Sellest oli Rutto tänaval elades unistanud.

Pimeduses jõuame oma järgmisesse sihtkohta, milleks on Sunrise orbudekodu Kabarnetis. Sõit Nairobist sihtkohta võttis üheksa tundi. Väravast sisse minnes ripuvad lapsed mu pluusi, koti ja toidukasti küljes, mille kohalikus poes külakostiks kokku panime. Pole kahtlustki, et oleme õiges kohas. Tundub, et kõik 42 last on meile tere ütlema tulnud.

Vaatamata sellele, et ööpimeduses on tegelikult vähe asju, mis tähtsaks jäävad, teen siiski ettevaatlikke samme, et kellelegi mitte peale astuda. Mõni nendest lastest on ilmselt sama suur kui minu jalanumber – ja oh õnnetust kui peaksin mõne maa-alla astuma ja keegi teda enam kunagi ei leia.

Sätin kasti kööki, kus koheselt lähevad jagamiseks küpsised. Seejärel näitab Rutto tütar meile teed reisjatemajani, millest saab paariks järgnevaks ööks meie uus kodu. Taevas sähvib äike ja enne kui päris magama jään, hakkab sadama. Ilus. Milline suurepärane ajastus.

Kui päevavalgusel on kombeks liialdada, siis sellele maagilisele mäenõlvale polnud enam midagi lisada – see kõik oligi juba liiga ilus.

Reisjatemaja orbudekodus, kus avaneb miljon dollari vaade Kerio orule.

Õde Marika õpetab lastele, kuidas selfidel ilusasti naeratada. Tuleb välja küll.

Hommikul jõudis koju ka peremees Rutto, kes oli pidanud öö, purunendud rehvi tõttu, autos veetma. Varaste hirmu tõttu ta tee ääres väga magada ei julgenud – seega unega polnud kiita aga laste tervituskuhja alla jäädes, polnud väsimusest märkigi.

Kohe haarati rätikud ja võeti plaani lähedalasuvasse järve ujuma minna. Vesi oli minusuguse külmavarese jaoks halastamatult jahe. Lastele jäi see pisiasi tähelepanuta. Kõik hullasid, naersid ja särasid ümber pereisa.

Lapsed hirmkülmas allikavees hullamas.

Pereisa Ruttol jagus aega ja tähelepanu kõigi laste jaoks.

Vaatan imetlusega seda kolmekümnendates ja ise tänaval ülesse kasvanud meest. Ta teadis täpselt, mis tähendab nälg ja võitlus elu eest. Liimi nuusutamisest ja muust säärasest rääkimata. See on siin maailmas kõige põõrasem – sa võid ajas kriminaalist peaingliks muutuda/kasvada aga tihtipeale ei näe seda keegi. Või siis õige vähesed. Aga kui sul on nööp puudu siis seda märkab igaüks.

Tegelikult on hämmastav kui palju armastust võib ühte hinge mahtuda. Ta on töötanud aastaid orbudekodus vabatahtlikuna ja hetkel ehitab ta oma imearmsa naise Christine’ga koduhoovile uut hoonet. Uut kodu uutele lastele. Kokku 16ne voodikohaga. Nüüd ei ole ta enam vabatahtlik kellegi teise juures, vaid juhib päris oma orbudekodu. Sellest oli ta tänavatel kord unistanud.

Imeilus sini-pruunide silmadega Lucy, kes leiti vaid paaripäevasena. Oli kahtlusi, et tema ema oli HIV-positiivne ning seoses sellega tehti talle viiruse vältimiseks tugev ravikuur. Mille kõrvaltoime on aga igavane. Lucy on kurttumm.

Koju tagasi jõudes teeb Christine lühikese ülevaate, kuidas kogu süsteem nendel töötab. Eranditult kõik lapsed käivad koolis (ka puudega) ja nii sirget paberimajandust ei ole minu silm veel Keenias kohanud. Imetlusväärne perekond.

Peale söömist tulevad kõik lapsed tuppa ja muusika keeratakse põhja. Toolid ja laud lükatakse nurka ja kõik unustavad ennast mitmeks tunniks tantsima. Tõsise eestlasena ei oska iste- ega seisukohta võtta ja näen ilmselt üsna kohmetu välja. Lapsed on õnnelikud ja sõnukirjeldamatult ägedad ning siis neelab kaos mind küsimata.

Järgmisel hommikul otsustasime õega väheke selle imelise pere uue maja valmimisele kaasa aidata. Läksime ja ostsime madratseid ja seinavärvi ning seejärel saadeti meid lehvituste ja kallistustega bussi peale.

Väike samm suurele eesmärgile lähemale. Madratsid lastele.

Rutto, Christine, Marika ja näpuotsaga lapsi.

Keeniasse jõudmisest alates on mul selline tunne nagu oleks otse Janika “Minu Keenia” raamatusse astunud. Kõik nad ongi “päriselus” olemas. Kas te kujutate ette, et loete läbi E. Hemingway raamatu „Kellele lüüakse hingekella” või minu poolest T. Egneri „Sööbik ja pisik” ning siis ühel järgmistest hetkedest ärkavad kõik raamatutegelased ellu?

Aitäh Janika. Maagiline koht, müstiliste inimestega. Koht, kuhu läheks iga kell tagasi.

Animal Planet ja vedrudega masai mehed.

Peale tunnistuste jagamist lähen oma teenitud puhkusele. Tõlkes tähendab see tegelikult seda, et ilma igasuguste süümepiinadeta, ei tee ma paar päeva mitte midagi. Tahaks süüa, tahaks juua ja tahaks magada – on selliste päevade uitmõtete maksimum. Sügavamateks ja sisulisemateks mõteteks ei jää ka parima tahtmise juures lihtsalt aega. Ilma asendit muutmata, magan lõunani. Või õigem oleks öelda – varajase õhtuni – sest kell neli on tegelikult juba lõuna mõnitamine.

Siis tekib esimene mõte: tahaks juua. Peale vajaduse rahuldamist võtan mõnuga aega ärkamiseks, kuni tekib järgmine mõte: tahaks süüa. Selleks ajaks näitab kell juba kuute õhtul ning peale hommik-lõuna-õhtu, kolm ühes sööki, ütles juba vanarahvas, et leib on tarvis luusse lasta ja enne veel kui leib luusse jõuab, taban ennast päeva viimaselt mõttelt: tahaks magada. Peale kolmandat sarnast päeva lõhub rutiin juba ennast ise, sest mulle tuleb külla õde.

“Olge täpselt kell seitse valmis, ma võtan teid peale,” ütleb Steve, kui teen temaga plaani Masai Mara rahvusparki minna.
“Steve, kell seitse hommikul? Tõsiselt räägid? Appi see on ju kesköö. Kas me võiksime teha kell kaheksa?” proovin paindumatusega võidelda.
“Ei.”
“Aga äkki siis 7:30?”
“Ei,” jääb Steve endale kindlaks.
“7:03?” lasen kuuldavale veel viimase appikarje.
“Ei. Kell 7:00, Mairi, 7:00,” muheleb Steve ja paneb toru ära.

