Posts Tagged With: Shianda

Suled ja ühe iluveaga naine.

Ostan Kakamegast (jah, ma tean, kuidas see kõlab) bussipileti tagasi Nairobisse. Küsin läbi pähklisuuruse augu, mis on puuritud minu ja müüjat eraldavasse klaasseina: “Mis ajal buss Nairobisse jõuab?” Müüja nõjatub küll vaevu märgatavalt ettepoole aga mind valdab hirm, et tema meeletu parukas võib ta tasakaalust välja viia ning ta pea kukub kohe ette lauale. Õnneks tundub ta paruka kandmisel vilunud ning minu hirm on asjata. “Buss sõidab täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi,” ütleb müüja ning ulatab mulle pileti.

Või täpselt kaheksa kuni kaksteist tundi, kordan endamisi. See on Keenia kultuuri kohaselt täpne kohalejõudmise aeg. Kulme ninapeale kokku surudes proovin uurida, et millest see kõik sõltuda võiks. “No, eelkõige see sõltub, mis ajal buss tegelikult väljub ja võibolla ka natuke ummikutest jms,” täpsustab paruka alla peidus olev naine. Selge. Rohkem küsimusi ei ole.

Järgmisel hommikul sätin ennast Shiandast varakult matatu peale, et bussipiletil kirjas olevaks väljumisajaks kohal olla. Sest tegelikult ei tea ju keegi, mis kell ta päriselt väljub – äkki lähebki õigel ajal.

Matatu shiandas

Matatu Shiandas, mis väljub siis kui vähemalt 20 inimest bussi on pressitud.

Unisena, kolme väiksema ja ühe suurema kotiga, surun ennast üsna osavalt ääreni täis matatusse ja julgen naiivselt arvata, et olin viimane. Ei, peale minu leitakse kohti veel täpselt viiele inimesele. Viimased sõitjad peavad küll uksevahelt välja rippuma aga see tundub bussisolijatest veider ainult minule. Mu kõrvale sätib ennast istuma noorema poolsem meesterahvas, kellel elus kanad pahupidi peos. Pikliku näo ja suurte silmadega mees räägib õhinaga, kuidas ta vanematele külla sõidab ning see on mõeldud külakostiks.

Proovin vaimusilmas ette kujutada, kuidas minu vanemad mind sellise külakostiga vastu võtaksid. Kas ukse taha jääksid üksnes kanad või mina koos kanadega? Minu emotsionaalse mõttelõnga katkestab tagasihoidlik küsimus: “Kas sa saaksid neid korra hoida, ma unustasin oma koti bussi kõrvale?” Hingan sisse, võtan kanad pihku. Lindudele, kellel ilmselt pahupidi olles on pea ammu verd täis voolanud ei tundu see aga kuigivõrd meeldivat. Võibolla ei meeldi mina aga võibolla ei meeldi ka istekoht ning sulgi lendab. Õnneks tuleb noormees kärmelt tagasi ja peagi olemegi Kakamegas. Astun matatust välja, kõhin sulgi ja astun bussi poole, mis peaks täpselt kaheksa kuni kaheteist tunni pärast Nairobis olema.

Buss väljub minule üllatuseks ainult üks tund lubatust hiljem ja mu kõrvale istub särav ja ühegi iluveata naisterahvas. Vähemalt ei ole tal kaasas kanu. Buss on suur ja mugav. Nii mugav, et magan üsna sügavalt mitu head tundi. Ärgates tabab mind ees aga üsna veider üllatus. Ühegi iluveata naisel on tekkitud kiirel esmavaatlusel üks viga. Ringutan, ärkan ja vaatan uuesti – jah, tal on kaelas minu sall. Proovin tutvust alustada leebel toonil ning teen sujuvalt juttu sallist, mis teda ehib.

“Jah, ilus sall tõepoolest, ma leidsin selle,” ütleb naine.
Keeran edasise arengu huviga ennast tema poole ja küsin vähe kõrgendatud toonil: “Kus kohast küll nii ilusaid salle ka muidu leiab?”
“Siit kahe tooli vahelt,” väidab ta vanukumatult.
“Jah? Aga kui sa leiad salli bussist, kõrvuti asetsevatelt istmetelt, siis kas võiks olla teoreetiline võimalus, et see sall imekombel kuulub näiteks kõrvalistujale?”
Veel enne kui jõuan oma lausele küsimärgi panna on vastust kindel: “Ei.”
Ohkan ja jätkan analoogset vestlust üsna arvestatavat aega. Vastus on endiselt: “Ei.”

