteriühistu koosoleku teemal, mida majapidamisse veel vaja oleks. Ma ei ole kunagi ühelgi nii kiirel ühistu koosolekul osalenud. Ühehäälselt võtame vastu otsuse, et korterisse on igal juhul vaja toole ja kohe täna. Siis saaks laua ääres süüa ja tööd teha. Pühapäev seab meile erakordselt tähtsale projektile omad piirangud, sest enamus poepidajad on täna kirikus. Ahnelt mõõda tänavat kõndides tundub, et kõige tõsisemalt võtavad kirikus käimist just toolimüüjad. Peale mõningast otsimist me siiski leiame soovitud toolid ja jalutame rahulolevate nägudega, saak seljas, kodu poole. Poest koduni on umbes kolm kilomeetrit ning kui valge mzungu muidu kohalikes väga palju elevust Nairobis ei tekita, siis toole seljas vedavad valgenahad panid nii mõnegi kohaliku pilke vahetama ja mõnusalt naeru kihistama.

Kiberas toole ostmas

Need ongi kaldus eestlased Keenias, Kiberas

Peale lõunat rääkisime Veigoga peamiselt KCEO’st (Kibera Community Empowerment Organisation), tegemistest, rollist ja mida nad eelkõige meilt/minult ootavad. Minu peamisteks tööülesanneteks on erinevate äriprojektide analüüs, finantseerimisallikate ja -vajaduste kaardistamine ning veel ühte-koma-teist. Alates oktoobri algusest, kui Janika (vabatahtlike koordinaator Mondo MTÜ’s) mulle kirjutas, et olete valitud Mondo vabatahtlikuks erialaspetsialistiks Aafrikasse” on mind kummitanud üks lause kuulsast filmiklassikast. “Kirvest! Andke mulle Kirvest!” mille peale Kalju Karask filmis “Mehed ei nuta” mitte plaaniliselt vaid organiseeritult ja entusiastlikult metsa jooksis, et anda eesrindlikule põgenemismõttele omapoolne panus. Ärge nüüd valesti aru saage, minul eesrindlikke põgenemisplaane kindlasti ei ole aga mida mul on, on ehk võrreldav entusiasm. Selle entusiasmiga tahaks siin kolme kuuga ikka midagi ära teha küll. Vaatamata sellele, et olime Veigoga mõlemad üleval juba sellel ajal, kui väljas võimutses pilkane hommikupimedus, tunnistasime õhtu saabudes mõlemad üllatusega, et nii mõnigi hea idee võitles omale koha meie töölauale.

Minu esimene töönädal saab alguse sellest, et külastame KCEO kontorit või õigem oleks öelda, väikest, hämarat tuba ning seal töötavaid inimesi. Joshwa (kes on KCEO organisatsiooni üks asutajatest) ja teised töötajad on muhedad ja soojad. Saame omavahel tuttavaks ning räägime organisatsioonis toimuvast ning Joshwa natuke kättesaamatuna tunduvast unistusest käia kunagi ära tillukeses Eestis.

Jutu käigus lapib Joshwa helesinise kausta vahele laste avaldusi koos pikkade lugudega. Palju on neid sõstrasilmi, kes soovivad KCEO poolset rahalist toetust koolimaksu tasumiseks. Koolis käimine on siinsete laste jaoks väga oluline. Need, kellel see privileeg on, on väga uhked ja õpivad õhinaga. Lapsed, kellel seda võimalust ei ole (eelkõige sellepärast, et vanematel ei ole rahalisi võimalusi) otsivad koolimaksu tasumiseks ja kooli minemiseks erinevaid võimalusi. Üheks võimaluseks rahastust saada on teha KCEO juures eksam. Kuna raha ei jagu kõigile koolipingist unistavatele lastele, siis valib KCEO eksami tegijate hulgast parimad ning toetab õppemaksu tasumisel.

Üks lugu, mida juhtun lugema on 12 aastasest nutikast tüdrukust, keda kasvatab ainult ema. Erandiks ei ole siin riigis juhtum, kus mehed peavad mitut naist korraga. Erandiks ilmselt oleks see, kui mees jõuab kõik oma bioloogilised lapsed ka ülesse kasvatada ja neid rahaliselt toetada. Seega tüdruku isast ei tea kahjuks keegi mitte midagi. Lugedes tüdruku emast tehtud lühikest kirjeldust võin üsna veenvalt väita, et “aasta ema” tiitlile tal küll põhjust kandideerida ei ole. Kurb. Tüdrukul on ka kaks õde. Üks nendest 13 aastane ja teine 15 aastane. Mõlemad on juba mehele pandud ja abielus ning õdede toetusele loota ei ole mõtet. “See on üks nii paljudest lugudest” ütleb Veigo ja paneb kausta kinni.