Jäi siis nii. Steve võitis. Masai Mara rahvuspark on muidugi võrratu. Pargis olles vaataks nagu telekast Animal Planet’it. Lõvid ajavad pühvleid taga ja kõik eksootilised loomad on hetkega sulle lähemal kui üks meeter. Söövad, magavad, paarituvad – ehk elavad oma igapäeva kõige tavalisemat loomaelu.

Uudishimulik kaelkirjak.

Lõviemad beebidega.

Lisaks põõsastes peesitavatele loomadele, elavad savanni mägedest masaid. Värviline, kirev ja vedrudel hingav hõim, kes silmi pilgutamata oleksid võimelised, viskes olevast korvpallurist omakorda üle hüppama.

Punastes laudlinades masai mehed.

Tervitustants koosneb hüppamisest ja sel hetkel kui mina suurde ringi naasen, küsib tomatikarva linikuga mees: “Aga miks sulle hüpata ei meeldi?” Vaatan talle küsivalt otsa, sest ma olin ennast ringi keskel peaaegu vigaseks põrgatanud. Kuidas ta seda küll ometi ei näinud?

Kas mzungu nimetab seda hüppamiseks?

Olgu veelkord öeldud, et Keenias on hõime üldse kokku 42. Igaühel oma veidrad ja veel veidramad kombed ning kultuur. Julgen kahelda, et masaid on välismaailmale kõigist nendest ehk kõige tuntum kogukond.

Masaid, kes lõunaks toorele loomalihale sooja lehmaverd peale joovad, võtavad meid peale tervitustantsu erakordse avatusega oma koduõuel vastu. Varvaste vahelt lirtsub sooja sõnnikut aga see on kohalikus mõistes üksnes märk puhtast rikkusest. Masaidel on kombeks arvutada kõike lehmades ehk mida rohkem sõnnikut, järelikult seda rohkem lehmi ja mida rohkem lehmi seda rikkam küla. Mis siis ikka – lasen siis minagi sellel haisval rikkusel oma varbavahesid ehtida.

Küla all mõeldakse siin meest ja tema naisi. Igal Masai mehel on õigus võtta kümne lehma kohta (ühe lehma hind turul on umbes 30 USD) üks naine. Üsna tavalises külas on tihtipeale viis kuni kümme naist ning lugematu arv lapsi.

Masai mehed kannavad suurt punast rätikut (mis näeb küll rohkem laudlinana välja), jalutuskeppi ja mõõka (juhuks kui tuleb mõne lõviga võidelda) – ilma milleta kodust ei lahkuta ja nende ülesandeks on karjatada loomi. Iga naine ehitab perekonna õuele omale ise mudaonni, toob vett, teeb süüa, kasvatab lapsi, teeb käsitööd ja teenib perele söögiraha.

Mudaonn on madal, pime ning suitsu täis. Sisenemiseks ajan ennast kummargile ning majaperemees juhatab mind käsipidi madalale pingile istuma. Enne kui silm pimeduses midagi seletama hakkab ning suitsuvinguga harjub on kuulda ainult laste kilkeid ja vanemate kamandamist. Selles samas imetillukeses onnis on keskel söögitegemiseks tulease, ruum, mille põrandal on maisikotid (pereema ja laste magamiskoht) ja nurk külalistele. Külalisteks nimetatakse siin meesterahvaid, kellel veel lehmi ei ole, et naist võtta ja elavad nö vallalise elu aga võivad kõigil küla naistel “külas” käia.

Masai mehel on palju naisi, kes kõik kõrvuti omale ise majad ehitavad.

Külavanem räägib uhkusega lõvi tapmisest ning koorib oma venna peaaegu paljaks, et näidata lisaks puuduolevale kõrvale ka lõvi tekitatud arme käel ja rindkerel. Lõvinahast tehakse müts, mida kantakse üksnes tseremooniatel. See on tugevuse, täpsuse, kiiruse, julguse ja tähtsuse näitaja. Selliste mütside kandmise au on vähestel.

Austatud külavanem lõvimütsis.

Põhjuseid, miks tseremooniaid peetakse on siin sadu aga algavad nad alati rituaaliga, kus pühalikult tapetaks söögiks mõni lehm. Liha rivistatakse vardasse ja seda võib sööma hakata alles peale seda, kui külavanem on selle isiklikult pühitsenud. Pühitsemine on iseenesest lihtne aga nõuab ilmselt ka kõige vägevamalt tugevat kopsumahtu. Lonksu haaval segab külavanem oma suus sooja vere koos värske piimaga ja siis puristab üle kõik lihakäntsakad. Ning alles siis on liha piisavalt püha, et sööma hakata.

Vaatamata nende vähe kummalistele ja võikatele traditsioonidele teeb sellele konkreetsele kogukonnale siiski suurt au asjaolu, et naiste ümberlõikamine lõpetati viis aastat tagasi. Tegemist on kohalikul tasandil siiski erandliku ja austust vääriva otsusega – sest ümberlõikamine (nii meeste kui naiste puhul) on hõimude seas siiski veel väga levinud. Ja need üksikud naised, kes sellest protseduurist keelduda julgevad ei abiellu tihtipeale kunagi, sest mehed eelistavad eranditult ümberlõigatud naisi. Lisaks sellele kutsub kogu küla, neid isemõtlevaid naisi, elulõpuni tüdrukuks. Ka siis, kui sa oled juba oma elujärjega küpsetes 80ndates.

Erinevaid haiguseid ravib kohalik “juju” ehk nõidarst. Tema arstikotist võib leida üksnes puulehti, puujuuri ja kõike muud, mida loodusest leida võib. Näiteks kolesterooli ravitakse siin joogiga, millel on nimeks Mursik. Mursik koosneb lehma piimast, lehma uriinist ning tuhast. Seega, kellel kolesterooliga probleeme – proovige ära – “juju” ei sa ju eksida.

Samal ajal ei suuda ma ära imestada, et punaste laudlinadega mehed räägivad siin mudaonni suitsuvingus paremat inglise keelt kui mina ja minu tuttavad. See on üks osa Keeniast, mis paneb kadestama. Siin on inglise keelne kooliharidus ja kõik, kes koolis käinud, räägivad ilusat inglise keelt ja on automaatselt üsna suurele osale maailmast poole lähemal.

Masai Marast lahkudes teen omale kodus ühe priske juustu võileiva ja olen üsna veendunud, et see maitseb paremini kui vere ja piimaga üle puristatud püha liha. Masaid ja loomad vaidleksid mulle siinkohal ilmselt vastu.

Tunnustus tehtud töö eest.

Eira märkab mind juba kaugelt ja tõstab käe kõrgele, et mind tervitada. Kallistan teda tervituseks vastu ja vahetame viisakusavaldusi vormis: “Kuidas sul läheb? Mul läheb ka hästi.”