Siis tuleb aga murdepunkt ja ühe iluveaga naine pakub omapoolse lahenduse: “Aga kui sina arvad, et see on sinu oma ja mina arvan, et see on minu oma – siis teeme salli pooleks!” Olles juba üsna tüdinud sellest vestlusest leian ennast isegi antud varianti kaalumas. Poolt salli on siiski parem, kui mitte midagi. Prr.. raputan pead ja saan ise ka aru, et see variant ei ületa ühtegi lahendustekünnist.

Kõik, mis edasi sündima hakkas, kaetakse televisioonis tihtipeale ühe piiksuva heliga.

Jõuan Nairobisse kell seitse õhtul, terve sall näpuotsas. Kokku kestis sõit sedakorda kümme tundi. Lisaks veel kaks tundi ummikuid Nairobis ja kodus ma olengi. Kapist paistab pakk tatart, must leib ja kilukarp – kohe näha, et meil on külas eestlased. Maru!

eesti toit

Aitäh Madlidele, tänu kellele saab kätevärina saatel, head ja paremat süüa.

Categories: Absurditeater, Elu-olu, Keenia | Sildid: , , , , | 4 kommentaari

Jah, Keenia on rääkimata lugude maa.

Jõuame Shiandasse hilja, väljas on pime. Matatust väljudes, kuhu on sisse pressitud täpselt kaks korda rohkem rahvast kui kohti on, tunnen ennast nagu kortsus multifilmitegelane. Samal ajal kui ma uuesti kõndima õpin, tervitavad meid kohalikud hääletoonil, nagu nad just meid olekski oodanud. Shianda on väike ja armas küla oma uneleva külaeluga. Bussipeatusest koju on umbes 200 meetrit ning selle ajaga on nii mõnigi Janika ja Kaie kohalik sõber meie jõudmisest neid sõnumi teel teavitanud. “Keenia lapsed ei oota kunagi koolivaheaega, sest nad on seal sünnist saadik” on üks mitmetest siltidest, mis nende hubases korteris seinale kleebitud on. Teen omale teed ja tunnen, kuidas viimase öö vähene uni oma võlga nõudma tuleb.

Janika on Keenias, vahelduva eduga, olnud kokku viis aastat ning kirjutanud raamatu “Minu Keenia”, mis peaks olema kõigi nende inimeste öökapil, kes Keeniasse tulema hakkavad või keda päris lood kohalikust elust huvitavad. Ta on erakordne naine, sihikindel ja lõpuni imetlusväärne. Tänu tema tegevusele on siin muutunud palju, väga palju. Oeh… kõik need lapsed ja lastega seotud ahastama ja pead vangutama panevad lood. Mina olen sõnatu aga samal ajal otsustanud – kui keegi peaks meist teenetemärgi saama, siis on see kahtlemata Janika – kes üksnes ise kõige selle töö hinda tegelikult teab.

Ühel hommikul võtame sammud Rise and Shine kooli, kus õpivad ka puudega lapsed, mis on Keenia mõistes üsna uudne lähenemine. Nagu paljudes teistes maades on ka Keenias kombeks peita või sulgeda puudega laps, kas keldrisse või mõnda pimedasse nurka, et vältida külaelanikke laimavaid jutte.

Rise and Shine kool Shianda

“Rise and Shine” on Shiandas esimene kool, kus puudega lapsed õppida saavad.

Rise and Shine13

Algul piiluvad lapsed vähe kahtleval pilgul meid läbi kooliakna.

Kooli külastamiseks on meil aga väga mõjuv põhjus. Mattias on Eestist Janikale kaasa pannud jalgpallid. Pallid oli tema kingitus 12 sünnipäevaks, mida ta soovis Keenia lastele saata.

Rise and Shine Shianda2

Ka kõige väiksemad olid pallidest vaimustuses.

