Posts Tagged With: Projekti kirjutamine

Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Peace

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Respect

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Kiambu

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

Advertisements
Categories: Elu-olu, Keenia, Kibera, Nairobi | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Blog at WordPress.com.