Jah, ma olen kindlaks jäänud sellele samale koopiafirmale, kes esimesel korral mu koolitusmaterjali välisäärest kinni kõitis. Eirale endiselt meeldib roosa näts, ta on elurõõmus ja samal ajal maailma kõige aeglasem naisterahvas, keda ma tean. Ja mina endisest targem – olen teadlikult korrutanud tegelikule printimisele “mineva aja” sujuvalt kolmega. Nii see suurepärane koostöö meil nüüd toimib.

“Eira – kas sul värviprinter ka töötab? Ma tahaks täna tunnistusi printida,” samal ajal taskust mälupulka otsides.
“Muidugi töötab! Oot aga kas see tähendab, et sa uut koolitusmaterjali printida ei tahagi? Aga kuidas mina siis edasi õpin?” jääb ta mulle suurte küsivate silmadega otsa vaatama.
“Vabandust, ma ei saa sinu küsimusest aru. Mis moodi sina õppida?” ja teritan oma silmavaate sama küsivaks.

Siis lööb ta pilgu maha ja tunnistab ausalt, et on kõik koolitusmaterjali failid läbi lugenud, mida ma seal printimas käinud olen. Kuigi üsna palju termineid oli jäänud selgusetuks, nagu näiteks omahind jms aga muidu oli olnud väga huvitav.

“Tubli Eira, sa siis oskad nüüd projekte ja äriplaani kirjutada!” hõiskan häält tõstes üle ruumi.
“Jah oskan küll. Nüüd sa õnneks saad mind oma maale kaasa võtta ja ma saan sama rikkaks, kui kõik mzungud!” ja taob halastamatult printerit, et see tööle hakkaks.

“Eem, Eira, ääm. Vaata. Kuidas sulle seda nüüd öelda. Selle rikkusega on küll meie maal nüüd vähe teine lugu, kui sinu kujutluspilt sulle räägib….” ja viitan samal ajal sildile, mille ühel eelmisel külaskäigul printerile kleepisin, kui Eira taas printerit tagus.

Meeldetuletava sildi kleepimine “Palun ära löö mind” ei ole tulemust andnud.

“Palun ära löö mind” silt tegi tol korral küll palju nalja aga eks see üheks naljaks jälle jäi. Proovisin veel mõnda aega Eirale tagasihoidlikult seletada, mis on erinevused reaalse mzungu elu ja tema unistuste rikkuse vahel. Aga ikkagi rippus ta mu jala küljes, kui ma uksest väljuma hakkasin ja arvas, et kui ma teda kaasa võtta ei taha, siis ma võiksin vähemalt natuke raha talle jätta. Nii sõpruse märgiks või midagi.

Pole olukorda, pole inimest siin maal, kes väiksemalgi võimalusel sinu käest raha ei küsiks ja seda ainult sellepärast, et sa oled mzungu. On ju iseenesest mõistetav, et nahavärv määrab juba sündides sinu pangaarve suuruse või isegi mitme pangaarve suuruse (sest mõni arveldusarve võib juba sündides tegelikult täis olla). Ühesõnaga, ka sel korral ei üllatanud see küsimus mind grammigi ja eitava vastuse peale nad lihtsalt noogutavad ning jäävad sulle haleda näoga järgi vaatama.

Tunnistused kotis jalutan Kiberasse ja leian ennast mõttelt, et kui palju sarnast on kõigel ümbritseval tegelikult Indiaga.

Rongirööpal magamine ei ole just kõige turvalisem valik aga no mis sa teed, kui uni murrab. Ja lehmad on prügihunnikus õnnelikud. Palju maitsvaid kilekotte.

Lehmad söövad ka siin värvilisi kilekotte, inimesed magavad seal, kus parasjagu uni peale tuleb ja õhus on tunda prügi põletamise lõhna. Kuidas need lehmad erinevates maailmajagudes on otsustanud, et kilekotid on söödavad? Õige vastus oleks vist tehnikasajand aga kas lehmad siis ka internetis … e-mail… Facebook?

Jõuan KCEO’sse, kus tervitamise traditsioon võtab juba head mõned minutid. Paar päeva tagasi tekkis KCEO’s seinale ajatabel, kus kirjas, millal mingi projekti tähtaeg on ja kes esitab.

Asjad muutuvad – vaikselt – aga muutuvad.

Muhelesin heameelest ja ei saanud jätta ainult enda teada, kui uhke ma nende üle olen. Kõik võtab siin siiski natuke kauem aega, kui mzungu taluvuslävi vahel on – aga kõik tuleb – vaja on ainult tarka kannatlikust. Seda on aeg siin õpetanud küll.

Seejärel jõuabki kätte päeva kõige olulisem hetk. Tunnustus tehtud töö eest. Ametlikult on nüüdseks läbi nii projektijuhtimise, kui ka äriplaani kirjutamise koolitus. Tunnistusi jagades on tänupisarad vastastikused. Kõik kiljuvad ja sõnu juurde ei olegi vaja.

Seda rõõmu on sõnades kahjuks võimatu edasi anda.

Oma tunnistuste imetlemiseks võtsid ka tugevamad oma vaikse hetke.

Üks rahulolevatest naeratustest.

Tänase päeva üllataja: Tallinn

Jalutasin täna sihitult raamatupoes ja sirvisin pakutavat lektüüri. Kohalik hinnatud raamatupood meie omast väga ei erine. Kui siis õige vähe valiku osas. Mart Juure “Kallis peaminister tegutseb jälle” siit küll ei leia ja E.L. James “Viiskümmend halli varjundit” ka kohe silma ei hakka aga Steve Jobs eluraamat on loetavuse TOP’is ja eneseabiraamatute riiul on lõputu.

Kuidas õndsalt magada, millises asendis pesta, valik hääletoone, kuidas mehe ja lastega suhelda, mida täpselt, mis kell ja mis värvi juurikas suhu pista, kuidas meeletus koguses raha kokku ajada ja mis sind õhtupimeduses tegelikult õnnelikuks teeb? Lohisevat seina vähe hirmunult vaadates, tekib küsimus, et kas me üldse mõnda liigutust ilma õpetussõnadeta enam teha oskame? Kuhu meie oma intuitsioon, iseenda usaldus ja julgus, teha asju omamoodi õigesti, kadunud on. Appi, kuidas meie vanavanemad teadsid, mis moodi elama peab?

Liigun kiiresti edasi ja peatun tillukese riiuli ees, kus on suurelt kirjas “Reisimine”. No see sobib küll, sest endiselt on minu edasised reisiplaanid hägused. Valik ei ole väga lai, Hong Kong, India, Keenia, Keenia, Keenia, Tansaania, Lõuna – Aafrika ja Ida – Euroopa. Kõik. Huvitav maitse sellel ostujuhil.

Raamatupoe ainuke Euroopat puudutav reisiraamat.