Lapsed rivistatakse kooli õuele ülesse, kus Rael loeb ka ette ühe paljudest kirjadest, mida Eesti lapsed saatnud on. Rael on üks nendest õnnelikest, kellel tänu Janikale on jälle võimalus koolis käia või siis kellel tänu Janikale on jälle elu. Kui Janika ta leidis oli tüdruk üsna nukras olukorras. Teda oli purjus kasuisa seitsme aastaselt nii toorelt vägistanud, et vigastas Raeli lülisammast, mille peale jäi tüdruk liikumisvõimetuks. Ema, kes oli kartnud, et mees pannakse selle peale vangi otsustas tüdruku hoopis tema vanaema juurde viia. Kuna tüdruk ei saanud kõndida, siis otsustas vanaema teda selle eest iga päev peksta. Kes Janika raamatut lugenud on, on selle looga ilmselt kursis. Aga palju olulisem on see, et peale mitmeid haiglakülastusi kõnnib Rael täna kooliõuel ilma karkudeta juba ringi, küll longates, aga ta naerab.

Rael Shianda

Rael loeb Eesti laste poolt saadetud kirja kõigile ette.

kool

“Rise and Shine’i” koolilapsed

Peale kirjade ette lugemist näitab Janika Mattiase poolt lastele saadetud videot ning siis on aeg õue tutt-uute pallidega mängima minna. Lapsed olid rohkem kui rõõmsad.

Võtan kätte trepil vedeleva ilma kaanteta ja päevi näinud õpiku. Proovin suahiili keeles kirjutatud teksti valjusti veerida. Lastele teeb see palju nalja ja nad hakkavad minuga valjusti sõnu kaasa hääldama, kuni läbi saavad loetud kõik kümme lehte ja on aeg lastega hüvasti jätta. Kahju on sellest erakordselt toredast koolist lahkuda.

Shianda lapsed

Loeme lastega suahiili keelset õpikut.

Järgmisel pärastlõunal lähme külla kahele väikesele lapsele, kellel on nii ema kui isa surnud ning keda kasvatavad vanavanemad. Vanavanemad elavad tagasihoidlikus, ilma elektri, vee ja kanalisatsioonita savionnis, kus ainukesteks mööbliesemeks on puust diivan ja laud. Meid kutsutakse sõbralikult sisse ja Janika kaardistab laste olukorda.

Lapsed shiandas11

Lapsed, keda kasvatavad vanavanemad ning kellel tihtipeale on ainukeseks söögiks päevas tassitäis teed.

Voodeid savionnis loomulikult ei ole. Magatakse muldpõrandal, maisikottidel. Tüdrukud, kellest vanem peaks olema nelja ja noorem kahe aastane, näevad välja täpselt poole nooremad. Väikesem ei oska veel käiagi. Lapsed joovad teed, mis on ilmselt nende ainuke söögikord päevas ning rõõmustavad külla tulnud mzungude üle.

Savionn Shiandas

Savionni ainukesed mööbliesemed: diivan ja laud

Istun maja ette kivile ja tunnen piinlikust selle üle, et hommikuse järelejäänud pudru, maja ümber siblinud kanadele andsin. Siis tuleb vanem tüdruk minu juurde ja paneb oma väikese käe mu jalale ning uurib üle õla rippuvat kaamerat. Vahepeal on õuele tulnud veel naabrilapsi. Teeme pilti ja vaimustus on suur, kui nad ennast tehtud fotodelt ülesse leiavad. Mul puudub ainult igasugune vaimustus mõtte üle, et mis nendest lastest tulevikus saab.

Jah, Keenia on rääkimata lugude maa, nagu ütleb Janika. Ükshaaval hakkavad nad mulle aga hinge pugema.

Rääkimata lugude maa

Keenia on rääkimata lugude maa

Kaie, kes on Mondo poolt teist korda Keeniasse saadetud, võtab meid kaasa koolitusele, mis viiakse läbi kindla piirkonna kogukonnale. Koolitus on otsast lõpuni suahiili keeles aga see ei sega meist kedagi, vaid näitab seda, et Kaie on nendele olnud hea eeskuju ja õpetaja. Veel eelmisel korral, kui ta Keenias oli, viis ta koolitusi läbi ise. Pealtnäha on Kaie õrn ja naiselik aga tegelikult on ta “hunt lambanahas”. Konkreetne, eesmärgipärane ja tema arveldusvaluuta on vaieldamatult tulemus.