Nairobi park

Võiks olla erand aga on reaalsus

Meie kohtumisele järgneb pikem Kibera slummi tuur. Kibera slumm pidavat paljudele kohalikele olema koht Nairobis, kuhu kindlasti ja mitte kunagi minna ei tohi, isegi lähedale mitte. See pidavat üks hirmus koht maamunal olema. Küll varastatakse, pekstakse, parematel päevadel kindlasti tükeldatakse. Kui sa juhtud vargusega vahele jääma, siis räägivad legendid, et omakohtu karistuse paragrahv 160 ütleb selle kohta järgmist: rehv üle pea ja põlema. Slummil on slummi seadused.

Enne kui pikemale slummituurile läheme ei lisa ka Joshua järgnev lugu kindlust juurde. Kibera slummi äärest sõidab läbi raudtee. Kord oli rongiga täpselt slummi ääres midagi juhtunud nii, et rong oli sunnitud seisma jääma. Kohalikke keenialasi oli tabanud pidurdamatu paanika, naised nutsid ja mehed tormasid ennast ohverdavalt rongiuksi sulgema. Ühiselt arutleti erinevate põgenemisplaanide üle, kuid ükski ei tundunud lõpuni sobivat. Peamiselt seetõttu, et iga plaani elluviimiseks tuli rongist väljuda ja 30 meetrit slummi ääres jala kõndida, et bussipeatusesse jõuda. See 30 meetrit oli aga liigne risk, mida võtta. Tõestisündinud lugu rääkides lagistab Kibera slummis ise üles kasvanud Joshua naerda ja tõuseb toolilt. Viitab ukse poole käega ja küsib: “Kas hakkame minema?”

Raudtee Kiberas

Kibera slummist läbi viiv raudtee

Slumm on suur. Toetudes erinevatele statistilistele andmetele (kuidas kellelegi kasulik näidata on) elab slummis 200 000 – 1,2 miljonit inimest. Reaalset numbrit ilmselt ei tea keegi aga arvatakse, et ta jääb sinna 800 000 inimese kanti. Enamik slummis elavaid inimesi elab äärmises vaesuses, teenides vähem kui 1USD päevas. Naermine ja naeratus ei maksa kohapeal midagi. See on tasuta ja sellepealt nad kokku ei hoia. Seega olen ma leidnud teise päeva lõpuks, et Keenias ei olegi kõik tasuline. Tähtsa templiga mees piiripunktil eksis.

Kibera lapsed

Naermine ei maksa midagi ja sellepealt kokku ei hoita

Inimesed toimetavad meie ümber oma igapäevaseid toimetusi. Naised pesevad pesu ja veavad oma majadesse ühiskaevudest vett. Mõni mees istub niisama oma Hiltoni ukse eest, mõni pakub juuksuriteenust ja mõned proovivad midagi müüa. Lapsed kasvavad slumminõlval ise.

Hilton Kiberas

Hiltoni hotell Kiberas

Kibera juuksur

Kibera juuksur

Ainuke, mis mulle siin ohtlikuna tundub on järsud kraavid – muud midagi. Aga ilmselt öös siin siiski saladusi on, mida päevavalges sulanud kujul kohe märgata ei oska. Ma tõesti soovin, et need särasilmsed lapsed, kes meile järele joostes “howareyou” hüüavad saaksid täita oma unistuse – minna kooli. “Howareyou” ei tähenda siin tervitavat küsimust, vaid nii hüütakse turiste ja see on justkui kõikide turistide ühine nimi.

Kibera tänav

Ohtlik kraav

Samal õhtul ja järgmisel päeval arutame Veigoga, millised oleksid esmased tegevused, millest ma peaksin alustama. Nõustun temaga, et kõige olulisem oleks tekitada KCEO’le reaalne stabiilne sissetulek. See tagaks stabiilse rahavoo ning suurendaks toetusvõimalusi lastele. Ideid, millega stabiilset rahavoogu tekitada on meil laual juba mitmeid, küsimus on ainult algses investeeringus. Selle ja järgmise nädala plaaniks ongi kujunenud see, et kaardistada erinevad fondid, kus kohast saaks hakata taotlema mõne tõsisema idee elluviimiseks alginvesteeringu raha. Lisaks proovin veel viimaseid sisseelamise liigutusi teha ning täpselt aru saada, kuidas kohaliku organisatsiooni senine süsteem töötab.

Lõpetuseks veel nii palju, et kui ma ei oleks oma autojuhilube maailma kõige igavamas koolis juba ära teinud, siis ma kindlasti ei jätaks kasutamata võimalus teha seda Top Gear autokoolis.

TopGear Autokool

Kutsun üles kõiki eestlasti tegema oma juhilube Top Gear Autokoolis

 

Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Elurütmi täielik muutus

Oh sa püss, kus viimastel päevadel on alles tegemist olnud!