Samas ei suuda ma oma põhjendamatut uhkust alla suruda, sest ainukeses Euroopat puudutavas raamatus peab ka Eesti sees olema. Otsin sisukorrast Eestit, et uurida väheke, mis meist head ka kirjutatakse. Mäletan, et 2011 avaldatud Lonely Planetis oli Eestit tutvustaval leheküljel suurelt kirjas “Head aega Kroon, tere tulemast Euro”. Teks oli kodumaa kohta hall ja tagasihoidlik, TOP 30 valikkusse, kuhu Ida-Euroopas reisida, me tol korral ei mahtunud. Maitses kõik kokku väga magedalt.

Nüüd aga tabas mind magus üllatus.

“Vaata, Tallinn on kõigist 25 välja valitud sihtkohast, üheksandal kohal,” näitan kõrvuni naeratusega turvamehele, kes on kogu mu pildistamist ja võidutantsu pealt vaadanud.

Turvamees pilgutab kolm korda silmi, teeb nagu vaataks ja küsib: “Kas see on Nairobist väga kaugel?” 

2013 aastal välja antud Ida- Euroopa Lonely Planeti autorite valikul sai Tallinn TOP’is 9 koha!

Kui tore tunne –  kõikidest imelistest, kavalatest, pimestavatest ja erakordsetest Ida-Euroopa riikidest ja kohtadest olla üheksandal kohal. Võib olla on see sulle juba vana uudis aga mina astusin küll täna raamatupoest poole pikemana välja. Kirjelduse järgi võiks Tallinna järgmiseks reisisihtkohaks valida küll.

Keenia on Keenia on Aafrika.

Migratsiooniamet Keenias

Kuna Liinal hakkas Keenia viisa läbi saama (või õigemini oli see isegi väheke aegunud juba) otsustasin, et lähen talle tugiisikuks migratsiooniametisse kaasa. Astume tuhande välja mõeldud looga, miks me enne viisa lõppemist tulla ei saanud, otse bürokraatia porilompi. Kohas, kus on lugematul hulgal hambuni relvastatud turvamehi, kus kõik liigutused registreeritakse endiselt joonitud vihikutesse ja tahma järgi lõhnavas kassapõhises sõrmejäljeregistris, läks meil kokkuvõttes tegelikult ladusalt. Ainult ühe väikese erandiga. Mul oli sootuks meelest maha läinud, et viisa avalduse juures pidi, lisaks paasikoopiale, olema ka kaks fotot. Seega küsisime ühelt, küsisime teiselt ja küsisime ka kolmandalt, et kus oleks võimalik fotosid teha. Küsimise tulemusel keegi ikka teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes kellelegi helistas ja siis see keegi tuligi ja ütles: “Lähme!”  No, me siis läksime, sest ega väga valikut polnud – fotosid oli vaja.

“Lähme” mees juhatas meid kindlal sammul migratsiooniameti aia taha, kiskust pükstetaskust välja kortsus taskurätiku, sopsutas selle väheke sirgemaks ja sättis selle Liina pea taha. Maa alt tuli mees kaameraga, tegi paar lähivõtet, kiitis modelli ja siis vajus sama kiirest sinna, kust ta tuli. Taskurätiku mees pühkis sama riideribaga higi ja hüüdis meile üle õla: “Kolm minutit – pane raha valmis”. Kõik toimus pimestaval kiirusel. Hämmastav!

Migratsiooniameti fotostuudio.

Uus rekord Keenias

Palju õnne, Keenias püstitati uus vanuserekord sünnitamises. Kui läänemaailmas püüavad uusi rekordeid juba soliidses eas daamid, siis Keenia oskab, samad näitajad, jälle oma võtmesse lihvida. Kahjuks ei ole rekord aga kohalikust kontekstis nii rabav, et see isegi mingi päevalehe uudistevoogu jõuaks. Aga eks otsustage ise, kas oleks väheke vajadust, millelegi sellisele tähelepanu pöörata?

Kericho District haiglas sünnitas kümne aastane Chemamuli põhikooli tüdruk oma esimese lapse. Laps kaalus sündides 2,8 kg. Kahjuks ei ole siinkohal tegemist esimese aprilli naljaga…

Kõige noorem ema Keenias. Ta on kõigest kümne aastane!

Pikka iga Aafrika

Ma nüüd ei teagi, kumb on rohkem vimpkasid täis, kas Aafrika või Google aga päris korras pole vist kumbki. Kadri arvas muidugi, et äkki on asi hoopis selles, et meid – eestlasi – on siia kontinendile ehk juba liiga palju jõudnud, et isegi Google on hämmingus.

Nii puhast tõlget saab ainult Google Translate’ist. Tõlkes: Elagu Eesti = Pikka iga Aafrika

Valik vabandusi või valiku vabadus.

Selle nädala esimene päev oli minu jaoks mõnevõrra tähtis päev. Nimelt oli ühe suure projekti esitamise tähtaeg. Maksimaalne taotletav summa, neli miljonit shilligut (ca 40 000 EUR). Jah, neli miljonit! Prantsuse saatkonna sotsiaalarengu fondi tingimused ja toetatavad tegevused olid justkui KCEO’le kirjutatud. Sama hästi oleks võinud fondi nimeks panna “KCEO – palun esita meile projekt”.

Esmaspäeva keskööl pidi kõrvits muutuma tõllaks ja viima meid otse muinasjuttu.

Eelnevalt olime potentsiaalsed fondid, kuhu kirjutada, omavahel ära jaganud. Kõnealune rahaallikas jäi seega Joshuale, kuna tegemist oli tähtsa projektiga, kuhu viga sisse ei tohtinud tulla. Kuu aega rääkisime, arutasime, mõtlesime tegevusi ja kaalusime erinevaid võimalusi, millele täpselt toetust küsida. Vahepeal julgesin paluda, et ta juba kirjutatut ka minuga jagaks, et saaksin vajadusel suunata ja mõtteid lisada. Vastus oli aga nädalast nädalasse muutumatu. “Mairi, oota – küll sa näed, ma tahan veel paar asja lisada ja siis… “

Leppisime kokku, et pühapäeva hommikuks on viimistletud mustand minu postkastis. Siis on mul täpselt kaks päeva aega seda vajadusel kohendada ning esmaspäeval, igemeteni palja naeratusega, kogu kupatus teele saata. Pühapäeva keskpäeval hakkasin juba närviliselt mööda tuba ringi käima – mida ei ole on projekt. Saatsin Joshuale kirja ja sõnumi. Vaikus.

Järgmisel hommikul haigutab postkastis endiselt tühjus. Sel hetkel oleks tahtnud küll ühe kärtsu ebasündsaid sõnu valjusti öelda. Sest tühi postkast sai tähendada ainult ühte.

Tõlkes “Rahu tahetakse elusalt” Selliseid silte on terve Kibera täis, sest valimiste ajal läks siin väheke kähmluseks. Tundub, et peale esmaspäeva hakkab sarnaseid silte seintele ja väravatele juurde tekkima. (Mida tuleks muidugi vähe musta huumorina võtta).