Olles ise koolitusvaldkonnas nii mõnigi hea aasta tegutsenud, suudab Keenia mind selles valdkonnas ikka korralikult üllatada. Koolitus, mis loomulikult suurepärase kliima tõttu toimub õues, algab ühe kohaliku laulu ja tantsuga. Lauluhäälega on mul küll kehvasti aga vaatamata sellele proovin oma puusadega kõik tasa teha ning olla kohalike naiste tasemel. Kõik, kes minu ennast salgavaid liigutusi pealt vaatavad – naeravad – mõtlen endamisi, et ilmselt ei saaks minust kunagi, isegi mitte kohaliku kuulsusega, estraaditähte.

Koolitus Shiandas

“Koolitusruum”

Tähelend

Lühike tähelend, kus ma saan aru, et minust, isegi mitte kohaliku tähtsusega, estraaditähte ei saa.

Categories: Elu-olu, Keenia | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Nairobi poole tagasi

Nagu Aafrikas ikka, saab transpordiga kõige paremini arvestada kuue ja kaheksa vahel hommikul (pikemad liinid suurematest linnadest väljuvad siiski tihti veel varem). Pilt sai tehtud natuke enne kella seitset matatu aknast.

Shiandast Kakamegasse

Täitsa tühi matatu korjas mind lihtsalt üles, kui ma veel nii 30 meetrit maanteest eemal olin. Potentsiaalsete klientide peale neil silma kahtlemata on. Kuna matatu oli tühi, siis nagu siin kombeks, võimalusel paigutatakse kõige tähtsamad kliendid esiistmele. Mzungu on enamasti selline vähe tähtsamat sorti klient. Eriti veel siinkndis (see jutt on adkevaatne eelkõige meeste puhul ja mitte päris nolkidele).

Ja võib öelda, et matatu-juhtide äriidee tühjalt väljuda täitsa toimib. Kogu aeg tahab keegi peale või maha. Lõppkokkuvõttes oli näiteks minu reis kilomeetri kohta palju odavam, kui lühimaareisijatel.

Categories: Keenia | Sildid: | Lisa kommentaar

Shianda naised

Külaskäik Shianda naistegruppide juurde tundus olema keskmisest väheke tähtsam sündmus, sest kõigil naistel olid paremad riided selga pandud. Mõned pildid, mis seal põldude vahel tehtud sai.

Shianda naised

Shianda külanaised on külaliste tuleku puhul usinasti riieteunud.

Külaskäigu lõpus pakiti meile kaasa kassaavat ehk maniokki. Nagu väikese internetikolamise järel selgus, on kassaava (maniokk) kartuli ja bataadi järel maailmas tähtsuselt kolmas mugulvili. Näeb välja nagu väike puu, millel on kohati päris pikk söödav juurikas all.

kassaava

Selline see kassaava on.

Kuigi meil soovitati kassaavat ka toorelt süüa, sisaldab see tegelikult sinihapet, mis võib halvimal juhul paari tunniga tappa. Ehk siis – keetmine ei teeks paha. Üsna kartulitaoline värk, aga seni veel läbi proovimata.

cassava

Kassaava juurikad ja pealsed

Sukuma wiki põld

Sukuma wiki on natuke spinatitaoline lehttaim, mida Keenias süüakse suurtes kogustes. Tellid näiteks Victoria järve ääres Kisumus kala, saad hautatud sukuma wiki juurde. Üleüldse, kuhu vähegi võimalik, seda lisatakse, sageli koos tomatiga. Pean tunnistama, et ei oska sukuma wikist liigselt lugu pidada (kuigi olen seda päris palju söönud) ja minu meelest maitseb see toorena tunduvalt paremini.

Shianda naised

mais

Selline on küps maisitõlvik. Maisist on Keenias üsna võimatu mööda minna, olgu selleks siinne rahvusroog ugali (maisipuder) või hautatud ja röstitud maisitõlvikud, mida saab samuti igalt poolt. Ei saa öelda, et ma ugalit väga armastaks, aga olen sellega leppinud ja võimeline seda isegi suures koguses sööma. Peaasi, et ükskõik missugune kastmevärk juures oleks, sest niisama on ugali tõeliselt tuim värk.

Categories: Keenia | Sildid: | Lisa kommentaar

Kas ekvaatoril sajab rahet?