Nimelt pole ma enam üksinda, vaid minuga jagavad korterit Liina, kes tegeleb nii Keenias kui Ugandas käsitöö taseme parandamisega ja Silvia, kes minu arusaamist järgi on Eestis põhiliselt diivanitele spetsialiseerunud. Igatahes on meie päevad olnud ääretult tihedad ja enne kella 9 õhtul on päris keeruline koju jõuda.

Esimesed muljed Kiberast

Liina ja Silvia esimesed hetked Kibera slummis.

Nalja hakkas saama juba sellega, kuidas ma Liinale ja Silviale vastu läksin. Nimelt oli sel õhtupoolikul Nairobi totaalselt umbes. Mitte midagi ei liikunud. Astusin matatust välja ja üritasin motikat leida. Pole! Marssisin siis paar kilomeetrit ja lõpuks siiski leidsin ühe motoriseeritud tegelase.

Kibera naine

Kibera naine poseerib Silviale. Ma tegin pildi külje pealt.

Ummikute ajal on motikas Nairobis ainus mõistlik liikumisviis. Aga… Sellise kaliibriga ummikut polnud ma Nairobis veel näinud. Raske on ette kujutada, et motikas jääb ummikusse kinni, aga see minuga tõepoolest juhtus. Mitte kuskilt polnud võimalik enam läbi nihverdada.

Liina_Kiberas

Liina pildistab midagi.

Lõpuks Liina ja Silviaga kohtudes ei jäänud muud üle, kui õllekasse aega parajaks tegema minna, sest busse lihtsalt ei saabunud. Umbes poole kaheksa paiku õhtul olid ummikud siiski lahenenud ja saime hakata liikuma. Probleemideta.

Esimene täispäev Nairobis viis meid traditsiooniliselt Kibera slummi. Sealt ka need pildid. Sundisin ennast fotokat kaasa võtma ja sundisin ennast ka millestki pilte tegema. Püüdsin käituda tavalise turistina ja kergelt see vist isegi õnnestuski. Kui iga päev seda kõike näed, siis kaob tunnetus täitsa ära. Iseenesest võiks ma Kibera slummis iga päev pildistamas käia, aga kõik see on justkui nii tavaline, et ei saa enam aru. Pean sellise suhtumise muutmiseks tööd tegema,

Silvia pildistamas

Silvia Kiberat pildistamas.

Silvia pildistamas-2

Silvia rääkis ära kohaliku ja pildid said tehtud.

Kibera_laps

Me lihtsalt kohtusime.

Kibera_lapsed

Siin demonstreerivad noored mehed oma vägevust.

Kibera_lapsed-2

Kibera peatänav.

Kiberas

Nojah, ma tegin selle pildi. Vist seetõttu, et see ongi Kibera.

Categories: Elu-olu, Kibera, Nairobi | Sildid: , | Lisa kommentaar

Nairobi panoraam

Nairobi panoraam

Ok, (sawa sawa suahiili keeles), kogu aeg slumm ja slumm – Nairobis on ka teistsugune osa olemas. Kõikide eriilmeliste linnaosade kõrval sisaldab Nairobi ka kesklinna ärikvartalit, lühendatult CBD ehk Commercial Business District. No ei saa öelda, et see kuidagi liiga muljet avaldaks. Suur kogus vähem või siis väga palju rohkem kaootilist segadust. Aga võrreldes Addis Abebaga võib seda kõhklemata superkohaks nimetada. Siin vähemalt on m i d a g i.

Nairobi - Uhuru park

Nairobi – Uhuru park

Kesklinna parim osa on kahtlemata Uhuru (Iseseisvuse) park. Eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus taheti parki täis ehitada, mis tõi kaasa Keenia poliitaktivisti Wangari Maathai eestvedamisel ulatuslikud (põhiliselt naiste) protestiistumised. Nende protestide põhikoht kannab nüüd nime Freedom Corner ehk vabaduse nurk. Võib öelda, et see protest läks täiega asja ette, sest midagi sarnast teistest Aafrika pealinnadest naljalt ei leia.

Kesklinnast ja Nairobist üldse saab parima ülevaate KICC (Kenyatta International Conference Centre) katuselt. Katusele pääs maksab 400 šillingit ehk alla 4 euro. Täitsa väärt käimist. Saab mingi üldise pildi, mida Nairobi endast kujutab.

Muuhulgas on Nairobi kesklinn koht, kust väljub suurem osa bussiliine ja matatusid nii Nairobi sisestel kui -välistel liinidel. Kui reisida vaja, siis on see kant üsna vältimatu – aga ühtlasi on see pealinna parimaid kohti pisivargusteks ja röövimisteks. Eriti seal River Roadi kandis, kust väljub suur osa matatusid ja busse. Esimesel hetkel muidugi täielik arusaamatu hullumaja, aga lõppkokkuvõttes täiesti majandatav paik, kui matutujuhtidega suhelda.

Categories: Nairobi | Sildid: | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.