Avan rahastajate lehekülje ja proovin anda kriitilist hinnangut oma võimetele, see 12 tunniga valmis kirjutada. Jah, sellise ajaga – hindele kolm – kirjutaks valmis küll.

Lähen kööki, kallan tassi kohvipuru täis. Tavaliselt kallan kohvi peale samapalju piima, kui sellel korra kuuma vee jaoks ruumi jäi. Istun (kohvi)pudruga tagasi digitaalandmeid töötleva seadme ette.

Mõnikümmend minutit hiljem löön arvutikaane kinni. Raputan tassist ühe suure suutäie ligunenud kohvipuru. See amps ei tahtnud küll kuidagi alla minna, vaid kippus rohkem hambavahedesse kinni jääma. Aga see esteetiline probleem, oli kõige muu kõrvalt, väheoluline.

Võtsin vabaduse valida. Valikutes oli minu motivatsioon versus nende motivatsioon. Võitjaks jäi nende motivatsioon – mis kahjuks ei olnud projekti kujul, minuni jõudnud. Ja oma motivatsiooni loputasin kraaniveega kurgust alla. Ma olin (sel hetkel) oma otsusega rahul.

Teisipäeva hommikul jalutan, kohalikku kultuuri austades, krussis kivinäoga Kiberasse. Oi, kuidas siin ei ole sünnis oma rõõmutuid ja norus emotsioone välja näidata. Joshua sammub mulle omakasupüüdmatu ja nõtke kõnnakuga vastu. Tervitab mind kummardades kättpidi ja lööb lauale oma “kõigega liiga kooskõlas” firmanaeratuse.

Meie vestlus kestis ca 20 minutit. Õige muidugi, vestluseks on tavaliselt kahte poolt vaja. Seega saame seda nimetada pigem 20 minutiliseks monoloogiks. Kõiki vabanduste stiilivarjundeid ma salvestada ei suutnud aga lühidalt kokkuvõttes kõlas see “kujutad ette, jah” lugu järgmiselt:

“Ausalt, mõni päev tagasi arvuti plahvatas. Mairi, aga sa näed, mina õnneks olen elus ja terve. Noh ja siis, peale plahvatuse traumat, kirjutasin terve projekti uuesti. Kas sa suudad seda uskuda! Siis reedel laenasin oma arvuti ühele südamesõbrale. Kas sa kujutad ette, jah, ta lubas tuua selle tagasi reede õhtul aga tõi hoopis laupäeva õhtul. Ja siis pühapäeval ma nii tahtsin sulle projekti saata aga kogu Kiberas ei olnud internetti, kujutad ette jah? Esmaspäev oli lihtsalt liiga kiire, et ma ei jõudnudki mustandit ära saata – aga seda sa ilmselt kujutad ette, jah.”

Tõlkes “Austus ei maksa midagi” Jah, vähe austust kõigi vastu ei maksaks ju midagi. Isegi Kaka Travellers Sacco teab seda.

Suutmata uskuda ühtegi tema painutatud ülestunnistust, pidasin vajalikuks lohiseva monoloogi lõpetada: “Joshua. Sa ei pea mind lohutama. See oli teie ja ilmselt kõigi nende laste kaotus, kes ehk tulevikus oleksid saanud tänu sinu projektile kooli minna. Mitte minu kaotus. Mis sellest kõigest enam. Äkki, ehk kunagi tulevikus võib olla uuesti, vist, no ma ei tea.”

Elasid kord üks unistus, mõte ja võimalus. Nende majas oli alati palju külalisi aga kõige tihedamini koputasid nende uksele küsivad pilgud.

Ennast kuulates, ei saanud ma enam kuidagi, allaloputatud valikuga, rahul olla. Või siiski? Millise kire, tahtmise ning vaimustusega oleks siin keegi, projekti positiivse rahastuse korral, seda päriselt juhtima hakanud – kui juba praegu on valikus vabandusi rohkem kui vabadust valida?

Tegelikult ei ole muud, kui teeb lihtsalt väheke õnnetuks. Tuleb uskuda, et järgmiste projektidega on rohkem õnne. Sel korral võttis kõrvits oma muinasjutu ja läks seda ilmselt kellelegi teisele jutustama.

Slummi talendid, kätemeri ja verinoored emad.

Ah, et mida ma siis peale projektijuhtimise koolitust nüüd teengi? Paljud sõbrad on uurinud, et mille karvasega ma seal siis nüüd tegelen, et ikka ei ole aega nende kirjadele vastata. No, tunnistan päris ausalt kohe, et see projektijuhtimise koolituse aeg oli justkui leige sissejuhatus tänasele sinna-tänna jooksmisele. Jah, päriselt on mul vahest väga kiire ja päriselt ma vahel jõuan koju alles kell üheksa õhtul. Seega jah, ma olen ääretult hädas kirjade vastamisega.
Kus ja mida ma siis teen? Ühiseks nimetajaks on ikka koolitamine.

Esiteks: liidergrupi äriplaani koolitus.

No eks see ühtepidi vähe ulmeline ettevõtmine oli. Ja on tegelikult seda siiani. Alustasime koolitusega kolm nädalat tagasi ja oi kui pikk tee on veel minna.

Alustava ettevõtja baaskoolitus koos äriplaani koostamisega ehk hakkame nüüd slummis päris äri ajama.

Hämmastava kaliibriga vennad on siia õppima sattunud. Viis miljonit klienti esimese kuuga – pole probleemi. Kahe kuuga 80% Nairobi finantssektori turuosast – käkitegu. Ma tegelikult ei tahaks nende finantsprognoosidest rääkidagi. Nii suurte numbrite kokku liitmine võtab nad ise ka higiseks aga samal ajal ei poe kordagi hinge kahtluseuss, et äkki sääraseid numbreid päriselt ei eksisteerigi. Miljard – kõigile on teada, et see on peenraha. Tekib ainult üks küsimus – miks sellise suutlikkusega talendid siin klassiruumis veel istuvad?

“Mairi, see äritegemine, on tead lihtne aga mina seda visiooni küll kirja ei oska panna,” ütleb Julius ja laseb pastakal lauale kukkuda.

Nendelt tõsistelt pokkeri nägudelt ei loe suurima tahtmise juures ka välja, et nad millegagi nalja teeks. Õppimise isu on aga mäe suurune ja ega need edusammudki tulemata jää. Tasahilju liigume aina lähemale tõelisele reaalsusele ja tegelikele numbritele.

Teiseks: KCEO “behavior and change” programm.

“Behavior and change” programmis tehakse koolilastele elulistel teemadel ettekandeid nagu näiteks: sõprus, HIV/AIDS, korruptsioon, seksuaalne käitumine ja palju muud. Kokku on 13 olulist punkti, mida tavaprogramm koolis ei hõlma.