Tänase miljonimängu viimaseks küsimuseks on, kas ekvaatoril võib rahet sadada või mitte? Vastusevariandid on järgmised: 1) Jah ja 2) Ei. Sõbrale enam helistada ei saa.

raheterad

Õige vastus on, et võib küll rahet sadada. Ja veel sellist rahet, millega pihta väga ei tahaks saada. Keskmise rahetera läbimõõt oli ikka selline sentimeeter pluss mõõdus. Korrektsuse huvides tuleb märkida, et Shianda asub ekvaatorist nii 25-30 kilomeetrit põhja pool.

Categories: Keenia | Sildid: | Lisa kommentaar

Shianda lapsed

Mitte kõik Shianda lapsed pole mzunguga harjunud. Shianda keskusest eemal, kuskil maisipõldude vahel, tekitas valge inimese ilmumine nii mõnelegi lapsele vist kerge kultuurišoki. Igatahes sai pildistades tabatud väga tõsiseid nägusid.

Nagu allolevalt pildilt näha, on arstiabiga täpselt nii, nagu on. Ühel lapsel oli tervisega igatahes päris tõsiseid probleeme. See väljaulatuv “naba” on ainult osa probleemidest. Ilmselt on poisil veel ka ussid.

Aga ühes lapses tekitas mzungu pildistamine tõsise trauma. Selle pildi tegemise järgselt võis päris pikalt kuulda meeleheitlikku karjumist. Kohalikke see muidugi mõnevõrra lõbustas.

Ja siis mõned koolist kojuvantsivad juntsud.

Kuid koolilapsed on koolilapsed igal pool. Kirikusse minevad lapsed olid nagu igal pool mujal Aafrikas. Lõbusad, suhtlemisaltid ja nõus igale pildile jääma.

Alloleval pildil näitab Kaie lastele, mis parasjagu pildile jäi. Segadust jälle omajagu ja poseerijate põuda samuti pole.

Shianda lapsed

Categories: Keenia | Sildid: | Lisa kommentaar

Shianda – slummist külaellu

Lääne-Keenias asuv Shianda küla on võrreldes Nairobiga ikka väga teine maailm. Minu pisikese mätta otsast vaadates on esimene rõõmustav signaal see, et sääski pole. Mitte et üldse pole, vaid väga tagasihoidlikus koguses. Igatahes puudub Shiandas ööseti pinisev foon.

Teine oluline erinevus puudutab elurütmi. Sattuda Kibera saginast maisi- ja suhkrurooistanduste vahelisse vaikusesse on ikka päris suur kontrast. Teise erineva pisidetailina on Nairobi hommikuse koertehaukumise asemel kukkede kiremine. Või siis võtab mõni kukk kana nahutada.

Ühel hommikul pandi mind piki-piki (mootorrattatakso kohalik nimi) peale, 10 minutit põldudevahelises mudas (siin sajab iga päev) ja olingi vajalikus teeristis. Kuna mind vastuvõtvat naistegrupi juhtfiguuri Jesicat kohal veel polnud, sai istututud kohaliku meestesumma sekka. Sain vist kõigiga kättpidi tuttavaks. Mehi muudkui lisandus ja kätlemist (sellel on siin oma spetsiaaltehnika) tuli päris palju. Mingil hetkel saabus ka Jesica ja suundusime põldude vahele.

Shianda põllumajanduse märksõna on suhkruroog. Poolteist aastat kasvatamist ja saad saagi 20000 šillingi ehk 180 euro eest maha müüa. Ühesõnaga, pole kõige rentaablim äri, aga kuna kõik naabrid kasvatavad, siis kasvatab seda igaüks.

Et paremini toime tulla, koopereeruvad naised omavahel, ostes ühiselt näiteks lehma, kasvatades põllul tomateid, kellegi juures kanasid-hanesid või tiikides kalu. Üks päris pikk päev kuluski kõige sellega tutvumiseks. Päeva kokkuvõte mahub kenasti alloleva pildi peale. Sisuliselt oligi kogu küsimus selles, kas parasjagu ümbritses sind mais või suhkruroog. Või mõlemad.

Shianda põldude vahel

Kohalesaabumine ise kujunes päris meeleolukaks. Külaliste tuleku puhul olid naised endale vähe paremad riided selga pandud ja meid kostitati tervituslauluga.


Shianda naiste tervituslaul on Vimeo.

Categories: Keenia, Video | Sildid: | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.