Aitasin KCEO’l seda programmi väheke turgutada ja nii ma sinna koolitama sattusin. Tegelikult on see olnud ääretult huvitav ja hariv ka minu enda jaoks. Oleme külastanud mitmeid koole. Enamus on olnud siiski Kiberas aga umbes nädal tagasi võtsime Rufftoniga ette teekonna Kiambu’sse. Tiganga High School on Kiambu üks suuremaid koole ja klassiruumis on istet võtnud nii umbes sada õpilast. Mis on Keenias üsna tavaline riikliku kooli klassi suurus. Kuigi Kiambu ise on Nairobist üksnes 20 kilomeetrit, võttis meie teekond kooli täpselt neli ja pool tundi. Olime sunnitud vahetama erinevaid matatusid ja siis ette võtma umbes kümnekilomeetrise jalgsimatka, sest ükski eeslitakso ei olnud saadaval.

Kahjuks ei olnud meil eeslitaksoga õnne. Aga nendel kellel oli, võttis suu naerule küll.

Sellel korral oli teemaks seksuaalkäitumine. Tundsime Rufftoniga huvi, et kes on klassiruumist sellise koledusega kokku puutunud nagu seda on vägistamine. Siis ma unustasin hetkeks hingamise, sest sellist kätemerd ma küll ei oodanud. Kõigi nende käe tõstnud noorte silmapilk oli vanem, kui nende tegelik vanus seda kaugeltki lubaks. Mind tõi see hapnikuta hetk koos külmavärinatega kohaliku elu reaalsusesse – jälle. Pidin tunnistama, et see maailm on üks põrgu eeskoda küll.

Tiganga High Schooli õpilased Kiambus. Kõik need õpilased käivad muide ühes klassis.

Kolmandaks: Rhodah’i verinoorte emade projekt.

“Mairi, homme tulevad rahastajad meid kontrollima, et vaadata, kuidas projektil läinud on. Kas sa saaksid ka tulla?” ütleb Rhodah ja seejärel naeratas suletud suuga naeratust.
“Ahsoo, või et kohe homme ja kontrollima,” ja mul hakkab vaikselt punane tuli põlema minema. “Kas sa oled nüüd peale kahte nädalat – ainult sellest rääkimist – projekti sihtgrupiks olevad 15 noort ema kokku saanud?”
“Ah ei ole. Mul on nii kiire olnud!” ja ei näe selles ise probleemi poega ka.
“Aga kas sa oled graafikus oma tegevustega ja kuidas sinu projekti ajakavaga lood on?” proovides oma hirmudele mitte agu juurde anda.
“Oih, tegevuste ajakava ma olen täiesti ära unustanud!” ja siis kaardus ta suu uuesti kinnise suuga naeratusse.

Oleks olnud liig arvata, et ma sel hetkel oleksin suutnud oma (mitte just liiga ilusa) emotsiooni, mõne mantra ja küünlaga alla suruda.

“Rhodah! Appikene! Mis sul homme nendele rahastajatele üldse ette näidata on? See lõhnab ikka korraliku jama järele,” ja tõstan käed taeva poole.

Rhodahi silmad lähevad suureks ja siis kadus ka naeratus. Järsku hakkas kiire. Haarame kotid ja kiirustame slummitänavatele noori emasid otsima, teen aja-, tegevus- ja koolituskava ning veel mõned põlema läinud ettevalmistused.

Proovime motiveerida noori emasid, et nad osaleksid “noored emad ärinaisteks” projektis.

Eesmärk on verinoored emad ettevõtjateks koolitada. Hommikul istub meil klassiruumis nagu tellitult 15 noort ema. Kõigile on jagada projekti tegevusprogramm ja rahastajad lahkuvad naeratades.

Rahastajad ja noored emad. Kuna Kadri tuli just slummi külastama, siis palusin temal, kui ärinaisel, paar julgustavat sõna naistele öelda.

Uinudes haiseb jama veel rohkem. Mul ei ole õrna aimugi, mida rääkida äritegemisest naistele, kes unistavad nende endi jaoks suurest ärist. Müüa tänaval paberinutsu seest pähkleid.

“No kõige olulisem on osta pähkleid natuke odavamalt, kui sinu oma müügihind. Pakenda pähklid paberinutsu sisse valmis ja seejärel leia omale tänaval koht, kõigi teiste pähklimüüjate vahel. Võib olla marketingi huvides võiks vahel valju häälega midagi hüüda, et möödujate pilke sellega tabada. Siis mine koju, loe raha kokku ja ära seda kõike ära raiska, sest homseks on jälle pähkelid vaja osta.”

Ja hetkel mulle tundub, et rohkem nagu öelda ei olegi. Aplaus, tunnistused ja siis pähkleid ostma.

Ei, ma mõtlesin ringi. See on ikkagi üsna mõtetu venitamine. “Lihtsalt võta pähklid ja mine müü.”  Jah, nii on parem. Nüüd on ainukeseks küsimuseks see, et millest huvitavast ma siis nendele kaks nädalat räägin?

Võibolla peaks koolitusel veel ühe näite Keenia ärimaailmast tooma. “Stress Free” pood.  Omanikud on nii stressivabad, et ma ei ole kordagi veel näinud, et see pood lahti oleks. Aga äri nagu iga teine.

Mida tähendab “lendav toalett”?

Ääretult tore oli Kadrit, Kaidit ja Seani Kiberas tervitada. Kadri on küll slummis eelnevalt käinud, kuid Kaidi ja Sean’i jaoks oli see esmakordne külaskäik.

Kaidi ja Sean Kiberas.

Kadri ja Kaidi. Alustame ikka slumminõlvalt, kus kogu slumm ilusasti näha.

Slumm, koos oma miljoni elanikuga, tervitas külalisi oma igapäevaste lahendamata mõistatustega. Prügi, tahma, tolmu ja muude jäätmetega aga kindlasti mitte masendusega, pigem soojade naeratustega. Päris kindlasti on nad siin kõike muud kui õnnetud. Seda, et nad on õnnetud, arvame ainult meie, kellel on kodudes jooksev vesi, kanalisatsioon ja elekter. Kui sul ei ole neid hüvesid kunagi olnud – ei saa pähe tullagi, et sellepärast võiks kuidagi õnnetu olla.

Kibera lapsed mängivad jalgpalli kilekottidest tehtud palliga.

Kadri teadis rääkida, et Keenia valitsusel olevat Kibera osas tähelepanuväärne visioon. Nimelt 2030 aastaks peaks siin kõikide mudaonnide asemel püsti olema kvaliteetsed korterelamud ja transpordi keskus. Mõttepaus.

Minnes natuke ajast tagasi, nii umbes 2009 aasta lõppu, võttis Keenia valitsus vastu Kibera osas pikaajalise arenguplaani. Kohe nii kuue aastase või nii. Ning juba sellest riukalikust strateegiast võis lugeda analoogseid mõttearendusi. Ehitada onnide asemel peened korterelamud. Seejärel majutada ümber kõik slummi elanikud ning küsida kuuüüriks summat, mis on nii mõnegi kodaniku mitme kuu teenistus. Aga kes siis nii elegantsele mõttele mõelda jõudis. Plaan oli helesinine ja ilus.

Projekti taga seisis endine peaminister Raila Odinga ja projekti kogueelarve oli 1,2 billionit dollarit. Lisaks elupindadele pidid kerkima koolid, turud ja rohelised mänguväljakud. Ma tunnen, kuidas mul on veel ühte mõttepausi vaja.

Slummi taga on näha uut korterelamut. Veel 6 aastat tagasi oli plaan, et tänaseks on kogu Kibera selliseid maju täis.

Valmisidki esimesed majad ca 300 korteriga ning 1500 elanikku sunniti kodudest lahkuma ja kolima sisse uude koju. Ümberkolimine ei olevat olnud just mitte väga kaunis protsess – majad lõhuti ning paar sisustuselementi lükati koos inimestega kastiautodesse.

Tänaseks on paljud selle väljatõstmise kohtusse kaevanud. Keenia valitsusel (kes vankumatult väidab oma paberiteta omandiõigusele) puudub tegelikult Kiberas säärane VIP sissepääsuluba ning enamus “ümberpaigutatud” tegelastest on kolinud tagasi slummi.

Esimese etapi plaan oli tegelikult ümber majutada kokku 7500 inimest aga peale esimese 1500 ebaõnnestunud “kolimise” on projekt viibinud üle 5 aasta. Juhul, kui projekt peaks jätkuma samas tempos, on üks ajakirjanik välja arvutanud, et lindilõikamine peaks sellisel juhul aset leidma 1178 aasta pärast. Mis on minu arvutuste kohaselt kaugemal kui aasta 2030.

Kinnitamata andmetel on peale paari maja ehitamist, kuidagi kummalisel ja seletamatul moel, otsa saanud ka ehituseelarve. Lisaks valitsusmeestele väidavad ka ehitajad, et nende paari maja ehitamine on läinud oodatust natuke kallimaks ja raha on lihtsalt otsas. Nii Keenia, kui Keenia olla saab – lihtsalt kadus, sai otsa ja keegi ei tea. Aga tõsi on ilmselt see, et kohalikul turul on peale seda untsu läinud projekti mitu salamiljonäri juures.

Kas see kõik juhtub aastaks 2030 või 1178 aasta pärast – pole teada. Fakt on aga see, et täna Kibera mudamajadel puudub nii kanalisatsioon kui ka vesi. Miljonil inimesel on päevast päeva erinevad füüsilised hädad ja kuidagi tuleb seda kuhugi teha. Ning just sellele protsessile ongi pandud nimeks “flying toilet” ehk lendav kuivkäimla. Otsetõlkes küll lendav toalett.

“Stop Flying Toilet” ehk peatage need lendavad kuivkäimlad.

Mida see lendav toalett siis ikkagi tähendab? Kuidas ma seda seletaksingi, kas toore aususega või piinliku viisakusega? No heakene küll. Ühesõnaga selle all peetakse silmas olukorda, kus sa oled oma ekskremendi sihtinud otse kilekotti ja kõige lihtsama variandina lennutad selle suure kaarega aknast õue. On ka neid inimesi, kes on sellega kogemata vastu pead saanud, õnneks mina (veel) mitte. Juhtub ka seda, et mõni indiviid leiab endas isegi nii palju jõudu, et kilekott näpuotsas kodust välja jalutada ja see jõkke või teeäärde visata.

Tegelikult on antud olukord tekitanud palju probleeme. Lendavad toaletid meelitavad kohale kärbseid ja kipuvad kinni jääma mõranenud veetorudesse, kust omakorda pääsevad (mitte just väga head bakterid) joogivette. Nii need kõhulahtisus, naha kahjustused, kõhutüüfus ja muud haigused levivad. Viimastel aastatel on mitmed mittetulundusühingud algatanud kampaanijaid “Stop lendavatele toalettidele”. Jah, olukord on läinud paremaks, sest tekkinud on tasulised ühiskäimlad ja Peepoople müüb 3 shillingu (3 euro senti) eest hügieenilisi kotte. Ehk mul õnnestubki Kiberast kunagi nii lahkuda, et ma ei peaks otsaesiselt lendava toaleti täppe pühkima. Eks elu näitab.

2030 Kibera: unistus, reaalsus või pigem kommertslik üritus.

——
Täiendav pilt Veigolt:

Mairi ja Kaidi Kibera slummis. Sain seda pilti tehes korraliku õppetunni, kuidas naisi tohib ja kuidas naisi ei tohi pildistada. Naistele tuleb ka slummis anda aega ennast korda seada ja poseerimiseks vajalik poos sisse võtta. Tagantjärele on hea mõelda, et sellest näiliselt süütu pildi tegemisest õnnestus kokkuvõttes kuidagi siiski täie tervise juures välja tulla (minu ainus päästeallikas oli vist see, et Eesti kogukonna huumor Nairobis ON päris vürtsine).

See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Kuulen, kuidas telefon juba pikemat aega kotis heliseb. Leian ennast taas mõttelt, et peaks selle koletu ja talumatu Nokia tune’i heli juba ükskord millegi viljakama vastu vahetama. Olen oma riidepauna keset liivast teed maha toetanud ja paaniliselt loobin kõnniteele laiali kõike ebamäärast, mida ühe anomaalse naise kott sisaldada võib. Lihtsalt selleks, et tuvastada tehnikasajandi lipulaeva asukoht.

Olles alati imetlenud oma sõprusringkonna naisi, kes mängleva kergusega oskavad oma käe pista lõputuna näiva käekoti õigesse sahtlisse ja leida sealt kahe sekundiga ilma ühegi kriimu ja terve ekraaniga telefon. Sest uskuge mind, kuidas ma ka ei prooviks, tahaks, unistaks – ei ole see mul kunagi õnnestunud.

Nii, sall – ei, rahakott – ei, raamat “Kuidas olla vallaline” – vist mitte, arvuti – ei, juhtmepundar – ei, küünelakk – näe, kus see on, ma olen seda nii kaua otsinud, rinnahoidja – mäh, kus see siia sai? Soe ja sulanud (sala) šokolaad – oehh, telefon – ja!

Ning juba järgmisel hetkel satun olema tunnistajaks millelegi eriti ebamaisele. Ilma, et ma oleksin arugi saanud on (sala) šokolaad paberiga juba dramaatilise lahutuse korraldanud ja kotipõhja hämaruses leidnud oma uue elu armastuse. Vana ja koleda Nokia telefoni. Just, selle sama lärmava, mida ma otsisin.

Ja ets kae! Tunne on olnud vastastikune, sest telefoni kätte võttes lükkan kõigepeal maha suurema osa nätskeid pähklitükke ja kõigele muule löön ma lihtsalt käega. Kui kleepuv ja vääritu saab ikka olla. “Oleks võinud siis juba ei-tea-küll-kuidas-kotti-sattunud rinnahoidja valida.” väljendan häälekalt oma pettumust. Aga, mida mina ilust tean.

Helistaja oli juba kõne katkestanud. No, pole ka ime. Aga läbi rasvakihi kumab sõnum, mille oli saatnud Janika. Suudan veerida paar lauset aga otsustan parem helistada.

“Janika, tsau!” ja surun armastusest imbunud telefoni vastu kõrva.
“Mairi, tsau. Kuule, ma panen siin kokku Eesti koolidele õpimappi Keenia kohta ja mul oleks väga vaja ka paari fotot Nairobist. Kas sa oleksid nõus mõned tegema?”
“Ma olen muidugi fotograafias sama hale kui kettaheites aga võime ju proovida.” ning jutustame veel mõned minutid maast ja ilmast.

Laupäeva hommikul jalutan ülikondades poistega Kiberasse. Teeme pilte slummis ja ainult kuus kilomeetrit eemal Nairobi kesklinnas. Kui peaks kindlaks määrama nende kahe koha äärmuste vahemaad, siis seda võiks mõõta tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes kilomeetrites. See ongi see miski, mis Keenias sõnatuks võtab.

Räpane slumm ja pimestav vaesus.

Ärimehed slumminõlval.

Nagu igalpool mujal maailmas, tuleb ka Kiberas tualetti saamiseks järjekorda võtta.

Jõeäärsete kruntide omanikud kurdavad, et nende “kinnisvara” väärtus langeb, kuna jões ujuvad kilekotid. Härrad mõtlevad, mida teha.

Slummis on vähemalt võimalus vabas õhus tööd teha.

Kunagi, kui ma suureks saan, elan ma suurlinnas ja mul on päris töötav telekas. Ausalt.

Ega seal kohvris väga palju olulist ei olnudki. Mõned lepingud ehk puhas prügi.

Kõrge suurlinn ja kahtlane rikkus.

Nairobi oma kõrghoonete hiilguses. Äri käib, raha ei haise ja korruptsioon teeb aususele hambajälgi.

Kesklinnas asuv Uhuru park. Kellatorn, mis meenutab Londoni Big Ben’i on Briti koloniaalvõimu üks päranditest.

Uhuru park oma puhtas roheluses ja mitte ühtegi kilekotti. Veider.

Täiesti tavaline päeva Nairobi kesklinna tänaval,

Ja klaasid on linnas läikivalt puhtad, et vabalt võib peegelpildis soengut sättida (kui muidugi oleks soengut, mida sättida).

Kuula nüüd: Ott, Ken, Margus ja saun Keenias.

See Keenia eestlaste kirev seltsielu oskab ikka rabada. Vaat, et rohkemgi veel, kui Keenia päevalehes olevad pommuudised, mille ohkama panevat sisu ei saa kindlasti alahinnata. Eile oli meil võimalus veeta üks ääretult muhe saunaõhtu koos Ott Leplandi, Ken Saani ja Margus Talvik’uga. Jah, ma tean, kui sürrearistlikult see kõik kokku kõlab.

Esiteks juba asjaolu, et Keenias on kellelgi päris soome saun – on minu meelest üsna aukartust äratav. Aga nii see tõepoolest on. Sedakorda kostitasid meid siis Silvia ja tema soomlasest abikaasa Pentti, kes on siin juba 15 aastat elanud. Mis ühtepidi annab ilmselt põhjust küll, et koju saun ehitada. Aga Keenia mõistes võiks selle liigitada ulmefilmi “The X-Files” episoodide ridadesse.

Päris soome saun Keenias.

Saunamõnudest võiks kohe pikemalt rääkida. Eriti veel selles valguses, kui sa saunalaval pea kaks aastat käinud ei ole. Ja uskuge mind – oli ikka mõnus küll.

Teiseks oli suur au tervitada külaliste seas ka Ott Leplandi, Ken Saani ja Margus Talvikut. Kes olid Keenias filmimas TV3 saate Reisihitt järjekordset osa ning leidsid veel enne öise lennu väljumist aega meiega ühineda.

Ootusärevus.

Nagu Reisihiti saate formaat ette näeb, siis Ott laulis Sheila Mwanyigha “Nakupenda” lugu, kes on siin kandis väga tuntud laulja ja Sheila siis omakorda Oti “Kuula” lugu. Nakupenda tähendab suahiili keelest tõlgituna “ma armastan sind”.

Ott otsib telefonist laulusõnu. Ega see kõik suahiili keeles nii kiiresti meele jäägi.

“Nakupenda” Oti esitluses.

Mõni päev hiljem oli Ott ka kohalikus NTV telekanalis

Hea, et Kadril oli mahti kaasa võtta oma poja väike süntesaator, mis andis ka meile võimaluse võõrkeelset lugu Oti esitluses kuulata. Kuigi Ott oma ülekohtuse kriitilisusega arvas ise, et ega ta lauluhääl nii väga hea ei olegi – ei ostnud keegi kohalolijatest tema hüüdlauset ära – vaid esitlus oli nautimist väärt.

Hetkel olemasoleva info põhjal peaks saade eetrise minema 26 märts. On kuulda, et Margus juba mürab võetud kaadri juppidega –  seega tasub vaatamist.

Kadri oli juba koju läinud ja Ken tegi pilti aga üsna arvestatav kogukonna hakatis juba, kas pole? Lisaks on pildil kokku neli saarlast!

Aitäh, Silviale ja tema mehele, kes meid tol õhtul kostitasid. Aitäh Kadrile, kes kogu selle “ulmefilmi” meie jaoks kokku monteeris. Aitäh erikülalistele: Ott, Ken ja Margus. Ja muidugi aitäh kõigile teistele, ilma kelleta ei oleks see õhtu kindlasti olnud see, mis ta oli. Ma tean, et ma juba kipun ennast kordama aga no kirevase päralt – kui palju ägedaid eestlasi ikka on!

Ma arvan, et on juba üsna palju põhjust olla vähe hirmul, et mis järgmiseks? Kadri, puhtalt meie vaimse tervise huvides – väheke leebemalt palun.

____

Väike täiendus (Veigo poolt)

See saunavärk oli meil plaanis juba mõnda aega. Aga et selline värk kokkuvõttes välja kujuneb, poleks küll osanud prognoosida. Vist mitte isegi seda Keenia natuke jaburavõitu elu teades.

Kadri ja Ott vahetavad elavalt mõtteid (ja see oli alles õhtu algus).

Mis mõttes on õues saun? Puudega köetav keris. Nairobis? No ei ole võimalik. Ja seal see kõik Silvia ja Pentti juures meid just ootaski (koos ühe teatava külmikuga).

Eestlased, kodumaine söök ja kõik muu, mis selle juurde käib.

Paavol on vist midagi tähtsat öelda.

Mõned meist väsisid natuke ära. Aga pole ka ime, kui oled 5-aastane.

Tundmatuks jääda soovivad eestlased Nairobis.